Martinfeld
Kuu. 2035
Ülevaatekiri kronoloogia jaoks.
Ma olen alati oma perekonnale rääkinud, et relva kandmine on öistel tänavatel, võib olla ebameeldiv ja isegi füüsiliselt kurnav, kuid siiski äärmiselt hädavajalik igapäevaasi. Võin seda väidet kinnitada mõne lookesega enda militaarminevikust, kui püstolitoruga osutamine täiesti möödapääsmatuks osutus. Tegelikult luges minu kiirus, see, kuidas ma ennast relva taga liigutasin. Ja minu külmaverelisus. Loomulikult tunneb Annika mind meeldiva ja rahuliku tüübina, uskumatu kui me räägime ühest endisest sõjaväelasest. Ei taha ma isegi kamandada. Ja vaat see on juba imelik. Ma olen harjunud ennast distsiplineerima. Eks ma siis harjutasin ennast teist korda elus Annika pärast ümber. Muutsin eluviisi. Tuligi välja, et ma olen kahepaikne.
Kui me kuuekümnendate alguses Kuule elama kolisime, võib teile väga absurdse lausena tunduda, aga ma mainin ära ka selle, et on kahetuhande kuuekümnes aasta. Kui te veel nüüd ka sellega leppida ei suuda, siis võtke asja lihtsalt nagu ulmekirjutist. Mõistlikumad teist kahtlevad ja täiesti tummahambad on need, kes iga siin kirjutatavat sõna tõe pähe võtavad, sest ma olen inimene ja mitte automaat. Ma ei suuda iga üksikasja enda värvikirevast minevikust meelde jätta ja mälust maha kirjutada. Meile õpetati armees üksikute koodijuppide meeldejätmist, mitte elu kronoloogilist mälukirjastamist. Nii et mul puudub võime otsida välja köide kaks, neljapäev, kell pool kaks päeval. Aga ma olen võimeline nädala kaupa umbkaudu tuletama ja teen seda.
Kuu elamuprojekti eest vastutav kompanii lõpetas töö aastal 2030. Nad olid rahumeelsed investorid, võib olla natuke liiga enesekindlad, aga lõppkokkuvõttes tuli välja, et panid oma raha siiski õige mulla sisse kasvama. Aastaks 2036 oli viimane kui üks ehitis perekondadega asustatud, ärge küsiga, kuidas nad sinna tehisatmosfääri sokutasid. Ma ei taipa sellest värgist suurt midagi. Ma olen sõjaväelane. 2036 olin tegevteenistuses Punase mere konflikti lahendamas. Major Canton USA rahuvägedest oli just madinas vastastega peale jäänud ja pööras tol ööl kogu sõjaväeosa, kasarmust kasarmuni pealae peale. Polnud mingit kahtlust selles, kes on selle maamuna tigedamad peoloomad. Mina vahtisin sel ajal kui teised jõid Kuud ja unistasin äralennust. Mul oli see plaan juba mitu aastat peas keenud ja lõpuks, viimaste missioonide eduka täitmise eest tasutud saanuna olin võimeline pileti hankima ja eluruumi üürima. Kinni hoidis ainult side Maaga. Kui te olete elus kunagi kuskilt pikaajalisest ankrukohast lahkuma pidanud, siis saate aru, millest ma räägin. See kartus loobuda männimetsa kargest lõhnast ja merekohinast. Rääkimata sellest, et tuttavad maha jäävad. Paraku ei muretsenud ma eriti karjääri pärast, sest pidasin juba tollal plaani tsiviilellu pöörduda. Langevarjuhüpped mere kohal ei muutunud mu arvamust, kuigi ma armastasin neid üle kõige. Kuul midagi sellist ei toimunud. Küll aga palju muud. Just nimelt uut. Ja sel läbuööl ma otsustasin minna. Läksin ka, aga mitte puhkesviidis, nagu planeerisin.
26. septembril 2036, mõned päevad enne mu erruastumist juhtus see, mida inimkond sadades mängufilmides rohkem või vähem tõetruult kujutanud oli. Ühendus kolooniaga Kuul katkes ootamatult. Toimikute järgi öösel kell 3.20. Ajakirjandust sai informeeritud. Üle pika aja hakkas tööle inimkonna päästemehhanismi tugevam haru, see tähendab et hakati kahes liinis asju ajama. Ühendatud riikide universumikomitee pidas paar nõupidamist juhtivriikidega, saavutati lepingud, läbi mille voolas ühiskatlasse suur ports raha, millele toetudes ehitati valmis ECHO süsteemitunnel suunajaga Kuule, mille jaoks valmistati ette erirühm sõdureid, eeldatavasti Punase mere marulahingutes karastatud veterane. Ka mina kuulusin sellesse kuueliikmelisse, major Greenwalti poolt juhitud rühma. Meeste hulka, keda ajakirjanikud nimetasid vabatahtlikeks surmaminejateks. Me kuulasime inimesi auga seda repliiki matkimas ja olime salamisi isegi uhked.
Greenwalt oli ülbik ja parim juht keda üks enesesse uskuv sõdur üldse tahta võib. Temas oli seda mehelikkust, mis kutsus ka teisi kõiki naiselikke iseloomujooni trotsima ning tema iga liigutus vihjas millelegi robustsele. Ta ei kannatanud naiselikkust meeste seas, kusjuures naiste juures rahunes ta niivõrd maha, et isegi naeratas mõnikord neile. Ta pani meid uskuma, et ka meie oleme mehed. Isegi enda viletsavõitu musklite ja naiselike kauboisaabastega.
Siis oli meil Henneman, paks, heatahtlik ja ebanormaalselt lühike sakslane, kellele meeldis õunasiider. Greenwalt ei sallinud teda ei teenistuses, ega eraelus. Sõdurina pidas ta teda siiski piisavalt heaks, et mees tema rühma kuuluda võiks. Volkov oli kuivik, tavaline mees, püss käes. Mida rohkemat ma oskaks seletada inimese kohta, kes selle käigu jooksul sõnagi ei rääkinud. Võib olla ainult need kaks karjatust. Kas seda saab rääkimiseks pidada? Ega vist ei saa. Vähemalt ei saanud me aru, mida ta karjus. Lib oli ainuke, kes oli Punase mere intsidendini kuskil kolkas teeninud. Ainuke naine ka. Ma ei saanudki aru, miks Greenwalt teda tahtis. Igatahes polnud nende vahel mingit mittetöist tõmmet ja Lib ise oli suhteliselt nõrk nii mõtlemise kui taktika poole pealt. Lõpuks C.J Jakobson. Mitte see kirjanik, kuigi eesotsas Carli ja Robertiga. Kirjutamisest polnud tal aimugi. Ei saanud ta oma nimegi korralikult kirja, rääkimata pikemast kirjatööst.
Suundamine toimus kaks päeva peale üldkoolitust. See oli isegi kiirrühmajate jaoks kibekiire, nii et me juba aimasime, kui tuli kõigil neil pintsaklipslastel takus oli, kes meie ümber siblisid ja edu soovisid. Ise vahtisid närviliselt oma mobiilide ekraanidelt aktsiaturu näitusid.
Mis meisse puutub, siis olime rahulikud ainult välklampide valguses. Üleüldise tohuvabohu varjus pabistasime kõik kõvasti. Eesseisvat ohtu peljates. Seda ka. Aga peamiselt just selle üle, et kunagi varem polnud ECHO tunnelit nii pika maa taha transportimiseks kasutatud. Mõned katsetunneli inimesed kadusid lihtsalt ära. Jumal teab, kuhu nad sattusid. Me ei taibanud selle kaadervärgi töötamisest tuhkagi ja ega keegi ei rutanud selgitama ka. Meid lihtsalt lükiti nagu praesilke kapslitesse, neid oli kaks, kumbki mahutas kolm inimest ja põrutati minema.
Reisikogemustest rääkida ei saa, kuna mõned minutid peale starti paisati meid sihtpunktis välja, natuke räsituina, aga me olime endiselt täkku täis ja valmis igasuguseks ohusituatsiooniks. ECHO toimib kiiresti.
Kuu pind oli peale hiidkülvi samblike ja rohttaimedega kaetud ja ausalt öeldes andis pruuni värvi silmaga otsida. Näis, nagu oleks me hiiglaslikku botaanikaaeda sadanud. Linnud karjusid ja pisiimetajad sibasid rohukõrte vahel ringi, nagu oleks neil kuri karjas. ECHO paiskas meid maha elukompleksi parempoolsel tiival. Saabumiskohast jäi majadeni kilomeetrijagu maad. Vastuvõtukomiteed polnud. Nad ei saanud meie saabumisest teada, seega me ei pabistanud ka.
«Kui üldse on keegi, kelle pärast pabistada,» ütles Greenwalt. Ta kummardus ja korjas maast midagi üles. Vaatas seda, nagu poleks juba pikka aega näinud ja vangutas pead.
«Võilill vallutab siin ka juba,» ütles ta. «Uskumatu, kuidas inimene võib isegi universumi enda floristiliseks prügimäeks muuta.»
«Parem võilill kui okastraat,» arvas Lib.
Naiste asi. Isegi sõjaväeteenistuses meeldivad neile lilled ja liblikad rohkem kui päästikuga mängimine.
Me vaatasime ringi. Harjusime sellega, mis meid ümbritses. Taevas meie kohal oli tehislik ja udune. Tegelikult üsna põrgulik vaatepilt, aga kui sa oled näinud kellegi randmest verd purskumas, pole hullu. Kannatab välja küll. Lõppude lõpuks on õudusfilmide planeeditaevad palju usutavamad ja süngemad. Ma ei kujutanud hästi ette valgusteid selle udu taga, aga need pidid olema, sest Kuu pinnale langes piimjas valgus. See muutis meie naha hõbedaseks ja näod surmkaameks.
Hakkasime hoonete poole minema. Püssitorudega õhku sonkides, oodates seda, et märklaud laskeulatusse sööstaks. Mitte midagi ei juhtunud. Kõrgete maisitaimede seest ei karanud välja kirjeldamatult ilget peletist. Greenwalt ei hakanud suust vahtu välja ajama ja kaaslasi tulistama. Me ei tundnud kellegi pilku enda kuklal.
«See kõik jätab mulje, et läheb laksamiseks,» nurises Jakobson.
Ei läinud. Me jõudsime ilma tulevahetusteta majadeni. Greenwalt avas ukse ja maja pimedast esikust ronis välja naisterahvas. Palju ei puudunud sellest, et Jakobson oleks enda laksamise saanud, õnneks lõi Lib ta vankuma ja mees vandus kirbelt.
Naine muidugi kohkus relva ja võõraid nähes. Ta astus sammukese tagasi ja hakkas halama: «Palun ärge tulistage.»
«Seiske paigal!» kärkis Greenwalt naisele ja siis enda selja taha. «Suu kinni Jakobson.»
Jakobson lõpetas kirumise. Ta oli tõepoolest laskmiseks valmistunud. Milline tubli sõdur ja milline jobu samas siiski.
«Kes te olete?» küsis Greenwalt naiselt, kes seisis esikus, käed külgedel rippu, juuksed sorakil.
«Helena,» ütles naine. «Raudik Helena.»
«Teie baasiga on side katkenud, te teate seda?» küsis Greenwalt.
Naine noogutas.
«Generaator läks rivist välja,» ütles ta. «Kas ma tohin kuivatada. Ma just pesin juukseid.»
«Kuivatage,» lubas Greenwalt.
«Ma pean selleks tuppa minema,» ütles Helena. «Kas lubate?»
«Me tuleks ka sisse,» pomises Greenwalt.
«Jah, muidugi.»
Toas poleks osanud ütleda, oleme me Maal või Kuul või mõnes veel hullemas pärapõrgus. Helenal olid kaktused kapi peal ja villane vaip põrandal. Uurisime, kas see on täisvillane. Oligi. Nurgas rippus loiult asunduse kollane poolkuukujuline lipp, mööda põrandat sibas plastikust ja elekroskeemidest koosnev koristaja, kes imes ööpäevaringselt tolmu ja muud sodi. Hääletult. Minu meelest oli uue tehnoloogia suurim pluss just mürareostuse puudumine. Jumalik vaikus, aga asjad töötasid. Ma ei jõudnud ära oodata seda, millal nad robotid sõda pidama saadavad. Pühas vaikuses vappuvad püssid ja langevad vastased. Sõda, mis võidetakse ilma põrgulärmita, vaat see oleks juba tore.
Helena kuivatas juukseid punasesse valgete triipudega froteerätikusse. Tema lokid olid kummaliselt mullavärvi, aga minu jaoks mitte sugugi väheköitvad. Ja need silmad. Need olid maru nukrad, sellised unistaja peeglikesed, mis tüdinenult sinu lahkumist ootavad.
Mõned minutid hiljem istusime diivanitel, ümber klaasist laua ja Helena hakkas rääkima. Ega tal suurt midagi pajatada polnudki. Generaator oli koos sidevahenditega üheskoos töötamast keeldunud ja asi vask. Oleks see meie jaoks vaid nii lihtne olnud. Henneman oli tähelepanelik.
«Kus teie mees on?» küsis ta üsna ükskõiksel, aga kindlasti vastust ootaval toonil, käega laua poole sirutatades. Mees looritatud Helena kõrval pildil kandis musta korrektset ülikonda. Paar naeratas. Foto oli pisut luitunud, aga ilmselt mitte Helena ise, sest ta võpatas ja tal läks mõni hetk aega, enne kui ta usutavalt valetama kukkus.
«Ta sai Maal olles surma,» ütles Helena.
«Kas ikka sai,» päris Greenwalt umbusklikult.
«Te ei usu?»
«Ma võin uskuda, et ta sai siin surma. Te lahkusite Maalt koos. See foto on tehtud Kuul. Vaadake altarit. Maal ei kanna ükski altar asunduse märki.»
Helena läks näost punaseks.
«Mis te arvate, miks ma teile valetama peaksin?»
«Ma ei tea, seda ütelge teie mulle,» virutas Greenwalt õelalt.
Naine üritas tõusta, aga Jakobson surus ta diivanile tagasi.
«Midagi on siin lahti. Miks keegi ringi ei liigu?» Ma tundsin, et on viimane aeg asjalike küsimuste esitamiseks. Enne kui põrgu lahti läheb. Otsisin pilguga kohta varjumiseks. Oli tunne, et iga hetk tungib keegi meile kallale. Näis, et ka Helena pelgab seda. Või vähemalt midagi ta pelgas.
«Lib,» kamandas Greenwalt. «Otsige Jakobsoniga ülejäänud elumajad läbi.»
«Mina selle tapahimulise junniga ei lähe,» turtsatas Lib pahaselt.
«See tapahimuline junn on ainuke, kellega sa lähed ja jutul lõpp.» Greenwalt pööras selja ja sellega oli asi otsustatud. Liikusid kuulujutud, et üks julge noorsõdur olla talle sõjatsooni laagris peale seljakeeramist veel vastu vaielnud. Hiljem ei saanud keegi kaks kuud ühiskaevust juua. Enne kui päästeteenistus laiba kaevust välja vinnas ja vesi filtreeriti.
Lib ja Jakobson kadusid vaateväljast.
Kui nad tagasi tulid oli kell pool tunnikest edasi liikunud ja Helena polnud meile veel ikka ühtki asjalikku sõnakest poetanud. Lib oli näost peaaegu sama kaame kui Jakobson.
«Uskumatu,» hingeldas Lib. «Sidesüsteemid ja generaator on täiesti töökorras olnud.»
«Enne seda, kui need puruks on löödud,» lõpetas Jakobson.
«Mine nüüd ikka,» hüüatas Greenwalt. «Te ehk eksisite.»
Volkov piidles kõiki kuivalt nurgast. Esimest korda missiooni jooksul panin ma teda tähele ja tema märkas, et minu pilk tal peatus. Ta fikseeris selle kiiresti ja pilgutas mulle silma. Või see ainult tundus mulle nii.
«Ei,» ütles Lib. «Täiesti lohakas töö. Kirves oli sinnasamasse maha jäetud. Kõik on purupilla.»
Kirves lendas kolinal põrandale.
«Mis te sellest kaasa vedasite,» pruuskas Henneman.
«Aga inimesed, elanikud,» uuris Greenwalt edasi.
«Kadunud, viimane kui üks,» ütles Jakobson ja ma oleks võinud kihla vedada, et ta oli püksikusemisest paari põietõmbluse kaugusel. «Peale selle siin.»
Ta osutas Helenale, kes oli ennast tugitooli kössi tõmmanud.
Greenwalt leidis ilmselt, et on viimane aeg enda liidripositsioon maksma panna, sest Jakobson hakkas olukorra paranematusest juba tõmblema.
Helena loomulikult jahmus kui rühma ülem oma püssitoru tema poole suunas ja külmavereliselt nähvas: «Rääkima ei hakka, saad kuuli. Ma ei hakka isegi kolmeni lugema.»
Helena nuutsatas. Ta vajus veelgi enam kössi. Nagu seest mäda kõrvits.
«Ma ei tea, mis juhtus,» viuksus ta haledalt. «Nad ei lubanud mul rääkida. Nad teevad meile liiga.»
«Kes teevad liiga?» küsis Henneman.
«Teised inimesed.»
«Sa pead silmas teisi elanikke?»
«Ei. Ma pean silmas neid, kes siin enne meid olid.»
Heitsime üksteisele kiiresti pilke. Ei saa varjata, et nii mõnelgi jooksid sel hetkel külmajudinad üle selja. Tõenäoliselt oli naine hull. Ta rääkis inimestest. Kellestki, kes oli siin olnud enne neid. Kuid enne uurimis- ja ehitusrühma oli Kuu inimtühi püsinud.
«Sa pead silmas ikka inimesi?» küsisin.
«Inimesed jah. Esialgu kui me veel üksteist hästi ei tundnud, arvasime, et nad on meie seast. Aga siis selgus loendusel, et paar tükki on üle. Linnapea pidas seda mingiks Maal tehtud veaks ja ei hakanud asja torkima. Järgmistel kordadel oli arv õige ja mõned aastad püsis kõik korras. Ja teate, mis siis juhtus. Siis hakkasin ma märkama, et mõned näod on kadunud ja mõned juurde tulnud.
«Püha taevas,» sosistas Lib. «Te olete tõepoolest segi.»
«Mispoolest segi!» karjatas Helena. «Kuhu siis teie meelest kõik kadunud on.»
«Ma tõesti loodan, et see pole mingi kosmiline varjatud kaamera,» urises Greenwalt.
«Sest sel juhul sööb operaator oma kaamera kasvõi vastu tahtmist ära.»
Me vaikisime mõnda aega.
Helena oli oma peopesad ristanud ja luges silmad poolavali palvet.
Greenwalt raputas rahulolematult pead. «Ei, miski ei klapi siin. Kes sidesüsteemid lõhkus.»
«Mina,» ütles Helena.
«Miks?» küsis Greenwalt.
«Sest mõned neist uutest tahtsid Maalt delegatsiooni siia saada. Ükskõik millist. Nii ma siis lõhkusingi sidevahendid ja generaatori, et nad elektrienergiat kasutada saaks. Ise magan küünlavalgel.»
«Te väidate, et võõraid inimesi oli sama palju kui inimesi linnas?» küsis Jakobson.
«Täpipealt sama arv. Kui arvata välja see esimene loendus.»
«Kus nad siis nüüd on?» küsis Henneman vihaselt. «Sa lita lollitad meid!»
«Nad kadusid mõned päevad tagasi,» ütles Helena ja kisendas siis täiest kõrist. «EI! Marcoz. Mitte veel!»
Volkov pöördus kiiresti, aga mitte piisavalt nobedalt. Terasliist tungis tuhmi plaksatusega tema kaela ja mees karjatas kaks korda kuriseva häälega. Suust voolav veri ei lasknud tal põlvili kukkudes selgelt rääkida ja ega me poleks hetkel kuulanud ka, sest pimedusest, toanurgast ilmus välja ründaja. See oli keskmist kasvu jässakas valgenahaline mees, raevugrimass näol, terasliist mõõgana ühes ja gaaskeevitus püstolina teises käes hõõgumas. Volkov suri ilmselt hetkega. Ime, et löögi raevukus ta pead kaela küljest minema ei viinud. Uks lendas lahti ja veel kaks meest astus sisse. Üks lõi Greenwalti labidaga.
Kaks tundi hiljem olime kõik ühes puntras, igaühel käed raudus ja suud teibitud. Välja arvatud minul, läbirääkijal. Helena seisis mu kõrval, mina kükitasin külmal tsementpõrandal ja püüdsin leppida mõttega, et meid tillist oli tõmmatud. Suuri väejuhte oli ju ka ninapidi veetud, miks siis mitte meid.
Nad olid ise sidesüsteemid lõhkunud. Loomulikult polnud mingeid salapäraseid inimesi. Oli sama grupp kes Kuu katselinna esimesena asustas. Kolmesaja ringis. Perekonnad. Emad, isad. Lapsed. Vanaemad. Kuuinimesed. Nii ma neid mõttes kutsuma hakkasin. Volkovi tapja oli Helena mees. Kõik see aeg, mis me tema naist üle kuulasime, passis ta tagatoas ja lõpuks ei pidanud närv vastu. Kartis, et me teeme ta naisele viga. Eks Greenwalt oleks võinud sellega hakkama saada ka.
Kõikeseletav vastus küsimusele miks. Sest nad olid väsinud Maast. Nad olid väsinud inimkonnast. Nad olid väsinud uutest, kes oleks peale tulnud. Nende peenar oli hästihooldatud ja sellest kasvas välja juba uus põlvkond. Milleks Maalasi? Kuulaste klann oli puhtam, haritum, soojem. Mis peamine, nad olid kuue aastaga kohanenud. Valmistunud uuteks pealetulijateks ja siis korraga küsimus, mis juhtuks siis, kui Maalt kedagi ei tulekski. Kui side katkestada...Ja nad jõudsid arusaamisele, et ei juhtu midagi hullu. Tegelikult oleks see isegi omamoodi hea. Neil oli oma taevakeha ja nad said seal suurepäraselt hakkama.
«Kui meist kahe päeva jooksul ei kuulda,» ütlesin ma Helenale. «Juhtub nii, et siin kubiseb varsti sõjaväelastest. Te arvate, et nad lasevad asjal pärivett minna kui mängus on miljonid. Selline hiigelinvesteering lihtsalt seetõttu, et teile siin meeldib.»
«Küll nad lasevad,» ütles Helena. «Me oleme ka sellele mõtelnud. Me pole siin niisama passinud. Kuu pinnas on üsna rikas igasuguse pudi-padi poolest. Putukad, mutukad, mikroobid. Mikroobid, need mõnusad tibad.»
«Te olete siin tuhninud?»
«Mitte ainult. Meie seas on teadlasi.»
«Te tahate väita, et teil on relv?»
«Ilge veel pealegi,» muigas Helena. «See sööb kogu liha minutitega luudelt. Ja see on alles esimene staadium. Maalaste jaoks. Kas te arvate tõepoolest, et me teid ei oodanud? Kuus on muidugi ilmne liialdamine. Aitab vähemast ka...»
Ma jälgisin abitult ülejäänute hukkamist. Nad ei pakkunud üle. Kuul pähe ja asi vask. Ma olen külmaks muutunud. Hakkasin kõigest nutma, ei sattunud isegi paanikasse, tegelikult ootasin pimestavat lööki kuklasse, aga nad isegi ei tiirutanud minu ümber. Laibad veeti matmiseks välja. Helena ja tema mees amelesid nurgas ja keegi viskas robustset nalja.
Nad käitusid ausalt öeldes viisakalt, nii palju kui neilt üldse selles olukorras viisakust oodata oleks saanud. Ma sain magamistoa, lingita ukse, aga ääretult pehme sängiga. Hommikusöök peale rahutut und oli korralik ja sisaldas kõike, mida hing ihaldas. Hoolimata sellest kõigest tundsin ma kohutavat trotsi, iha neile näkku sülitada ja nad jalge alla trampida, kuni ma nägin Annikat. Ta oli üks neist vähestest naistest, kes veel polnud endale elukaaslast leidnud ja ta oli bakteoroloog. Ta tuli minu juurde, istus mu kõrvale ja avas suu.
Ma olen kenamaid hääli kuulnud, aga see inglinägu. Oh, jah. Meie mehed oleme siiski oma organismide lakkamatu talitluse orjad. Ma isegi naeratasin talle.
«Mõne tunni pärast saab üks ajalugu otsa,» ütles Annika ja vaatas mulle sügavalt silma sisse. «Mida sa sellest arvad.»
Kehitasin õlgu.
«Ma pean vist sulle selgitama,» ütles ta.
«Mis tähtsust sel oleks?» küsisin ma mornilt, kuid meelitatuna sellisest tähelepanust.
«Sest me otsustasime su ellu jätta,» ütles Annika.
«Sest ma olen teile mingil moel kasulik?»
«Oh, sa lihtsalt meeldid mulle väga,» pomises ta. «Ja sa oleks kasulik minu laste isana. Me vajame juurdekasvu.»
Noogutasin tummalt. Mul oli õigus. Vahet enam polnud. Nad olid süstiku Maa poole teele saatnud. Polnud vaja head ettekujutusvõimet, et näha seda, mis juhtuma hakkab.
«Ma olen sõjaväelane,» ütlesin talle. «Ka teie, kuigi te nimetate ennast rahumeelseteks, kasutasite relva.»
«Ainult selleks, et see kurjus lõpetada,» ütles Annika. «Et siin uuesti alustada.»
«Ma ei tea,» pomisesin. «See kõik võib aega võtta. Ma ei kujuta küll hetkel ette, kuidas meie vahel midagi sooja peaks arenema. Te tapsite mu rühmakaaslased. Olgu inimkond surnud, aga minu jaoks olete te ikka mõrtsukad.»
«Ma tean,» ütles ta. «See oli terav samm. Ausalt öeldes vajasime me militaristi. Nii igaks juhuks. Kui tulevik peaks midagi rbameeldivat tooma.»
Seal me siis istusime ja ajasime juttu. Nagu kaks maailmaparandajat, ainult et kumbki üritas seda asja omal moel ajada. Järgmistel päevadel rahunesin ma maha. Me käisime koos söömas ja vaatasime päikesetõusu, kujutasime ette, kuidas Maal surmvaikus valitseb ja nii see asi algas. Mina hülgasin enda sõjahimu ja vahetasin selle teaduse vastu. Me armusime ja mõne aja pärast läks Annika ootamatult paksuks. Jumal tänatud, et mitte suurest söömisest. Ka üldjoontes läheb rahuldavalt. Uue aasta vastuvõtmiseks peaks me valmis saama uue masinavärgi, mis aitaks meil pinnasesse uusi ruume raiuda. Meie järelkasvu pärast ikka. See on tähelepanuväärselt korralik ja me oleme kasvamas. Vahel ei näe ma tulevikku, aga meil kõigil käivad masendushood peal. Siin pole lihtne. Võib olla peame me asjade sellise käigu üle õnnelikud olema ja elama ühe lihtsa lause najal. Eks näis, mis tulevik toob.