Terve Tallinn mattus lumme. Mitte keegi polnud märganud selle tulekut, kuid ometi, see oli kohal. Tuhanded, miljonid jääkristallid, olles ühinenud sala-pärases paaritamisrituaalis, tantsisklesid mänglevalt vinguvas põhjatuules. Üksikud kõledad puud haarasid otse lennult iga väiksemagi helbe ja riietasid end piduehteisse. See oli süütuse maagiline puhtus, mille järgi kogu linn igat-ses. Lumi vaid palsameeris lahtised haavad, kuid paranemine oli nüüdseks juba välistatud.
Martin istus «Estonia» teatrimaja trepil ja ootas. Tal polnud aimugi, keda, mida või miks, kuid miski tema südames käskis seal olla ja oodata. Libistades pilku üle lumiste tänavate ja maalilise pargi teatrimaja kõrval, õngitses poiss taskust sigareti ja süütas selle. Ta ei tundnud tegelikult mingit vajadust suitsetamiseks, kuid see oli hetkel ainus tegevus, millega elektriseerunud närve maandada. Ta suitsetas aeglaselt, mõnulevalt. Kiiret polnud ju kuhugi -- ta oli siin tulemusetult istunud tunde, kuid lahkuda polnud samuti suutnud. Miski hoidis teda paigal, keelas iga väiksemagi väära sammu ning sundis edasi ootama.
Poiss vaatas tulipunast roosi oma käes ning tumeda pilvena vallutas ta mõistuse tunne, et see lill polnud tavaline. Mõned tunnid tagasi oli üks vana daam tänaval Martini juurde astunud ja, roosi poisile pihku surudes, naeratanud: «Sul, poja, läheb seda täna veel vaja.» Samal hetkel oli saabunud ka teadmine, mida poiss edasi tegema pidi. Valged lumehelbed langesid lille kroonlehtedele ning sulasid õisi puudutades. Külmad piisad pärlendasid tuli-punasel taustal, muutes roosi veelgi metsikumaks, ligitõmbavamaks. Martin noolis näpuotsaga mõned piisad ja tilgutas keeleotsale, kuid sama ruttu süli-tas ka kõik välja. Ta oli piiskade maitses ära tundnud midagi liigagi tuttavlikku -- vere maitse.
Vaevaliselt rebis ta end lahti lille hukatuslikust kütkest, et siis kohe püsti karata. Ta ootamine oli viimaks lõppenud -- tütarlaps ilmus puude vahelt nagu jumalanna, kelle saabumist kuulutasid oraaklid, kuid kelle kohalejõudmisest ei juletud undki näha. Ta oli kohal. Ronkmustad tuules lendlevad juuksed raamistasid lumivalget nägu, tumesinised silmad kiiskasid väljakutsuvalt. Poissi läbistasid vaheldumisi külma ja kuuma lained, kui ta lausa orjalikult värisedes tüdrukut vaatas.
Martin ei kõndinud, ta lendas tüdruku poole, kes sirutas käed, et poissi vastu võtta. Nad embasid teineteist õrnalt, kirglikult nagu armastajad, kuigi kohtusid esimest korda. Kas sellel üldse oligi enam vahet? Poisile tundus, et oli tundnud tüdrukut kogu oma elu.
Poiss ulatas roosi, tundes samal ajal seletamatut kergendust jubedast lillest vabanemise pärast, kui tüdruk võttis selle nurruva naeratuse saatel vastu. Käsi-käes jalutades kadusid nad valgesse uttu.
Raekoja akendest hoomas pehme valgusega segunenud meloodilist muusikat kogu platsile. Linn oli unne suikunud, vaid kollased tänavalaternad peletasid öös varitsevaid painajaid eemale. Üksikud kuukiired, mis suutsid leida oma tee pilvede vahelt maapinnale, muutsid selle öö vastupandamatult kauniks ja salapäraseks.
Tüdruk liibus tihedalt poisi vastu ning nende kehad põimusid ennast-unustavaks kallistuseks. Martin naeratas õnnelikult. Rahulik muusika kammitses meeli, lumi tantsis mänglevate helide taktis ja peagi ühinesid armastajadki selle peadpööritava tantsuga. Kaks hinge sulandusid meeletu ekstaasi leekides üheks.
Nad suudlesid, arglikult, unustades end hetke, millel polnudki kestvust.
Silmi avades märkas poiss lumehelveste vahelt põiklemas väikest liblikat. Tema habras keha nägi põrgulikku vaeva, et vältida kollakasroheliste tiibade ja sakiliste lumekristallide vahelist kokkupõrget. Lumi ja liblikas -- see meenutas kahe edeva naise lõputut nääklemist maailma kauneima neiu tiitli pärast. Võitjaid sai olla ainult üks ja nii ka seekord -- tibatilluke lumehelves rammis tapva aeglasega liblika selga, purustas ta tiivad ning kukutas surma-agoonias kaunitari irvitavatele munakividele. Liblikas hukkus maapinda puudutades silmapilkselt ja mattus loetud sekunditega unustusse.
Martin karjatas ühteaegu nii kahjutundest kui ka valust alahuules. Tüdruku hambad puurisid end tema ihusse, ablas keel noolis kogu vere, mis purunenud soontest välja paiskus. Tüdruku silmad ahenesid, punane leek pulbitses hullunult tema laugude vahel. Martin andis alla. Poisi keha lõtvus, tema mõistusest käis tuulispasana üle pimeduse keeristorm. Poiss keeldus mõtlemast, ta pressis end välja oma vangistatud kehast ning sukeldus naeratavasse tühjusesse.
Pimedus. Külm nälkjalik pimedus, mis, aeglaselt mööda selgroogu üles ronides, otsis seda ainuõiget punkti, kuhu oma limaste kihvadega surmahirmu pitserit suruda. Pimedus, mis kätkes endas säärast õudust, et isegi aeg ja ruum proovisid tema eest põgeneda. See koht oli universumi tumedaim süda, mis siiani oli inimsilma eest varjatuna püsinud.
Ruum oli rõske ja pime. Külmad seinad higistasid tohutuid verepiisku, mis, vetikatega segunedes, moodustasid kambri põrandat katva nälkjaliku massi. Üheski seinas polnud vähimatki märki mõnest avausest, uksest, aknast, mille kaudu ruumi siseneda või väljuda. See oli kõige ehtsakujulisem vangla, mida poiss eales näinud oli. Ettevaatlikult sammudes jõudis Martin kambri keskpaika. Ka laes polnud ühtegi väljapääsu. Poiss istus löödult otse mustendavasse nälkjate massi ning jäi lootusetul ilmel ümbrust silmitsema. Ta oli lõksus.
«Hihii!»
Nagu päikesevalgus ilmus varjudest välja noor neidis. Ta lumivalge ihu valendas pimestavalt, kogu neidise olekust hoovas vaid puhast ilu ja malbet rahu. Ta kehakumerused olid kaunimad, pehmemad ja siidisemad, kui seda olid ideaalnaistel meeste kõige metsikumatest ning kunstipärasematest fantaasiatest. Perfektsemat välimust mõnele naisele poleks võimalik olnud saavutada. Siiski, poissi erutas kõige rohkem pea-aegu tabamatu noot neidise hääletoonist. See sisaldas nii nostalgiat, romantikat kui ka erootilist unelmat. Poiss armus teist korda selle õhtu jooksul. Ta kargas, käed kuumaks süleluseks avali, püsti ja üritas neidist emmata, kuid see suutis pilkava naeratuse saatel minema lipsata.
«Kas sa usud haldjaid?»
«Peale sinu kohtamist olen valmis kõike uskuma... »
Poiss naeratas. Tema sõnad kostusid vaevukuuldava õhkena, täis igatsust ja ettevaatust. Miski neidise olekus sundis poissi taganema, kui see, naeratus huulil, Martini käest kinni haaras. Poisi pilk libises üle neidise siidpehmete käte ja ta oigas vaikselt -- need õrnad sõrmed olid kaetud paksu kuivanud vere koorikuga, näpuotstest tungisid välja tollipikkused nugateravad küüned.
«Valetad!»
Neidis heitis pea solvumist teeseldes uhkelt kuklasse. Pilk ta silmis oli muutunud -- see põletas elava tulena poisi nahka riiete all. Martini keha tõmbus rõvedais agooniais krampidesse. Ta langes vapustatult külmale kivipõrandale ning jäi sinna liikumisvõimetult lebama. Kuskilt pimedusest viskusid limased ussijätked, mis aheldasid Martini sekundi vältel kivide külge. Poiss ohkas kergelt, kui üks liialt pingul kombits ta rindkere lömastada ähvardas. Neidis kummardus poisi kohale ja suudles viimast. Tema käed hellitasid õrnalt poisi juukseid, ta huuled naaldusid poisi kõrva kohale. Pikk keel kompis Martini kaela, poiss oli erutusest hullumas.
Järsu liigutusega põrkus neidis tagasi, tõusis püsti ja jäi, käed puusas, poisi kohale seisma. Ta asetas oma kauni jala Martini kaelale.
«Tead, mis? Ära kunagi usu seda, mida arvad end nägevat, kuulvat või tundvat! Haldjaid pole olemas... Sind ka enam mitte.»
Neidise hääl oli taandunud tarretavaks sisinaks. Teda kõikjalt ümbritsev pimedus langes silmapilgu vältel klirisedes kildudeks, millest võrsusid tulekeelte surmavad võrsed. Vaid korra heitis neidis pilgu poisi silmadesse, enne kui ta üheainsa jalalöögiga Martini kaela purustas.
Oma janu kustutanud, laskis Kristin poisi lahti ning kadus mässavate tuulte ja lumehelveste nõiduslikku peosaali. Jõuetu ja ?okeeritud Martin langes munakividele. Ta ihu surises, ta mõtted olid üleküllastunud haiglastest piltidest, millest poolte kohta ta ei soovinudki enam mõistuspärast seletust saada. See oli jube, haiglane valu, mis poisi rinnust tasapisi kõri poole teed rajas. Karjatust siiski ei järgnenud, sest kuivanud häälepaelad ei suutnud ühtegi heli luua. Poiss üritas meeleheitlikult silmi sulgeda, kuid, justkui needuse sunnil, olid ta laud valatud sulatinast ja silmamunad tilgatumaks kuivanud.