Valge udu, all lesimas purpurikarva maa, ülal hajumas rohekat tooni taevas. Vaikus, mille sarnast lauskmaa kohal oodata ei oskaks. Tuuletu atmosfäär. Valge udu.
*
Hiiud, hõljumas udus. Õhkõrnad, hõljuvad, kerged. Nende tuulest viidud jätked ulatumas alla, puutudes punast maad, et seejärel anda hiiule suund tähtede suunas rohekas taevas. Tõusvad ja langevad hiiud, triivivad olendid.
*
Aino ärkas. Silme ees olid ikka veel udus hõljuvad hiiud, sees üheaegselt nii ehmatus kui täiuslik rahu. Kahevahel olek. Olematus ja äkitselt sisse löönud olemine, oma keha, kõveras teki all, kõval asemel, palkseinad, puidu kopitanud lõhn, veidi suitsunud laepalgid. Elu. Elu oli ühe hetkega tunginud sisse ja löönud jalust maha, kuid Aino oli juba enne jalust maas.
Veel mõni hetk, siis meenub muu. Veel mõni hetk ja Aino peakese täidavad probleemid, mis tänasel päeval lahendada tuleb. Elu karmus. See, millest vabade momentide, nagu see siin, nautimine ongi õnn. Kuid hetk kestab, jääbki meile kestma. Ning on hää, on nii pagana hää ...
***
Artur vaatas alla. Tema jalge ees oli igavene kukkumine. Igavene. Kas üks kukkumine saab olla igavene? Kas üks kukkumine saab olla jalge ees? Niivõrd kui üks kukkumine saab olla jalge ees, niivõrd oli see kukkumine ka igavene. Pole vahet, kas kukkuda igavesti või kukkuma jäädagi, sellele kukkumisele minnes tuli aga jäädagi kukkuma. All tumedas kauguses polnud näha midagi, millele toetuda. Oli vaid kaugus ja selles segunevad toonid, punased, rohelised. Ning varjud.
Artur kahvatas hetkeks, ta teadis, et alla vaadata ei tohi, kuid ...
Saapad, varustatud magnetiliste taldadega, hoidsid tugevalt kinni labori välise teenindusvöö jalutusteekesest. Arturi kerge skafander lasi veidi tunnetada atmosfääri tormilist jõudu. Vaid need kaks saapamagnetit hoidsid elu eemal surmast, saapad kinni ja tuule eemal tema eesmärgist paigutada kogu atomaarne komplekt nimega Artur ümber vastavalt, et tasakaalustada massi paigutust Ormicron Beeta viienda, S-klassi planeedi gaasiderohkes atmosfääris.
Artur astus ühe sammu, kontrollis veelkord skafandrikäiselt kinnituste püsivust ja jätkas oma teekonda. Teekonda parandama labori neljanda orienteerimismootori juhtplokki, millele 27 minutit tagasi oli lahkuva varustussüstiku automaatpiloodi rikke tagajärjel 15000 K lähedase temperatuuriga leek lihtsalt ja labaselt mahapõletanud. Süstiku mootorileek ei kipu hoolima kokku sentimeetrist keraamiliste katteplaatidega ning titaanist, volframist ja veel tosinast erinevast sulamist seintega kattekarbist, tema põletas, suurima rõõmuga.
Artur jõudis läbi raskuste sihile, kinnitas turvaköie ning asus tööle.
Labori stabiliseerimisarvuti maadles ähvardava ohuga, viimase tunniga oli labor juba oma sadakond kilomeetrit ettenähtud trajektoorilt kõrvale kandunud. Katkestamist, olles rohkem kui poolega ühele poole jõudnud, ei lubanud staap läbi viia. Uurimistulemused ähvardasid küll vägisi rikutud saada, kuid ka rikutud tulemused on säravad võrreldes poolelijätmisega.
S-klassi planeetide raskete atmosfääriolude tundmaõppimine oli peastaabi prioriteetide nimekirjas üpris kõrgel kohal, kui ehk kõrvale jätta Nõel-tüüpi lahingulaevaklass Delta loomiseks vajaliku infrastruktuurivõrgu väljatöötamine. Praktiliselt võib neid projekte aga võrrelda, sest Ormicron Beetal läbiviidava projekti koodnumbriga 1165 tulemused on kriitilise tähtsusega Delta lahingulaevade baaside rajamiseks. Nimelt on peastaap otsustanud panna Deltad baseeruma üsna ebatavalistesse tingimustesse, vähe sellest, et viimastel aastasadadel pole ükski laevaklass enam mõeldud olnud asuma planeetidel, Delta saab olema esimene laevaklass baasi asukohaga S-klassi ehk gaasigigantide massiga 50-500 M süvaatmosfääris. Baas kujutab endast umbkaudu 30 kilomeetri pikkust ja 6 kilomeetrise läbimõõduga sigarit, selle põhiosaks on tunnel, mille ühes otsas luuakse pöördefekti abil ussiauk. Delta klassi suhteliselt pisike lahingulaev olles võtnud oma 20 km pikkusel valguskatapultsüsteemil sisse piisava hoo, et tagada enamvähem ohutu läbiminek ussiaugust, pidanuks saama võimeliseks hüppeks peaaegu ükskõik kuhu, kus strateegiliste infosüsteemide skänneering piisava aja jooksul (mis eeskirjade järgi oleks umbkaudu 3 nanosekundit) ja piisava resolutsiooniga eelluure tegemiseks valmis oleks.
Artur kinnitas moodulile demonteerimissondi, kruvis lahti kinnituspoldid, õieti lukustas need lahti, ja astus mõned sammud tagasi võttes sisse kükakilasendi. Ta asetas ka käed teenindusvöö jalutusteekesele ning raporteeris labori juhtimiskeskusele valmisolekust neljas manööverdusmootorite plokk üle parda heita. Demonteerimissondi pisikestest düüsidest hakkas väljuma veidi hallisegust gaasi, juhtimisarvuti hoiatas traditsioonilisel kombel alustatavast operatsioonist. Keelas vaadata järgnevat, mis küll ohutuseeskirjades kui vanas ja konservatiivses dokumendis meenutas vähemasti pooletuhande aasta vanuseid probleeme. Artur vaatas sihilikult üles, äkitselt tumenes talle kogu vaateväli, jäi vaid demonteerimissondi düüsidest väljuva plasma sära, see tõusis kiirenevalt labori pinnalt ja lubas end üha enam mõjutada tuultest. Kast tõusis, et kaduda juba peatselt labori ketta serva taha. Kukkuda, kaduda igaveseks Ormicron Beeta viienda planeedi atmosfäärivoogudesse saades seal üksikuteks aatomiteks lahutatud.
Seitseteist minutit hiljem astus Artur sisse õhulüüsi, labori välised kaitseplaadid nihkusid taas oma kohtadele ja lüüs hermetiseerus. Ruumi rõhu vähenemise ja sellejärgse atmosfääri läbipuhumise ja asendamise järel võis Artur sammud seada järgmisse ruumi, et lasta vastaval seadmel eraldada end skafandrist. Pugeda siis veejugade alla ja nautida inimene olemist, tunda end omas kehas, ilma tüütava kookonita. Iga avakosmoses (või antud juhul avaatmosfääris) käigu järel nauditavaim osa, aja ja ruumi kadumine vete voogudes. Arturit ei liigutanud sealt miski, ajatu olemise lõpetuseks tuikus Artur ajatult mööda koridore oma kajutisse. Heitis pilgu töölaua tagusele seinale, no päris seinaks seda nüüd ka kutsuda poleks õige, sest õieti tundus tegu olema ühe parajalt suure aknaga, mis avanenuks justkui otse kaljusele rannale ja tormisele merele selle taga. Akna äärtel uusi teateid polnud, vähemalt mitte selliseid, mis Arturit momendil liigutanud oleks. Artur heitis end sängikoikusse ja uinus kohe.
***
Ainot valdas maailm. Tuli sisse, täitis. Töö. Tema töövahend, kutsutud Jussiks, olles märganud Aino ärkamise fakti ja viivitanud tavapärase ootepausi, alustas tasakesi äratusmuusikaga. Kaminas olid vaikselt tuld võtnud halud, tuba hakkas tasapisi täituma talle omase armsa sooja hõnguga. Peagi juhatas heliline raport sisse tööpäeva, ladudes ette päeva tööga seotud uudismaterjali, alustades tähtsusetumast ning vanemast ja lõpetades tähtsama ja uuemaga. Selleks ajaks oli Aino end voodis istuli ajanud ja vaatas keset toakest hõljuvat piltliku materjali. Keset tuba kumas Ormicron Beeta viienda põhjatu atmosfäär, kaugusest kerkis esile projekt 1165 teostamiseks eraldatud ujuv-mobiilne atmosfäärilabor «Pisike Paul», koodnumbriga UMAL 0017. Selge diktsiooniga luges Juss ette teate «Pisikesel Paulil» juhtunud erakordsest õnnetusjuhtumist. Aino oli nüüd äkitselt muutunud erutunuks ja südames oli midagi tunda, kuid tasapisi ta rahunes. Atmosfäärilabori meeskonnal puudus igasugune oht ja õieti polnud seda kunagi tekkinudki. Aino sai jälle mõelda rahulikult ja oma elukutselise osavusega probleemile, mille õnnetusjuhtum esile kutsunud oli. Paar sondi süvaatmosfääris olid kaldunud kõrvale trajektoorilt ning nende õrn kaitsekiht polnud koormusele vastu pidanud. Atmosfääri süvauuring oli küll saavutanud kestusrekordi, kuid jäänud lühemaks loodetust. Eksperimendi jätkamise tulemus ei võinud saada lähedale kavandatule, sest uued sondid seganuks paigaldamisel loomulikke protsesse. Jälle kord pidanuks atmosfäär ennast ise paika loksutama hakkama.
Aino asus erialase innukusega tegevusse.
***
Siim vaatas klaasipõhja. Seal oli veel kaks sulavat jäätükki, kuid viskit (õieti midagi, mis vähemasti värvi poolest üsnagi meenutas viskit) enam polnud. Siim vaatas mõttes rahakotti, seal polnud midagi huvitavat. Õieti võiks öelda, et seal oli midagi ääretult ekstraordinaarset, seal valitses tühjus. Pole just tavaline, et mõni agent suudab tööülesande käigus end täis juua ja kaotada täielikult ülesandeks eraldatud (jah, suhteliselt vähesed) ressursid. Siim oli seda saavutanud. Ta oli jõudnud, kui kasutada mõne tänase maalase vaatenurka, kolmevõistlusega teise etapini, tõstmisest, orienteerumisest ja mälumängust oli läbitud tõstmine. Tuli asuda orienteeruma, mis tõotas küll raskusi. Ta tõusis raskelt ja puiselt kõrtsipingilt, tüüris end tasakesi ning niivõrd märkamatult kui tervis lubas (ehk mitte just eriti märkamatult) purjutavate pärismaalaste vahelt ukseni, hoides pead madalal profiilil, et vältida selle põrkumist mõne laepalgi vastu, ja väljus.
Kell lähenes kohaliku aja järgi keskööle, tumedas taevas sirasid tähed ja mõned suuremad kuud. Munakivisillutisel lasus ohtralt soppa ja ninna lõi jälle see jälk hais. Üksikud joodikud tuikusid mööda tänavat, mõni magas teel. Või oli surnud, Siimule vahet polnud. Tsiviliseeritud kõrgklassikodanik sellisel ajal väljas ei viibi, ta lõbutseb oma linnamajas või oleks targem öelda lossis. Ühes parajas kindluses, mis on turvatud tema väikese eraarmee poolt. Lõbutseb oma väikese haaremi seltsis ja on kindlasti maani täis. Parajad markii de Sade' mängud võiks öelda, kuid Siim pole Prantsusmaal ega isegi mitte Maal, ei Päikesesüsteemis ning ka aasta on hoopis miskit muud.
Siim tõmbus siinsele olukorrale kohaselt küüru, tõmbas rutakalt, kuid samas ilmse joomasusega keebi üle pea, ning asus tatsuma piki kitsast tänavat ülesmäge. Juba veerandtunni pärast jõudsid Siimu väsinud ja tuikuvad jalad linnaväravani. Väravavahid, mustast kalevist üleriietes, samas metallist kõlisedes, ei tahtnud aga miskit kuulda kellegi linnast lahkumisest sellisel kellaajal. Õieti oleks nad heal meelel kohe häiret andnud ennekuulmatu teguviisi pärast, kuid täna oli miskit imelikku neile sisse läinud, nad ei tõstnud korralikult omi hellebardegi. Ei asetanud neid pikkade varte otsas olevaid kirveterasid Siimule ähvardavalt nina alla. Niisiis heitis Siim lähima maja esisele pingile. Umbes nii poole tunni järel suikusid väravavahid justkui võluväel sügavasse unne. Nende hellebardid vajusid kenasti värava najale. Äkki ilmus kusagilt droon, kiskus jõuväljaga Siimu maast lahti ja tiris ta lennul üle müüri.
Veidi hiljem ärkasid väravavahid. Näod hirmust kahvatulillad vandusid nad teineteisele mitte kunagi rääkida kogetud sündmusest kolmandatele isikutele. Valvepostil uinumise karistuseks on sõjakoodeksis surm. Kohaliku tava kohaselt areenil paljaste kätega loomade vastu võideldes. Linna keskuse suures ümmarguses tsirkuses võisid kõik kodanikud igal nädalal sarnaseid vaatemänge nautida, tõsi, enamasti oli tegu tänavakurjategijatega ja üsna tuntud loomadega. Vahipostil uinunud sõduritest saaks aga sensatsioon üle mitme aasta, siis läheksid käiku võõramaised ja ohustatud kiskjad. Peatataks nädalaks sõjad konkureerivate naabritega. Rahvamurrud ummistaksid linna, kogu maakond sõidaks kokku. Ka lähemate naaberlinnade nobiliteet, kõrgaadel, õieti selle vaatemängufännidest osa, leiaks aega tulla meeldivale üllatusüritusele. Meeldivale, kõigile peale paari selleks hetkeks juba endise sõduri.
***
Artur lõi silmad lahti, läbi une olid tema kuulmeteekesed toonud mingi heli. Jah, tema aju peaaegu täielikult unes viibinud tervikus oli leidunud üks koht, millele see heli, just nimelt «see heli», oli vajutanud, ning sellega Arturi pea kogu oma sisuga, hallide ja mitte nii hallide ajurakukestega, tugevasti tööle ärgitanud. Arturit täitis piiritu rõõm ja uudishimu, ta kargas istuli ning tundis, kuidas tema pea millegi vastu põrkus. Oh, jälle oli Artur suutnud end vastu koiku lage lüüa, tõsi, ega see midagi teinud, üleval oli peaaegu sama pehme polster kui all. Labori magamisruumid on arvestatud võimalusega, et toimuvad järsusuunalised gravitatsioonilised muutused, sellega on tegelikult arvestatud kogu laboris, tema koridorides, töö ja puhkeruumides. «Pisike Paul» on rajatud funktsioneerima rasketes tingimustes.
Hetk hiljem oli Artur oma tugitoolis. Laua kohal hõljus kiri, roosat värvi paberil, ei, tegelikult mitte paberil. Keset töölauda hõljus (olles peaaegu paigal) roosat värvi plaat tekstiga. Aino tänaõhtune kiri, mille saabumisest teatanud helisignaal Arturi äratanud oli. Artur oli sellesse suubunud, iga ihukarvaga, polnud rakku temas, mis poleks kogu öö seda kirja oodanud.
***
Siim vaatas häguse pilguga oma ülemust, juba peaaegu endist ülemust. Too kuldset karva kestaga droon, õieti vaid ülemuse maine kehastus, sest tegelikult oli tema (vähene) intelligents simuleeritud parasjagu lähimal asuva baaslaeva andmetöötlusmoodulis, võib-olla ka kaugemal, sest lähimal baaslaeval võis olla küllalt tegu Siimu teo tagajärgede analüüsimisega (mis erinevalt kapteni auastmes ülemuse tehisintellekti simuleerimisest on raske ja ressursimahukas tegevus). Droon röökis, Siim oli hirmul, tegelikult teadis ka Siim, et ta pole hirmul, need on vaid need keemilised ühendid, mida küll kuidagi tunda pole, kuid mida droon tegelikult tema suunas pritsib ning mis peaksid vähemalt hirmu tekitama.
Siim tundis ka süütunnet, kuigi tegelikult ta seda ei tundnud. Ning Siimu hägune pilk oli rohkem simulatsioon ja kogenud näitleja (keda agent endast paratamatult kujutab) mäng. Normaalses olukorras pidanuks Siim praeguseks hetkeks surnud olema, noh, seda Siim ei teadnud, tal polnudki vaja teada, et kohalike jookide omapärana peaks umbes kahe tunni möödumisel niisuguse koguse tarvitamisest, nagu Siim seda teinud oli, saabuma surm, üsna piinarikkalt. Sedasi muidugi mitte kohalikele, kelle nende evolutsiooni bioloogiline areng ja pikk karastus lapsepõlvest peale üsna kõrge immuunsustaseme olid lasknud tekitada.
Siim arvas, et tal peaks praegu olema paras pohmell, üks õige, siinsetele jookidele omane kangestus kehas, nii et jaladki ei liigu. Ning muidugi mõtteaparaadi täielik seiskumine peavalust, teravast, mitte kogu aju vaid ainult otsmiku vasakust poolest tuikav.
Niisiis üritas Siim vastavalt käituda, et neid masinaid veidigi hämmastada. Tõsi, ega masinaid eriti millegagi hämmastada ei saa, saab lihtsalt kutsuda esile vajaduse simulatsioonis rohkem analüüsiressursse kasutada, lülitada tööle veel rohkem mooduleid, lihtsalt veidigi enam koormata selle pagana baaslaeva infotöötlussüsteemi, see oli parasjagu Siimu ainus eesmärk.
Tegelikult polnud siin midagi saavutada.
*
Siim vaatas valget lage, lamas tillukese üüritoa voodil ja mõtles.
Sellises, piinlikult minimalistlikus, piinavalt hügieenilises ehk kõikseodavamas toakeses võib mõtlemine olla raske, see ruum ahistab. Mõtlemine on korra loomine kaoses, Siim tahaks näha oma ümber kaost, et luua korda oma peas. Siim on harjunud nägema kaost, viimatisel missioonil ei aidanud küll ka kaosest, mõtlemine muutus väljakannatamatuks hüsteeriliseks tormamiseks labürindis. Paanikaks, hoolimata agentuuri hoolsast tööst psühholoogilise tausta kontrollimisel. Väljus kontrolli alt, muutus vastupanuks süsteemile.
Ning nüüd lamas Siim voodil toakeses, milliseid on sunnitud kasutama ühiskonna madalaim kiht, kui unustada päris jätised, ühiskonnast isoleeritud vangid. Madalaim kiht kui inimesed, kes pole suutnud tõestada, et on leidnud oma koha elus. Siim, ilmajäetuna oma säästudest, alandatud minimaalsele elamisrahale. Kohata elus.
Ning Siim meenutas, tal oli meenutada palju.
Meenutas lapsepõlve. Vaikset ja rahulikku, vaikses väikelinnas. Siimule meeldis siis olla üksi, ta sai keskenduda heale, teda ei seganud miski. Aitas mõnest heast sõbrast, rohkemat polnud iialgi vaja.
Saades vanemaks tuli ellu murrang, lapsepõlve lõpp tõi kaasa pinna kaotuse, vähesed senised sõbrad läksid oma teed. Siim hakkas huvituma lugemisest, teda paelusid võõrad tsivilisatsioonid. Meeldis püüda end nende mõttemaailmadesse sisse elada, panna end teise rolli. Seepärast valides elukutset pingutas Siim nimelt agentuuri saamiseks. Kõik läks iseenesest kuidagi lihtsalt, sujuvalt. Üle ootuste õnnestus Siimul jõuda agentuuris kõrgema klassifikatsioonini, mis tähendas võimalust võtta osa päris tööst, olla lähetatud. Lähetatuks saamine oli tollal salateenistuses äärmiselt haruldane, agentuur eelistas kasutada info hankimiseks mikro-droide, täiesti märkamatuid kohaliku fauna esindajateks maskeeritud silmi ja kõrvu. Inimesi saates võis muidugi aimata rohkem, kuid riskid ning ajamahukus kasvasid sellega kohutavalt.
Niisiis oli Siim üks neid, keda saadeti. Ning ta oli päris paljudes ülesannetes osalenud. Siim ei saanud päris kindel olla, kui paljudes sest agentuuril olid olemas ka vastavad treeningprogrammid, millest osavõttes agenti ei teadvustatud selle simulatsioonilisest iseloomust.
Nooremad agendid alustasid lihtsatest sissesulamistest bürokraatiatesse, need polnud enamasti rasked. Ohtralt paberitööd, väikest juhtimist. Polnud vaja palju, töös ei tohtinud just väga edukas olla, et edutamiseni mitte jõuda. Tuli olla tähelepandamatu mutter ja sedagi mitte just kaua.
***
Arturi vahetus sai läbi. Tema roll valveinsenerina Ormicron Beeta labor-jaamas «Pisike Paul» sai täidetud. Jaama personal, kuus inimest, kellele lisandusid kolm päevakangelast, valveinseneride lahkuv vahetus, korraldas pisikese õdusa vahetusõhtu veini, küünalde ning puust mööbliga. Õhtu möödus õdusas vestluses, meenutati koos veedetud aega, arutati vähest uudismaterjali. Peamiseks kujunes aga veini nautimine erilises atmosfääris, labori klubiruumi õhk liikus meeldivalt ning selles oli tunda soola hõngu. Lage ja seinu moodustav kuppel imiteeris täna üsnagi täiuslikult taevast ookeani laskuva päikesega. Midagi jäi puudu. Elu naturaalsust võibolla. Või sügavust, kõigi mõtted olid kusagil mujal. Lahkuval vahetusel juba teel, mahajääjatel kodus, võibolla väike kadedus hinges.
Pärast suundus lahkuv vahetus süstikule, see automaatpiloodiga erireisi tegev sõiduk polnud võrreldav uurimise katkestanud intsidendi põhjustanud kandilise lendava konteineriga. Sihvakas kolmnurkadel põhineva plaaniga sõiduk, ideaalne atmosfäärisisesteks reisideks, mahutas kenasti pagasi ja reisijad oma põue, viimased vajusid peagi sügavasse unne.
Süstik viis Arturi kohaliku süsteemi keskusesse, jaam-transpordisõlme, kust kolme päeva pärast graafiku järgi väljus koduse Maa suunas laev. Suhteliselt lihtsakujuline, rohkem kaubale kui inimestele, kauba poolest peaaegu tühjalt, sest sellisest majanduslikult ja kultuuriliselt tähtsusetust paigast polnud midagi ära viia peale mõnede raskestitöödeldavate jäätmete. Laevale tekitati ussiauk, mis on ääretult keerukas ja energiamahukas tegevus ja seetõttu toimub sellisest perifeersevõitu paigast vaid kord neljakümne standardpäeva jooksul. Juba nädala pärast võttis Artur pisikese ja koduse hõljukraudtee jaama hoiupunktist välja oma päevinäinud jalgratta ja asus väntama kodu poole.
***
Siim jalutas pargis, luges ja võttis asja rahulikult.
Säärane tegevusetus polnud hoopiski Siimule omane, ta varasema elu üüratult pikk etapp oli möödunud õppides ja treenides. Tollal tõusis ta töö tagant vahel õhtusteks agentide koosviibimisteks, kuid söömas harrastas ta käia väljas, restoranides.
Nüüd oli ta rahul lihtsa automaatkoka teenustega ja kord päevas tegi hoopiski ise süüa. Kõik see aeg kodus, oma kuue uue seina vahel, just, kuue seina vahel. Ühes keskmises odavas eluasemes, tavalised planeeringud keskenduvad nimelt maja kandetalade kuusnurka paigutamisele, mistõttu majade siseruumid on tihti just kuusnurksed. Sääraseid suuri ja kõrgeid linnamaju tavatsetakse kutsuda seepärast ka kärgedeks, majad asuvad kuuekaupa ja nende vahel asuvad teeninduseks vajalikud transpordisõlmed, parklad, poed, restoranid ja pargid. Juurdunud, mõnedele veidi negatiivse varjundiga nimetus säärasele linnaosale on taru.
Nüüd Siim taru tsentrumit ei külastanud, jalutas vaid läbi seda katva pargi, vaatas voolavat vett, pargis sebivaid loomi -- tuvisid, kasse, närilisi, mõnd eksootilisemat, keda Siim ei tundud, piilumas vargsi kusagilt põõsa alt. Loodus on kaos, park on kord, millesse on lastud sisse kaos. Koht mõtlemiseks. Korra loomiseks kaoses. Või liialdamiseks.
Siim istus pingil, kuulatas varblaste siutsumist. Vaatas värvulisi hüplemas jalgrajal. Siim meenutas oma lähetusi, mis tema maailma sügavaimad jälgi olid jätnud. Neid lähetusi, mis Siimu hingelisele tasakaalule, oma aja kohta suurepärasele, olid hoobi andnud. Surmahoobi.
Kogenumad agendid, kes paberitööga toime tulid, võisid eelduste korral saada edutatud agentuuri riskirohkemaid ning füüsilist pinget ning suhtlemisoskust vajavaid eriülesandeid täitma. Niisuguseid missioone oli vähe ja neid pakuti vaid vaheldumisi bürokraatiaga.
Kõige valusam, kõige parem mälestus, see oli ühest säärasest eriülesandest maailma, milles keerles tõeline sõda, niisugune, millist föderatsioon polnud enam aastasadu kohanud. Tõeline vihkamine, iga keharakuga. Kuid ka tõeline armastus, vajadusest toe järele, usaldusega.
Kaosesse kistud sõda Equituse tähesüsteemis, õieti selle teisel planeedil, kus lähikonnas tegutsev impeerium oma varpivate tähelaevadega oli otsustanud laiendada oma territooriumi teise tsivilisatsiooni arvelt. Impeerium, mille loonud tsivilisatsiooni sõdalase aukoodeks polnud kunagi lubanud kasutada mõtlevaid relvi ja vältinud suure lahutusvõimega skännereid, tsivilisatsiooni vastu, kes oli sõjakas ja valmis sõdima lõpuni. Kes oli kinni maas ning usus. Nad kisklesid nagu polnud kusagil varem kiseldud peale lahkumist koduplaneedilt.
Equituse teine, rahulik ning roheluses. Planeet, mille arenenumadki tsivilisatsioonid olid veel üsna varajases industriaalses staadiumis. Kui tuli sõda, ja ta tuli ning seda lennates, siis polnud kasu nende organiseeritud sõjaväest, see vajus impeeriumi ülekaaluka kuuma võinoa all. Lagunes ja lahustus. Tema parem osa, tema tehnika adopteeriti perifeerias. Mahajäänud tsivilisatsioonid, milles polnud kasutusel maasõidukeid vaid hobud ja mõned raskemad kandeloomad, nad võtsid rolli. Säärased pärismaalased poleks iialgi suutnud hobusest loobuda, kogu nende aukoodeksi vääramatuks alustalaks oli kohalik ratsu. Ratsanike seisus valitses neid lahmakaid poolkõrbeid ja mägesid, hobuste ees tundsid seal kõik aukartust. Sõdalase suurim usaldus kuulus tema hobule ja seejärel klannile. Rühmale meestele, kes moodustasid kogukonna sõdiva eliidi. Ratsanikuseisuse. Kuid nad võisid võtta relvad, mis andsid neile hambad ka impeeriumi vastu. Säilitades taktika.
Siim, saadetuna agendina Equitusele, et aidata kaasa impeeriumivastasele tegevusele, oli näinud nende koostööd, meeste armastust oma hobu ja klanni vastu. Rühmad muutusid sõduritele perekondadeks, kes neid kaitsesid. Iga mees kogu rühma eest väljas, püüdes hävitada vaenlase kolonne, hõljukeid, eriti aga maanduvaid dessantkaatreid. Neil oli hirm, neil oli ka arm, lootus.
Impeeriumi väed, nende eliitüksused, elukutselistest palgalistest kõrilõikajatest dessantväed, kohalike viha sääraste vastu oli piiritu. Kuid impeeriumi sõjaväe enamuse moodustasid noored ajateenijad. Teinekord tegid korrumpeerunud impeeriumi ohvitserid vahetuskaupa, andsid vangide eest relvi. Õieti oli see röövsaagi kõrval olulisimaks relvavarude täienduseks equituslastele.
Kohalikel oli oma ainumas jumal, kuid tema polnudki nii tähtis. Tähtis oli rühm, ja kui sõdur täitis oma ülesande rühma ees, võis ta loota jumalale. Jumal on lisaabinõu, kõrgem vägi, mis päästab siis, kui miski enam aidata ei saa. Jumal aitab vaid seda, kes end ise aidanud on.
Siim oli Equitusel alles sõja lõpul, planeet oli laastatud, impeeriumi ristlejatest mustas taevas. Öösiti võis näha 200 kilomeetri kõrgusel ülimalt madalal orbiidil viiekilomeetriseid maandurristlejaid, pikad tulekeeled taga, et atmosfääri pidurdusmomenti tasakaalustada. Pisikesi maandurkaatreid parvedena, nii kaugelt vaid väikeste tulesabadena eraldatavaid, lahkumas maandurristlejate dokiluukide vahelt. Seejärel väiksed tulesabad kadusid, et muutuda mõne hetke pärast vastassuunalisteks, pidurdusmootorite leekideks, seejärel uuesti kaduda, et veidi hiljem võiksid kaatrid ilmuda viirastuslike tulelaevadena, keraamilise kihiga kaetud hõõguvpunased kaatrid tormasid läbi atmosfääri ülakihtide. Vahel plahvatas neist mõni kehva kvaliteediga kattematerjali süül, vahel, veel harvem, tõusis maalt mõni kõrgatmosfääri ballistiline tõrjerakett ja hävitas plahvatades mõned kaatrid. Hävingut toovaks tulemölluks läks aga madalal, kuni kaatrite soomus veel kuum oli, sai neid üsna edukalt lühimaa soojatundlike rakettidega puutuda. Just see oli üks viimaseid kohalike vastupanuviise, sest ballistilisi rakette polnud kusagil valmistada ega varjata, nende stardiplatvormid leiti kiiresti ja tehti rohkem kui lagedaks.
Kord ammu, juba aastakümneid enne sõja lõppu, oli üht impeeriumi maandurristlejat tabanud dessandi maandamise ajal mootoririke. Võimalik, et diversioon, pärast polnud enam võimalik kindlaks teha. Igatahes, tohutu koloss pidurdus liigselt, olles võimetu vasaku parda mootoriplokist korralikku tõukejõudu esile kutsuma. Vöörist põlema süttiv, õieti esialgu veel lihtsalt hõõguv hiiglane pööras kohaselt ehk majesteetlikult külje ette, ettepööratud külg kuumenes kiiresti punase hõõgumiseni, hävitades kõik võimalused sellel asuvaid päästemooduleid ja kaatreid kasutada, sulatades luugid kinni. Vasaku parda, tumeda ja varju jäänud poole pimeduse täitis kiiresti automaatselt lahkuvate, enamasti tühjade, päästemoodulite mootorite sära. Massiivne hiiglane, rohkem küll massiivne mõõtmetelt kui massilt, kuid siiski ka mateeria hulgalt, muutus üleni punaseks, lõpuks hakkasid paremast pardast peale silmipimestavad plahvatused, ristleja tuletõrjesüsteemi liigsest temperatuurist esilekutsutud häving. Ka mõned värvilisemad lahvatused, ristleja kiirlaske plasmakahurite laskemoonalaod.
Lõpptulemusena kaotas Equituse teine praktiliselt ühe oma mandri, õieti läks veel hästi, et ristleja kaptenil, õieti automaatsel eriolukorra juhtimissüsteemil, oli õnnestunud ristleja suunata just suhteliselt ebameeldivale, valdavalt kõrbelisele mandrile. Ookeani kukkumine ähvardanuks tekitada päris katastroofilisi üleujutusi ja ründlaineid, tsunaamisid üle terve planeedi. Nüüd täitsid aga üht mannert klaasised platood, ristleja paljude detailide sulanud jäänuste maasse paiskumise lähikonnad.
Atmosfääri paiskunud tolm tekitas aga paraja kliima jahenemise. Equituse polaaralad laienesid märgatavalt. Senised metsaalad muutusid mustade tüvede kalmistuteks paksu lumevaiba all.
Õhtuti, õieti niipea kui pimedus lubas, lahkus Siimu rühm mägedesse peidetud varjendist ja ratsutas väikestel ratsudel lauskmaa servale, väikestelt küngastelt vaadeldi ja varitseti vaenlase tegevust. Kui tuli laine või leiti sihtmärke, siis tehti oma töö, lasti kaasaskantavatest raketiseadmetest vaenlase sõidukeid: soomustatud hõljukeid või lendkaatreid, seejärel lahkuti esimesel võimalusel. Kui lainet kuue järgneva pimedusetunni jooksul ei tulnud, siis selleks ajaks püüti peilida välja mõni vaenlase rindebaas. Säärased kasutasid elektromagnetilise kiirgusliku olemusega sidetehnikat ning seda äärmiselt lühikeste kodeeritud impulssidena salastatud valemite abil määratud kellaaegadel. Seega võis pikaajaliselt kuulates mitme juhusliku sideseansi vältel tabada üsna täpselt laagri asukoha ning panna üles ja sihtida aegreleega ühekordselt kasutatav reaktiivmiinipilduja, laadida see õhus ning pinnal lõhkevate plasma- ja maapinda tungivate süvareaktiivmiinidega. Sellise riista tegevus oli küll ebaefektiivne -- enamasti sai kaks kolmandikku lendulastud miinidest mõne ballistikavastase süsteemi poolt enne sihtmärgile jõudmist tõrjutud. Pealegi pidid nad katma suure ala. Laskepositsiooni tabas aga äärmiselt kiire vastutegevus, seepärast tuli lahkuda enne selle algust ning nii ratsutati kiiresti tagasi mägedesse.
Vahetevahel jäeti hobused koju ja varjuti päevaks lauskmaal, et teha järgmisel ööl diversiooniakt mõne impeeriumi rindebaasi vastu sääl, tühjendada selle relvaladu, need olid kõige hullemad ööd. Siis tuli jalgsi ja täisvarustuses, soovitavalt täiendava saagiga, joosta hommiku liginedes pikk tee vastu ratsudele, kes toodi järgi. Samas tuli täielikult katta tegutsemist, peaaegu alati jälitati, enamasti ülekaalukate jõududega. Võibolla soomustatud lahingumasinatega.
Lõpuks oli kolmas osapool, föderatsioon, impeeriumi suhtes piiritult parema infotootmise, - töötlemise ja -varjamise võimekusega, pannud impeeriumi enda värisema, purustanud impeeriumi usu oma sõjalisse võitu Equitusel, mis oli tegelikult peaaegu langenud. Õieti ei saanud ei equituslased ega impeerium arugi kolmanda osapoole olemasolust. Ning sõda lõppes sisemistes konfliktides, nii equituslaste klannide vahel kui impeeriumi staapides.
Sellest Equituse ülesandest saati oli Siim alati valinud ülesandeid madala arengutasemega tsivilisatsioonides, neis oli vägivalda ja võimalust. Siim tundis end koduselt hobuse seljas, nautis jalaväe hirmu ratsaväe ees, patoloogilist hirmu, mis oli ainus asi päästmas ratsaväge jalaväe odade eest.
Vibu ja nooled, ammud ja mõõgad, igasugused eriliiki käsitsivõitlus vahendid oli Siimu huvialaks. Ta oli tuhandeid tunde simulaatoris harjutanud faalanksi lahingukorras võitlust, mees mehe kõrval, käes ümar kilp ja oda, vööl lühike mõõk. Samamoodi harjutanud liikumist koos kohordiga, sedakorda kandilise kilbi ning lühikese mõõgaga. Harjutas lühikese pilumi, rooma sõduri väikese viskeoda, heitmist. Sellised harjutused said olla vaid huvilise iseloomuga. Veidi rohkem kasu andsid pikad treeningud veidi kõvera kahekäemõõgaga, samuraide traditsiooni kohaselt raiudes. Kuigi külmrelvi kasutasid agendid ülesannetel äärmiselt harva, veel harvemini kasutati laskerelvi. Väljaarvatud muidugi eriülesanded kellegi või millegi kõrvaldamiseks.
Ülesandeid vähearenenud ja sõjakates paigus oli vähe, üüratult vähe. Needki enamasti juhtivkoosseisu, üsna edukalt ohutusse hoidvasse ohvitserkonda, sissesulavad, ühesõnaga -- tavalised. Barbaarsetes paigus polnud föderatsioonil huvisid, üks keskmine tsivilisatsioon hävitab end enne veres, kui suudab muutuda huvitavaks. Kui suudab midagi anda föderatsioonile, ilma et nõuaks vaid.
Siim meenutas kaaslasi, kes olid tema eest andnud kõige kallima, elu. Andnud elu teadmata, et Siimu kaitsevad tugevamad jõud, antimagnetiline kaitsesüsteem, mis kuulid ja mürsukillud mõõdukalt eemale tõukab, veidi kõrvale nihutab. Nad ei teadnud, ei tohtinud teada. Siim nägi nende usaldust, tegi kõik võimaliku, et näidata üles samasugust vaprust, kuid mitte end reeta. Ning just sellega reetis ta end, ei reetnud end teistele vaid iseendale.
Siim teadis, et valetab. Teadis, et on ajutine ja püsimatu. Siim nautis hetke, nautis nii nagu oli nautinud lapsepõlves. Nautis kaaslaste toetust sellel hetkel. Ainus asi, milles Siim kindel võis olla pärast hetke, oli salateenistus. Kus iganes ta ka ei oleks, siis alati on kusagil lähikonnas föderatsiooni agentuuri kontaktfregatt, droonid, päästekaater ja kodune mugavus. Või kui asjad eriti hulluks lähevad, Nõel-klassi tähelaev tüübist Gamma, sellised on valmis paiskama föderatsiooni kiirreageerimisjõud poole tunni jooksul igasse punkti Galaktikas kuhu iganes agentuur sattuma juhtub. Võibolla isegi Galaktikast väljaspool. Igatahes, Siim oli silma all.
***
Sombusest sügistaevast tuli sooja, varasügist vihma. Artur väntas viimaseid kilomeetreid koju, ta märkas teda ootavat Ainot. Nad kallistasid teineteist, see oleks justkui igavesti kestev hetk olnud. Nad jalutasid läbi vihmast märja kõrge rohu, lasksid vihmal enesele peale valguda ega hoolinud sellest. Rookatusega majakeses ootas neid kamin, vein ja hubane õhkkond. Palkide õdus salapära ja vihma ning tuule hääl akna taga. Konflikt sisese ja välise vahel, õnn olla sees, kui miski oli väljas, miski kohutav ja kuri.
Saun oli köetud. Polnud midagi rohkemat vajagi, nad jõid veini ja rääkisid sellest, mida olid vahepeal näinud ja teinud. Meenutasid viimast hüvastijättu. Rääkisid tekkinud mõtetest, sellest mis oli nende päid täitnud viimasel ajal. Rääkisid üle kõik selle ja veidi rohkem, kui nad kirjutanud olid. Nad käisid saunas. Kuulasid muusikat ja kuulatasid väljas uluvat tormimöllu. Tantsisid, pugesid teineteise kaissu ning tundsid rõõmu, et on olemas seinad ja rookatus. Et need seinad ja katus kaitsevad neid tuule ning vihma eest. Jah, et on olemas ...
***
Siim mõistis. Ta ei tahtnud usaldada püsivalt midagi sellist, millel polnud muud põhjust Siimu usaldamiseks kui bürokraatlik kohustus. Kohustus on näilik, hirm ja arm on tõelised. Kohustuslik on programmeeritud, tulenev süsteemist. Agentuur on süsteemi ori, talle pole tähtis Siim, vaid tema tegevus süsteemi huvides.
Ta vaatas soises pinnases voolava oja vetevoolu. Nii sädelevat, puhast. Liivast kohta, kus oja oli surutud kitsamasse ja kiiremavoolulisse sängi. Tähelepanelikult jälgides võis seal näha mõnd pisikest kala, põhjaga ühtesulavas maskeerivas halluses. Siimu silmad ei näinud midagi, ta mõte kees.
Siim sai aru, et tahab, et teda usaldataks seepärast, et ta on Siim ja mitte millegi muu pärast. Kuigi, võib- olla just millegi muu pärast. Kuid kindlasti mitte Siimu näilise enesekindluse maski pärast. Maski pärast, mille Siim tõmbaks ette nagu ta on seda oma töös teinud. Usaldataks, et Siim saaks olla kellegi seltsis kunagi ka ilma mänguta. Ilma teatrita. Teater on pettus.
Miski liikus järskude hüpetega, miski pisike, kuid Siimu teadvusesse ei jõudnudki see konnake, kes hüppas platsudes temast nii lähedalt mööda. Ilus, roheline, niiske ja märg. Ettevaatlikult hüppas too, ikka järgmise lombi poole.
Usaldatakse. Lihtsalt, iseeneslikult. Kuid Siim ei tahtnud sellega piirduda, ta tahtis ka ise võrdväärselt usaldada. Ning võibolla on usaldus vägivald, hingeline vägivald, kuid sellest näivusest ei tasu hoolida. Usaldamise endaga hoolitakse, uskus Siim.
Siimu teadvusesse jõudis see rohekas elukas, kui ta hüppas selle üksiku lille juurde, millele Siimu silmade pilk juhuslikult kinnituda oli jõudnud. Siimu ajusagara tagaosas, sääl kus tõlgendamisel pilt silmadest, sinna jõudis ärritus, ootamatu muutus, pildi kooskõla defekt. Siim leidis end hetkeks, nägi ja mõistis. Siim sai aru, et tahtis olla konnake, väike ligane ja külm loomake. Talle meenus üks muinasjutt lapsepõlvest, muinasjutt kurjast nõiast, kes printsist konna nõidus. Kuid printsess, õnnetu, oli oma muremõtteid läinud mõtlema parki. Leidnud sealt, porisest kraavist, konna, oli printsess konna imetlenud ning meeltesegaduse hoos teist suudelnud, mis aga kurjast nõidusest printsi vabastas.
Siim vaatas konna, kummardus, sirutas käe ...
***
Lumi, valge ja kohev. Punakaks muutunud rohukõrred ulatumas künkatipul välja kohevast vaibast. Tuisanud hangedesse takistuste juures. Taamal veidi põõsa raage lumest turritamas, mõni puu, sinakasmustas toonis tüvega. Lumised künkad, väikesed metsatukad. Neilt oli võetud nende aeg. Üleni surnud, külmunud, kaetud igikestva lumega, jäetud ootama oma uut aega. Siin-seal loomade jäljed. Üks jälgede ristumispaik, sinakaspunastest plekkidest võitluse tallermaa. Tuhnitud kohad, augud lume sügavusse ja mahaheitmisest tekkinud keha jäljendid. Valge ja must.
Aino ja Artur suusatasid üle künka, nägid ees avanenud oru põhjas siledat pinda, mis siinsel künklikul maastikul tõotas järv olemist. Lihtsalt oma siledusega, lumi kattis ka seda orupõhja tasandikku sama ühtlase vaibana. Ühest küljest eemaldus järvest oja, või kraav -- lume pealt oli võimatu eristada looduslikku tehislikust, selle lähtekoha juures olid varemed, mõnest küljest siledaks tahutud graniitkividest, mis seejärel kokkusobitatud. Üsnagi vähe veel püsti, idakülg, järvepoolne, täitsa maas, idatuuled teevad oma külma töö, tuues niiske ja paksu õhu, kiiresti, tormina.
Artur ja Aino otsustasid saabuva öö veeta nende varemete lääneküljel, et miski oleks tuulevarjuks. Nad alustasid varemete ülevaatusest, leidsid eest ühe üsnagi pulstunud karva ja teravatipuliste kõrvadega hambaid näitava eluka. Õieti ei piirdunud viimane hammaste näitamisega, vaid näitas üles tuntavat otsustavust neid ka kasutada. Looma meeleorganeid täitis raev kahejalgsete vastu. Nende lõhna, nende jälkuse suhtes. Ta jooksis oma kuuel jalal haake tehes lähemale, suunaga Arturile. Lõrises, silmad rohekalt helkimas. Aino täpne lask päästis olukorra. Peagi võisid Artur ja Aino rahulikult asuda laagri rajamisele.
Nad kaevasid paksu lumevaipa augu, panid püsti telgi. Aino kinnitas telgi turvaseadmed, mis andnuks häiret ohtlike loomade või inimeste lähenemise korral ja ehmatanuks loomi. Lõpuks katsid nad majakese lumega, jättes ülalt paistma vaid kaks korstnajupikest, ühe õhu sissevooluks ja teise suitsule.
Aino ja Artur vaatasid päikest loojumas. Pilved oleks justkui moodustamas raami, mille vahelt Equitus kenasti piiluda saaks, raamide servalt lähtusid rohekad ja punakad jooned, arvutud kiired, justkui pühakuma. Just nagu kutsuvad käed. Avaaus pilvedes nagu portaal taevasse. Värav taevasse surnud maalt, mahajäetusest karjuvalt planeedilt, kus möllavad vaid ohud. Värav ohtudest ohutusse. Tee põrgust Eedenisse.
Nad pugesid telki, püüdes selle avaust võimalikult peita. Sulgesid luugi ja tõmbasid selle kaitseriivi peale. Siinse loomariigi esindajad võivad teinekord päris ohtlikud olla, aastakümneid kestnud sõda tsivilisatsiooniga on nad vaenulikuks teinud. Kiiresti jahenenud kliima on rikkunud väheste ellujäänute psüühika.
Artur süütas kaasaskantavas kütmise ja toiduvalmistamise tuleasemes leegi. Tulekurat hakkas tantsima oma närvilist tantsu. Nad soojendasid selle paistel käsi ja asusid tasapisi õhu soojenedes ära võtma üleriideid. Artur pakkis toidutagavarast välja mõned lihakonservid ja sinna juurde sobivaid kastmeid ning salateid. Veidi kangemat kraami, külmarohuks ja külmetuse vastu. Nad sõid, nad rääkisid kõigest, kuigi ühtki heli ei tekitanud. Arturi siniste silmade pilk oli suunatud Aino rohekatesse silmadesse, ning vastupidi. Need pilgud ütlesid kõik, siin ja täna polnud rohkemat vaja. Olid nemad kaks.