«Nõiutud toobi» baarimees nägi selle koha jaoks liiga hea välja. Baarikülastajate juurde tulen ma veel tagasi, aga baarimees oli nendega võrreldes liig jahe oma nooruslikkuse säilitanud näo ja vuntsidega, mis tekitasid küsimusi ta leti varjus olevate püksisäärte laiuse kohta. Muidugi võisid antud oletused ekslikud olla -ja noore näo illusiooni sai tekitada ajutise maagia abil.
Niisiis, baarikülastajad... Leidus tätoveeringuid ja arme, viimaste strateegiline paigutus tekitas kahtlusi, kas need polnud mõnes töökojas raha eest tehtud. Selliseid barbaarseid kaunistusi eelistavatel inimestel ja muude rahvaste esindajatel olid kohe kindlasti maod ja paljad naised sobimatutesse kohtadesse torgitud. See oli säärane rahvas, et kui neil ka oli sepa juures hambakaart, siis nad peitsid seda oma tuttavate eest.
Ühes lauas oli keelatud rohi just omanikku vahetamas, kui järjekordne päkapikk sisse vajus. Läbipaistev põiest kotike kadus kohe tagasi diileri põue. Ostja ei hakanud teise käeproteesi, mis töötas robustse maagiavariandiga, viipe peale kukrut välja võtma. Lihtsas pruunis kuues siseneja tegi grimassi. Diileri viletsalt nikerdatud käsi tõmbles sihitult. Mustlase poolt sellele pandud loits ei kõlvanud kassi saba allagi.
Viimase mõtte peale krimpsutas nurgalaualt pilgu pööranud härjapõlvlane jälle nägu. Mustlastel ja kassi sabaalusel oli paljugi tegemist. Loodusmaagia, mida sellisel puhul küll loomusmaagiaks ei saanud lugeda, nõudis igasugu imelikke vahendeid.
Päkapikk astus leti juurde. «Oi, vabandust,» ütles baarimees, kes märkas teist alles pilku alla pöörates. Ta näole ilmus naeratus, mis asendus rõhutatud ükskõiksusega.
«See on Viiberilt,» ütles baarimees, aga vaatas enne käe leti alla pistmist kahele poole. Külalised olid kõik isiklike diilidega ametis: siirdatud trollirindadega tibidele tehti välja, manakalliskivide tolmu tõmbajad elasid läbi plahvatusi oma peas ja manajad logisid end dekkide külge, mille nikerdamine võttis härjapõlvlase rahvuskaaslastel kuid ja loitsimine suure osa võlurite elust. (Eriti suure osa sel juhul, kui nad midagi untsu keerasid. Siis võeti neilt ära kogu see elu, mis neil veel oleks võinud olla.)
See, mille kõrtsmik üle leti libistas, oli pärgament. Midagi ei juhtunud, peale ühe manapulbri tarbija pea lõhkemise sõna otseses mõttes.
«Tead sa, kust pärineb väljend «paha tripp»?» Kõrtsmik ei vaevunud härjapõlvlase huvi kontrollima. «Esimene üliannuse saanud kutt sõitis parajasti vankril, kui see temaga juhtus.»
Ega päkapikk ei kuulanud. Tema põue oli rännanud järjekordne vahend mõtleva jääga toime tulemiseks. See meenutas talle korda, kui ta tungis ühe lohe koopasse. Too elukas maksis neidudega kaubitsemise eest kohalikule vürstile maksu ja oli sellega toona hiljaks jäänud.
Lossi ümber kõrguv jääst sein sulas vaid veidi, kui seda tabas vingelt kuum loits. Tule manamaatriksid veiklesid, siis leek hajus ja jää paiskas osa sulaveest taasjäätunud kujul härjapõlvlase poole. Too sööstis purikate teelt kõrvale, nähes lähedalt nende kummalist struktuuri, mis peegeldas nad sünnitanud alamloitsu andmeid. Ülejäänud vesi tatsas päkapiku poole, kes ei võinud uuele loitsule aja raiskamise peale mõeldagi. Kuival maal uppumine ei kuulunud nimelt väikemehe plaanidesse. Veest venna loitsu käias väike osa kogu manast, mis jääl oli. Sellest ei piisanud pettemanöövrite vältimisstrateegiate käivitamiseks. Kui vesi püüdis eest põiklevat kogu tabada, lombistus ta loitsu kokku jooksmise tõttu tekkinud pragiseva manalahenduse saatel. Lombis ulpisid hetke külmunud tähed: e, r, r, o, r. Seejärel saatis härjapõlvlane jõulise loitsu juba kannatada saanud koha pihta seinas, purustades jää kildudeks.
Häkker katkestas meenutamise ja tahtis kõrtsust välja vajuda. Teda peatas baarmeni hääl:
«Muuseas, Lleeva astus eile läbi.»
Sellest neiust, keda käsivartele ja rindadele siirdatud draakonisoomus ainult seksimaks tegi, oli saanud alguse mehikese allakäik. Veel praegugi tõid mälestused aegadest, mil manamine oli talle lapsemäng, vennale pisarad silma.
Päkapikk ostis lohutuseks ühe dringi. Grokk söövitas rõõmsalt kannuseinu, kui ta kõrvalist lauda otsis. Häkker leidiski sellisse. Siis toimus midagi, mis aitas tal lisaks rüüpele oma muresid unustada. Kaugema seina ääres seisvale lavale ilmusid küberid, kes nägid kummalised välja isegi oma rassi kohta: selle esindajate naha muster meenutas kõrgtehnoloogia saavutusi mõnes mõeldavas maailmas, kus isegi ülikoolide õppejõud poleks lihtsaimagi loitsuga maha saanud.
Härjapõlvalne peatas tualettide poolt tuleva prostituudi, kellel oli puuleht kinga küljes. «Miks neil juuksed harjas on?»
Libu vaatas esinema asutajaid, kellel olid hobuserauad nahkkuubede küljes. Tema vaadet varjutasid uim tarbitud kraamist ja hetkeks ka kellegi laiali paiskuvad ajud, aga ta vastas siiski peaaegu kohe. Ta ütles:
«Kisub vist pungiks.»