Tumedate sirgete juustega naine raputas õrnalt voodis lebavat meest, kes kohe ka silmad avas ning hetke ärritunult ringi vaatas. Siis venis lõbus muie mehe näole ning ta kahmas naisel käest kinni ja tiris ta voodisse. Mõlemad puhkesid ohjeldamatult naerma ja vaikisid samas. Keegi koputas nende korteri uksele.
Naine tahtis juba avama minna, kui mees ta voodile surus ning ise püsti tõusis. Käigult hommikumantlit selga tõmmates suundus ta hämarasse koridori ning avas ukse. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi tuppa, vaatas kurvalt voodi peal ahvatlevalt poseerivat naist ning raputas pead. Nähes mehe tõsist pilku, lõpetas naine tema õrritamise ning jäi ootama. Riietudes seletas mees kiiresti, mis juhtunud oli, vabandas ohtralt ja lubas kõik hiljem heastada ning lahkus.
Ära mind siis unusta! hüüdis naine talle järele.
Ei unusta! ütles mees ning sulges ukse.
*
Mike Wallace avas aeglaselt silmad ja vaatas aknast välja. Oli suhteliselt sombune hommik. Päike piilus aeg-ajalt hallide pilvetompude vahelt unest ärkavat maailma, nägemata midagi, mille üle rõõmustada. Puud olid raagus, ainult üksikud kärbunud lehed lipendasid rahutult külma tuule käes. Algamas olid sügisvihmad.
Ta tõusis istuli ning väristas tahtmatult õlgu. Külm oli. Tema tagasihoidlik ahjuküttega puumaja ei suutnud õhtul saavutatud soojust hommikuni säilitada. See ei olnud just kõige tervislikum eluviis, kuid Mike pidi sellega tahtmatult leppima, sest korralikuks remondiks tal veel raha ei jätkunud.
Peaks vist maja maha müüma ja linna kolima! Mõtles ta mugavast voodist välja ronides.
Kiiresti toolileenil rippunud kulunud teksad jalga tõmmanud ja villase kampsuni selga ajanud, vantsis Mike kööki ja lülitas kiirveekeetja sisse. Aeglaselt puistas ta tassipõhja natuke teepulbrit, ootas kuni kann valju klõpsuga oma töö lõpetamisest teatas ning kallas siis tassi peaaegu ääreni täis ja tõstis lauale jahtuma. Kiiresti valmistas ta endale juba tükk aega külmkapis vedelenud konservist mõned võileivad ning istus siis aurava teetassi taha oma kesist hommikusööki nautima.
Toidu maitset ei saanud just kiita, kuid oma asja ajas see ära küll. Viimast ampsu teelonksuga alla loputades vaatas Mike aknast välja. Üksik rasvatihane kiikus räästaküljes rippuvas söögimajakeses ning toksis näljaselt või vihaselt võidunud puitu.
«Jah, ega sulgi kerge pole, väike linnuke,» sõnas ta ja koputas sõrmenukiga vastu klaasi. Tihane ehmus, tõusis ärritunult lendu ning valis omale uue istumiskoha närtsinud sirelipõõsas. Mike kehitas ükskõikselt õlgu, lubades samas endamisi, et ostab hiljem linnast lindudele midagi noka alla, ning vantsis poolik teetass käes elutuppa. Kell oli kolmveerand kaheksa ja tal oli tööleminekuni veel umbes tund aega.
Rahulikult teed rüübates lõpetas Mike eelmisel õhtul alustatud artikli vigaste närvirakkude asendamisest osariigi ainsale meditsiiniajakirjale, luges selle veel korra üle ning pistis ümbrikusse. Teel kontorisse pidi ta selle kindlasti posti panema, sest laekumise tähtaeg oli jõudnud ohtlikult lähedale ning tal oli seda honorari vaja.
Suur seinakell lõi üheksa ja Mike avastas, et ta on jälle hiljaks jäämas. Õnneks ei tekitanud see talle just üle mõistuse suuri probleeme, sest keegi ei kontrollinud kunagi tema tulekuid ja minekuid. Sellepärast oligi ta loobunud hästi tasutavast tööst mõnes suurlinnas ning kolinud tagasi oma kodukohta, et ajada asju nagu talle meeldib. See polnud lihtne otsus, kuid tema arust kõige parem.
Kummid krudisesid peenel kruusal kui Mike oma vaevalt aasta vana maastikuauto garaažist välja ajas ja sissesõiduteelt külavaheteele pööras. Sadas õrna uduvihma. Mõne hetke pärast lülitas ta raadio sisse, kuid kõlaritest ei kostunud peale tühja ragina mitte midagi. Võis eksisteerida mitmeid põhjuseid, miks raadiolained temani ei jõudnud, kuid Mike ei viitsinud mitte ühelegi neist mõelda ja pani selle asemel kassetimängija tööle.
Kaasakiskuvate kantrilaulude saatel kihutas Mike'i džiip edasi. Alles mõned aastad tagasi ei istunud talle säärane muusika üldse, kuid keegi, keda ta ainult väga ähmaselt mäletas, pani teda meelt muutma. Vaikselt viisi kaasa ümisedes ja oma tuhmunud mälestustes sorides jõudis Mike üsna pea maanteeni. Sujuv aeglustus, tähelepanelik pilk vasakule, et mingit autot lähenemas poleks ning pööre paremale. Kruusa pilduv kiirendus ja seejärel järsk pidurdus.
Mike astus aeglaselt autost välja ja jäi pinnast jalge all lollilt põrnitsema. Hämmeldunult toksis ta saapaninaga lahtist kruusa ja jälgis kuidas väikesed kivikesed uljalt eemale lendasid. Mõtlikult raputas ta pead. Kui nädalavahetusel polnud alustatud mingeid erakorralisi teetöid, mis oli väga ebatõenäoline, siis oli midagi väga viltu. Mike ronis tagasi masinasse ja kihutas vihaselt linna poole. Kassett Metsiku-Lääne meloodiatega oli vahepeal lõppenud, kuid tal polnud enam tuju seda ümber pöörata. Autos valitses täielik vaikus, kui mitte arvestata kapoti all urisevat võimsat mootorit.
Nagu ta arvanud oli, ei märganud ta teel linna mitte ühtegi liiklusmärki, mis oleks hoiatanud käimasolevate teetööde eest. Selle põhjuseks võis olla kas ülim hooletus või sulaselge idiootsus. Ta polnud praeguse olukorraga sugugi rahul, sest see tõotas sekeldusi, mida tal vaja polnud. Vähemalt ei pidanud ta kohaliku lehe esikaanelugu enam kaugelt otsima.
*
Mist Valley oli üsna väike ja tähtsusetu linn. Tänu oma viietuhandepealisele elanikonnale oli ta küll kantud riigi kaardile, kuid see polnud mingi eriline näitaja. Osariikide vaheline kiirtee jäi kuhugi umbmäärasesse kaugusesse ning linna jooksev maantee oli põhimõtteliselt mõeldud ainult neile, kes sellest midagi teadsid. Ja neid polnud palju. Mitmeid kordi oli linnavalitsus üritanud erinevate festivalidega linnale tähelepanu võita, kuid alati jäeti need kesise huvi tõttu ära. Mist Valley oli üksik linn kus ei käinud palju võõraid.
Mike vajutas vihaselt gaasi ning spidomeetri osuti kerkis erilise vaevata sajani. Ta teadis, et ületab ohtlikult lubatud kiiruse piirmäära, kuid ta ei hoolinud sellest eriti. Auto seisis suhteliselt hästi teel ning millegi pärast ei uskunud ta eriti, et kohalik ?erif põõsastevahel liikluseeskirjade rikkujaid püüda viitsib. Tal oli täiesti õigus.
Linnapiirile jõudes oli uduvihm lõppenud, kuid sellest vähesest sajust piisas, et muuta tänavad ohtlikeks porimülgasteks. Kuigi Mike oli oma masina läbimisvõimes suhteliselt veendunud, ei meelitanud peatänava sügavad roopad teda sugugi seda teed valima. Ta oli üsna kindel, et kui ta ise kuskile kinni ei jää, takistab tema liikumist mõni teine mudas ukerdav auto ja see mõte ei meeldinud talle kohe kuidagi. Oma vaistu usaldades tegi Mike kesklinna pääsemiseks üpriski suure ja ohutu ringi. Ta oli niigi lootusetult hiljaks jäänud ning mõned minutid siia-sinna ei muutnud enam suurt midagi, peaasi et ta ikka kohale jõuab.
?erif Jim Raynor nõjatus linnavalitsuse ees vastu oma porist maastikuautot ning kuulas huvitult natuke kaugemal närvilisi kodanikke rahustavat abilinnapead. Mike peatas oma džiibi ?erifi masina kõrval ning keris klaasi alla. Raynor heitis talle väsinud pilgu ning ühmas: «Näe, press jõudis ka lõpuks kohale.»
Mike venitas näole irve, mis tal selle tobeda nalja puhuks varuks oli ning küsis: «Jim, mis toimub?»
?erif raputas tusaselt pead ning kehitas õlgu: «Mul pole õrna aimugi.»
Sellist vastust Mike küll ei oodanud. «Millal see juhtus,» küsis ta.
«Ma ei tea. Kui ma hommikul seitsme ajal tööle tulin, oli asfalt juba kadunud. Mis kell see täpselt juhtus, pean ma alles välja uurima,» lausus Raynor. Nüüd sai ka Mike aru, et ?erif on vähemalt samasuguses segaduses nagu tema. See oli kummaline, sest tavaliselt oli just Raynor see mees, kes teadis täpselt, mis lahti on. Midagi oli väga viltu.
«Ja mida Robinson seal teeb?» päris Mike ning osutas rahva ees energiliselt kõnet pidavale punetava näoga abilinnapeale.
«Ma arvan, et ta üritab inimesi natuke maha rahustada, kuid paistab, nagu ei õnnestu see tal eriti,» ütles ?erif lakooniliselt, meenutades hetkeks Mike'ile seda külma kõhuga seadusesilma, kellega ta alles mõned päevad tagasi oma kontoris vaielnud oli. Siis nägi ta jälle vana ja väsinud välja.
«Ja kus vana Johnson ise on?»
Jälle teadmatust väljendav õlakehitus: «Ta pole veel end näole andnud!»
«Ega sul selle vastu midagi ei ole, kui ma ise natuke ringi uurin.»
«Kui olekski, siis vaevalt see sind takistaks. Tee mis tahad, aga astu hiljem minu kontorist läbi ning anna teada kui kaugele oled jõudnud!»
«Sama kehtib ka sinu kohta,» lausus Mike teadmisega, et ?erif saadab ta tõenäoliselt pikalt. Seda Raynor ka külma muigega tegi ning Mike väntas akna tagasi üles ja sõitis minema. Nad polnud ?erifiga kunagi hästi läbi saanud ning arvatavasti ei saa ka edaspidi. ?erif vihkas Mike'i võimet luua ebamäärastest kuulujuttudest üsnagi tõelevastavaid uudiseid ning tema ei sallinud Raynori üleolevat käitumist, johnwaneilikku olemust ning võimu, mis mehel linnas sündiva üle oli. Nad olid justkui vastandid, ühe mündi kaks külge, esindades kontrolli ja vabadust. Ja samas olid nad sarnasemad, kui nad ette kujutada oskasid.
Mike jättis džiibi läheduses asuvasse parklasse ning jalutas tagasi. Koosolek oli vahepeal lõppenud ja rahvas laiali läinud. ?erif ja abilinnapea olid ka kadunud -- ilmselt olid asunud lahendama oma senise karjääri kõige keerulisemat juhtumit ning Mike naeratas tahtmatult mõeldes võimalusele, kuidas nad läbi kukuvad.
Mist Valley linnavalitsus oli vana, massiivne ja taevasse kõrguv majamürakas. Mike oli alati imestanud, et miks püstitati nii tähtsusetusse linna selline muljetavaldav ehitis, kuid mingit loogilist seletust polnud ta veel leidnud. Võib-olla oli selle taga mõne suurusehullustust põdenud meeri hoolimatu käsi, võib-olla loodeti, et Mist Valleyst saab tähtsam keskus, kui see tegelikult oli. Viimase variandi kasuks rääkisid paljud asjad nagu hiiglaslik kaubamaja, pooleli jäänud elamurajoon ning tühjad büroohooned, kuid ilmselt teadis selle kõige tagamaid ainult vanajumal ise. Kui temagi.
Hoone sisekujundus oli ootamatult tagasihoidlik ning maitsekas, kuid pisut kulunud. Mike astus fuajee nurgas oleva pisikese, kuulikindlate klaasidega kontrollpuldi juurde ning küsis tähelepanelikult virvendavaid monitore jälgiva tumedanahalise turvamehe käest: «George, ega sa ei tea, kas Johnson on majas?»
Turvamees naeratas talle sõbralikult ning raputas pead: «Mul on kahju härra Wallace, kuid ma ei saa teid aidata. Minu vahetus algas alles pool tundi tagasi ja ma pole kedagi peale härra Robinsoni, ?erifi ning preili Howardi näinud. Tavaliselt on siin esmaspäeva hommikuti lausa hullumaja lahti, kuid täna... noh, näete ju isegi. Kui te tahate, siis ma võin Lucy käest järele küsida. Tema teab kindlasti!»
Mike ootas kannatlikult kuni turvamees telefoniga tegeles ning uuesti tema poole pöördus.
«Ma ei saa aru, mis siin täna lahti on. Kõige pealt ei tööta kaamerad, siis telefon, huvitab mis järgmisena nässu läheb?» hädaldas George. Mike laiutas abitult käsi. «Noh, te võite ju vist ise üles minna ja vaadata, kas te kedagi leiate!»
Mike tänas turvameest ja suundus laiast marmoriga kaetud trepist üles ning paremale, kus asus linnapea kabinet.
Ooteruumi suur nahkdiivan ja kolm mugavat tugitooli olid tühjad. Samuti ei istunud keegi paberitega koormatud sekretärilaua taga. Mike kuulatas hetke ning astus edasi.
Kolm korda vastu võimsat tammepuust ust koputanud sai ta teiselt poolt summutatud ja segase vastuse. Mike kaalus, kas võtta seda kui kutset sisenemiseks või käsku minema kadumiseks ning heitis siis kõik oma kahtlused kõrvale ja lükkas ukse lahti.
Ta polnud mitte kunagi varem linnapea tööruumides viibinud. Paar-kolm korda oli ta küll eesruumis aega asjatult surnuks löönud, kuid kaugemale polnud tal veel seni õnnestunud pääseda. Üldiselt ei suhtunud meer linna ainukese lehe peatoimetajasse, reporterisse ning fotograafi -- kõik ühes isikus -- väga soosivalt, sest Mike oli alati siis kohal, kui teda vaja polnud. Mike ei saanud sinna midagi parata, sest tal oli lihtsalt eriline vaist igasuguste sündmuste peale.
«Sina mul veel puudusid!» haugatas halliseguse juuksepahmakaga vanamees ning kissitas kergelt punetavaid silmi. «Nagu sellest kõigest veel vähe oleks peavad nad veel sinu ka siia saatma.»
Mike lõi kohmetunult silmad maha. Kui ta üldse oli mingisugust vastuvõttu oodanud, siis kindlasti mitte sellist. Linnapea kallis rätsepaülikond oli inetult kortsus, lips rippus pooleldi kaelas ning särgi paar ülemist nööpi olid lahti, paljastades vanamehe karvatu rinna. Tema töölaud oli lookas läbivaatamist vajavate ja juba läbi vaadatud paberite all, millest mõnda kasutati momendil viskiklaaside alustena. Pudeleid aga Mike laual ei näinud.
«Söör, ma kardan, et ei mõista teid,» vastas ta kui oli end pisut kogunud.
«Loomulikult sa kardad. Mina kardan ka,» lausus meer ning tõstis oma rusikas kämbla, mis üllatava kiirusega laua alla kadus, et seal uuesti välja ilmuda koos liitrise avamata linnaseviskipudeliga. «Ma teadsin, et nad tahavad minu mainet enne valimisi kahjustada, aga et nad nii kaugele julgesid minna, seda ma küll oodata ei osanud,» jätkas linnapea kahte hägust klaasi triiki täis valades. Mike ei saanud aru, kas üks oli temale mõeldud või mitte. «Ja nüüd nad saadavad veel sinu siia, et näha kuidas nende plaan on õnnestunud. No kurat võtaks...!»
«Kes nemad?» söandas Mike linnapea kõnet katkestada. Meer heitis talle kiire kõhkleva pilgu ning kummutas ühe lonksuga klaasi tilgatumaks.
«Või kes nemad? Nagu sa ei teaks! Need samused tõprad, kes seda linna hävitada tahavad. Ma ei imesta üldse, et sa nendega mestis oled.» Ning kahtluse all olnud teine klaas järgnes esimesele. Hetke pärast olid mõlemad jälle täis kallatud.
«Ja mida nad tahavad?»
«Küll sina alles küsid meil täna. Mida, mida? Ikka minu positsiooni nõrgestada, minu jalgealust kõigutada. Nagu sa ise ei teaks seda. Ega sa muidu ei oleks nii hästi kursis sellega, mis minu linnas toimub. Eks ikka nemad jagavad sulle seda infot, et sa saaksid ajalehes avalikult minu mainet kahjustada!»
Mike noogutas mõistvalt, julgustavalt, lootes et vanamees midagi lisab, kuid selle asemel leidsid mõlemad pilgeni täis olevad klaasid tee tema kurku. Saabus rõhuv vaikus, mil linnapea põrnitses tühjalt enda ette ning Mike jõudis otsusele, et parem oleks lahkuda ning jätta meer koos oma vandenõuteooriatega pooliku viskipudeli seltsi.
Linnapea kabinetis väljudes kuulis ta vanameest pomisemas: «Kas ma pole olnud hea meer? Kas ma pole oma linna eest hästi hoolitsenud, et sa pead mu hävitama? Miks ma pean juba pensionile minema?» Kuid need olid ilmselt retoorilised küsimused, sest enne kui Mike jõudis midagi vastata, norskas vanamees sügavalt pea rinnale vajunud. Poolik viskiklaas libises ta töntside sõrmede vahelt pehmele vaibale, kallates oma kuldpruuni sisu sellele.
Kabinetist väljudes tormas Mike'ile kogemata otsa sassis juustega linnapea isiklik sekretär Lucy Howard. Mees vaatas naise kohkunud näkku ning küsis: «Mis teil viga on?»
«Mitte midagi!» nähvas keskealine sekretär: «Kõik on korras. Kohe tuleb härra Robinson...» ei jõudnud naine isegi oma lauset lõpetada, kui kohale ilmus abilinnapea.
«Ahaa, härra Wallace, siin te mul oletegi. Ma juba mõtlesingi kuhu te kadunud olete,» lausus Robinson lahkelt naeratades: «Tulge, ma saadan teid nüüd välja!»
Mike pidi mehe ettepanekuga nõustuma, sest ta ei tulnud siia skandaale tegema, vaid uurima, mis toimub. Kuigi ta praegu midagi konkreetset teada polnud saanud, oli ta ikkagi väheke targem kui enne. Selge oli see, et kohalikud võimuorganid olid samasuguses segaduses nagu enamus linnakodanikke ja see ei tõotanud head.
«Härra Wallace, «alustas Robinson tõsiselt, kui nad laskusid esimesele korrusele:» ma arvan, et oleks parem kui te jätaksite kõik, mida te siin nägite ja kuulsite esialgu enda teada. Meil kõigil on närvid pingul, valimised ju ukse ees ja siis veel see kummaline asfalti lugu, saate ju aru. Ma usun, et üsna pea on kõik jälle kombes ning elu läheb edasi. Pole ju erilist mõtet hakata vana mehe viimaseid kuid linnapeana ära rikkuma? Eks?» Kuid ka sellele küsimusele ei oodanud keegi vastust, sest juba seisis Mike üksinda linnavalitsuse peasissekäigu ees väljas. Suur uks tema selja taga vajus tugeva mütsatusega kinni.
Mike kehitas selle peale ükskõikselt õlgu, sest meeri mustamine polnud hetkel tema plaanides just eriti kõrgel kohal, ning seadis sammud parkla poole. Kell linnavalitsuse tornis lõi kumedalt üksteist.
*
Taevas oli uuesti pilve tõmbunud ning tuul valjemaks muutunud, sakutades elektriliine ja tänavavalgustuslampe. Mike istus autosse ning keeras süütevõtit. Mootor turtsatas ainult korraks põlglikult ning vaikis. Ta kordas liigutust ning seekord saatis teda edu. Mike pööras parklast välja ning sõitis ajalehetoimetuse poole. Ta oli oma tegemistega küll lootusetult hiljaks jäänud, kuid arvestades asjaolusid ei omanud see enam erilist tähtsust.
Liiklus oli uimane, sest vähesed riskisid sügavatesse roobastesse kinnijäämisega. Mike tänas mõttes oma vaistu, et ta oli möödunud suvel uhke sportauto asemel valinud robustse maasturi. Seni polnud ta oma otsust kahetsema pidanud.
«Mist Valley Päevaleht» asus linna teises servas eelmise sajandi alguses ehitatud kolmekordse kivimaja kahel esimesel korrusel. See polnud just suurepärane koht, kuid paremat ta omale lubada ei suutnud, sest sellises linnas väikesetiraažilise lehe välja andmine ei olnud just kiire moodus rikastumiseks. Hea oli, kui ta kuidagi ots otsaga kokku tuli, aga midagi muud teha Mike ka ei soovinud. Selles linnas oli ta sündinud ja nooruse veetnud, vahepeal küll natuke maailma avastanud, ning mõne aasta eest tagasi pöördunud. Siia oli ta ka oma kodu loonud.
Nagu arvata võis oli kontori uks lukus. Mike'i abiline, kes poole kohaga tema juures töötas, oli ilmselt järginud enamuse kaaskodanike eeskuju ning vaba päeva võtnud. Selles ei saanud teda süüdistada, sest võib-olla oleks ta ise samamoodi talitanud, kui ta oleks ainult teadnud.
Kiire pilk uksel rippuvasse pungil täis postkasti tuletas Mike'ile meelde, et enne kui ta hakkab üldse homset lehte koostama, tuleb tal kõigepealt välja uurida, kas postiteenistus üldse töötab. See sobis tema plaanidega, sest tal oli niikuinii postkontorisse asja. Mike sirvis kiiresti läbi talle saabunud kirjad ja teated, mille hulgast leidis ta anonüümse trükitud sedeli: Ära oma naist unusta!
Mike kehitas ükskõikselt õlgu, kägardas paberilipaka kokku ning viskas prügikasti. Tal polnud mingit naist. Seejärel kahmas ta laualt oma märkmiku ning lahkus.
Kontori ust sulgedes tilkus talle midagi külma krae vahele. Mike võdistas tahtmatult õlgu, vaatas üles ning sai järgmise tilgaga vastu silmi. Hakkas tibutama.
Mike sajatas midagi ilma kohta ning jooksis autosse. Seal võttis ta taskust märkmiku, uuris seda natuke, raputas pead ja kriipsutas vanad asjad maha ning kirjutas mõned märksõnad juurde. Jäänud lõpuks tulemusega rahule, toppis ta märkmiku jälle tasku ning keeras süütevõtit. Mootor vaikis. Mike kordas toimingut, kuid tulutult. Ja nii mitu korda.
Kurat, kiitsin vist liiga vara oma suurepärast valikut. Milleks inimestele üldse autosid vaja, kui need nii ruttu katki lähevad? lipsas läbi Mike'i pea, kui ta üritas uuesti oma džiipi käivitada. Vastu igasuguseid lootusi see tal ka õnnestus. Vihma hakkas üha rohkem kallama ning Mike mõtles teatava kahjurõõmuga neile, kes pidid sellise ilmaga jala ringi kooserdama. Mike kuulas hetke mootori rahustavat urinat ning otsustas siis igaks juhuks kohalikus autoremonditöökojas ära käia. Töökoda koos romulaga ei asunud õnneks ajalehetoimetusest väga kaugel. Kümme minutit mülgastuvatel tänavatel sõitu ning ta oligi kohal.
*
Mehaanik vaatas Mike'ile otsa ning raputas pead: «Ma ei oska sulle kohe küll öelda, mis sinu autol viga on. Kõik tundub täiesti korras olevat. Kui sa tahad, siis võid masina päevaks või paariks siia jätta ning ma vaatan ta põhjalikult üle.»
«Ma arvan, et see pole kõige parem mõte. Autoga on mul arvatavasti suurem tõenäosus kuhugi kohale jõuda kui jala,» oli Mike veendunud.
«No-jah, eks sa ise tead. Praegu ei saa ma sind kuidagi aidata, aga kui sul jälle probleeme tekib, siis helista mulle ja ma tulen sulle järele,» lausus mehaanik ning lõi kapoti valju pauguga kinni. Mike surus mehe natuke õlist kätt ning istus autosse. Ta keeras süütevõtit ja ei midagi. Mehaanik vaatas talle küsivalt otsa ning Mike raputas pead.
«Kurat võtaks, see ei ole ju võimalik!» vandus mehaanik: «Tee kapott lahti ning ürita uuesti käivitada!»
Mike tegi nagu kästud ning hetk hiljem kajas garaažis mehaaniku kõrvulukustav hüüe.
»Mul on tõesti kahju, kuid täna see auto küll kuhugi ei liigu. Ma ei saa sellest aru, kuid paistab nagu oleks rooste mootorist natuke matti võtnud.»
«See pole võimalik! Ma ostsin oma džiibi enam- vähem aasta tagasi otse poest!» vaidles Mike vastu.
«Ma ju ütlesin sulle, et ma ei saa ise ka aru, kuidas see võimalik on, sest tavaliselt hakkab kere enne roostetama kui mootor. Igatahes äratas see minus piisavalt huvi, et ma võin su masina samahästi kui tasuta üle vaadata. Sa võid seni minu autot kasutada,» lubas mehaanik lahkelt ning osutas päevi ning kõiksugu muid asju näinud maasturile. Võrreldes Mike'i džiibiga, polnud see just kõige parem vahetus, kuid ta ei kurtnud. Igatahes parem kui jala.
Mike tänas mehaanikut ning läks uurima oma ajutist liiklusvahendit. Lähemalt vaadates ei olnudki asi nii hull ning ta jäi üsna rahule. Ta võttis ukselingist kinni ning tõmbas ja ainult välkkiire reaktsioon päästis ta varbad. Uks kukkus nagu lõigatult eest ära samal ajal kui Mike tagasi hüppas, ukselink ikka veel peos. Valju kärgatus ja klaasiklirin meelitasid mehaaniku tormates sündmuskohale.
«Mis juhtus?» päris mees ehmunult.
«Ma, ma tõesti ei tea,» sõnas Mike ning uuris linki. Mehaanik kükitas juba maas vedeleva ukse juures ning silmitses seda tähelepanelikult.
«Rooste!» laususid nad justkui ühest suust ning vaatasid üksteisele otsa. Siis mehaanik naeratas kohmetunult, tõusis püsti ning suundus otse vanast vagunelamust ümber ehitatud kontorisse. Mike järgnes talle hetke pärast. Sõnatult võttis mehaanik kapist kaks klaasi, ilma sildita kuldse sisuga pudeli ning asetas need lauale. Kiiresti täitis mees ühe klaasi suule.
«Iseteenindus!» ütles ta ning võttis lonksu. Mike raputas pead.
«Minu jaoks on veel liiga vara. Mul on veel kõvasti tegemist!»
Mehaanik naeratas jälle ning lausus: «Eks meil kõigil ole!»
*
Mike seisis tänaval kitsa varikatuse all ning silmitses kadedalt vihmavarjudega möödujaid. Oli keskpäev ning inimesi liikus natuke rohkem ringi kui hommikul, kuid ikkagi oli linn kuidagi kõle ning tühi. Vihm vaibus natuke ning Mike hakkas pikkade sammudega astuma. Tal polnud küll väga kiire, kuid vahejuhtum töökojas oli võrdlemisi palju tema aega kulutanud. Ta kahetses natuke, et oli mehaaniku juurde läinud, sest see oli andnud hoopiski vastupidise tulemuse ning asetanud ta ühele pulgale nende inimestega, kelle vastu ta enne kahjurõõmu oli tundnud.
Ühel ristmikul harjumuspäraselt seisatades õnnestus ühel möödatuhiseval autol see, mis vihmal seni veel korda polnud läinud. Mike näitas eemalduvale masinale vihaselt keskmist sõrme järele, kuigi teadis, et sellest on vähe kasu. Masin lisas kiirust ning oli varsti Mike'i silmist kadunud.
Mike vaatas nördinult oma poriseid riideid. Ta kahtles, et keegi teda sellise välimusega enam tõsiselt võtab, kuid proovima pidi ta ikka. Koju ta ju minna ei saanud ning kuskil baaris tolgendada ta ka ei tahtnud. Auto vedeles tal kasutuna garaažis ja kui uskuda veidi napsise mehaaniku sõnu, siis sinna pidi see ka jääma. Mike hakkas tasapisi see võimalus üha reaalsena tunduma, sest enamus liiklusvahendeid, mis tema silma alla olid sattunud, seisid hüljatutena kus juhtusid, kuid sugugi mitte kõik. Mõned autod veel liikusid, kuigi Mike'ile jäi arusaamatuks miks. Tusaselt rapsis ta oma riided nii puhtaks kui suutis, vaatas igaks juhuks vasakul ning paremale, et mitte langeda järgmise rallikrossi harrastava hullu ohvriks, ning sumpas üle sõidutee.
Paar kvartalit edasi leidis Mike juba tuttava masina töötava mootoriga seismas linna ainukese kaubanduskeskuse ees. Samasse kõrvale oli pargitud veel paar stardivalmis sõidukit. Ilmselt üritasid kõik, kes veel said linnast enne kaduda, kui olukord kontrolli alt väljub. See põhjendas ka metsikut kiirustamist
Kui ta oli parkla peaaegu seljataha jätnud hüüdis keegi tema nime. Mike pööras ümber ning nägi oma sõpra talle lehvitamas. Ta viipas vastu ning läks lähemale.
«Noh vanapoiss, mis sinuga juhtunud on?» küsis Hank Mike'i riietele osutades.
«Ah ei midagi erilist. Mingi tõbras arvas et oleks parem mind veel märjemaks kasta, kui ma juba olin,» seletas tusaselt. «Ja mida sina siin teed?»
«Me, see tähendab mina ja mõned mu tuttavad, kellel autod veel töötavad, mõtlesime et oleks parem linnast igaks juhuks jalga lasta. Liiga palju kummalisi asju sünnib siin, et seda mitte märgata ning me peame eelkõige oma perekondade ohutusele mõtlema.»
Mike noogutas mõistvalt, kuigi ta ei olnud sõbraga täiesti ühel nõul. Hanki käitumist võis tegelikult ka argpükslikuks pidada, sest tema valis kergema tee, samas kui paljud pidid lihtsalt oma saatusega leppima ja paigale jääma. Aga selline see elu juba oli -- kes saab, see teeb.
«Kas need masinad on viimased, mis sõidavad?»
«Ei, mõned üksikud on veel. Me kohtume nendega linna piiril, et koos edasi liikuda. Me arvasime, et nii on vähe lõbusam ja ka turvalisem. Kui tahad, löö kampa. Mul on autos just koht vaba,» pakkus Hank lahkelt
Mike naeratas tänulikult ning lausus: «Kahjuks ma ei saa, mul on siin veel mõned asjad ajada!»
Sõber silmitses teda nagu nupust nikastanut. «No ära pulli, ma säilitasin seda kohta just sinu jaoks. Naine tahtis oma vanaema suurt portreed kaasa võtta, kuid mina olin sinu pärast sellele vastu,» ütles sõber. Mike jäi endale kindlaks. «Kui sa peaksid vahepeal ümber mõtlema, siis leiad meid veel umbes tunni jooksul siit samast.»
«Tänan,» lausus Mike ning kõndis minema.
«Kuule su naine tervitab sind!» hüüdis Hank talle järele.
Mul ei ole ju naist! tahtis Mike juba peaaegu nähvata, kuid surus selle soovi ikkagi alla. See on ikkagi igaühe enda asi, kuidas inimene oma luulusid ravib. Tema ei pea ju neid õpetama hakkama.
Mõne järgneva minuti jooksul kihutasid Mike'ist mööda veel paar uhiuue välimusega masinat, suundudes arvatavasti üldisesse kogunemiskohta. Korra oli Mike kange tahtmine lüüa käega ning tagasi minna, kuid samas loobus ta kohe sellest mõttest ning läks edasi. Millegi pärast ei uskunud ta, et mujal parem on. Tuttavas keskkonnas oli alati suurem võimalus ellu jääda, kui võõras.
Varsti tuhises temast mööda ka kolmas auto. Mike silmitses huvitult eemalduvaid tagatulesid, kui masinal ühte auku läbides esiratas alt ära veeres. Juht üritas sõidukit teel hoida, kuid järgmisel ristmikul libises auto valesse roopasse ning paiskus teelt välja. Ei suutnud valgusfoor ega ka tänavavalgustuslamp pidurdada kontrolli alt väljunud masina hoogu ning alles teeääres kasvav puu oli väärikas vastane paarile tonnile libisevale metallile. Valju ragina ja krigina saatel põimus auto nina ümber puu ning jäi signaali monotoonse undamisega seisma. Mike ning mõned teised hakkasid kiiresti sündmuskoha poole jooksma, kui masina tagaklaas pagasnikule paiskus ning tekkinud avausest ronis välja verine mees. Ta pooleldi libises ja kukkus sillutisele ning roomas vaevaliselt kaugemale, kuni jõudis mudasele sõiduteele. Veel mõned hetked poris jõuetult edasi kahlanud, mehe keha lõtvus ning hakkas vajuma. Mike lisas sammu, et jõuda enne pärale kui vigastatu lämbub. Ta oli juba peaaegu kohal, kui mingi asi tema jalge vahelt tohutu kiirusega läbi sööstis ning õnnetu mehe endaga kaasa haaras, tirides teda järjest sügavamale muda alla. Kõik tardusid hetkeks hirmunult paigale ning taibates siis järsku juhtunu tähendust, ruttasid nad turvalisena näivale kõnniteele. Inimesed vaatasid üksteisele kohkunult otsa, justkui otsides kaaskodanike nägudelt kinnitust juhtunule. Mõned paremal päeval oleks selline pilt ajalehe esikaanel tõstnud tublisti läbimüüki, ainult et täna oli väga halb päev.
Umbes poole tunni pärast jõudis kohale ?erif. Ta parkis oma džiibi avariikoha juures kõnnitee äärde ning astus autost välja. Mike läks talle vastu.
«Mis juhtus?» küsis Raynor üsnagi huvitult Mike tegi lühidalt juhtunust kokkuvõtte ning ?erif noogutas.
«Selge pilt, juba kolmas sarnane õnnetus täna, senistest ka kõige hullem. Ma ei imesta üldse, kui ma veel mõnda sellist näen.»
Mike vaatas kella ning lausus: «Ära muretse, kui mõni just tahtlikult maha ei jäänud, peaksid kõik kel autod töökorras olid, ammu linnast väljas olema.» Raynor heitis talle uudishimuliku pilgu. «Ma kohtasin ühte sõpra Marketi esisel parkimisplatsil.»
«No-jah, kes neid ikka süüdistada saab. Või-olla oleksin ma sarnaselt käitunud, kui ma seda vormi ei kannaks.»
?erif vaatas kiirelt ja metoodiliselt sündmuskoha üle ning märkis kõik vajalikud detailid üles, samal ajal kui Mike tema palvel inimestelt, kes veel seal olid, tunnistusi võttis. Kui nad olid asjaga rahuldavalt ühele poole saanud, viskas Raynor oma varusustuse džiibi tagaistmele ning istus rooli. Mike ronis tema kõrvale.
«Kas sa surnukuuripoisse sinna saatma ei peaks?» küsis ta.
«Ma käisin sealt päeval korra läbi, et ühest õnnetusest teatada, kuid see ei huvitanud neid eriti. Nende autod olid juba hommikust saati kasutamiskõlbmatud ning nad võitlesid parasjagu surnukuuri külmutusseadmega, mis tahtis vägisi seisma jääda.»
«Nii et sa jätad laibad lihtsalt tänavale vedelema?» ei suutnud Mike seda uskuda.
«Ja mida ma siis sinu meelest tegema peaks? Nad tükkhaaval sealt risust välja kiskuma, kongi panema ning koju külmkappi viima,» küsis Raynor vihaselt. Mike ei osanud sellepeale enam midagi asjalikku öelda ning oli vait. ?erif jätkas: «Ma saan aru, et nii ei tohi teha, kuid mul pole valikut. Ma ei tea kui kaua mu džiip veel liigub ning ma ei saa riskida kuhugi teeäärde jäämisega. Mul on vaja veel mõned asjad korda ajada!»
Mike noogutas. Kuigi ta polnud Raynoriga sada protsenti nõus, pidi ta tunnistama, et mehe jutus oli mingi iva.
«Kuule, ma imestasingi enne, et miks sinu auto töötab,» küsis Mike. «Minu oma jäi juba mitu tundi tagasi seisma.»
«Vana sinu masin on?»
«Kaks või kolm aastat, mis siis?»
«Ma arvan, et asi on auto väljelaskeaastas. Mäletad, et ma vahetasin oma vana džiibi suve alguses selle vastu välja? Noh, see tähendab seda, et mida uuem auto, seda kauem see ka liigub,» seletas ?erif.
«Loomulikult!» ütles Mike kätt vastu põlve lüües. «Hank ostis ka alles hiljuti uue masina!»
?erif käivitas viperusteta auto ning kihutas pori laiali pritsides minema. Möödusid minutid. Mike silmitses nukralt mööda veerevat maailma. Vihma aina sadas ja sadas ning tänavate seisukord üha halvenes, meenutades lapsepõlves nähtud vesternide sügis-talviseid külavaheteid, ainult et praegu asendasid habetunud ja süngeid revolvrikangelasi jubedad mudaelukad.
«Kuule Wallace, sa olid ju ise seal samas, kui see õnnetus juhtus,» alustas Raynor kuidagi ettevaatlikult. Mike ühmas jaatavalt. «Tead, ma ei saanud hästi aru, mis juhtus selle mehega, kes autost välja ronis. Midagi ma küll poole kõrvaga kuulsin, kuid ma ei tahaks seda hästi uskuda.»
»Ja mida sa kuulsid?»
«Noh... mingi elukas tuli muda alt ja viis ta kaasa,» lausus ?erif ebakindlalt.
«Vähemalt on sinu kõrvadega kõik korras!»
Raynor puhkes naerma, kuid Mike tõsine olek sundisid ta varsti vaikima. «Ära aja jama!»
«Sa võid pärast tunnistustest järele vaadata! Nad kõik on ses suhtes üsna sarnased.»
?erif tahtis veel midagi lisada, kuid tema tähelepanu hõivas täielikult tee peale ette jooksnud paaniliselt kätega vehkiv naine. Raynor surus kogu oma keharaskusega pidurile. Masin läks külglibisemisse ning möödus napilt tardunud naisest. Hetke pärast oli Raynor tulist kurja vandudes tänaval ning jooksis tundmatu juurde. Mike järgnes talle.
«?erif, ?erif, te peate kohe tulema?» ärkas naine järsku tardumusest. Mike'ile tundus see hääl kuidagi tuttav ning ta vaatas tähelepanelikumalt naise porist ja kriimulist nägu. Tegu oli linnapea sekretäri preili Howardiga.
«Mis juhtus?» küsis Raynor.
«Linnapea ja... seal. Maja lagunes, nad on kadunud,» seletas naine ohjeldamatult nuuksudes.
«Preili Howard, kuulake mind! Hingake sügavalt sisse ja välja, sisse ja välja,» rahustas ?erif sekretäri. Preili Howard tegi nagu kästud ning kui ta jälle rääkima hakkas võis teda juba ilma suurema vaevata mõista. Hüsteeria oli justkui peoga pühitud.
«?erif, ma kardan, et linnapea vajab teie abi!»
Nad istusid ruttu autosse ning kihutasid minema. Teel linnavalitsuse juurde palus Raynor sekretäril kõik mis ta mäletab neile üksikasjalikult ära rääkida, mida naine ka tegi. Tema kuiv ja asjalik jutt andis tegelikult märksa rohkem ainet üha uutele küsimustele, millele tema enam vastata ei osanud.
Nad jõudsid linnavalitsuse, õigemini selle varemete ette umbes veerand viis. Hakkas juba hämarduma ning pilvelaam hallil taevalaotusel tihenes. ?erif jättis džiibi suvalises kohas seisma ning nad astusid välja. Oma suureks üllatuseks avastasid nad, et kõnnitee sillutis oli järgnenud asfaldile olematusesse. Mehed hakkasid ettevaatlikult edasi hiilima, unustamata hetkekski mudas peituvat ohtu, samas kui naine julgelt rusude suunas tõttas.
Mõne aja pärast võisid nad ainult ühes asjas täiesti kindlad olla. Linnapea küll nende abi enam ei vajanud. Suurest kivihunnikust, mis nende ees kõrgus, kellegi otsimine oleks nõudnud märksa rohkem vahendeid, kui neil praegu käepärast oli.
«Preili Howard, mul on kahju, kuid ma ei saa teid kuidagi aidata. Kõik kes veel majas olid, on nüüd arvatavasti surnud ja sellises olukorras päästemeeskonna organiseerimine võib tekitada veel rohkem ohvreid. Mul on tõesti kahju!» lausus ?erif kiretult. Mike taipas, et Raynori käitumine muutub kriisi süvenedes järjest hoolimatumaks. Loomulikult oli situatsioon üha enam väljumas kontrolli alt, kuid veel püsis lootus, et kõik möödub. Mike mõistis ka seda, et tõenäoliselt ta ainult petab end seda uskudes.
«Aga ?erif, te ei saa ju neid sinna alla lihtsalt mädanema jätta,» protesteeris sekretär. «Ma olen televiisorist näinud kuidas inimesi tuuakse rusude alt välja isegi paar nädalat peale õnnetust.»
«See võib ju tõsi olla, kuid saage aru, et meil ei ole lihtsalt võimalik kedagi päästa. Telefonid ei tööta, masinad roostetavad tükkideks, teid pole ning enamus inimesi on juba täis nagu tinaviled. Mis te arvate kui paljud oleksid nõus meile praegu appi tulema?» küsis ta ning jätkas enne kui naine midagi öelda jõudis: «Minge koju või kuhugi, võtke klaasike kangemat ning oodake!»
«Mida?» imestas sekretär.
«Lõppu!» ütles ?erif napilt ning kõndis minema. Preili Howard vaatas talle hetke järele ning pöördus siis Mike poole. Mees raputas kohmetunult pead ning järgnes Raynorile, mõtlemata eriti sellele, et tema käitumine polnud just kõige mehisem. Naine vandus midagi vihaselt, ronis kõiksugu ohte trotsides varemate otsa ja hakkas raevukalt rususid laiali pilduma.
*
?erifi kontor oli puupüsti inimesi täis ning tema sekretäril ja abi?erifil oli tükk tegemist, et nende kaebusi vastu võtta. Pingelist õhkkonda ei leevendanud ka Raynori ja Mike'i tulek, sest kohe kui nad ruumi sisenesid hakkas küsimusi sadama nagu rahet ning kära väikeses kontoris paisus kõrvulukustavaks.
?erif kuulas vaikides arusaamatut kõnekõminat, hingas sügavalt sisse ning lausus: «Kas te juba ükskord ei mõista, et ma ei saa teid aidata. Minge koju ning palvetage, et homseks kõik möödas oleks!»
Rahvas jõllitas teda uskumatult. Keegi ei uskunud oma kõrvu, kaasaarvatud Mike. Siis murdis üks kiilaneva pealae ning suure õllekõhuga mees vaikuse.
«Aga kui meil pole enam kodu, kuhu minna?»
Raynor mõtles hetke ning küsis: «Mis tähendab, et pole kodu?»
Ja siis läks jälle vadin lahti, millest Mike'il õnnestus vaevu aru saada. Selgus, et enamus oli natuke aega tagasi koju jõudes avastanud, et nende majad olid muutunud linnavalitsusega üsnagi sarnasteks prügihunnikuteks. Tegu oli eranditult üle poole sajandi vanade kivimajadega.
?erif laiutas abitult käsi, trügis närviliste inimeste vahelt läbi ning läks oma kabinetti, jättes kõik tobedate nägudega seisma ning ootama. Lõpuks sai keegi aru, et jaoskonnast ta küll abi ei saa ning lahkus pettunult. Varsti peale seda järgnesid ka teised talle. Ainult mõni üksik kindlameelsem jäi veel abi?erifi tüütama.
?erifi kabinet oli väike nagu oli seda ka terve tema jaoskond. Kitsas puidust laud akna all, aktikapp nurgas ning paar tooli ruumi keskel moodustasid kogu sisustuse. Raynor istus laua taga pea kätele toetatud.
«Jim, mis viga?» tundis Mike siirast huvi.
?erif tõstis pea ning lausus: «Mitte midagi, kõik on korras!»
«Kas ikka on?»
«Mis sa ise arvad? Loomulikult mitte. Kui ma täna hommikul tööle tulin, oli asfalt juba kadunud. Uurisin inimeste käest, mis toimub, kuid keegi ei teadnud midagi. Isegi Robinson oli täiesti verest väljas, rääkimata siis vanast Johnsonist. Mõtlesin ma siis, et tuleb üks kuradima huvitav tööpäev, mille lõppedes on mul süüdlased kindlasti käes nagu tavaliselt. Sittagi, ma pole kaugemale jõudnud, kui ma hommikul olin.»
«See ei tähenda veel midagi. Tegu on ju äärmiselt kummalise ning keerulise juhtumiga.»
«Mõnel muul päeval oleksin ma sinuga võib-olla nõus, kuid täna mitte. Asi pole ainult selles neetud juhtumis. Tead, mul on selline tunne, nagu hakkaksin vaikselt mõistust kaotama.»
«Pole ka ime,» ütles Mike muiates. Raynor oli tõsisem kui kunagi varem.
«Ei, ei, mitte selle pärast, mis seal väljas toimub. Noh, kõigepealt ma kipun üha tihedamini igasuguseid asju ära unustama ning mõned ammu õpitud nipid on mul ka peaaegu meelest läinud, kuid see pole veel kõik. Ma ei mäleta enam kuidas oma tööd korralikult teha,» tuli ?erif välja häiriva tõsiasjaga, mis seletas ka tema ebaprofessionaalset käitumist. Mike vajus raskelt ühele toolile ning jäi mõttesse. Kas oli üldse võimalik, et ühel hetkel kaob ära asfalt. Tegelikult ju mitte, kuid terve käesolev päev on pidevalt väitnud vastupidist. Ja kui lisada sellele veel kõik ülejäänud kummalised sündmused, võis jõuda järeldusele, et kõik on võimalik. Ka ?erifi jutt.
«Jim, võta end kokku. Sa ei tohi veel alla anda. Tahad sa seda või mitte, kuid sul on ikka veel kohustusi selle linna elanike ees. Eriti veel nüüd, kui kõik teised juhtivatel kohtadel surnud on!» prahvatas Mike.
?erif ajas end aegamisi püsti ning sõnas: «Sul võib ju õigus olla, kuid ma ei tea, mida ma tegema pean.»
«Mõtle, mees, mõtle!» käratas Mike vihaselt. Ta ei kavatsenud üksinda seda jama ära lahendada, kuigi paistis, et just seda ta pidigi tegema. Järsku kargas Raynor püsti, tormas eesruumi ning hakkas korraldusi jagama. Mike ohkas kergendatult ning järgnes talle.
«Andy, võta mu džiip ning sõida Villow Creeki. Kui sa kohale jõuad, teavita kohalikke ametivõime juhtunust, küll nemad juba ise edasi tegutsevad,» ütles Jim oma abile. Mees võttis laualt oma kaabu ning suundus välja. Uksel ta seisatas ning küsis.
«Aga kui ma Villow Creeki ei pääse?»
«Siis tule tagasi ning me kaalume alternatiive,» ütles Raynor ja abi?erif läks ülesannet täitma. Seejärel pöördus ta sekretäri poole, kes parasjagu omale kohvi kallas. «Millie, sina ürita kella kaheksaks võimalikult palju inimesi jaoskonna ette saada. Vaja on organiseerida päästerühmad, kes vigastatuid linna pealt üles otsivad. Kui keegi ei taha tulla, ära peale käi. Igaüks teab ise, mis teeb.»
Sekretär tahtis arvatavasti midagi vastu väita, kuid ?erifi külm pilk sundisid ta vaikima. Ohates võttis ta varnast mantli ning marsis kontsade klõbinal minema. Mike taipas, et Millie polnud just kõige sobilikumalt riietatud sellise ilmaga ringi seiklemiseks, kuid ta ei takistanud naist. Ta oli veendunud, et sekretäriga ei juhtu midagi halba.
«Jim, kas su mälu tuli tagasi?» küsis Mike.
«Ei, mitte päriselt. Mulle meenus ainult üks kriminaalromaan, mis ma paar kuud tagasi läbi lugesin,» vastas Raynor muiates.
«Ja siis veel räägitakse, et lugemisest pole kasu!» ütles Mike ning nad puhkesid naerma.
*
Järgnevad poolteist tundi koostasid mehed plaane juhuks, kui peaks selguma, et nad on muust maailmast ära lõigatud. Nad ei teadnud küll katastroofi tegelikku mahtu, kuid see ei takistanud neid eriti. Kui ikka oli vaja midagi otsustada või paika panna, siis nad seda ka tegid. Ei mingeid kõhklusi ega kahtlusi, sest need oleks tähendanud tõenäoliselt surma.
Umbes kella seitsme ajal jõudis Millie tagasi. Ta nägi kohutav välja. Juuksed kleepusid kahvatu näo külge, mantel oli vihmaveest läbi imbunud ning tilkus alt äärest, jalad olid põlvini porised ning katki ja üks king oli kadunud. Mike tundis süümepiinu, et ta oli lasknud enne naisel nii lihtsalt minna ning ?erifi kohkunud näoilmest võis sama järeldada.
Vihaselt mehi põrnitsedes lonkas ta üle ruumi, valas omale kruusitäie leiget kohvi ning prantsatas väsinult oma laua taha tugitoolile. Peale paariminutilist vaikust otsustas Raynor Millie'lt midagi küsida, kuid naine jõudis temast ette.
«Enamus inimesi arvas, et neil on ilma sinu sehkendamisetagi probleeme küllaga, teised olid lihtsalt silmini täis ning mõned lubasid isegi kohale tulla,» tegi naine kiire kokkuvõtte.
«Kui palju neid oli?»
«Kas sa mõtled neid kellega ma üldse rääkisin või neid, kes kohale lubasid tulla? Noh, rääkisin ma umbes neljakümnega ja kohale lubas tuula viis.»
«Nii vähe,» imestas Mike. Naine noogutas ja puhkes naerma.
«Mis siin nii naljakat on?» küsis ?erif vihaselt.
Millie raputas pead: «Ma ei usu eriti, et keegi üldse siia jõuab.»
«Ja mida see peaks tähendama?»
«Kui nad juba praegu kadunud pole, siis kella kaheksaks on nad seda kindlasti. Kas lihtsalt kadunud või ära kaotatud, kuid ikkagi kadunud!»
«Mis mõttes kadunud?»
«Te pole vähemalt paar tundi väljas käinud? Tore, parem ärge minge ka, sest see mida te sealt leiate või pigem ei leia, ei rõõmusta teid eriti. Mist Valley on ametlikult muutumas kummituselinnaks number üks, sest kõik inimesed on kas haihtunud tühja õhku või ära söödu mudausside poolt,» Ja naise naer muutus nuuksumiseks. Raynor üritas teda kuidagi lohutada, kuid see ei tulnud tal eriti hästi välja ning varsti nuttis sekretär juba ohjeldamatult.
Mike toetas end abi?erifi lauanurgale ning sulges silmad. Ta tundis järsku, et on väga väsinud. Hetke võitles ta rammestuse vastu ning andis siis alla. Nukrus ja külmus asendusid juba kuskilt tuttava värskusega, mis oli puhas ja kirgas. Talle meenusid üksikud pildid lapsepõlvest, päikesest, rohelisest rohust ning sinisest veesilmast, kus nad igal pärastlõunal korra suplemas käisid. Ja tema silmade ette joonistus pilt naisest, kellega ta tutvus ühel varakevadisel päeval kolledžis ja kellega ta varsti abiellus. Ning töö... Vali karjatus rebis Mike'i jõhkralt unenäost välja.
«Mis lahti on?» küsis ta silmi hõõrudes. Raynor põrnitses tühjalt enda ette. «Jim, mis juhtus?» kordas Mike.
«Mulle tundus korraks, et see linn pole reaalne. Nagu oleks see ainult kellegi kujutlusvõime vili. Tobe ju?» selgitas ?erif piinlikust maha surudes. Mike'ile kõlas see kuidagi tuttavalt ning siis meenus talle unenägu, kus ta oli näinud killukesi oma elust, mida ta polnud kunagi elanud. Või ikka oli, sest tagasi vaadates tundus ka talle, et see kõik pole reaalne. Ja see naine... Tal polnud ju naist.
Järsku paiskus uks lahti ning sisse taarusid kaks porist kogu. Üks oli räbaldunud vormiga abi?erif ning tema õlale toetus pooleldi teadvusel noormees. Mike ja Raynor läksid Andyle appi ning vedasid tundmatu kongi ja asetasid voodile. Millie tõi kaks kulunud tekki ning pani need võõrale peale.
«Villow Creeki ma igatahes ei jõudnud,» alustas Andy, kui nad olid tagasi eesruumis: «Nagu arvata võis, silda enam polnud ja üle jõe ma kuskilt ei pääsenud. Pöörasin siis otsa ringi ning sõitsin tagasi. Teie teeotsas, härra Wallace, oli üks auto kraavis. Mõtlesin parasjagu, miks ma seda varem ei märganud, kui see sama tüüp järsku mu auto ette sööstis. Üritasin küll temast mööda sõita, kuid see ei tulnud mul eriti hästi välja ning ta sai paraja paugu ja mina keerasin masina ninapidi kraavi. Oleks võinud ka hullemini minna. Kutt oli elus, kuigi meelemärkuseta, kraav polnud ka väga sügav ning varsti olime jälle teel. Võib-olla oleksin ma isegi varem tagasi jõudnud, kui mingi neetud elukas poleks džiibil esimest ratast ära hammustanud. Põrutasin täiega vastu posti ning oli ilma ütlematagi selge, et see auto ei liigu enam kuhugi. Noh, vinnasin siis selle vennikese õlale ning hakkasin astuma ja olen nüüd jälle siin. Ja enam ma kuhugi minna ei kavatse!»
«Kahju et autoga nii läks,» ohkas ?erif. Nad olid ilma jäänud oma ainukesest transpordivahendist ja see kahandas nende võimalusi veelgi, sest jalgsi ei tahtnud mitte keegi enam käia. Andy laiutas vabandavalt käsi.
«Vähemalt polnud see kõik täiesti kasutu,» oli Millie veendunud. Mehed noogutasid kahtlevalt.
«Kas keegi tunneb teda?» küsis Raynor ettevaatlikult. «Ma arvan, et olen teda kuskil näinud, kuid ma pole päris kindel. Mu mälu pole enam see mis enne!» Tekkis paus. Kõik mõtlesid pingsalt.
«Ma tean, et see pole võimalik, kuid meie külaline on väga sarnane kadunud linnapeaga,» lõhkus abi?erif varsti vaikuse. Kõik vaatasid talle üllatunult otsa.
«Aga ta on ju kõvasti noorem!» ei saanud Millie aru.
«Täpselt seda ma mõtlesingi!» jäi Andy endale kindlaks. Hetke pärast olid nad kõik juba kongis.
Kell oli saamas kaheksa.
*
Tundmatu oli ärkvel. Ta istus voodil ning pomises midagi omaette, kuid jäi kohe vait, kui Raynor ja teised sisse astusid, silmitsedes neid vaid viisaka uudishimuga. Nähes Mike'i tema ilme muutus ning põgus naeratus libises üle tema kummaliselt tuttava näo.
«Söör, kas te teate, kes te olete,» küsis Raynor. Tundmatu noogutas.
«Johnson, minu nimi on Johnson!» Andy naeratas võidurõõmsalt.
«Ega te juhuslikult pole linnapea Johnsoni sugulane?» küsis ta.
«Mitte päris!» vastas tundmatu napilt.
«Olgu, kas te teate ka, kus te olete?» võõras kehitas umbmääraselt õlgu. «Te olete Mist Valley ?erifijaoskonnas.»
«Mida ma siin teen?»
«Teil oli ilmselt mingi avarii ning meie patrull korjas teid peale?» selgitas Raynor.
«Kas ma olin üksi?»
Mike ning ?erif pöördusid Andy poole kes lausu: «Ma küll põhjalikult ei uurinud, kuid paistis sedamoodi küll!»
«Kas te väidate, et teiega oli veel keegi teine autos?»
«Ei, ei väida. Ma lihtsalt ei mäleta kõike väga selgelt, sellepärast ma küsisingi.»
«Olgu, Johnson, kui teil veel midagi olulist meelde tuleb, siis andke teada!»
«Äkki on teil mingeid soove?» päris Andy pisut süüdlaslikult. Ta oli ikkagi mehe peaaegu alla ajanud ning tahtis seda kuidagi heaks teha.
«Tass kohvi ei teeks paha,» arvas Johnson ning abi?erif läks tema soove täitma.
«Mulle ka üks!» hüüdis Mike talle järele.
Hetke pärast lausus võõras enesekindlalt: «Härrased, palun istuge! Mul on teile üks jutt.»
Tema olek oli täiesti muutunud. Enam polnud ta teadmatuse käes vaevlev liiklusõnnetuse ohver, vaid asijalik ning agar sõjavälise kõnepruugiga noormees, kes teadis täpselt, mida ta teeb. Mike ja Raynor tulid tema palvele vastu ning istusid Johnsoni vastas olevale kõvale voodile.
«See, mida te kohe kuulete, võib teile tunduda uskumatuna, kuid ma kinnitan teile, et kõik on täiesti tõsi,» jätkas ta. Mehed muigasid tahtmatult kulunud sissejuhatuse peale. Sellise algusega ei võida tavaliselt mitte keegi kellegi usaldust. «Te kindlasti imestate, mis teie linnas viimase kahekümne nelja tunni jooksul juhtunud on? Kõigepealt kadus asfalt, siis lagunesid autod, majad, kõnniteed ja nii edasi. On ju nii?»
«Seda teame me isegi. Lõpeta oma möla ning asu kohe asja juurde!» nähvas ?erif kannatamatult.
«Olgu, ise te seda tahtsite!» lausus Johnson kumedalt. «Teid pole olemas. Vähemalt füüsilisel kujul mitte. Te asute ühe inimese poolt loodud programmis, mis on kellegi poolt saboteeritud!»
Mehed vaatasid uskumatult üksteisele otsa. Nad ei teadnud, kas hakata nutma või naerma, sest sellist seletust nad küll ei osanud oodata.
«Ma ei mõista!» ütles Mike peale üürikest mõttepausi. «Te tahate öelda, et kõik need kummalised sündmused on mingi vigase programmi pärast?»
«Mitte vigase, vaid saboteeritud,» vaidles Johnson vastu. «Keegi päästis siia lahti viiruse, mis nüüd järkjärgult teie programmi hävitab. Kõigepealt katkestas viirus, või mudaussid, nagu teie seda kutsute, seda programmi üleval hoidud infovoolu. Kadus asfalt, side katkes jne.»
«Miks seda viga kohe ära ei parandatud?» küsis Mike.
«Meil oli raskusi viirusekolde lokaliseerimisega ja kellegi siia saatmisega!»
«Mis kuradima programm see on, kui selle loojad ei saa selle parandamisega hakkama. Kes on üldse selle looja? Teie või?» imestas ?erif
«Ei, teie, söör. Teie lõite selle programmi inimeste jaoks, kes ei tahtnud mitmetel põhjustel enam oma päris elu elada.»
«Mis põhjustel?» segas Mike vahele.
«Invaliidsus, lähedaste või armsama kaotus jne. Me ei lükka mitte kellegi palvet tagasi!» vastas Johnson.
»Ja mina olen ka sellepärast siin, et ma ei saanud reaalsuses hakkama?» küsis ?erif.
«Jah, söör, kuid ärge kurvastage! Te olete kangelane, legend! Teie revolutsiooniline avastus on leevendanud miljardite õnnetute inimeste piinu. Teil pole midagi häbeneda, sest umbes pool Maa elanikkonnast on teie kombel valinud elu küberruumis!»
«Miks?»
«Sest muidu oleksite te juba ammu surnud. Terroristide pommiplahvatus vigastas teie keha nii tõsiselt, et see polnud enam suuteline hoidma teie aju elus. Teadlastel oli kahe variandi vahel valida: kas lasta teil lihtsalt surra või siirdada teie teadvus programmi. Nad otsustasid teise võimaluse kasuks, sest seda oleksite te ise ka teinud!»
«Kas kõik need inimesed siin linnas on reaalselt olemas?» küsis Raynor.
«Mitte päris kõik, kuid enamus küll.»
«Ja mis nendega peale kadumist juhtus?»
«Keegi ei oska seda täpselt öelda, kuid tõenäoliselt on nad surnud. Mul on väga kahju!»
«Säästke meid oma võltsidest kaastundeavaldustest. Need ei lähe meile, veel vähem teile, üldse korda. Ma ei tea, mida te oma jutuga taotlete, kuid ma uurin selle veel kindlasti välja!» nähvas Mike. Ta lihtsalt ei suutnud Johnsonit uskuda! Ja miks ta olekski pidanud? Seni polnud võõras veel oma sõnu kinnitanud. «Ja kes te üleüldse olete?»
«Ma olen kõigest üks tehnik, kes saadeti seda programmi parandama.»
«Ja miks te seda juba ei tee?»
«Palun ärge ägestuge söör. Ma ei saa sinna midagi parata, kui te mind ei usu, kuid nii see on!»
«Jim, sa ei saa ju teda ometi tõsiselt võtta? Ta teeb ainult mingit haiget nalja!» lausus Mike püsti tõustes.
Raynor silmitses Johnsonit kahtlustavalt: «Mike, ma tõepoolest ei tea, kuid mis kahju see ikka teeb, kui me ta ära kuulame?»
«Tee mis tahad, ma lähen vaatan, kuhu see Andy küll jääb,» ütles Mike ning lahkus.
«Härra Raynor, mul on vaja teie relva!» sõnas Johnson kohe kui uks Mike selja taga kinni vajus.
«Miks?»
«Ma lootsin, et ma saan ilma selleta hakkama, kuid paistab, et ta ei ole eriti koostööaldis. Mul on tunne, et ma pean ta tapma!»
«Kelle?» ei saanud ?erif aru.
«Mike Wallace loomulikult. Kui ma seda ei tee, siis on nii teie kui ka paljude teiste elud ohus. Härra Wallace on tuntud terrorist, kelle eesmärgiks on hävitada küberruum, sest see röövis temalt naise.»
«Mike'il pole kunagi naist olnud!» katkestas Raynor teda.
Johnson jäi üllatunult vait. Hetke mõtles ta pingsalt midagi ning jätkas: «Proua Wallace pöördus abipalvega meie poole umbes kümme aastat tagasi, kui ta sai juhuslikult teada oma mehe seotusest mitmete kurikuulsate allilmategelastega. Me rahuldasime proua Wallace'i palve ning siirdasime ta ühte meie alternatiivreaalsuseprogrammi. Sellest ajast peale oleme me kümneid küberruumi vastaseid rünnakuid sooritanud härra Wallace'it jälitanud üle terve maailma, kuid alati on tal õnnestunud kuidagi meie sõrmede vahelt läbi lipsata. Nüüd on ta meil lõpuks käes. ?erif Raynor, mul on vaja teie relva!»
»Ja miks te oma relva kaasa ei võtnud?»
«Ma võtsin, kuid see kadus mul õnnetuse ajal ära!»
«Kui sobiv teile,» ütles Raynor sarkastiliselt. «Te ilmute järsku siia, räägite mulle kõige kummalisema loo, mida ma kunagi kuulnud olen ning väidate siis, et inimene, keda ma olen tundnud põhimõtteliselt terve elu, on mingi kuradima terrorist! Kui lolliks te mind õige peate?»
«Härra Raynor, ma mõistan teie kahtlusi, kuid te peate mind usaldama! Te ainult arvate, et te tunnete härra Wallace'it, kuigi alles kuuaega tagasi polnud te temast veel midagi kuulnudki!»
«Kuidas nii?»
«Härra Wallace leidis mooduse siseneda programmi nii, et meie seda ei märka. Ta lõi täiesti uue isiksuse, ajakirjaniku, kes tänu oma suurepärastele programmeeritud võimetele viib ellu tema plaani. Kuu aega läks mehel kohanemiseks, enne kui ta asus täitma oma ülesannet, millega ta on seni päris hästi hakkama saanud. Meil on väga vähe aega!»
«Ja miks ta ise arvab, et ta on Mike Wallace?»
«Sest ta ongi Mike Wallace! Tänu sellele, et ta on nii hästi tehtud, pidas programm teda kaua aega reaalseks isikuks ning me ei suutnud teda leida. Alles täna hommikul, kui ta hakkas tegutsema, suutsime ta tuvastada, kuid siis oli juba liiga hilja, et seda kaost ära hoida.»
«Teate, härra Johnson, te võite välja mõelda ükskõik millise loo, kuid see ei tähenda, et ma teid kohe uskuma hakkan! Ma tahan tõendeid!»
«?erif Raynor, te peate koopereeruma, sest see võib-olla meie ainus võimalus päästa, mis päästa annab! Mõelge sellele!»
Hetke pärast lükkas Mike ukse pärani ning astus sisse. ?erif tõstis pilgu, samal ajal kui Johnson tema poole viskus. Mike sööstis edasi, kuid oli hilja. Raynori kuuelasuline revolver oli juba Johnsoni valduses.
«Jim, ära tee seda!» ütles Mike ettevaatlikult.
«Mike, ma ei tee ju midagi. Relv on tema käes!» oli ?erif täielikus hämmingus.
«Jim, mäletad kui me enne mõistatasime, kelle moodi ta on?» küsis Mike noormehele osutades. Raynor noogutas. «See polnud mitte ainult vana Johnson, see olid ka sina! Kõik selle linna võtmeisikud on variatsioonid teineteisest, kelle ülesandeks oli tagada programmi laitmatu töö. Millegi pärast loobusid need isikud neile pandud vastutusest ning päästsid valla kaose, mida isegi mina enam parandada ei saa. Jim, sa oled paljusid inimesi alt vedanud!»
«Mida?» hüüatas ?erif ning vaatas mõlemale mehele tähelepanelikult otsa.
«Söör, mul on tõesti kahju, et ma teda varem ära ei koristanud. Siis te poleks pidanud kõike seda läbi elama! Ma loodan, et te andestate mulle. Nüüd me saame kõik rahus surra!» ütles Johnson ?erifile ja vajutas päästikule.
Kuul tabas Mike'i otse rindu, läbistas kopsu ning vigastas väljudes selgroogu. Mike vajus põlvili ning langes siis näoli. Ta mäletas, miks tal siin naist ei olnud, sest naine ootas teda ühes teises reaalsuses, kuhu ta kunagi enam ei jõua. Ta mäletas veel paljusid asju, kuid see ei aidanud tal ära hoida ühe erakordse programmi enesehävitust. Talle meenus kõik liiga hilja.