Vinc ja Dirk olid vanad sõbrad ja neile meeldis pärast tööd koos piljardit mängimas käia. Ise kutsusid nad oma hobi muigamisi «Tähtede mänguks». «Kui me ka ise veel päris piljarditähed ei ole, siis mäng väärib seda nime kindlasti,» armastasid nad seltskonnas naljatada. Mõned pidasid seda mängu puhtaks aja ja energia raiskamiseks, mõned aga suisa ebaeetiliseks. Vinc ja Dirk ei teinud sellistest arvamustest väljagi. Dirki perekond oli juba ammu leppinud faktiga, et ta peaaegu kogu oma vaba aja väljaspool kodu veetis, Vinc elas aga üksi, temal ei olnud mingeid muresid.
«Kui ma õigesti mäletan, siis on sinu alustada,» sõnas Dirk.
«Õige küll,» ümises Vinc. «Okei, ma võtan kõigepealt selle kolmanda. Viis ühe vastu, et saan selle esimese löögiga sisse! Mis arvad, ah?»
«Vastu võetud,» nõustus Dirk. «Lase käia!»
Vinc sihtis pikalt ja hakkas siis hoogu võtma.
***
Tükk maad Dirkist ja Vinc´ist eemal olid ka Al ja Sean valmis piljardipartiid alustama. Mõned pidasid nende hobi puhtaks aja ja energia raiskamiseks, mõned aga suisa lolluseks. Al ja Sean ei teinud sellistest arvamustest väljagi. Nemad tundsid end igatahes mängides hästi, ja see oligi nende arvates peamine. Mõni vaikne hubane piljardisaal, vähe külastajaid, shoti viski olemasolu baaris ja talutav muusika oli kõik, mida nad täiuslikuks õnneks vajasid.
«Kui ma õigesti mäletan, siis on sinu alustada,» sõnas Al.
«Õige küll,» ümises Sean. «Okei, ma võtan kõigepealt kolmanda. Viis ühe vastu, et löön selle esimese löögiga sisse! Mis arvad, ah?»
«Vastu võetud,» nõustus Al. «Lase käia!»
Sean sihtis pikalt, võttis siis hoogu ja lõi.
«Mööda!» hõiskas Al teisel pool lauda mingit bushmanite sõjatantsu vihtudes. «Täitsa mööda, vanapoiss!»
«Sa kuradi-kuradi-kurat!» vandus Sean ja jäi juhmilt lauda jõllitama, justkui lootes, et pall number 3 on siiski kuidagi auku lipsanud. Kes teab, kaua ta piljardilauda veel vahtinud oleks, kui baarimees Gerry poleks äkki telerile häält peale keeranud. Seni oli see baariletil tummalt pesapalli näidanud, nüüd aga oli spordiülekanne poole pealt katkenud ja ekraanilt vaatas oma kodanikke Ameerika Ühendriikide president. See veider muutus oligi Gerry tähelepanu äratanud.
«...raske seda teile öelda, kuid sellise ohu eest ei ole mul õigust ka vaikida. Olukord on hetkel väga keeruline ja minu arvates peate te kõik teadma tõtt, mida me...»
«Kurat, Gerry, pane see möga kohe kinni!» karjatas Sean. «Kuidas ma sinu arvates mängule keskenduda saan, kui see pasakott seal telekas möliseb!?»
«Vabanda, Sean, aga ma tahan seda kuulata,» vastas Gerry rahulikult. «Minu arust on meil mingi jama kaelas.»
Al ja Sean panid kiid käest ja tulid baarimehe juurde teleri ette. Peale nende oli piljardisaalis vaid üks purupurjus mehhiklane, kellest hetkel kuhugi tulijat ei olnud.
President heietas ekraanil aiva edasi olukorra erakordsest keerukusest ja sellest, kuidas kõik peavad oma kohust täitma. Ühesõnaga -- tavalist propagandaplära, mis igal ameeriklasel juba sünnist saadik ühest kõrvast sisse ja teisest välja läheb. Siis aga tundus asi tõesti tõsiseks minevat, sest president andis sõna oma teaduslikule nõuandjale Wyndham Watersile.
Kõigepealt näidati ekraanil mingeid pilte, mis ähmaselt tähistaevast meenutasid. Waters seletas ohtralt teaduslikku zhargooni kasutades sinna vahele, kust, kuidas ja millega need fotod saadud on. Siis fotod kadusid ja Waters hakkas enam-vähem inimkeeles rääkima. Kuigi meie kolmik ikka veel päris kõigest aru ei saanud, püüdsid nad üksikuid sõnu, mis pikapeale asjast üsna selge pildi andsid:
«Tohutu suur keha ... tõenäoliselt mitte meteoriit ... liigub kohutava kiirusega ... otse Maa suunas ... lähtekoht teadmata ... vea tõenäosus ... võib ka mööda minna ... aga väga lähedalt ... ettenägematud tagajärjed ... purustused ... elamiskõlbmatuks muutub ... võimalik orbiidi muutus ... planeedi telg ...»
«Ütle siis ometi, kurat võtaks, millal see püha pasandus juhtub?» karjus Al ekraani suunas rusikat raputades. Ja Waters oleks teda justkui kuulnud:
«... kiirus ei kahane ... kiirendus ... kohalejõudmise aeg tõenäoliselt ühe tunni pärast ... võib olla ka kiiremini ... vaatlusi jätkatakse ... informatsiooni edastamine ...
Siis sai sõnajärje taas enda kätte president, kes rääkis kohusetäitmisest ja vastutusest ning sellest, et USA administratsioon ja president isiklikult teevad kõik, et lähenevat katastroofi ära hoida ja ...
«Ära hoida! Sellist katastroofi ära hoida!» pahvatas Al hüsteeriliselt naerma, kuid jäi kohe jälle vait. Kõik mehed vahtisid üksteisele jahmunud nägudega otsa.
«Ehk läheb ikka mööda või...» sosistas Sean.
«Ei, poisid, see nätakas tuleb meile raudselt selga!» vangutas vana Gerry aeglaselt pead. «Mäletan veel Kennedy tulistamist. Siis ajasid nad sama juttu, kui ta haiglasse oli viidud. Et haavad polegi nii rasked ja et saab veel terveks ja puha... Ei, kui oleks mingi lootus, et see asjandus meist mööda läheb, siis ei oleks nad meile sellest midagi rääkinud. Alles pärast, ja sedagi ainult võibolla. Aga nüüd...» Gerry lõi käega.
«Aga ... mis me siis teeme, ah?» küsis Sean katkeva häälega.
«Mis meil ikka teha,» vastas baarimees. «Teie tehke oma partii lõpuni ja mina toon teile uued viskid. Maja kulul.»
Al ja Sean vaatasid üksteisele hetkeks otsa, aga kuna nad ei osanud enda jaoks enne maailmalõppu ka mingit paremat tegevust välja mõelda, siis lonkisid nad piljardilaua juurde tagasi.
«Kui ma ei eksi, jäi sinu löök,» ütles Al Seanile.
***
Selle ja järgmise partii võitis Al, kolmandat nad aga lõpetada ei jõudnud. Joomata jäi ka kolmas topeltviski. Umbes planeedi Maa suurune keha kihutas hirmsa kiirusega planeedile Maa otsa. Miskipärast Maa ei purunenud. Tõenäoliselt oli see seotud mingi selle keha omadusega. Keha tormas vastu Maad, mis selle kokkupõrke tagajärjel Päikese suunas minema sööstis. Üsna suure tõenäosusega suri suurem osa inimesi juba kohutava kokkupõrke, orbiidi muutuse ja kiirenduse tagajärjel. Al, Sean ja Gerry surid igal juhul kohe pärast kokkupõrget. Teiste kohta ei saa enam keegi kunagi midagi kindlat öelda, aga kui keegi kokkupõrke ka üle elas, ei olnud sellest suurt kasu, sest üsna pea aurustus planeet Maa Päikese läheduses lihtsalt ära.
***
«Ahhaa -- nägid!» röögatas Vinc nii, et sideseade juhtimispuldil lausa hüppas. «Otse tähe keskele! Põmm!»
Mõne valgusaasta kaugusel kiristas Dirk oma raketis istudes viha pärast hambaid.
«Kas sulle pole kunagi tulnud mõtet, et mõnel sellisel planeedil, mida me nii hooletult tähtedesse taome, võiksid elada meiesugused mõistusega olendid?» küsis ta hapult.
«On sul alles naljad!» nördis Vinc. «Küllap oled lihtsalt halvas tujus, et kihlveo kaotasid. Ma pole just mingi usuhull või ortodoks, aga eks ütle meie Püha Raamat selge sõnaga, et Suur Demiurg lõi tregonid oma näo järgi. Ja pane tähele -- ainult meid, mingeid teisi mõistusega liike pole universumis kunagi olnud ega ka tule!»
«Hea küll, hea küll,» pomises Dirk. «Millist sa järgmisena lööd?»
«Mõtlesin, et võtaks selle, millel ketas ümber on. Aga sellega tekib raskusi, nii et kihlvedu ma seekord ei paku.»
Vinc alustas oma raketiga taas hoovõttu. Seekordse «Tähtede mängu» seis oli 1:0 tema kasuks.