Renthun

(Pühendatud Tiphiale)

Tuba oli pime. Täiesti pime, isegi elektrilise kella roheline silm ei põlenud. «Voolukatkestus,» mõtles naine, aga ei suutnud seda omaks võtta. Selle asemel asus hoopis ta südamesse nimetu hirm. «Pole midagi, see on ainult voolukatkestus ja peatselt on kõik korras,» kinnitas ta endale uuesti, ent tundis, kuidas ei suuda seda ise ka uskuda ja kuidas öö ta oma lämmatavasse haardesse mähib. «See on vaid voolukatkestus...»

Siis kostis ülevalt korruselt kolksatust ja klirinat. Naine tardus hetkeks, teiseks... kolmandakski. Hirm tema südames üha kasvas.

«Mis pagan see siis veel on?» Mees ajas end unesegaselt istukile. «Vool ära läinud... Ja mis jama seal üleval lahti on?»

Naine ei vastanud. Küll aga hakkas ülevalt korruselt kostuma laste nuttu. See oli just selline heledahäälne tihkumine, mis tuleb lastel välja siis, kui nad on üksi ja kardavad ja tahavad isa ning ema juurde.

«Lähme üles ja vaatame.»

Naine tahtis juba mehest kinni haarata ja teda takistada, aga siis sai emalikkus temas hirmust võitu. «Jah. Jah, lähme. Aga proovi enne valgust saada. Lapsed kardavad kindlasti pimedust.»

«Oeh. Mida ma siin pimedas ikka oskan ära teha,» ägas mees teeseldult ja otsis välja küünla. «Ah, nagunii on viga generaatoris ja me peame teisele korrusele ronima.»

Nad ronisid mööda kitsast treppi üles ja jõudsid hämarasse puust seintega saali, kus rippusid mehe vanad jahitrofeed. Neist vasakule jäi hämar nurgake, kust tavaliselt kostus generaatori nurrumist, ja selle taga oli uks kasutamata tuppa, kust kolin ja klirin enne kostunud olid. Paremal pool oli lastetuba. Lapsed nutsid ikka veel, järelikult oli nendega kõik korras.

Mees heitis korra pilgu generaatorile ja urahtas siis: «Seisab. Aga miks, teab vaid generaator ise. Siin on nii pime kui tondi tagumikus. Mitte miskit ei saa aru.»

Ja taas saabus hirmulaine, täites naise südame ja ronides ta poole igast nurgast, kuhu võbisev küünlaleek varjusid heitis. «Sa ehk...»

«Parandan selle homme ära. Nüüd öösel võin ma vaid siin miskit veel enam vussi keerata.»

«Ja tuled?»

Mees ümahtas ja asus taas pimedus nokerdama. Siis lõid äkitselt tuled särama, nii et naine lausa võpahtas sellest küllusest, mis teda valgustas. «Lülitasin voolu varugeneraatori peale ümber. Pole küll nii võimas, kui siinne, aga hommikuni ajab asja ära.» Kui naine seepeale midagi veel ütelda tahtis, tegi ta unise näo ja teatas: «Mõtle, kallis, eile panin päev otsa küüslauku ärasaatmiseks valmis, olen praegugi veel rampväsinud ja kondid laua löövad tuld. Kas tõesti tahad sa mind nüüd veel ka öise orjatööga kiusata?»

Naine rahunes tulede valguses veidike ja naeratas oma mehele. «Ei, seda kohe kindlasti mitte.» Ta tegi lastetoa ukse lahti ja kummardus kaht talle vastu jooksvat last kallistama. «Noh, mu sitikakesed, mis viga? Kas kurjad unenäod tegid teile liiga?»

«Emme, tont, tont,» hädaldas noorem, kaheaastane tüdrukuke, kelle öösärk peaaegu maani ulatus. «Tont tahtsi meid ära süüa.»

«Pole siin mingit tonti, mu kukulinnukesed,» kinnitas naine, ise samal ajal ärevalt pilgul üle toa libiseda lastes. Aga ei, seal oli kõik korras, hõbetatud aknaklaasid särasid kaitsevälja hõbedases hiilguses hallikalt ja nende taga terendasid kuldselt kaitseluukide kuldsed ristid. «Pole siin mingit tonti.»

«Aga emme, ma ise nägin, oli teine akna taga ja tahtis sisse saada ja siis läks aken puruks ja klirin oli kohe kõikjale kuulda...»

Naine võpatas. Aga ei, aknad olid täiesti terved, ja neist ei saanud tuppa tulla ükski tont, ja isegi kui klaasid olid katki, olid ju veel kaitseväli ja luugid... Samas teadis ta, et tondid pole mitte mingid kollid või libalendajad. Nemad olid tõsised vaenlased, parailma rüütlid, keda hoidis tagasi vaid kolmekordne tõrje. Ja katkise klaasi puhul saanuks nad majja sisse küll, mis sellest, et nõrgestatuna.

Tema abikaasa oli samal ajal juba tühja toa ukse juurde jõudnud ja oli valmis seda lahti tegema. Naise süda võpatas ja taas tuli tema hinge see seletamatu ja ängistav hirm, mis ennem all teda tabanud oli. Mees ei tohtinud seda ust avada, ja tema, Agelin, pidi seda takistama.

«Seisa. Ehk oleks parem, kui... kui sa seda ust lahti ei teeks.»

«Miks siis mitte?»

«No äkki.. äkki on seal midagi?»

Mees puhkes naerma. «Oh sind araverelist. Mis seal olla siis saab? Meil on tugev maja, tehnika viimases sõna järgi tehtud, ja sina kardad.»

Naine teadis seda, aga kartis sellegipoolest, kartis enam, kui suutis sõnades väljendada. Samas teadis ta, et ei tohi hirmu välja näidata. Tema kõrval olid ta lapsed, kes vajasid julgust, ja seda võis neile anda ainult üks julge ning kartmatu mamma, kes võis isegi lõvipuuri astuda. Ei, hirm pidi jääma kõrvale.

Siis avaneski juba uks, lastes valgusel kitsa ribana langeda enda taga olevale pimedusele. Seal ei põlenud ükski tuli, ja vaid kitsas heledam riba langes kaose võimualale, toomata siiski leevendust. Sellest valgusest nimelt piisas, et näidata pimedat aknaava, mida ümbritses vaid tuhm kaitsevälja kuma ja kus luugist ega klaasidest polnud vähimatki märki, hõbedaste kildude kuhja keset põrandat ja verist, näritud konti kesk klaasikilde. Ja nähtavast hullem oli nähtamatu, see kohutav ja mõistust õgiv hirmu laine, mis ukseavast välja paiskus, lapsed pikali rabas ning naise põlvitama sundis. Agelin kattis pea kätega ja lootis, et see kõik lõpeb, et öö möödub, et pimedus kaob, et vari hajub, aga kui see kõik on võimatu, siis et ta surm saabuks kiiresti ja valutult. Samas teadis ta, et see lootus on lootusetu, et tondid ei heida armu ja et nad armastavad oma ohvreid piinata, nende elu aeglaselt endisse imeda ja kõige selle üle veel oma rüvedas keeles rämedat nalja heita.

Siis sulgus uks ja ta abikaasa vajutas selle kõrval olevat kangi. Ust ümbritsevatesse torudesse voolas mingi hõbedasoola lahus ja hirm kadus. Naine nägi mehe lubivalget nägu ja ajas end taas püsti. Nad olid koos. Nad olid toas, kuhu tont ei pääsenud, ja neil oli toas valgus. Mitte miski ei suutnud nende õnne riisuda, vähemasti mitte sellel ööl.

Koos tõstsid nad lapsed voodisse ja tõmbasid neile teki peale. Siis läksid nad koos alla ja heitsid magama, vahetamata ainsatki sõna. Ja naine oli kindel, et nad mõlemad mõtlevad ka ühest ja samast asjast, mille kohta käis sõna: tont.

Hommik oli ilus ja päikeseline. Puhus värskendav idatuul, mis tõi endaga kaasa sealpool asuvate lõputute küüslaugupõldude lõhna. «Esimese asjana generaator,» loetles mees hommikusöögi ajal. «Siis tuleb ilmselt laevale vastu minna. Kaup peale laadida ja end uute asukate vastuvõtmiseks valmis sättida. Ja õhtul, kui aega jääb, aknale uuesti klaasid ette panna.»

«Aga tont?»

«Tont, tont... Ega ta kaugemale pääse. Usun, et ta on selle suure jalaka otsas, mis köögi akna all kasvab. Alumise korruse akendel on topeltluugid ja sealt ta sisse ei pääse, ning ülemise korruse akendele ei pääse ta ka mujal ligi.»

«Sa siis jätad ta sinnapaika?»

Mees ohkas. «Täna paraku küll. Tegemist on palju ja pole mahti muu kõrvalt veel tonti ka püüdma minna. Homme vaatab, mis saab.»

«Alati sa ka kõike edasi lükkad.»

Mees vaikis. Ta teadis, et see lause oli rohkem retooriline väide, kui tegelik süüdistus, ja et otse loomulikult lükkas ta ka tegelikult kõike edasi.

Pärast hommikusööki asus mees generaatorit parandama, naine läks aga jalutama. Esiteks tiir ümber maja. See nägi välja, nagu Argondi asunikukomplekt ikka, kollane, karbikujuline, kõrge ja kindel elamine. Maja ümber sirgusid kaunid ja eakad puud, mis olid seal kasvanud kaua enne esimeste inimeste tulekut. Ta mees oli tahtnud need maha võtta, kuid Agelin oli teda keelanud.

Nüüd kahetses ta kibedasti oma otsust.

Tont istuski jalaka otsas, nagu ta mees oli oletanud, kõlgutas oma karvaseid ja kondiseid jalgu, ning mälus midagi. Naist nähes ta röhatas ja heitis oma roa tema suunas. Naine kiljatas, nähes väikest inimese luukeret, millel kontide küljes veel veidi liharäbalaidki tilbendamas. Tont ürahtas selle peale midagi ja kõkutas naerda, seejärel koukis ta kusagilt välja verise sikujala ja asus seda nosima.

Akna all vedeles hunnik konte, nii inimeste kui ka loomade omi. Seintel olid näha paljud jäljed kohtades, kus need olid seina tabanud. Tondid olid küll suure jõuga, aga näis, et lisaks hiilgasid nad ka oma ebatäpsusega.

«Imetled oma loomakest, jah?»

Naine võpatas ja pöördus, enne kui taipas, et on päev ja et päeval pole tal midagi karta. See oli nende naabrimees Vanatalust, kelle elamine oli kakssada meetrit ida pool, küüslaugupõldude servas.

«Mis tast tühjast ikka imetleda.»

«Tühjast? Armas tüdruk, tonte sul küll tühjaks ei tasu nimetada. Mina pelgaksin neid küll rohkem, nad on isegi päevasel ajal vahel ohtlikud.»

«Ah, pole hullu, ega ta rohkem majale ilmselt kahju ei tee. Ja juba homme võtab mu abikaasa midagi ette.»

«Ja laseb tal täna jõudu koguda... Rumal mõte, väga rumal. Aeg on hetkel tema poolel. Aga mis ma siin ikka seletan, tule kaasa.»

Naine läks ja silmitses vahepeal hoolikalt naabrimehe kulunud riietust, habetunud ja kortsulist näolappi, pulstunud ning võidunud juukseid... Selge see, et keegi vaene. Keegi, kel polnud raha enamaks kui miinimumvariant -- ja sedagi finantseeris Argondi valitsus. Ei mingeid kaitseväljasid, hõbetatud aknaklaase. Lihtne puust maja, minimaalne tõrjeväli, mis hoidis tagasi vaid vähemad õõvakollid ja liikuvad kadakad.

Kuidas ta küll seni oli ellu jäänud? Kas ehk jahtisid kollid enne suuremat saaki, ja siis alles vähemat?

Mees oleks nagu ta mõtteid lugenud ja muigas. «Küüslaugupõllud aitavad. Aga läänetuulega pole mitte ühelgi ööl magada saanud. Muudkui tuleb kutsumata külalisi tagasi lüüa. Aga mul on omaenda konksud ja knihvid ka.» Ta lükkas lahti kahe maja vahel oleva puukuuri kriuksuva ukse ja piilus selle tolmusesse hämarusse. «Siin.»

Ka naine vaatas kuuri alla, kuid ei näinud midagi peale paari pisikese ööhulguse, kes seal päikese eest varju leidsid. Selline vähene oht ei pakkunud talle mingit pinget. Mitte ükski ööhulgus ei rünnanud päevasel ajal, oli siis nii pime kui tahes.

Üks ööhulgus sirutas end ja ajas oma lõuad pärani. Tema tohutu punane kurk hõõgus pahaendeliselt ja naine võpatas. Ta oleks kuurist välja astunud, kui naabrimehe kindel käsi ei oleks teda mitte tagasi hoidnud.

«Päev on. Ja päeval nemad ei liigu, olgu mis tahes,» sõnas ta rahulikult. «Aga pisikesed ööloomakesed on rahutud. Tunnevad, et midagi suurt on kohal. Tunnevad tonti. Ja nemad ei tea, kui tugev ta parajasti on. Kõike peab tähele panema, kõike mäletama. Siis saab ka kindlusmajata ellu jääda.»

Naine oli juba hakanud kahetsema, et ta mehega kaasa oli läinud. Aga naaber seletas edasi, viibates käega ukse kohal asuva herilasepesa poole: «Neid loomakesi näed? Nemad on rahulikud. Teavad, mil oht on. Aga täna on hea vaikne päev. Selline päev, mil saab ise rünnakule asuda. Tont pole veel oma väge kätte saanud. Närib küll agaralt konte, aga temalgi kulub aega. Seda need loomakesed näitavad.» Siis silitas ta õrnalt herilasepesa ja lasi paaril mustjaskuldsel putukal oma peo peale laskuda. Ta silitas neid kergelt ja pani nad õues võililledele maha. «Võid seda oma mehele öelda. Aga ta nagunii ei usu.»

«Aga ega me öösel midagi ette ei võtagi, ikka päeval,» vaidles naine vastu. «Ja päeval peaks isegi tondid ohutud olema.»

«Ei või iial teada,» vangutas vanamees pead. «Ei või iial teada. Tondid on elektri isandad. Ja kui peaks olema äikeseline ilm, siis saavad tondid oma tõelise jõu. Pikselisel ööl pühiks see tont teie maja maa pealt nagu nalja.»

«Aga meteosatelliidid lubavad veel kaheks nädalaks kuiva ja päikeselist ilma...»

«Meteosatelliidid ei võta arvesse tonte,» vastas vanamees ja kõndis minema. Naine jäi talle järele vaatama, püüdes mitte tähele panna seda, kuidas herilased tema ümber lendlesid, pugedes vahel ka tema halli ja harva habeme alla.

***

«Jälle tühjad. Sa saadana saadan. Palju kaupa, palju nõudmisi sellesamusele küüslaugule ja mitte ühtegi uut asunikku. Just nagu peaks me siia neljakesi jäämagi.»

«Sa unustad minu, naabrimees, sa unustad minu.»

«Sinuga ei saa arvestada, ma pole mitte kunagi kindel, kas see või teine öö ei jää sulle mitte viimaseks, aga ei, iga hommik vaatab mulle su inetu larhv vastu.»

«Ega nägu pole oma teha, peremees.»

«On ikka, maksad iluravitsejale ja teeb ta sullegi sellise kena sihverplaadi et...»

«Minu näo on loonud ilm ja külm ja kuum ja tuul, ja ma olen temaga väga rahul,» teatas naabrimees. «Aga näib nii, et sõda on ka Argondist jagu saamas.»

«Miks nii arvad? Meil on parim tehnika terves galaktikas ja me peaks mingitelt vampiiridelt ja kollidelt lüüa saama?»

«Miks nad muidu seda küüslauku nii hirmsasti tahavad... ja miks muidu kedagi ei tule. Just nagu peaks kaks asunikutalu terve planeedi peale mingi hirmus kindel sillapea olema. Siin head maad on, enamasti üles harimata ka, rahvas tuleks siia isegi sõjale vaatamata, kui vanade planeetide rahvaarv mitte ei väheneks. Aga olgu, kaua ma teid ikka siin jutuga kiusan -- teeks parem vahetust. Kaks väljageneraatorit ja ma koristan teil selle tondi veel täna õhtul akna alt.»

«Kallist hinda tahad. Ega väljageneraatorid pole mitte odav kaup, et neid niisama, asjade eest, millega ise toime tuleme, välja anda.»

«No võib ka ühe eest, võib ka ühe eest...»

«Ole mureta, küll ma selle tondi homme ise oma akna alt koristan. Ja sina -- sa hoia parem oma haisvasse ubrikusse.»

«Eks peremees teab, mis peremees teeb,» muigas vanamees ja lahkus. Naine jäi talle järgi vaatama. Mõistus ütles talle, et ta abikaasal oli õigus ja et mingid tondid või kollid ei suutnuks Argondi hävitada, aga ta süda tundis, et asjad olid hoopis teistpidi. Argond pidi langema nagu sajad inimeste riigid enne teda... ja kuna Argond oli tugevaim, siis ka peale teda. Inimeste lõpp oli lähedal.

***

See öö oli rahulik. Hoolimata katkisest aknast ei teinud tont katset majja tikkuda. Ta istus vaid oma oksal ja kõlgutas naerda mörisedes jalgu. Ka loopis ta alla näritud konte, mida oli kogunenud juba suur hunnik.

«Kust ta neid saab?» küsis naine kondivirna vaadates, enne kui abielupaar end magama minema sättis.

«Kust mina seda tean? Saab ja kõik. Mingi nende tehnoloogia imevigur. Ausalt öeldes ei tunne ma erilist huvi ka, kust mingi tont oma kondid saab.»

Naine vaatas meest hetkelise võõrastusega. Huvipuudus, tegelemine ainult oma asjadega. Maas kinni nagu kõik teisedki mehed, ehk küll veidi vähem, ehk küll veidike enama seiklusvaimuga, nii et ta oli valmis asunikuna siia Renthuni nimelisse pärapõrgusse tulema, aga sellele vaatamata mats. Ei midagi uut oma maailma lubada, mitte millegi kasutu vastu huvi tunda. Sellised need tema põhimõtted olid ja olid kogu aeg olnud. Seni olid need lihtsalt seiklusvaimu taga varjus olnud. Nüüd aga märkas naine kõike ja mäletas kõike, pidevat küüslauguhindade uurimist, süvenemist asundusplaneetide seadusandlusesse... Mees oli lihtne rahalugeja nagu iga teinegi, ainult veidike rafineeritum ja julgem.

Sellised sattusid aga millegi uue ilmnemisel hätta. Ja kuna sellised inimesed olid igal pool võimu juures, kuna kogu universum oli neid täis, siis ei olnud mingi ime, kui tondid ja kollid ja vaimud kõikjal võimust võtsid. Nemad ei olnud lihtsale rahalugemisele ja tavareeglitele alluvad. Kui neis seda tavalisust ka mingil määral oli, siis vaid nõrgemate juures. Seetõttu olidki nemad edukad ja võidukad, inimesed mitte.

Määrustikus, mida jagati kõigile asunikele, oli tont liigitatud kõrgendatud ohuga ilminguks. See tähendas, et nad pidid sellest teatama sõjaväele ja nemad kohale kutsuma. Otse loomulikult ei oleks sõjavägi viitsinud ühe tondi peale kohale tulla, ja otse loomulikult ei viitsinud keegi kunagi sellistest asjadest ka teatada, teades, et sõjavägi niikuinii ei tule... Suletud ring, mis vahel toimis, aga mis oli ilmselt liiga tihti osutunud saatuslikuks.

Õhtu saabudes puges mees varakult voodisse, kaeveldes peavalu üle. Naine mõtles veel tükk aega, kas mitte määrustikku lahti võtta ja sealt tondi kohta kõike järele vaadata, aga kui ta avastas, et selle lehed olid neil täiesti lahti lõikamata, siis pani ta selle riiulile tagasi. Kööki nuga tooma ta ei viitsinud minna, selle asemel puges temagi voodisse ning pööras mehele selja.

Jah, mees oli paras möku. Mõelda vaid -- minna kusagile kolkaplaneedile ja mitte kordagi määrustikku lugeda! Sellele naine otse loomulikult ei mõelnud, et ka tema ei teadnud tolle raamatu sisust midagi peale ähmaste kuulduste ja katkendite, mis neile Argondi Koloniaaljaamas transporti oodates kõrva olid puutunud.

Naine vaatas korra lakke ja mõtles: «Seal on tuba meie majast, mis peaks olema kindlus. Ja ometi on see avatud. Avatud kõigile öistele ohtudele. Kui siin on tont, siis kes teab, kes või mis siin veel ringi luusida võivad. Ehk on siin keegi tondistki tugevam, kes hiilib akna kaudu majja, vältides nii hõbeseinu, murrab läbi uksest, mis on võrreldes välisseintega ikkagi habras, hävitab generaatorid... Esmalt ülemise, siis laskub ta alla keldrisse, kus planeedi pinnas kaitseväljasid summutab, ja rikub ka tagavarageneraatori. Ja siis saabub majale öö. Pikk, pime, igavene...»

Aga ometi möödus see öö rahulikult. Palju rahulikumalt, kui eelmine öö. Ja naise ning mehe jaoks ka palju jäisemalt, kuigi kumbki neist seda ei maininud.

***

Saabus hommik, taas päikeseline ja valge. Taevas oli ilma vähimagi pilveraasuta. Renthun näis olevat üleni erkvalgesse hõõgusesse mähitud. Põud oli liiga tegemas ja mees rääkis terve hommikusöögi aja, et peaks küüslaugupõldusid kastma. Kui ta aga nägi naise külma pilku ja laste hirmunud silmasid, teatas ta siiski: «Tegelikult peaks hoopis selle tondi akna alt ära koristama.»

«Tubli, issi,» teatas tüdruk uhkelt. Poiss aga vaikis, tajudes ilmselt selgemini isa vastumeelsust sellise ebaharilikuma töö suhtes.

Tuul, mis seni raudse järjekindlusega põhjast oli puhunud, keerutas natuke tolmu tõstes mõtlikult ringi ja pöördus siis lõunasse.

Mees laadis püssi hõbekuulidega ja kõndis siis rahulikul sammul puu alla, sihtis ja tulistas. Mööda.

«Ma pole ikka mingi sõdur,» sülitas ta ja tulistas uuesti.

«Tontide läheduses aeglustub kõigi lendavate objektide lend, isegi nii palju, et kuulid võivad maha kukkuda. Teoreetiliselt peaks olema võimalik tonti kuuliga tabada, aga pole mina veel sellisest asjast kuulnud,» teatas naabrimees, kes astus oma karvast kõhtu kratsides põõsa tagant välja.

Tont krooksatas ja viskas uue külalise poole näritud kondi. Otse loomulikult mööda. «Ilmselt kehtib see aeglustumine mõlemas suunas,» mõtles naine.»

«Nojah, tarkpea, mida ma siis tegema peaksin?»

Vanamees kõhistas naerda. «No nüüd siis ärkas! Tondi maapinnale toimetama loomulikult. See oks ongi teil aknale liiga lähedal. Tuleb ta läbi saagida ja edasi on asi lihtne.»

«Aha,» noogutas mees mõistvalt ja tõi viuguri. Selle hõbedane ketas tõusis pööreldes oksani ja jäi siis seisma. Edasi ta enam ei liikunud, pusis siis mees juhtkangide kallal mis pusis.

«Oh sind otut,» muigas vanamees. «Viugur on elektriline ja tondid käsutavad elektromagnetvälja oma tahtmist mööda. Tema lähedal ei saa ükski elektriline seade töötada. Hea veel, et ta nõrk on ja seda sulle tagasi saata ei saa.»

Mees urises midagi oma nina alla ja küsis siis: «Kuidas ma selle eluka sealt alla toon? Kui sa juba nii tark oled, siis ütle seda ka.»

«Otse loomulikult tood sa redeli ja käsisae, ronid puu otsa, ja saed selle oksa läbi,» muigas vanamees. «Ei saa ju ometigi loota, et masinad sul kõik ette ja taha ära teevad.»

«Käsisae?» Mees tegi suured silmad. «Kas ma oleks pidanud sellise arhailise eseme tõepoolest siia planeedile kaasa vedama?»

Vanamees ohkas. «Heakene küll, annan sulle naabrimehe poolest enda oma. Aga ma soovitaks sul seda täna mitte kasutada.»

«Ei tea miks?» Mees vaatas taeva poole. «Äikest ei ole ja...»

«Herilased on rahutud. Vä-äga rahutud,» lõikas vanamees tema jutusse. «Selliste herilastega hoiaks mina tondist iga hetk kaugemale. Keset küüslaugupõldusid tunneksin end ehk ohutult.»

«Vananaiste lora. Anna saag siia.»

«Püha välk! Arvad sa, et ma käin igal pool ringi, saag kaelas? Ma arvasin, et see sul endal olemas.»

«No pole siis pole. Lähme toome selle sae ära. Ja redel mul on olemas.»

Kui nad vanamehe kuurialuse poole suundusid, sositas vanamees naisele: «Õhus on pikselõhna. Aga mine sa seda temale ütlema,» nooksates peaga mehe poole.

Naine ei vastanud. Tema usk mehesse ja inimeste jõusse oli juba kõikuma löönud. Ta ei tahtnud seda aga välja näidata, sest kartis, et seda tunnistades läheks ta hulluks. Seda tunnistades tunnistanuks ta juba enda lüüasaamist, aga seda ei tahtnud ta teha.

Taevas oli ikka veel otsekui narritavalt selge. Hoolikamalt uurides võis siiski näha seal kerget hämu, mida enne ei olnud.

Tont krooksatas nende selja taga lõbusalt ja saatis järjekordse kondi kolinaga vastu maja seina.

«Nii, siin on saag,» teatas vanamees kuuri all kohmitsedes. «Aga ma tõesti ei soovitaks...»

«Tont on minu akna all, mitte sinu akna,» lõikas mees vahele. «Ja oma asjadega tegelen ma ise.»

«Nojah, nojah. Kui ainult oskad.»

«Mis siin osata. Ilus päev on, ronin redeliga oksale, saen selle läbi ja...»

«Siis on tont maa peal, ja saad talle kenasti ligi. Just, just.»

Mees kadus hetkeks redelit tooma, vanamees sättis end aga veidike maad eemale sirelite varju istuma. Naine käsutas sel ajal lapsed tuppa, püüdes toimuvat nende eest võimalikult kaua varjata. Külm tunne tema südame ümbert ei kadunud. «Õhus on pikset...» Midagi igatahes õhus oli, hämu päikese ümber oli läinud tugevamaks ja lõunast, metsa kohalt, hakkasid paistma valged pilvetornide tipud. «Parem, kui lapsed toimuvat ei näeks,» mõtles naine. Tema abikaasa pidi oma jäärapäisusega endale kindlasti mingi õnnetuse kaela tõmbama...

«Nii, siin on redel,» sõnas mees kerget alumiiniumvarrast lahti vedades ja seda puu najale sättides. «Miks ma ei võiks aga kohe puud läbi saagida?»

«Tondid käsutavad ka ilma,» ohkas vanamees. «Sa ju ei tahaks, et tuleks mingi äkiline tuuleiil, mis selle jalaka sulle peale puhuks.»

Mees vaatas vaikides jalakat ja noogutas siis. «Nii see on jah...»

Lõunas metsa kohal hakkas valgete pilvetornide alla tekkima kiiresti laienev tume riba.

«Nii, kallis, kohe on asi joones,» lehvitas mees naisele ja asus ladva poole ronima. Peagi oli ta suure oksa juures ja sättis end sinna istuma, võttis sae pihku ning asus oksa läbi saagima.

Tont vaatas teda kahtlustavalt, krooksatas, ja heitis mehe suunas näritud vasikakolba. See läks otse mehe suunas, aga kaugelt tema alt läbi. «Näed, kallis, see on päris ohutu. Tema gravitõrje kaitseb ka mind.»

Naine vaatas tumedat lehtede vahele peitunud tondikogu ja pööras pilgu igaks juhuks kõrvale. Tema südant täitis tumeda ja valusa leegina hirm, mis veel hommikul sealt kadunud oli. Hirm, herilased... ja lõunataevas üha laienev tume riba. Ta teadis, kuigi ei teadnud isegi, kuidas, et ta mees ei saa mitte sugugi viga, et ta saab hoopis surma ja kaob olematusse; ja ta teadis ka, et vaatamata mehe jäärapäisusele ja traditsioonilisusele ta siiski armastab teda, et ta armastab kogu seda iseendasse uppuvat inimkonda... Ja veel meenus talle nende esimene kohtumine, mehe tavalisuses varjul olev erilisus, mis viis ta esmaasukana uuele planeedile. Kasumit oleks saanud ju ka mujalt, mehes oli seiklusvaim siiski mingil määral olemas, kuigi uinunud kujul. Ja nüüd tegeles see seiklusvaim mehe hukutamisega.

«Tee midagi,» müksas ta vanameest.

«Mida?» küsis see vastuseks. «Ma ei saa ju teda ta oma valdustes uimaseks lüüa. See päästaks ta elu ehk selleks päevaks, aga hävitaks mu enda järgmiseks päevaks -- ja tema enda ka. Pealegi, kui ta kiire on, siis võib ta veel jõuda...»

Aga mees ei olnud kiire, ta polnud elus kordagi käsisaagi käes hoidnud. Juba oligi ta väsinud ja liigutas käsi palju aeglasemalt. Tuul aga juba tõusis ning hakkas puude latvades mühistama. Sellega segunes ka tondi madal jorin, kui ta oksa peal püsti tõusis ja aeglast, lausa lummavalt pikaldast tantsu alustas. Ta oleks olnud nagu tükk tumedat kivi, mis oksal omaenda jõledas rütmis voogas ja lainetas.

Pilved olid neile juba pea kohale jõudnud. Aeg-ajalt, kui mõni välk sähvima juhtus, lõid nad kuldses valguses helama. Muul ajal olid nad aga kui üks päratu ja pahaendeline must müür. Surmamüür.

Naine heitis veel viimase pilgu puu poole. Oks oli peaaegu läbi saetud ja tema abikaasa oli selle külge klammerdunud, nagu mingi kangekaelne putukas. Otse tema ees oli sama tume plekk, nagu seda taevas olev pilvgi. Tont ei tantsinud enam, vaid vaatas oma põleval pilgul mehe poole, oodates oma aega.

Siis pöördus naise pilk mujale, sirelihekile, selle taga olevale vaarikavälule, lillepeenrale teisel pool hekki, kõikjale, kus midagi kodust ja armsat. Ta pilk otsis lohutust minevikust, selle ilusatest aegadest, põigates aga kõrvale kõigest, mis võinuks meenutada taevasse kerkinud piksepilve või puu otsas olevat tonti. Naine klammerdus mineviku külge, nagu andnuks selle petlik rahu talle mingi turvalisuse. Aga ei, see oli petlik...

«Emme, kuis issil läheb?» Poiss ja tüdruk olid toast välja tulnud ja seisid nüüd tema kõrval. Teda oli kõnetanud ta poeg, tüdruk aga seisis nagu emagi, pilk mujal, ja tihkus nutta. Tema silmis säras mõõtmatu hirm.

«Issil... läheb päris hästi. Peatselt on tal oks läbi saetud. Aga siin pole midagi ilusat vaadata. Miks te toas ei ole?»

«Lekter läks jälle ära,» teatas tüdruk.

«Seal polnud midagi teha. Nii tulimegi siia.»

«Nojah. Aga vaadake, kohe hakkab sadama. Minge ilusasti tuppa, muidu saate märjaks.»

«Ei taha tuppa,» hakkas tüdruk tihkuma. Ka poiss vaatas kartlikult maja poole ja teatas siis arglikult: «Ma ei tahaks sinna minna. Mitte et seal miskit karta oleks, aga... Teiega koos on lõbusam.»

Ema vaatas pojalegi silma ja nägi seal esimest korda kartust. Ka tema kartis. Kartis tuppa minna, kartis nii pööraselt, et tuli õue, kus olid tondid ja pikne, aga kus olid ka ema ja isa.

«Eks te jääge siis pealegi siia. Aga läheme teisele poole hekki, siinpool tegeleb issi tondiga ja see on kole vaatepilt.»

Lapsed lippasid ees minema. Naine oli neile järgi minemas, kui vanamees tal äkitselt käisest kinni haaras. «Tark tegu,» sõnas ta. «Mina sinu asemel ka sinna majja ei läheks. Mitte niipea.»

«Mis siis viga?»

«Vaata seda katkist akent. Selle kaudu pääseb mis tahes majja. Eriti veel võimsamad elukad, kelle jaoks tont vaid sillapeaks on.»

«Sa tahad öelda, et majas on midagi veel koledamat kui tont?»

«Ei. Veel pole see kindel. Aga miskit tahab sinna minna küll. Heal juhul saab tont enne surma ja too miski ei tule. Aga ta võib muidugi ka juba kohal olla. Parem on ettevaatlikum olla.»

Sel hetkel kostis nende selja tagant raksakas. Välk tabas jalakat ja mees karjatas. Naine võpatas ja pööras tahtmatult pea sinnapoole.

Välk oli tabanud puud ja löönud sellesse suure prao. Puu all olid kõik kohad kooretükke ja pilpaid täis. Redel oli alla pudenenud ja mees ise vedeles lõdvalt oksal, mis samuti kergelt räsida oli saanud. Oks ise oli allapoole paindunud ja värises kergelt saabunud tuuleiilide käes.

Tont vaatas tüve poole, sinna, kus oks vaid usalduse peal puu küljes püsis, ja mörises oma keeles midagi. «Said nüüd, va peletis,» mõtles naine. «Veel natuke, veel veidi tuult, ja sa kukud.»

Aga nüüd pööras tont pilgu lõunasse ja alustas uuesti loitsimist, püüdes tuult olematuks manada. «Oh häda,» mõtles naine. «Oh häda, oh häda, oh häda...» Ent siis nägi ta, et mees on pikselöögist vaid uimane, et ta elab veel. Mees tõstis pea, vaatas kergelt ringi ja mõistis olukorda. Redel oli maas, ta ise vigastatud... Temal ei olnud võimalust pääseda. Siis ta muigas ja asus tasakesti edasi saagima.

Sekundid, sekundid, sekundid... Neid ei olnud isegi minuti jagu, aga ometi näisid nad venivat nagu kummipael. Lõpuks käis aga raksatus ja oks pudenes alla. Mees ise püüdis küll oksatüükale püsima jääda, ent ei suutnud. Liig piksest räsitud oli see, et tuge pakkuda. Ja nii pudenes alla ka mees, langedes tondile järele.

Sel hetkel virgus vanameeski. Ta oli sekundi murdosaga tondi juures ja torkas talle pika ja peene hõbedaselt läikleva mõõga, mida enne näha ei olnud, otse südamesse. Kiire pilk mehele, teine majale. Seejärel tõstis ta oma tavapäraselt aeglasel moel silmad naise poole ja sõnas: «Avaldan kaastunnet. Ja me jäime hiljaks. See, kes tulema pidi, on kohal. Planeedi tõrjeväli on maha võetud.»

***

«Oled sa kindel, et tead ikka teed? Ja kuhu me üldse läheme?»

«Ma ju ütlesin, et sinna, kus raketi peale saame.»

«Kas meil on veel palju maad minna?» küsis poiss.

Vanamees vaatas teda ja ohkas. «Palju. Te ei taha teada, kui palju.»

Nad olid juba eelmisel päeval teele asunud ja veetnud öö küüslaugupõldude vahel. Kaasas ei olnud neil just palju asju, sest vanamees ei lubanud neil enam majja minna. Kõik, mida vaja, võttis ta oma majast. «Enam ei suuda ma sedagi kaitsta,» ohkas ta sealjuures.

Seejärel lahkusid nad majade juurest ja suundusid otse üle küüslaugupõldude ida poole. Nad läksid mööda raketodroomist, mis oli tegelikult vaid majakatega tähistatud siledam plats küngaste vahel, ja suundusid edasi silmapiiril oleva metsa poole.

«Kuhu me üldse läheme?» küsis naine.

«Nii. Lõpuks ometi tunneb ta selle vastu ka huvi. Vaata, kunagi Geenisõdade aegu oli siin suur kosmosebaas, mis hiljem maha jäeti. Seal on palju vana kola, ka rakette peaks siia jäänud olema, kuna rahvast oli siin vähe. Vana tehnika, kindel värk. Pole nii nagu uuema aja raketid, et kümme aastat ja vanaraud.»

«Ja sina... kust sa kõike seda tead?»

«Eks ma ole asja tundma õppinud. Enne kui siia kolisin, uurisin kõik järgi.»

«Ja sa teadsid, kust otsida, viitsisid otsida... ja oskasid ka vanale infole ligi pääseda! Kes sa selline üldse oled?» Naine vaatas meest kerge võõristusega.

«Kes ma olen... Inimene olen. Aga noh, mitte tavaline inimene jah. Ma olen üks Printsidest. Täpsemalt isegi viimane neist. Ja ära nüüd ära kohku.»

Naine jäi minutiks vait. Siis küsis ta arglikult: «Vaata, ma olen kuulnud... Igasugu asju räägitakse... Jutud liiguvad, et Printsid on vana ja keelatud tehnoloogia tagajärg, ja et kollid ning tondid on just karistus nende eest. Et Printsid läksid oma geenimuutmisega liiga kaugele, ja kutsusidki selle sõja välja.»

Vanamees itsitas: «Loba missugune! Tondid ja kollid oleks nii või naa sõda alustanud ja ilma meieta oleks inimesed juba ammu kaotanud. Algul me suutsime neid ju isegi vaos hoida.»

«Ja-jah ja hind oli nii hirmus, et seda siiamaani õudusega meenutatakse,» katkestas naine mehe juttu. «Aga kuidas on lood selle keelatud geenimuutmisega? Seda, et teie tehnovusserdused selle sõja oleks esile kutsunud, ei usu ma siis ka mitte, kui mulle raske telliskivi pähe kukub. Aga keelatud tehnoloogiaid usuks ma küll!»

«Ja valesti teeksid,» muigas vanamees. «Kõik on lubatud ja käib Geenisõdade järgse konventsiooni kohaselt. Enamuse rahva jaoks on muidugi seda ka liiga palju ja nii need jutud tekivad. Aga jah -- ei mingeid uusi liine, ainult tehnoloogia abi vanadest liinidest parima hankimisel esiteks. Ei mingeid vaba ristumist takistavaid mutatsioone teiseks. Kolmandaks see, et laste saamisel ja geenide hankimisel peab olema mõlema isiku vaba tahe ja nõusolek asja juures.»

«Tundub mõistlik,» nentis naine külmalt. «Ja sellistest piirangutest hoolimata olete te rahva jaoks mingid üliinimesed.»

«Mitte ainult rahva jaoks. Aga jah, siin on meie abivahend.» Ta tõmbas põuest välja pika ridva, mille ühes otsas oli ampull. «Arvutiga varustatud geenisampler. Geenide hankimiseks ja HUGO reeglite kohaselt parima tulemuse välja arvestamiseks. Iga printside laps, kes selle tehnika abil sünnib, on veel täiuslikum prints, kui eelmine. Ja mina olen printsidest viimane.»

«Ma arvasin, et Katariani ülestõus tegi printsidele lõpu peale. Ja see oli oma viissada aastat tagasi.»

«Kahjuks peaaegu tegigi. Meid jäi väga vähe alles. Mina ei olnud siis veel sündinud, aga aastaid on mul ka oma kolmsada.»

«Ja mida sa siin planeedil teed?»

Mees ei vastanud, ta heitis hoopis pilgu päikesele ja kiirendas sammu.

***

«Tundub, et sel õhtul me siiski rakettideni ei jõua,» lausus mees kurvalt mände silmitsedes. «Peame öö metsas veetma.»

Naine ja lapsed silmitsesid teda jahmunult. «Metsas? Aga see on ju kindel surm. Siin on kõndivad puud ja tapjaväädid, rääkimata veel sellest, mis tondi järel saabuda võis.»

«See, mis tondi järel saabuda võis, on ilmselt veel majade juures ja teeb neid kahjutuks, samuti ka küüslaugupõldusid. Seal läheb neil veel natuke aega. Päeval nad eriti hästi ei näe ja nii ei tea nad meid siit otsida. Ja tapjaväädid ning puud on piisavalt rumalad, et mitte teatada.»

«Nad siis tahavad meid tappa?»

Mees noogutas. «Nemad olid need, kes Geenisõja kaotasid. Keelatud geenitehnoloogiad, kurjusest ja valitsushimust kantud mutatsioonid, samuti katsed luua üha paremaid ja paremaid orje. Nüüd neil see ongi käes -- selgelt kihistunud ühiskond, tohutult suur üleolek nii biotehnos kui ka sellest tulenevalt muus, ning kõikehõlmav kättemaksuhimu. Nad ei lepi enne, kui meie oleme täielikult hävitatud.» Ta sülitas. «Sipelgad, aga mitte inimesed. Paraku on nende sipelgate eliit meist sama palju üle, kui meie sipelgatest.»

«Aga... mida me nende puude ja nondesamuste... väätidega teemegi? Meil pole siin ju küüslaugupõldu ega midagigi, mis kaitseks.»

«Teeme lõkke ülesse. Tuld nad veidi pelgavad. Väätidele ja puudele ei mõju see hästi. Ja veel... las lapsed korjavad lõkke juurde nii palju käbisid kui suudavad. Käbides ja seemnetes ja marjades on peidus vana elujõud. Tapjaväätide puhtale surmaväele mõjuvad nad halvavalt.»

Naine noogutas ja hakkas lõkkematerjali koguma, ise pelglikult metsa silmitsedes. See oli selgesti hukatust täis.

Nad olid parajasti väiksel teeristil. Suur tee, mida mööda nad kõndisid, pööras paremale, viies mööda mäekülge edasi tundmatuse poole, vasakule viis rohtunud ja umbe kasvanud metsaveotee, ja otse viis väga nigelas korras tee, laskudes üha allapoole kauguses rohetavate soode vahele. Neid teid ei olnud nemad teinud -- seda teadis naine kindlalt. Ent alles nüüd hakkas ta mõtlema sellele, et keegi pidi ju kõik selle rajanud olema -- nii teed kui ka aeg-ajalt metsaalust ehtivad pikad ning sirged kraavid.

«See on hea paik,» nentis Prints ümbrust silmitsedes. «Puudele ja väätidele ei meeldi teede peal olla. Nad muidugi saavad, aga ei taha... Ja käbisid on siin ka palju.»

Naine noogutas, mõeldes sellele, kui jaburalt ulmeline oli hakata öösel metsa all mingisuguste tontidega käbisõda pidama.

«Kas meil midagi tõhusamat ei ole?» küsis ta viimaks. «Kuidagi narr on neid käbisid korjata.»

«Arvad, et ma ei tunne end nigelasti,» urahtas vanamees. «Noorena ma küll ei arvanud, et pean veel vanuigi käbisid loopima. Aga mis parata, kui vastane on geenitehnoloogia abil pooleldi maagiline.»

«Maagiline...» lausus naine põlglikult. «Jabur sõna.»

«Midagi paremat meil selle kohta ei ole. Oh, kindlasti on kõigel sellel oma tehnoloogiline ja loogiline seletus, aga paraku on nende tehnika meie omast nii kaugele ette jõudnud, et on muutunud me jaoks juba maagiaks.»

***

Õhtu oli rahulik. Vanamees tukkus lõkke ääres, lapsed mängisid ristmiku ümber, julgemata aga siiski metsa alla minna. Naine istus lihtsalt niisama ja puhkas jalgu. Ta oleks ka tahtnud tukkuda, aimates, et öösel ta silma looja lasta ei saa, kuid ei suutnud seda siiski teha. Ta ei olnud selliste asjadega harjunud. Kui aus olla, siis oli see isegi esimene lõkkeõhtu ta elus.

Päike vajus looja ja pikkamisi ronisid taevasse tähed. Linnutee hele jutt, Lamberi kergelt sinakas hele täpike, Orjaparve hele kobar... Naine vaatas neid unistavalt ja ta silm hakkas juba kinni vajuma, kui vanamees ärkas. «Herilased on veidi rahutud. Peame olema ettevaatlikumad.»

«Herilased?»

«Mul on nende pesa kotiga kaasas. Ma ei taha ju ometi, et miski vampiir mulle ootamatult selja taha hiiliks.»

«Kas siin on siis vampiire?»

«Nüüd ilmselt küll. See miski, mille tont majja toimetas, on arvatavasti vampiiride salgake. Nii nad tavaliselt teevad.»

«Kõike sa ka tead.»

«Ilma nende teadmisteta poleks ma vaatamata oma geenidele nii vanaks elanud.»

«Kui mitu korda sa juba sedasi teed? Noh, et päästad inimesi hävivatest kolooniatest.»

«Kolmandat. Enamasti pole enam kedagi päästa olnud. Olen pidanud vaid vaatama, et ise ellu jääks. Aga päästmine on palju keerukam. Ja pean tunnistama, et paraku ei ole ma selles just osavaim.»

«Et seni oled suutnud päästa kahekümnest inimesest ühe?»

«Kahekümne seitsmest viis.»

Naine vaatas pimeda metsaaluse poole. See täitis ta kõhedusega. Kõik oli täis varje, millest igaüks võis varjata endas midagi ohtlikku. Ja oleks ta siis seda vanameest usaldanud... Aga ei, ta polnud mehega kunagi enne suhelnud, ta ei teadnud sellest midagi, ja asjaolu, et too oli üks Printsidest, ei muutnud naist just julgemaks.

Siis sirutus äkitselt metsast nende poole üks noor ja sihvakas mänd. Lapsed karjatasid ja veeretasid endid lõkke poole, aga samas lendas vastu männi tüve üks käbi. Käis hele sähvakas ja mänd tõmbus tagasi.

«Hakkas pihta,» ohkas vanamees. «Nüüd läheb madinaks.»

Kusagilt nende peade kohalt, tee kohale sirutuvate okste vahelt langes alla peenike ja painduv väät. Vanamehe heidetud käbi tabas seda, väät vingahtas ja tõmbus tagasi, sattudes sealjuures lõkkesse. Otsemaid võttis ta tuld ja kadus heledasti leegitsedes metsa vahele.

«Nii, üks vähem. Kui vaid teaks mitmesajast,» muigas vanamees. «Aga nüüd nad teavad, et me pole kaitsetud. Nad võivad kas siis massiga tulla, kui neid on palju, ja siis me peame jooksma ning kusagil uue lõkke tegema, sest me oleme neist NATUKENE kiiremad, või kui neid hirmus palju ei ole, siis jäävad nad ilmselt varitsema.»

«Ja kuidas siis lood on?»

Vanamees vaatas hetke oma kotti. «Herilased on suht rahulikud, nii et neid väga palju ei saa olla. Aga... miskit on viltu. Miski pole täpselt nii nagu peab. Ma ei oska kohe öeldagi, mis lahti on. Aga see on veel kaugel.»

See ebalus ei meeldinud naisele. Sellest hoolimata pöörast ta pilgu lõkkele ja selle äärde tõmbunud lastele. Neid vaadates roomas ta hinge taas rahu, olgugi et ebamäärane, aga siiski lõõgastav...

Veidi aega valitses lõkke ääres vaikus. Mitte midagi ei juhtunud. Siis ilmus kusagilt nähtavale taas üks puu, seekord kuuse moodi. Esimene käbi teda ei kohutanud, aga teine käbi sundis temagi taanduma.

Vanamees vaatas taas oma kotti. «Aha,» sõnas ta ja noogutas süngelt. «Seda ma kartsingi.» Ta heitis paar suurt pakku lõkkesse ja lisas veel mõne peenema ka, nii et leegid lõbusasti taeva poole lõid. «Ma pean nüüd korraks metsa alla minema. Olge kindlad. Ja ärge mitte mingil juhul lõkke juurest eemale minge!»

Siis sööstis ta oma asju maha jättes põhja poole, joostes mööda soode poole viivat teed alla pimedusse. Naine vaatas talle ebakindlalt järele, ja haaras siis igaks juhuks mõlemasse kätte ühe käbi. Seda tegid ka lapsed, keerates nüüd juba kartlikumalt metsaalust silmitsedes lõkkele selja. Naine ise ei tihanud seda algul teha, aga lõpuks pööras ka tema pilgu metsa poole. «Nii on ohutum,» mõtles ta. «Kui midagi juhtub, siis ma näen seda.»

Aga midagi ei juhtunud. Öö jätkus endistviisi, vanamees oli endistviisi kadunud, ja metsaalune näis olevat täiesti elutu. Ainult sirged männid tõusid sammastena taeva poole ja mustavad kuused seisid elutu ning tumeda seinana nende all.

Naise silm otsis metsa alt midagigi, mis liiguks. Aga ei, kõik oli tardunud paigale. Ainult leegi võbelus muutis varjusid, kuid see oli ka kõik.

Tasahilju hakkas naise silm üha enamat ja enamat seletama. Ta pilk puuris juba üsna kaugele öösse, märgates kuuskede vahel väikest läbipääsu, nende taga ehk isegi väikest välu, kuuskede kõrval raagus kibuvitsapõõsa peenikesi varsi... Aga ei ühtki vaenlast, ja paraku ka ei ühtki märki vanamehest.

Tasahilju hakkas hirm taas naise südamesse ronima. Mida oleks ta ilma abita seal teinud, planeedil, mida ta ei olnud vaevunud tundma õppima, metsa all kesk vaenlasi, kellest ta ei teadnud, kuidas nendega võitlema peaks? Surm varitses teda igal pool -- teda ja ta lapsi. Surm võis varitseda kõikjal, nii mändide latvades kui ka seal eemal kuuskede vahel, just seal, kus kolm sihvakat mändi oleks nagu talle lähemale liikunud... Ja nad liikusidki!

Naine kiljatas ja saatis nende poole oma käbid lendu. Mõlemad mööda. Siis kargas ta käbivirna poole ja hakkas neid pöörase kiirusega metsaaluse poole lennutama, ise kriisates. Nõnda olid aga peatselt käbid otsas ja kui neid oli jäänud järgi vaid neli tükki, rahunes naine maha.

Kolmest männist liikusid edasi vaid kaks. Nüüd tegid nad seda aga väga ettevaatlikult, tehes käänakuid ja tiire. Äkitselt võpatas üks neist ja tema juurte või jalgade, või mis iganes tal seal all olid, nende vahelt lõi üles sinkjas leegike. Ta oli sattunud naise poolt heidetud käbile. See teda aga ei peatanud, ta tuli ikka edasi, kuid nüüd juba aeglasemalt.

Naine taganes veidike, et lõke võiks jääda tema ja nende jälkide põrgusigitiste vahele. Aga lõket enam ei olnud, see ei olnud juba tükk aega ühtki puud juurde saanud, ja nüüd oli ta kustunud, järgi olid jäänud vaid hõõguvad söed.

Järsku karjatasid tema selja taga olnud lapsed ja tormasid kohkunult metsa alla. Naine pööras pea ja nägi, kuidas üks sihvakas kadakas oma okkatutti tema poole painutas. Naine kiljatas ja saatis selle poole teele ühe käbi, siis kohe ka teise, ilma et oleks ära oodanud, mida see esimene käbi teeb.

Kadakas kadus hämarusse ja naine taganes puuvirna poole. Ta haaras ühe suure palgijupi sülle ja heitis selle lõkkesse. Õhku paiskus terve virn sädemeid ja veidi süsi lendas laiali. Otse loomulikult ei löönud see puu leegitsema. Naine heitis lõkkeasemele veel paar oksa ja vaatas siis taas mändide poole. Need olid juba ähvardavalt lähedal. Ta sööstis kiiresti käbikuhja juurde ja võttis pihku kaks viimast. Esimese käbiga üritas ta tabada esimest, ent see ei lendas märgist mööda. Ta sai hoopis pihta tagumisele männile, mis seepeale oleks nagu oiatanud, ja sammu aeglustanud. Teine käbi oli juba kindlama käega sihitud, naise peres oli ju noolemäng omal ajal väga populaarne. See tabas samuti tagumist mändi, sundides selle taganema. Taandudes sattus too aga paarile maas vedelevale käbile, lõi heledas tules särama ja langes maha.

Esimene mänd oli aga juba väga lähedal ning käbid olid otsas. Naine talitas enda kohta väga julgelt, sööstes metsa alla, ja haarates pimedast väikesi tumedaid mügaraid, mis võisid olla käbid, paiskas ta need kohe oma vastase poole.

Mitte iga tume mügar metsa all ei ole käbi, seal, kuhu naine sööstis, oli neid aga palju. Vähemalt OSA neist olid küll käbid, ja nii taganes ka viimane puu.

Samas kostus ülevalt kerget vihinat. Naine hüppas tagasi ja vaatas taeva poole. Seal laskus tema endise asukoha poole alla midagi peenikest ja pahaendelist. Tapjaväät. Ja tundus ka -- ei, ei tundunud, vaid nii oligi -- et neid oli seal palju. Naine hüppas tagasi tee poole, ületas selle paari sammuga ja tahtis teiselt poolt metsa alt varju otsida, aga enne kui ta seal metsa alla jõudis, tõusis otse ta nina all pimedusest taeva poole mustav kogu. See oli elav ja liigutav kadakas, mis langes tema poole. Naine kiljatas ja kukkus istuli, sirutas käed oma vastase poole välja ja pistis karjuma, kui need vastase tüvega kokku puutusid. Ta peopesad täitusid kõrvetava valuga, see levis mööda tema käsivarsi edasi, tõustes ülespoole, ülespoole, ülespoole, jõudes õlgadeni, ja ega ta sealgi peatunud. Naine oli sellest valust teadvust kaotamas, valu täitis kogu ta mõistuse, ent sellest hoolimata märkas ta silmanurgast lõkkeaset, lükkas kadaka latva selle poole, üritas kogu oma kaduva jõuga peletist endast eemal hoida. Valu täitis ta rinna, ronis mööda kaela peani ja täitis kogu ta mõistuse, segunedes seal pöörase hirmuga. Naise silmanägemine tuhmus, ent enne, kui ta pimedusse vajus, nägi ta, kuis lõkkest üks leek üles lõi ja kadaka latva puudutas, kuidas see särisema lõi ja kuidas ta vastane lõtvus, ning viimase asjana ka seda, kuis üks hallis riietuses ning tuttavlik kogu teeristile astus...

***

«Rumalus, rumalus, rumalus,» torises vanamees naisele mingisugust taimeleotist juua pakkudes.

Naine oiatas ja ajas end istuli. Taevas oli tavapäraselt erksinine ja päike piilus juba kaunis kõrgelt üle puude latvade tee peale.

«Kus lapsed on?» küsis ta ringi vaadates.

«Kus ja kus. Sa ei taha teada. Lasite tulel kustuda ja lootsite, et jääte täies koosseisus ellu -- kus on alles arul ots. Vedas sul, et ise ellu jäid.»

«Nad siis...?»

Vanamees noogutas. «Noh, vähemalt ise võtsid viimasel hetkel aru pähe. Mitte igaüks poleks surmapuuga sedasi maadeldes toime tulnud.»

«Aga kuhu sa ise jäid?»

«Ah... Metsa all luusus ringi üks libahunt. Kui see oleks lõkke äärde jõudnud, oleks asi kurjaks läinud. Ta oleks puudele juhatust andnud, teatanud sinna, kuhu vaja, ja mida iganes.»

«Ja sa läksid teda üksinda pimeda metsa alla jahtima?»

Vanamees muigas. «Ega sellega keegi teine peale Printside toime ei tulekski. Aga noh, ega see öine mets nii hirmus ka pole. Enamik puid oli lõkke lähedal puntras ja kaugemal oli juba lihtsam.»

Naine vaatas suitsevaid notte lõkkeasemel, ent ei näinud neid. Tema meeled olid hoopis mujal. Kui aga vanamees tõmbas tuhast välja tosin küpsekartulit, hakates seejärel teisel pool süte kohal vorstikesi küpsetama, andis nälg endast naiselegi märku ja tõi ta tagasi sellesse maailma. «Mis siis edasi?» küsis ta.

«Sööme tsipa ja läheme edasi. Peatselt peaks me baasis olema, ja seal on vast juba ohutum, ent minema me siit planeedilt täna ilmselt veel ei saa.»

Naine ohkas ja asus tasahilju kartulit koorima. Vana Prints oli ainus, kes talle veel jäänud oli. Ja samal ajal tilkusid ta palgedele suured ning kuumad pisarad.

***

Baas asus seal, kus metsane küngaste ahelik soo vahele laskus ja moodustas nõnda pika ning kaljuse neeme. Teda piirasid kolmelt poolt rohetavad, mulksuvad ning korisevad surmaväljad, mis ei olnud muidugi mitte parim kaitse, aga suure osa vastaseid hoidis tagasi küll. Ja ega soo ei olnud ainus kaitsevahend, mis baasil neis ilmakaartes oli. Enamikku seadeldistest naine ei tundnud, ja ei tahtnudki tunda. See kõik oli aga suisa lapsemäng, võrreldes sellega, mis asus baasi metsastest küngastest eraldaval maaribal.

Esimene kaitsevahend oli igatahes mitmemeetrine tihedalt omavahel läbi põimitud okastraadist ja hõbelõngadest tara. Sellest viis läbi kitsas ning massiivse rauduksega värav.

Vanamees astus rahulikult värava juurde, lükkas sellel ühe tahvli kõrvale, pusis seal midagi, sulges plaadi, ning värav libises neil eest. «Noh nii, tere tulemast Fort Renthuni.»

«Kuidas sa seda tegid?»

«Printsid olid ju kunagi kõige sõjaväelise eest vastutavad -- seda kuni Katarianini välja. Noh, seega ma lihtsalt PEAN kõiki koode teadma. Neid ei ole ju siin Geenisõjast saati muudetud.»

Nad kõndisid ülesküntud ja taimevaba maariba vahelt läbi. «Kõik on veel töökorras, vaata,» viipas vanamees ja viskas üle teerada piirava aia ühe käbi. Käis hele sähvak ja käbist jäi järgi vaid peotäis tolmu, mis tasahilju alla pudenes. «Toona ikka osati kõike teha.»

«Mis seda korras hoiab?»

«Staasisväljad ja robotid. Hulk head töömaterjali vägevamatele vastastele -- aga neid siin ei tohiks olla. Või siiski...» Ta vaatas korra kotti, kus paiknes puur herilasepesaga, ning süngestus. «Nojah, nad on juba siin. Ja kõige järgi otsustades ammu. Vampiirisandad, tuledeemonid, surmalilled -- valik missugune. Tea, miks nad siis otsejoones teie maja peale ei tulnud? Aga ju siis on neil omad plaanid.»

«Näib hirmutav,» nentis naine.

«Näib??? Armas taevas, olukord ONGI hirmutav. Aga noh, siin maa peal ei tohiks mingisugust ohtu olla. Ja maa all -- noh, enamik tundub olevat kaitsesüsteemis sees mis sees. Ahah, nüüd ma saan aru, miks nad nii teevad. Nad on vana kosmosetõrjesüsteemi töökorda seadnud. Renthunist suudavad nad kontrollida oioioi kui paljusid tähtsamatest teedest. Ja ju siis neil ei ole ka suurt rahva ülehulka, nad ei tahtnud garnisoni tööd häirida, ning neilgi oli elavjõu nappus käes...»

Naine sai sellest kõigest vaid nii paljut aru, et lood on pahasti, aga mitte väga pahasti. Vanamees aga jätkas: «Igatahes kui me alla rakettideni jõuame, siis on kõik korras. Need on Renthuni raketid, ja siinne raketitõrjesüsteem neid ei näe. Jah, aga enne tuleb alla jõuda. Me peaks ilmselt suunduma sinnapoole», ja ta viipas ühele kõrgemale ehitisele barakkide taga. «Liftitorn. Ei usu, et lift töötab, aga mine sa tea.»

Samal hetkel ilmus metsa tagant nähtavale üks kaunis pisike must kogu ja liugles kriisates nende poole. Naine võpatas teda nähes ja ta süda tardus hetkeks paigale. Samas käis sähvatus, teine, kolmas, kogu lõi leegitsema ja langes alla.

«Vampiir. Nad teavad, kus me oleme, ja ilmselt ka seda, mida me teha tahame,» urahtas vanamees ja asus üle vanade betoonsüvendite ronima.

***

Liftitorn oli kaugemal ja kõrgem, kui naine oli algselt arvanud. Neil võttis selleni jõudmine aega tublid kaks tundi, kuigi tagapool läks tee korralikumaks. Viimase osa jooksis ta kahe betoonplaatidega vooderdatud ning seisva ja limase rohelise lögana tunduva veega täidetud kraavi vahel. Kui kraavid lõppesid, avanes vasakul valgete lilledega kaetud välu, millel seisid üksikud lennukid. Päike kuldas seda ja naise hinge tekkis tahtmine sinna joosta, hullata plikakese kombel nende lillede vahel ja sinna jäädagi. Kogu maailm kadus, jäid vaid päike, lilled ja tema. Ta unustas kõik, asus sinnapoole jooksma, ise kisendades: «Ma tulen! Jah, ma tulen! Ma olen siin!» Siis aga laskus tema õlale raske käsi ja paiskas ta pikali.

Naine rabeles algul sellele vastu, tundes juba ninas lillede rasket ja imalat hõngu, ent pikapeale see kadus ja ta toibus. Maailm tema ümber tuli tagasi ning ta nägi enda kohal seismas vanameest, kelle nägu oli väga tõsine.

«Surmalilled,» urahtas ta. «Kõige meeldivam vastane, keda ma tean, aga samas ka üks ohtlikumaid. Kui sa oleks sinna läinud, siis oleks sa sinna jäänudki, su hing oleks su kehast välja imetud, ja su keha oleks omandanud tohutu kurjuse vaimu. Sa oleks kängunud, kõdunenud, elavalt lagunenud, ja siis oleks sinu kehast tärganud uus surmalill.»

«Jube,» nentis naine. «Miks nad sinule ei mõjunud?»

«Mõjusid ja mõjuvad praegugi. Mul on aga liiga palju kogemusi. Pöörasin pilgu kõrvale ja lootsin, et sa ka niiviisi teed. See aitab veidike.»

«Ma pole sellistest olenditest midagi kuulnudki.»

«Tavaliselt ei jää siis, kui nad kohal on, mitte kedagi ellu, kes nendest rääkida võiks. Nad on ühed ohtlikumad vastased. Ma olen oma elus neist vaid kaks suutnud ära hävitada, ja sedagi tänu oma heale õnnele ning tänu sellele, et nad kasvasid üksi.

Aga läheme parem majja. Seal on meil veidi turvalisem. Olen iga hetk valmis kohtuma pigem vampiirisanda või deemoniga, kui mõnega neist õrnadest õiekestest.»

***

Liftitornis oli pime ja peaaegu vaikne. Ainult kusagil kõrgemal ja sügavamal undasid mõned masinad. Mitte ükski lift ei töötanud.

«Sellest pole midagi,» urahtas mees. «Saame ka trepist minna. Paraku on turvameetmete tõttu nii, et sellist ühtset treppi ei ole, mis igale korrusele läheks. Ja raketid on kõige alumise korra peal. Ma pole sugugi kindel, et leian sinna viiva tee, aga proovima peab. Vähemalt ei ole meil tee peal eriti palju vastaseid. Paar vampiirisandat ja ei ühtegi sedasamust... tuledeemonit.»

«Kas needsamused... suured bossid muidu herilaste taju ära ei riku?» küsis naine arglikult. «Kui siin on deemonid ja vampiirisandad, kas siis ei või neil trobikond kolle või koboldeid lihtviisiliselt kahe silma vahele jääda?»

«Võib. Muidugi et võib. Aga paraku oli juba Geenisõja ajal näha, kuhu kanti me vastaste mõttelõng kisub. Nii on see siin suht turvaliseks ehitatud. Kas panid tähele, et niipea kui me uksest sisse astusime, ei vallanud su meeli enam tahtmine surmalillede juurde pageda?»

Naine silitas arglikult peoga liftitorni musta ja temale täiesti tundmatut kivi ning noogutas.

«Noh, nii ongi nõnda, et siia pääsevad sisse vaid väga võimsad vastased. Eks nad saaksid nüüd juba selle kaitse maha võtta, aga neil on muudki tegemist olnud. Kivid on kõik kenasti tihked ja mustad. Siia seinte vahele pole väike surm jõudnud.»

«Aga kas nad läbi ukse saaksid tulla?»

Prints noogutas ja sulges ukse. «Siitpoolt ei ähvarda meid miski. Läheme nüüd alla.»

***

Naine poleks kunagi osanud arvata, et mõni sõjaväebaas võiks nii suur olla. See oli nagu sipelgapesa, täis kaljusse raiutud käike ja suletud uksi. Allpool olid veel paljud masinad töökorras, aga liftid ei töötanud paraku kusagil.

Vanamees vaatas pidevalt herilasi ja käike, otsides selles segadikus teed. Mitmel korral tegid nad ringe, jõudes tagasi sinna, kust alustasidki. Esimesel korral, kui naine seda taipas, küsis ta vanamehelt, milles asi. See vaatas talle süütult naeratades otsa ja vastas, et ega noor neiu ometi ei arva, et vampiirid postidena paigal seisavad.

Nad kohtasid ka paari vampiirisandat. Vanamees ajas nad lausa hämmastava oskusega mõõga otsa. Veidi hiljem leidis ta kusagilt riiulist paar iidse välimusega automaati. Need võttis ta kaasa. «Tulistavad hõbekuulidega,» seletas ta. «Võtavad isegi vampiirisanda rajalt maha, deemoneist ja libahuntidest rääkimata.»

Peatselt avanes neil võimalus oma relvi katsetada. Nad kohtasid üht vampiiri, kes neid märgates verd tarretama paneva kriiskamise saatel nende poole sööstis, aga valangu teele jäädes peatselt elutult maha langes.

«Mõjub,» naeratas vanamees. Naine noogutas.

Ent varsti muutus Prints palju tõsisemaks. Ta piidles üht käiku, tiirutas selle otsa ümber, ent jõudis alati selle juurde tagasi. Viimaks võttis ta puuri herilastega kotist välja ja sidus omale vööle. Putukad ei olnud ilmselgelt millegagi rahul, ja vanamees piidles tükk aega nende käitumist, enne kui sammud selle pahaendelise käigu poole seadis.

«Mis viga?»

«Seal on midagi suuremat, kui tavaline vampiirisand. Pakun, et kuningvampiir. Aga kes seda küll teada võiks? Neid ei ole õnneks palju, ja otse loomulikult ei ole just paljud nendega kohtunuist ellu jäänud. Pole ühtki aruannet selle kohta, kuidas nad herilastele täpselt mõjuvad.»

«Kas tuleme toime?»

«Peaks tulema. Hoia igaks juhuks püss laskevalmis.»

Kuningvampiir ei kavatsenudki nendega kohtudes nahkhiire kuju võtta ja kriisates nende poole söösta. Ta kohendas hoopis oma punast lipsu ja soliidset musta jakki ning asus tasasel sammul nende poole astuma. Naine ja vanamees vastasid sellele valangutega oma automaatidest, ent sama hästi oleks nad võinud teda ka sülitamisega peatada. Kuulid näisid tema tüsedast kogust lihtviisiliselt läbi minevat, tegemata talle vähimalgi määral häda.

Nad astusid nagu kokku räägitult sammu tagasi ja üritasid teda uuesti kuulidega peatada. Paraku ei näinud kuulid seda paksu peletist sel korral sugugi enam huvitavat kui ennem. Ja mis veelgi hullem -- iga samm, mis nad koletisest eemale astusid, viis neid just temale lähemale!

Siis pani vanamees püssi kõrvale ja ohkas: «Nüüd ma mõistan. Nüüd ma mõistan tõepoolest. Sa ära enam tulista, sellest peaks piisama. Meil läheb ilmselt kuule kaugemal veel vaja.» Seejärel haaras ta mantli alt oma mõõga, vaatas korra lausa hullunult sumisevaid herilasi, ja sööstis edasi.

Silmapilkselt oli paksul vampiirilgi mõõk vöölt tõmmatud, ja tema relva mustav tera sädeles külmalt kui Linduri öö. Sellele olid nikerdatud erksalt säravad tähed, mis näisid ennustavat midagi kurja.

Raud helas, kui mõõk mõõgaga kokku põrkas. Torge järgnes torkele, hoop hoobile, ja relvade kõlin sulas peatselt kokku üheks lakkamatuks raginaks. Paks vampiir oli lausa võimatult kiire. Naine ei suutnud märgata, kuidas ta täpselt liikus, ta oli nagu elav tuulispask. Selle eluka kogukas keha oli veel vahel märgatav, aga mitte ta käed.

Ent kui vampiir oli üliinimlikult kiire, kui ta oli ka üliinimlikult tugev, siis vanamees oli veelgi kiirem ja ta osavus tuli appi seal, kus tal jõust puudu jäi. Naine ei suutnud märgatagi, kuidas ja mida too tegi -- ent kolm minutit hiljem lebas vampiir surnult maas.

«Asi oli suht karm,» nentis vanamees ja sülitas. Tal oli üks haav vasemas käes ja teine jalas. Need olid väikesed kriimustused, ent neid kattev ja üha paksemaks muutuv jäine korp andis märku sellest, et asi oli hull. «Siin ei aita muu, kui lõikus.» Ta tõmbas taskust välja oma noa ja asus haavade kallal nokitsema. Peatselt olid need lahti ja lasid mehe erkpunasel verel põrandale voolata. «Nii, nüüd võib nad kinni siduda. Kui relvade hõbekuulid poleks teda veidike nõrgestanud, oleks asi olnud päris piiri peal.»

«Kas siis kuulid mõjusid talle?»

«Kuna need olid hõbekuulid, siis veidike jah. Juba vampiirid olid tavaliste kuulide suhtes veidi läbipaistvad. Osad kuulid läksid neist lihtsalt läbi. Vampiirisandad aga dematerialiseeruvad tavaliste kuulide peale alati ja need ei mõju neile üldse. Ja ega iga hõbekuulgi neisse pidama jää.»

«Jubedad elukad. Kuidas nad seda teevad?»

«Eks mine küsi nende endi käest.»

***

Varsti peale kohtumist paksu vampiiriga jõudsid nad tohutusse saali. Alt sügavikust kerkisid seal kuni saali laeni tohutud magnetrelsid, meenutades hiiglaslikku harfi. Saali põhi neile kätte ei paistnud, ruum oli liiga hämar.

Kui nad keset üht raudset treppi viivuks puhkama jäid, otsustas naine oma kahtlused avalikuks teha.

«Sa oled siin, kusagil kolkaplaneedil, ei valva kindlust ega miskit, hoiad meie maja lähedale, sa oled vana, viimane Prints, ja sul pole lapsi. Mu perel lased sa surma saada, aga mitte minul. Mida ma sellest nüüd järeldama pean?»

«Mitte midagi ei pea. Aga mida sa siis nüüd järeldad?»

«Et sa valetasid vampiiride kohta, et ainus su eesmärk on meid kahte mingisse vanasse loksraketti pista, ja siis tee peal mind vägistada ning viia kuhugi sinna, kust te pärit olete -- et ma sellest mitte kunagi mitte kellegile rääkida ei saaks.»

Vanamees naeratas. «Osalt on see õige. Mind huvitavad su geenid väga. Sa oled geenivalveprojekti poolt välja sõelutud, kui sobivaim kandidaat. Aga ühe asja oled sa unustanud. Meie ei tegele kunagi mitte millegagi, mis käiks vastu Geenisõja järel kehtestatud konventsioonile. Ja me võime kasutada võõraste isikute geene siis ja ainult siis, kui nemad seda ise lubavad.»

«Kui sa tahad, et ma sinusse ära armuks, siis on see lootus küll asjatu. Ma pole mingi gerontofiil, et armastaksin endast teabmitusada aastat vanemat meesterahvast.»

«Armastus, armastus -- muule te noored ka ei mõtle. Aga siin pole armastust paraku vajagi.» Vanamees tõmbas kotist välja pika ridva, mille ühes otsas olid kolmnurkselt nõelad, teises otsas aga vaid üks nõel ja punane pehme paunake. «See siin on geenisampler. Ta teeb kõik töö ise ära. Sa surud vaid ühe otsa enda ihu vastu, teise sihid retsipiendile, vajutad nupule, nõelad lähevad plaksti teele, annavad info arvutile, ja ongi kõik okei.»

«Mina küll end sellise asjaga torkida ei laseks.»

«Kas isegi mitte siis, kui ma väga paluksin? Ja ka mitte siis, kui sellest sõltub inimkonna ellujäämine?»

Naine vajus hetkeks mõttesse. «Kas see seoks mind millegiga?»

«Ei.»

«Kas see annaks end mulle kuidagiviisi tunda?»

«Ainult siis, kui sa seda ise tahad.»

Naine vaatas uuesti geenisamplerit ja libistas siis selle oma kotti. «Teeme parem niipidi. Ja arutame seda asja raketis uuesti.»

«Kuidas tahad. Peaasi, et oled nõus arutama.»

***

Tsipake neist allpool asus juhtimiskeskus. Seal oli hulk vanaaegset tehnoloogiat, millest naine mõhkugi ei taibanud, ja näis, et kuigi vanamees teeb nende juures väga tarka nägu, teab ta ka vaid neist riistapuudest ja nende kasutamisvõimalustest vaid murdosakest. Sellest murdosakesest siiski piisas, et avada üks shaht, ja aktiveerida ühe raketi stardisüsteem.

«Nii. Enamik on tehtud. Nüüd siis minema,» mühatas vanamees ja heitis pilgu oma herilasepuurile. «Ja parem oleks, kui me seda kiiresti teeksime!»

Ja tõepoolest, herilased olid lausa marus. Nad sagisid sihitult edasi-tagasi, nii et naine ei osanud isegi mitte arvata, kust suunast oht neid ähvardas.

Nad ruttasid mööda raudseid treppe üha allapoole, sinna kus kusagil kaugel sügavikus rakett starti ootamas oli. Hiigelsaal oli küll mähkunud hämarusse, ent näis, et tee on vaba. See arvamus oli aga ekslik.

Just viimasel raudsel trepimademel ilmus nende ette näiliselt ei kusagilt üks kogu. Nii esimesel kui ka teisel pilgul meenutas ta tavalist inimest, ainult et ta näojooned olid kuidagi teravad ja ülimalt sihikindlad. Tegemist oli lühemat kasvu ja mõnes mõttes isegi kauni neiuga, kel kollakad tumedatriibulised juuksed selja taga lühikeseks patsiks seotud.

Niipea kui võõras nende ette ilmus, katkes herilaste kannatus. Nad murdsid kuidagi oma puurist välja, ja kui nad enne olid alati suhtunud vaenulikult kollidesse, tontidesse või mis iganes parajasti inimkonda ründama juhtus, siis nüüd ründasid nad Printsi.

Prints karjatas ja hetkeks sulas kõik tema ümber südeleva ning sähviva metalli virvarriks. Peatselt aga vedelesid putukate elutud kehad tema ümber maas.

Naine haaras automaadi ja saatis neiu poole teele valangu valangu järel. Kõik see oli aga ilma mõjuta. Tundus, et hõbedased kuulid ei lähe mitte neiust läbi, vaid kaovad temasse, ja et neid läheb sinna lõputult.

«Lõpeta,» lausus Prints väsinult. «Sellest ei ole enam vähimalgi määral kasu.»

«Ja sa ei kiirusta mõõka haarama ning teda peeneks hakkima?»

Selle peale muigas nende vastas seisev neiu kummaliselt ja kergitas oma väga kitsaste klaasidega kollakaid päikeseprille. «Ka sellest poleks kasu,» sõnas ta, ja ta hääl oli tapvalt külm ning kalk.

«Ehk siiski,» sõnas Prints ohates. «Mäletad ehk Ahtuni? Seal pääsesin ma ise minema, kuna jätsin teised oma pagemist katma. Nüüd saan ma ise selle naisterahva pagemist katta.»

Neiu muigas. «Ahtun oli minu viga. Sellest ajast peale olen sind aga pidevalt jahtinud. Ja siia sa ka jääd. Sa oled viimane Prints ja kui sa loodad, et see naine su geenid siit minema viib, siis su järeltulija ei suuda enam midagi ette võtta. Ta oleks liiga noor, et midagi korralikult teha, et sinu trikke ja riukaid selgeks saada. Meie oleme võitnud.»

«Kes see on?» küsis naine kartlikult.

«See on herilasetibin, või nii ma teda vähemalt nimetan. Kõige ohtlikum vastane, nende geenitehnoloogia üks lõppsaadusi. Ta on üks neist, kes kogu seda sõda juhib. Temas on koos kogu nende looming, kõik head geenid ilma ühegi halva mõjuta.»

Neiu tõmbas vöölt mõõga ja asus sellega mõtlikult trepi raudseid astmeid sorkima. «Kas tuled alla ka või pean ma ise üles tulema? Sa tead paljut, aga nüüd su teadmised sind enam ei päästa.»

Printski haaras mõõga pihku. «Tulen ikka, aga anna mulle mu pikatoimelisus andeks. Kes see siis ikka surema kiirustaks?»

Seejärel sõnas ta naisele: «Kui ma all olen, lase end rippu ja kukuta alumisele trepile. Ma saan teda natuke aega kinni hoida. Sa mine raketti ja lenda minema. Mind pole mõtet oodata.»

Naine jäi teda uskumatu pilguga silmitsema, herilasetibin tervitas lähenevat meest aga pilkava naeratusega. Naine vaatas, kuidas mees allapoole laskus ja mõtles kõigele sellele, mis nad koos olid läbi elanud; sellele, kui palju ta tegelikult mehest sõltus ning toda usaldas... Ja nüüd oli too minemas surma -- et naine võiks elada. Hetkeks läbis ta südant valus tuksatus.

Herilasetibin seisis jäises rahus paigal. Alles siis, kui mees mõõga löögiks välja sirutas, pareeris ta selle, teras välkus kiiremini, kui naise silm seda näha jõudis, ja Prints astus oma vasakut kätt vastu puusast imbuvat verenirekest surudes sammukese tagasi.

«Sa oled kiirem, kui ma oleks arvanud,» sõnas herilasetibin tunnustavalt.

«Ma ei usalda mitte oma kiirust, vaid kogemusi», sõnas vanamees jäisel häälel.

«Kogemused sind täna ei aita.»

«Natuke ikka,» lausus vanamees ja tõrjus herilasetibina välkkiire rünnaku.

Naine lasi end üle trepi serva rippu ja langes kolinal alumisele astmereale. Rakett juba paistis. Tee selleni oli vaba.

Tema pea kohal ründas herilasetibin uuesti. Vanamees taandus paar sammu ja oiatas. Raudsete varbade vahelt hakkas alla tilkuma punane veri.

Sel hetkel teadis naine, mida ta teeb. Ta võttis kotist geenisampleri ja surus selle ampullipoolse otsa enda ihu vastu. Seejärel suunas ta teise otsa vanamehele.

See märkas, mida naine teeb, ja sööstis ise meeletule rünnakule. Tundus, et ta on valmis andma kasvõi oma elu, et herilasetibin vaid ei näeks, millega naine tegeleb. Üleval sulasid mõlemad võitlejad ühtseks udukoguks, mille poole lendasid kõik kolm geenisampleri otstes olevat nõelakest. Samas tundis ka naine oma rinnal torget. Ritv undas pisut ja punane ampull näis millegiga täituvat. Siis jooksis naine edasi raketi poole, jättes herilasetibina vanameest tapma. Raketi uks avanes, naine sööstis sellest sisse, sulges ukse, jooksis üles, kabiini, ja käivitas raketi.

Iidne kosmosesõiduk möiratas, sööstis oma rööbastel ülespoole, ja peagi muutus Renthun nende taga aeglaselt kahanevaks oliivroheliseks keraks.

***

Naine lasi end raketis tasahilju lõdvemaks. Renthun oma ohtude ja vaevadega oli selja taha jäänud. Ta vaatas hetke illuminaatorist välja, jälgides tsipake kauem planeedi poole laskuvat tohutut lohet, ja vajus siis diivanile.

Ta sõrmitses veidi kõhklevalt geenisampleri siledat toru. Ta polnud ikka veel kindel, et see, mida ta tegi, oli õige. Veel oli tal aega, et ampull hävitada ja kõik toimunu unustada. See oli ju tegelikult hämmastavalt lihtne. Ta ei teadnud ampullide kohtlemisest midagi, ja piisanuks vaid sellest, et ta poleks oma nigelaid teadmisi täiendanud.

Siis äkitselt toru võpatas, jagunes kaheks ja pudenes tsipake peenema toru ümbert lahti. Selle peenema toru ümber oli keritud õhuke tiheda kirjaga kaotud paberileht. Naine võttis selle pihku ja hakkas lugema:

«Kui sa seda kirja loed, siis on kõik läinud hästi. Palun kruvi nüüd ampull sampleri küljest lahti ja saada ta kapsliga planeedile Catariani, koordinaatidel, mis ma üleval juba arvutisse sisestasin. Ma kordan: palun saada ampull planeedile Catariani.

Sa oled ehk juba mõistnud, et ma tõin ennast selle ampulli nimel ohvriks. Aga et sa teaks, kui suur see ohver oli, tutvustan sulle tsipake tundmatumat ajalugu.

Kuningriigi vastast mässu juhtinud planeet Catariani oli endine geenitehnoloogia keskus, kus märgati juba ammu, et sõda kollidega ei ole võimalik võita tavalistel meetoditel. Ka märgati seda, et vastaste sihtmärgiks olid just Printsid kui isikud, keda kollid pidasid kõige ohtlikemateks. Nii otsustati likvideerida vana kuningriik ja paisata universum pisiriigikeste kaosesse. Sellega seoses tuli paratamatult võimule geenitehnoloogi vastu väga vaenulikult meelestatud tavaplaneetide lihtne ning harimatu rahvas. See oli aga ohver inimkonna säilimise nimel.

Katariaanide ülestõus hävitas enamuse printsidest. Vähesed aga teavad, et ka katariaanide pool oli printse. Veelgi enam -- mitte kõik Kuningriigi poolt võidelnud printsidest ei hukkunud. Tekkinud kaoses oli neil lihtne lihtrahva hulka kaduda ja esitleda endid kui eksinud piloote -- keskmisest andekamaid, ent mitte liiga säravaid.

Sellega suutsime me Printsid vähemalt ajutiselt kollide löögi eest kõrvale toimetada ja panna aluse oma vastaste põhjalikule uurimisele. See oli pikk ja ohvriterohke töö. Peatselt mõistsime aga, et vastast me oma jõududega lüüa ei suuda, ja pikapeale olid Printsid ka uues olukorras hävima hakanud.

Oli vaid üks lahendus -- me vajasime vastaste geene. Ja selleks pidi viimane Prints end ohvriks tooma.

Sa ära arva, et ma olin siin planeedil sinu geenide pärast. Jah, ka need olid olulised, ent mitte niivõrd, et ma selle nimel enda elu ohtu seadnuks. Ma tõesti vabandan veelkord, aga Printside liini jätkamiseks piisanuks kasvõi ainuüksi sellest, et geenisampleri MÕLEMAD otsad endale suunata.

Kui me lähivõitluses lähemalt kokku puutusime, siis dematerialiseerus herilasetibin ja OSA TEMA KEHAST oli seal, kus asus ka minu keha. Geenisampler võtab proove veidi pikemalt, kui sa arvata oskad -- ja sel juhul sai ta koos minu geenidega ligipääsu ka KÕIGILE geenidele, mis selles ruumipunktis -- seega ka herilasetibina omadele. Ja kui ta ka praagib välja viirused ning muu saasta, siis herilasetibinad nagu kõik muud tondidki on geneetiliselt siiski inimesest põlvnenud.

Nüüd kohe peaks su puhkepaus läbi saama. Herilasetibin on varsti raketi kabiinis. Sa ei suuda teda mitte kuidagi peatada. Minagi ei suutnud teda kuidagi peatada. Saada ampull määratud koordinaatidel teele!»

Naine pillas hämmeldusest kirja oma sõrmede vahelt. Kõik, mida ta oli arvanud, oli olnud vale, pettus, karm mäng mingite tühiste geenide nimel. Ta tundis, et vihkab vanameest ja neid alatuid mängureid, kes ta teele saatnud olid. Mis võimalust oli tal aga kätte maksta? Vanamees oli surnud, end oma ideede nimel ohverdanud. Ainus, mida naine teha sai, oli hävitada need ideed.

Rakett võpatas. Nainegi võpatas ja astus mõtlikult kapsli juurde. Selle juhtimispuldil põles roheline tuluke, näidates, et kapsel oli stardivalmis. Naine muigas ja astus kabiiniukse juurde, sulges selle, ning istus taas diivanile, siludes samal ajal oma ronkmusti lokke.

Tihkelt suletud raudse ukse tagant hakkasid kabiini tungima esimesed herilased.

Kui terasest luuk paar minutit hiljem purunes ja herilasetibin kabiini astus, istus naine laua taga, jõi teed, ja vaatas kogu maailma enda ümber väga põlglikul pilgul. See oli surmamineja pilk.

***

«Kuidas temaga lood on?»

Preester vaatas heldinud pilgul maja poole, kus tema naine parajasti voodis lamas. «Sünnitab. Jumala eest, kohe varsti sünnitab!»

Vana habemik talumees pühkis omal laubalt higi ja pani robottraktori juhtimispuldi peost. «Ole sa õnnistatud, isa Ben Zora! Mis arst ka maimukese kohta ütles?»

«Oh, et ta peaks sündima terve kui purikas!»

«Kaitsku Jumal neid mõlemaid! Kuninga nimel, oleks minu pere ometi selle au osaline!»

«Eks Jumal juhtinud toona ilmselt Loosi kätt,» vastas preester vaguralt, lüües oma silmi ägeda meelitusterahe ees maha. «Aga jah, see suur au sai osaks ikkagi minu naisele, mitte minule.»

«Eks te ole õnnistatud mõlemad, kuigi sina pole isa. Aga Mirjami au on mõõtmata! Olla emaks Printsile -- oh, kuidas tahaks, et mu oma Lotta oleks selle au osaliseks saanud...»

Sel hetkel avanes maja uks ja sealt tormas välja rõõmust särav arst. «Sündis! Taeva nimel, sündis!»

«Kuidas Mirjamiga lood on?» küsis preester ettevaatlikult.

«Kõik on korras! Lapsuke on tal juba käte vahel ja nutab! Kas kuulete? Jumala eest, see ON laps!»

«Kas poeg?»

«Ei, meie iidne viga on parandatud! Sündis tütar!»

Selle peale langesid kõik kolm põlvili maha ja hüüdsid: « Au olgu meie Jumalale! Messias on sündinud, halleluuja!»

***

Tühjal tänaval kõndisid mees ja naine pimeda pargi poole. Naine oli väsinud, ta tahtis koju, kuuma kohvi, soojade susside ja teleri juurde, aga mees kõndis ikka veel edasi.

«Ehk telliks takso?» pakkus naine arglikult.

Mees vaikis.

Hetk hiljem küsis naine uuesti: «Kuhu me üldse läheme? Ja mis sul plaanis on? Aeg on juba hiline.»

«See on üllatus,» vastas mees ja naeratas, paljastades oma teravad kihvad -- aga muidugi mitte naisele.

«Kindel see, et üllatus, aga sulle sugugi mitte meeldiv,» teatas kusagilt põõsa tagant üks tundmatu naishääl.

«No-noh,» ütles mees tõrjuvalt ja paljastas omal hõlma all olnud automaadi. «Jäta nüüd naljad.»

«Ma ei tee nalja,» ütles tundmatu ja astus lagedale. Tegemist oli noore neiuga, kes oli ausalt öeldes ülimalt inetu. Ta nägu näis olevat kui valgest kivist välja tahutud ja ta terav nina kippus lausa õhku kaheks lõikama.

Samas kerkis mehe automaat ja puistas neiu poole surmatoova valangu. Naine vajus jahmunult istuli ja märkas õudusega, et mehe relv ei olnud mitte mingisugune tavaline püss. See oli ilmselgelt võõra päritoluga ja tundus olevat äärmiselt võimas.

Viimaks lõppesid mehe kuulid. Ta viskas püssi peost ja sülitas. Naine pööras pilgu arglikult sinnapoole, kus seisis tüdruk. Seal oleks pidanud olema hulk veriseid tükke ja plöga. Mitte miski ei saanud sellises valangus ellu jääda.

Aga ometi seisis neiu ikka veel oma endise koha peal. Ainus asi, mis tema juures oli muutunud, oli see, et nüüd oli tal mõõk peos. «Ma ütlesin ennist, et ma ei tee nalja,» kordas ta ja astus sammu lähemale.

Mees lasi naise peopesa lahti ja astus hirmunult sammukese tagasi. «K -kes sa selline oled?» küsis ta.

«Ta on äsja Catranilt saabunud viimane Prints, keda nood seal ka Messiaks kutsuvad,» vastas uus hääl ja lagendikule astus noor kena neiu kitsaste kollaste päikeseprillidega. «Tema eest hoolitsen ma ise, sina ei tule temaga toime.»

Naine jälgis õudusega, kuidas uustulnuka ümber tõusid lendu mitte kusagilt tekkinud herilased ja sööstsid eelmise neiu poole. Samas nad peatusid ebalevalt, sööstsid tagasi ja ründasid päikeseprillidega neiut, kelle naine endamisi herilasetibinaks oli ristinud.

«Ja sina oled kindel, et sa tuled?» Kivinägu naeris lõbustatult ja samas oli ta juba herilasetibina juures ning ründas.

Torge, teine, kolmas, neljas, viieski -- ja herilasetibin varises surnult maha.

Ent juba oli kivinäo selja taha kerkinud rohekas leek ja sellest välja astunud mustade päikeseprillidega mees. Ta pani oma käe korraks inetu neia seljale ja see varises kokku.

Naine kiljatas ja pistis ehmunult jooksu. Uustulnuk heitis tema poole ühe pilgu ja ümahtas: «Sinu töö on tehtud. Võid minna. Kui tahad, võid jahile asuda, aga kardan, et siin planeedil on sul veel liiga ohtlik.»

Vampiir niutsatas ja asus end vastu päikeseprillidega mehe jalga hõõruma, näidates küsivalt herilasetibina poole. Mees patsutas tal hajameelselt pead ja nentis: «Tubli oled, Rollo, tubli... Ära muretse, temaga saab kõik korda. Huvitav, kas see nende printsessike ka teadis, MIS omadused selle tema geenipaketiga kõik kaasas käivad?»

Vampiir vaatas küsivalt mehe poole. Siis aga ohkas herilasetibina laip ja liigutas end. Vampiir tõmbus kohkunult tagasi.

Mees sirutas endisele laibale käe ja aitas ta püsti. Siis küsis ta hoolitseval häälel: «Kuis sa end ka tunned, Marinka?»

«Just nagu oleks ma äsja tappa saanud,» nentis herilane nukralt. «Printside genoom on ikkagi suht võimas, lootsin teda veidi kauem kinni pidada...»

«Sellest piisas täielikult. Oki, Rollo, lase nüüd jalga. Me tahame siin veidi vestelda. Oota meid lohe juures.»

Vampiir niutsatas ja pomises midagi segast. Mees ärritus selle peale silmnähtavalt.

«MI-IS? Mis isetegevus see veel olgu? Marss lohe juurde ja pärast arutame seda asja. Ja kui sul veel midagi ütlemist on, siis saad sa võimaluse lohe hambad üle lugeda. Seestpoolt.»

Vampiir vingahtas ja lendas minema. Mees seiras teda veidike ja pöördus siis herilase poole. «Oled sa kindel, et asi on kindel? Kas mõni vana vabariigi printsidest ei võinud siis tõesti nii peitu pugeda, et sul kahe silma vahele jäi?»

«Sa ju tunned mind, Lucy. Vana Waldmeyer Renthunil oli viimane. Ja tema i olnud peidus, ta oli kogu aeg tegutsemas. Peitupugejad saime me palju varem ja lihtsamini kätte.»

«Tean ja tunnen,» muigas Lucy. «Sel juhul peaks asi kombes olema. Aga sel juhul ei mõista ma tõesti, miks me selle laiba peame kaasa vedama.»

«Tal on minu geenid. Kui me ta siia jätame, siis rohkem aega läheb tal toibumiseks kindlasti, arvestades veel seda, et ta pole revivaali võtnud, aga peagi on ta meil jälle turjas. Ja sellist isehakanud Buffyt pole meil vaja.»

«Aga miks me ei võiks teda lihtsalt lohele sööta?»

«Oh Lucy, Lucy. Kumb meist on sõjandusspetsialist, kas mina või sina? Nägid ju ise kui osav ta on. Sellist kraami lohele sööta ei tasu. Esiteks saame me nüüd omakorda ise ligipääsu printside geenidele -- laipadelt saab kahjuks vaid fragmente. Teiseks on ta suurepärane relv. Kui me ta Mephile viime, siis usun, et juba kolme aasta pärast saame teda kasutada.»

«Kasutada, kasutada... Sa Marinka oled alati veidike selline... paranoiline olnud. Ütle, kus sa teda peale Printside hävingut enam kasutaks?»

«Mõttekontroll oli teie treeningu osa, paranoilisus meie oma. Kui ma poleks meie lennust kõige kahtlustavam olnud, oleks minu asemel lõpetanud keegi teine. Ja mina oleks olnud lohesööt.»

«No ja siis?»

«Katraane usaldan ma sama palju kui Rollost vangivalvurit. Nad on kogu aeg reeglite piirimaadel mänginud ja nüüd kus keskne kontroll kadunud on, võivad nad vabalt mingeid väiksemaid konventsiooniga sokerdamisi lubada.»

«Saadame siis kõik väed Catranile ja asi ants.»

«Catranile? See on kahjuks halb mõte. Mul ei ole kahtlustki, KUMB võidab, aga seda, millise hinnaga me seda teeme, ei taha ma mitte mõeldagi. Kui nad konventsiooni kohaselt inimgeene enam muuta ei saanud, tegid nad seda loomadega ja otse loomulikult sihtisid nad need kõik meie vastu. Terve planeeditäis vaenulikku elu on meile praegugi veel väga valus suutäis.»

«Mis seal siis nii väga on?»

«Sa siis... ahjah, sa ei olnud viimasel nõupidamisel. Nad on esiteks hiirtes mingi intellekti loonud, teiseks mesilastes, ja nood on siis suitsiidilaevadega pidevalt orbiidil tiirlemas. Iga lohe, kes sealt läbi üritaks lennata, kohtaks tervet mõrtsukalikku loomaparve. Massiga trügiks muidugi läbi, aga kaotused oleks säärased, et neile maksaks me veel mitu sajandit lõivu. Aga tollele siin...» Marinka toksas oma endise vastase elutut keha jalaga ja jätkas: «Tollel on Catranile vaba ligipääs.»

«Kaunis leidlik.»

«Mis sa arvad, kaua talle ajupesu teha vaja on?»

«Paar aastat vähemalt. Mõtle milline hüpergeenikomplekt tal on.»

Marinka vakatas hetkeks ja kuulatas. Talle näis, nagu oleks põõsad kole kahtlaselt krabisenud. Aga teisest küljest teadis ta ka ise väga hästi, et liigne paranoilisus oli nende tüvele omane. Ja testis ei jäänud ellu mitte kõige kahtlustavamad, vaid need, kes suutsid oma usaldamatust kõige optimaalsemalt ära kasutada. Iga ähmase varju pelgamine ei viinud ju ka mitte kuhugi.

Ta lasi oma meeltel kiirelt üle bruskonna libiseda. Paar unist lindu, Lucy, magav linn, pagev naine, narkomaanide punt kusagil kangialuses, meelte piiril Rollo ja lohe. Ei midagi kahtlast. Ainus, kel mingigi arvestatav intelligentsikübe oli, oli Lucy (see oli küll SUUR kübe), aga muu oli rämps. Sellest hoolimata liikus ta vaim kahtlustavalt kõigil radadel.

«Kas kiiremini ei saa?»

«Vaata, ajutöötlus on MINU eriala. Ma ju sinu enda sõjalistes teadmistes ja võimetes ei kahtle. Kui sa ütled, et me Catranit ei ründa, siis ma ei hakka pealetungi organiseerima. Ja kui ma ütlen, et läheb kaks aastat, siis läheb ka kaks aastat. Selge?»

Printsess oiatas ja liigutas. Marinka torkas talle külma rahuga mõõga südamesse ja vaatas teda põlglikul pilgul. «Mõelda vaid, et selline inetus on minu tütar.»

«Mis me üldse siin seisame? Me võiks ju ka väga hästi tollega lohe juurde tagasi minna.»

«Igaks juhuks. Tahtsin vaadata, kas Catrani hoiab tal silma peal või ei.»

«Minu arvates usaldavad nad oma messiat selleks liialt palju.»

«See on jälle see minu usaldamatus,» ütles Marinka muiates. Talle tundus, nagu oleks põõsad taas krabisenud, just nagu hiiliks keegi tema enda kerge astumisega isik vargsi minema, aga see oli jällegi vaid tunne. Selle tundega ei saanud ta sõjanõukogus mitte ühegi poolthäälega arvestada. Samas mäletas ta ise väga hästi, mil moel ta viimase testi läbis. Sellal kui teised võimalikult palju oma meeli teritasid, lülitas tema end zombistiilile. Eelnevalt andis ta muidugi endale ise käsud, mida siis ilma igasuguse mõttejäänukita täitma hakkas. Niiviisi pääses ta ligi kõigile oma konkurentidele. Ja kui ta siis naases ning taas mõtlema hakkas, oli ta aju juba oma vastaste salaplaane täis. Kõik teised said vaid korra imestada Marinka mõttelugemisoskuste üle ja siis oli neil juba mõõk südames ning nad ise lohede kurgus.

Marinka oli kõigi aegade kiireim viimase testi läbija.

Millega sai hakkama ta ise, sellega võis ju hakkama saada ka tema enda geenikomplektiga prints.

Seda printsi ei pruukinud ju muidugi üldse olemas olla. Marinka ei soovinud aga endale võtta ühtki ülearust riski. Geenisampleriga kaasas olnud kiri oli tal veel imeselgelt meeles. Mis olnuks lihtsam kui see, et keegi teeb noorest printsessist VEEL ühe koopia -- ja varjab siis vanemat ning õppinumat neist äärmise hoolega. Konventsioon ju lubas ühe koopia tegemist, ning katraanid oma juuksekarvapoolitamismaaniaga tulnuks säärase võimaluse peale palju suurema tõenäosusega, kui see Marinkale meeldinuks.

Ja kindlasti oleks nad oma messiat vähemalt nii palju õpetanud, et see poleks sööstnud kuhugi kaheldavasse olukorda tuult jahtima.

Marinka lohutas end vähemalt sellega, et kui Messias ka ringi liikus, siis nüüd oli ta tõepoolest viimane. Koopiat tast teha ei saanud -- tema kloon ju elas. Konventsiooni katraanid vähemalt otseselt rikkuda ei tihanud. Aga seda ei teadnud nõukogus ilmselt ka keegi peale tema enese. See oli üks trump, mida ta sai kunagi tulevikus veel maksimaalselt ära kasutada.

«Hakkaks minema, või mis?»

«Oota. Mulle meeldib võõrilmade õhku hingata. Küüslaugulõhn ja muu selline.»

«Prrr. Mulle ajab see küll külmajudinad ihule.»

«Aga minu jaoks on see ülim lahingumuusika. Lahe on teada, et pisikesed seda pelgavad, aga endale ei tee see miskit.»

«Egoist.»

Marinka naeratas võluvalt. «Seda ma olen. Seda me oleme nõukogus ju kõik. Aga meie liinile on see lahingunauding ju ammust saadik omane olnud.»

«Sellest nad siis teile mingi omakeelse nime leidsidki ilmselt.»

«Minu vanaema ja viimne mässueelne lahing Lewanil. Sähvis teine seal kole nähtavalt ringi ja nii me nime saimegi. Toona oli kole raske planeete vallutada, ilma et sealt keegi pääsenud ei oleks.»

«Aga minusugusedi nad ei tunne.»

Marinka naeratas taas Lucyle. «Ära ole nii kindel. Nende infokogumisretked olid peale katraanide mässu suht aktiivsed. Seda, kui palju Catrani meist teab, ei tea me ju siiamaani.»

«Usun, et varsti pole nad meile enam ohtlikud. Kui neil printse enam ei ole, siis võime olla palju julgemad.»

«Ma loodan seda ka. Hakkaks nüüd minema ka ehk. Kutsu lohe siia -- ei tasu tema kehaga ringi marssima ka hakata.»

«Hüva,» sõnas Lucy ja asus keskenduma. Marinka lasi aga sel ajal oma pilgul ringi käia. Sel hetkel oli ta veendunud, et kivinäoga neiu ei olnud tegelik Messias ja et õige Printsess oli nende vestlust pealt kuulanud.

Kui nad lohega Linduri poole lendasid, vaatas Marinka tagasi planeedi poole ja naeratas. Mäng seisis veel alles ees. Tõsi küll, see oli palju ohtlikum, kui ükski varajasem ettevõtmine, aga sellegi poolest võidetav. Marinka ei olnud oma elus teinud veel ühtegi viga. Jah, ka vastane oli ilmselt sama eksimatu, aga tema ressursid ei olnud nii suured.

Umbes samal ajal luges Messias Marinka poolt maha jäetud kirjakest ja vaatas mõtlikult taeva poole. Kahanev punane täpike märkis lahkuva lohe rada. Linn tema ümber magas rahulikult oma und, teadmata juhtunust. See pidi aga muutuma.

Mäng seisis veel alles ees.