Praeguseks peaks juba olema avaldatud 5 teost, mis laekusid 1. maiks ning mida toimetus otsustas avaldada. Aprilli jooksul laekus «Algernonile» ka kaks kaastööd, mis jäävad jutuna avaldamata. Siinkohal võtab toimetus endale vabaduse avaldada ühe neist koos kommentaaridega artikli vormis, kuna selles esinevad vead on suuremale osale vähekogenud autorite töödest äärmiselt omased. Õpetliku näitega tutvumist soovitame soojalt igale algajale autorile.
Konkreetse autori nimi jääb saladuseks, ka on toimetus arvamisel, et antud tööd ei ole võimalik ümbertegemisega oluliselt parandada.
Kaldkirjas on esitatud algtekst, tavalises kirjas kommentaarid.
Salapärane koht
Pealkirja valik ebaõnnestunud. Pealkiri peab küll sisule vihjama, kuid mitte nii primitiivselt.
Oli jahe oktoobrikuu. Henry Stiles, 26 aastane
Eesti keeles kirjutatakse 26-aastane.
arhitekt, istus bussis, mis lähenes linnale nimega Strangewitch. Õhtu oli kätte jõudnud ning väljas oli juba päris hämaraks läinud. Üksikud kauguses säravad väikelinna tuled, mida Henry bussiaknast jälgis, jõudsid aegamööda aina lähemale.
Ta pani silmad kinni ning hakkas mõttes oletama, kaua võiks veel umbes peatuseni aega minna, kui buss jäi äkitselt seisma ning uksed avanesid. Nad olid juba linna jõudnud.
«Strangewitch !»
Kui inglased-ameeriklased oma stailsidest ja streindžvitšidest kirjutavad, siis kirjeldavad nad oma kodumaiseid kohakesi. Žanr, mida üritatakse viljeleda, eeldab, et lugejas tekitatakse mingi äratundmine; et seni on kõik talle tuntud, kuni üleloomulikud jõud vahele segavad. Järeldus: eesti lugejale kirjuta Eesti väikelinnast.
ütles priske bussijuht kõva häälega, seejuures ise ikka otse vaadates.
Henry tõusis kärmelt oma koha pealt üles, võttis oma seljakoti ja liikus lähima ukse suunas. Bussis valitses vaikus. Kõik istusid oma kohtade peal ja vahtisid Henryt hirmunud pilgul.
Miks vahtisid hirmunud pilgul? Ainult sellest, kui kirjutada, et kõigil on nüüd kole ja hirmus, ei piisa, et lugejas samu tundeid tekitada.
«Ärge nüüd üle ka pingutage, võite veel kogemata püksi teha. Oh, kus see bussijuht siis suurest rõõmust püsti kargab !»
Loll ja lame kild, nagu allpool jäätise omagi.
hoiatas ta neid lõbusalt ja astus bussist välja. Bussiuksed sulgusid ta järel koheselt
Esiteks öeldakse eesti keeles «kohe». Teiseks, mida selle lausega öelda tahetakse? Pole nagu põhjust arvata, et buss lahtiste ustega tal veerand tundi selja taga seisaks?
ning sõiduk hakkas temast kiiresti eemalduma. Henry seisis liikumatult oma koha peal edasi ning jälgis eemalduvat bussi, mis varsti õhtuhämarusse ära kadus.
Täiesti ebaõnnestunud lause. «Seisis oma koha peal edasi» ja «õhtuhämarusse ära kadus» ei kõlba puhtstilistiliselt kuhugi. Lisaks sellele on buss valgustatud ja kaob pigem künka või puude taha kui lihtsalt hämarusse.
Puhus jahe tuul.
Ta kõndis paar sammu edasi, kuid kedagi ei näinud.
Miks ta peakski öösel kohe bussipeatuses kedagi nägema?
Ümberringi seisid vanad puust hooned.
Selliste stseenide kirjeldamisel tuleks ka öelda, palju oli valgust ja kust see tuli.
«See paik tekitab mul judinaid ! Peaksin kiiresti mingi hotelli üles otsima või muidu võib kohe endale nööri kaela tõmmata.» muheles ta endamisi,
Sellised mõtteuiud tapavad mistahes loo... Esiteks jälle see tobe killutsemine. Teiseks, kui tahetakse õudusjuttu kirjutada, on üsna nõme peategelane esimeste sammude ajal panna endale ütlema, et «see paik tekitab mul judinaid»... Pinge peaks järkjärgult kasvama: algama enamvähem normaalse oleku, mitte judisemisega.
samal ajal liikudes nüüd üle tee tänava teise otsa. Seal paistis mingi baaritaoline asutus olevat. Akendest paistis valgust ning seest kostusid nimeste hääled.
Kuidas? Lahtise akna kaudu? Muusika oleks muide loogiline.
Henry jõudis hooneni ja astus sisse.
Nagu ta oli oletanud, osutuski see mingisuguseks baariks,
Tuleks visata «mingisuguseks» välja.
mis meenutas rohkem küll mõnda Metsiku Lääne salooni.
Loogiline oleks öelda, et oli disainitud Metsiku Lääne stiilis, vankrirattad seina peal ja muu selletaoline kitš. Päris autentset saluuni vaevalt et kuskilt enam leiab...
Ruumis viibis paarkümmend inimest, kes kõik veetsid lõbusalt aega. Mõnede laudade peal mängiti kaarte, teiste taga lihtsalt istuti ning räägiti maast ja ilmast, viskipudel laual. Ka baarilett oli olemas.
Arvata võib et oli... Kirjeldada baari sisustust lausega «baarilett oli olemas» on sama, kui öelda metsa kohta, et «metsas olid ka puud olemas».
Selle juures seisid kaks meest, keda teenindas habemikust baarmen.
Henry astus ka baariletile ligi: «Tere päevast !
Tere õhtust?
Ma võtaksin ühe kannutäie õlut, palun.»
«Ühe õlle» oleks mu meelest loomulikum...
lausus ta rõõmsalt teisel pool letti olevale mehele. Baarmen seisis seljaga Henry poole pööratult ning ei teinud kuulmagi.
«Kas ma võin endale ise valada või ?» pöördus Henry uuesti selle mehe poole.
«Meil ei ole õlut. Ainult vett ja viskit saab.» vastas habemik leti tagant ning keeras nüüd näoga Henry poole.
«No vala siis üks pits viskit, mis seal ikka. Pole just eriti kangema kraami austaja aga vahel harva võin korra võtta küll.» arvas Henry. Baarmen võttis oma selja taga olevast riiulist ühe pudeli ja valas Henryle väikese klaasikese.
Viskit ei jooda pitsidest... Ütle parem, et «väikese sõrme jagu» või midagi muud.
Nüüd juba alustas tema vestlust: «Siitkandist sa küll pole. Räägi, külaline, miks tulid siia üldse, kui küsida tohib muidugi ?»
Esiteks on see »Hello, stranger» klishee ekspluateerimine, mis kuhugi ei kõlba. Teiseks on selline pärimine ülim pealetükkivus. Oleks loomulikum, kui baarmen tundmatut tyypi pigem ignoreeriks (minu kogemus IRL baarmenidega seda igatahes kinnitab). Parem oleks, kui peategelane ise teda kiusama hakkaks küsimustega, kus siin hortell on jne. Oma sinnasõitmise eesmärgist võiks ta natuke jokki jäädes ka siis rääkida.
«Sain töölt just kahe nädalase puhkuse ning sellisel puhul ma tavaliselt reisin kuhugi. Juba nagu väike traditsioon mul selline. Igatahes, ma uurisin siis kodus kaarti, no et kuhu sõita, kui silm jäi järsku pidama ühel punktil, mille kohale kirjutatud -- Strangewitch. Imelik, aga polnud varem selle koha peal seal midagi märganud.
Ja siis? Oli tal kaart peas või? Idee iseenesest hea, aga sellist segadust tavaliselt väheke häbenetakse, mitte ei minda esimesele ettejuhtuvale võõrale jutustama. «Tulin siia, sest see teie linn ilmus järsku mu kaardi peale» -- selle peale oleks baarmeni poolt kõige loomulikum reakstioon sõrmega otsaette koputada.
Nii otsustasingi, et tulen ja vaatan, mis koht see on selline, mis üleöö järsku kaardile ilmub. Just äsja jõudsingi bussi pealt maha.» jutustas Henry.
Nagu öeldud, ta peaks miski ettekäände leiutama. Näiteks võiks tast kunstniku teha, las tuli maalima.
«Mingit elukaaslast tundub, et sul pole siis jah ? küsis baarmen nüüd mõne aja pärast.
Järjekordne täiesti sobimatu küsimus.
«Ei ole, ega otsi ka.» vastas Henry lühidalt ja jätkas kohe: «Tead, ma otsisin just parasjagu hotelli, enne kui siia sattusin. Ikkagi mõne päeva võiksin siin ju veeta.» ütles ta ja jäi kuulama, mida baarmen talle nüüd selle peale vastab. Nähes, et teine hakkas juba muid asju toimetama ning ei kavatsegi suud lahti teha, lausus siis ise: «Muide, mu nimi on Henry. Kuidas sind kutsutakse ?»
«Ted !» vastas too kiirelt. Ta pani viskipudeli tagasi sinna, kust oli võtnud ja sõnas siis: «Siin linnas pole mingeid hotelle. Ega ole ka muid ööbimispaiku, kuhu sind sisse lastaks. Kuid kuna sa paistad selline tore sell olevat, võin ma sulle niipalju öelda, et linnast mõne kilomeetri kaugusel lõunas, asub üks kahekorruseline puumaja. See seisab tühjana seal juba mitu aastat. Sa võid ööseks sinna minna. Kui julged muidigi.»
«Kui julged» on sobimatu. Muidu oleks loogiline küll, kui hotelle pole ja baarimees üritaks talle oma maja välja üürida, miskiks nädalaks näiteks. Sellisel juhul peaks baarmen ise pakkuma ennast teda kohale viima.
Henry jäi mõneks hetkeks mõttesse ning küsis seejärel: «Kui sa räägid et, see on seal juba mitu aastat tühjana seisnud, siis vist ei juhtu midagi, kui ma sinna paariks päevaks sisse kolin, ega ?»
«Sa võid olla seal nii kaua kui tahad.» vastas Ted kindlalt.
Henry jõi oma klaasi tühjaks ja küsis siis veel: «Seal kindlasti kummitab ja puha, jah?»
«Eks mine ja vaata. Sinna viib linnast ainult üks tee, mööda minna pole võimalik.»
Mis suunas?? Keegi ei juhata niimoodi teed esmaskordselt linna sattunule.
kõlas jälle Tedi kindel hääl. Henry vaatas hetkeks kõrval oleva akna poole. Väljas oli kottpime.
«Kuule, kas siin kellelgi linnas auto või siis kasvõi mingi hobune vankriga
Me elame 21. sajandil. Võiks jätta hobused ja vankrid ära.
on või ? Võibolla saaks mind mõni sinna ära viia, sest ega ma jalgsi sinna praegu küll minna taha. Sellises pimeduses ma jäängi seda kohta otsima, ükskõik mitu teed sinna ka ei vii. Ma ei leiagi seda ! Täna igatahes mitte.» pöördus Henry jälle baarmeni poole.
Ted vilistas ühele uksepoolse laua taga istuvale mehele ning hüüatas läbi jutusumina: «Hei Phil, tule siia korraks !» Mispeale laua tagant tõusis üks pikakasvuline mees ja astus ligi.
«Mis mureks Ted ?» küsis ta.
«Kas sa võiksid mõni aeg siin minu asemel seista ? Mul üks tegu vaja teha. Kõigest pool tundi ja olen tagasi ! « ütles ta mehele.
Phil vaatas Henry poole, mõtles siis hetke ning vastas: «Muidugi Ted ! Vaata ainult, et sa ikka tagasi jõuad, eks.» Ted noogutas ja tuli leti tagant välja. Teine mees läks sinna tema asemele.
«Tule, ma viin su ise ära.» ütles Ted Henryle ning mehed väljusid majast. Õues pöörasid nad vasakule, kõndisid siis mõni minut, kuni jõudsid ühe maja juurde, mille ees seisis vana kaubik. Nad istusid autosse ja asusid teele.
Paari minuti pärast oli auto linnast välja jõudnud. Henry vaatas autoaknast, kuidas linn neist pidevalt kaugenes, kuni lõpuks polnud midagi enam näha.
Noh, kui nad kuhugi metsa vahele keerasid, pidid tuled päris äkki ära kaduma.
Masin sõitis nüüd mööda konarlikku metsavahelist teed, mis ei paistnudki otsa saavat. Mõlemalt poolt ümbritses autot tihe mets.
«Kas sa kummitustesse usud Henry ?» küsis rooli taga olev Ted ootamatult.
Mis seal ootamatut on -- tüüp ise tegi ju enne kummituste teemal nalja?
«Ma olen midagi kuulnud küll neist jah, aga, et vot kohe päris usuksin neisse, seda vist küll mitte. Kui näen mõnda, siis mõtlen selle üle. Miks sa küsid ?»
«Niisama, tahtsin teada lihtsalt, mis puust mees sa oled.» vastas Ted.
«Aga mis sa ise arvad, on nad siis ikkagi olemas, või on see kõik puhas väljamõeldis ?» jätkas Henry teemat. Sõiduk oli vahepeal paremale pööranud ning sõitis nüüd aeglasemalt.
«Tead, ma usun, et nad on olemas küll, maailmas toimub ju ikkagi palju seletamatuid asju. Kuid ma arvan, et inimesed ei peaks neisse nii kartlikult suhtuma. Ilma põhjuseta ei tohiks nad midagi halba teha.» ütles Ted ja jätkas kohe: «Oleme nüüd varsti kohal.» Auto jõudis metsast välja suurele lagendikule ja lisas jälle kiirust.
Kaugel ees hakkas paistma üksik hoone, mis ei olnud kuigi suur, kuid sellele vaatamata nägi väga hirmuäratavalt välja.
Mille poolest hirmuäratav? Mille valgel seda kaugelt näha oli?
Ümberringi laiutas tühi maastik, kus peale mõne üksiku raagus puu ei kasvanud enam midagi
«See pidi ikka küll püstihull olema, kes sellises paigas varem elas. Mul juba praegu kananahk peal.» sõnas Henry,
Totrus.
kui oli näinud seda maja ja selle ümbrust.
Kaubik jõudis nüüd majani ja peatus selle ees vaikselt.
«See oli mu ema, kes siin elas.» ütles Ted tõsiselt. Ta vaatas sünge näoga Henry poole, kes seepeale väljus autost.
Miks sünge näoga? Mis siis emas niiväga sünget oli?
«Näeme veel !» lausus ta hüvastijätuks Tedile ja lõi autoukse kinni. Ted ei pannud seda enam tähelegi, ta vaatas süvenenult enda ette. Pööras siis auto ringi ja Henryst möödudes, hõikas talle: «Ma tulen sulle veel järele !»
Totrus.
Auto kadus varsti vaateväljast ja Henry jäi nüüd täitsa üksi. Kõikjal valitses pimedus ja vaikus. Puhus väike tuuleiil, taevas oli pilvine.
Maja lahtisest esiuksest sisse astudes, lohutas Henry end vaikselt: «No keegi on kindlasti praegu kusagil veel täbaramas olukorras kui mina, nii et, pole mul siin vinguda midagi ! Katus vähemalt pea kohal.»
Ise ronis keset ööd võõrasse linna, olgu tõepoolest õnnelik, et katus pea kohal.
Sees oli veel pimedam, kui väljas, kuid Henryl õnnestus mõne minuti möödudes, süüdata mõned küünlad, mis ta oli taskulambi abiga üles leidnud. Suures toas oli veel ka tolmunud kamin, kuid seda Henry ei puutunud.
Kuigi hoone polnud väljast vaadates eriti suur tundunud, oli selle sees päris ruumikas.
Ja kõik? Rohkem ei olegi midagi sisevaate kohta öelda?
«Noh, polegi nii hull, kui ma alguses arvasin. Peaks nüüd üleval veel kusagil korralik voodi olema, siis võib isegi mulle siin natuke meeldimagi hakata.» rääkis Henry endamisi. Ta oli nüüd juba terve alumise osa majast läbi käinud ning sammus siis kitsa trepi poole, mis viis ülemisele korrusele. Mõne aja pärast oli ta ka seal valguse üles seadnud.
Üleval asus üks magamistuba ja vannituba. Majas oli ka pööning, kuid sinna otsustas Henry homme vaatama minna. Ta seadis end magamistuppa sisse ja laskus siis uuesti trepist alla, et seal nüüd küünlad ära kustutada.
«Huvitav, millal see Ted kavatseb mulle järgi tulla ? Kas ta mõtleb, et viib mu siit ära, millal tahab või ? Oleksin pidanud talle vastu hõikama, et ta jäätist ei unustaks kaasa võtta, kui tuleb.» arutles Henry vaikselt naeratades ning trepiastmetest jälle üles astudes.
Totrus.
«Ma igatahes loodan, et ta ei solvunud eriti selle peale, mis ma tookord autos ütlesin, muidu järsku tulebki tagasi, kirves käes.»
Eriline totrus.
Ta loputas vannitoas käed külma veega puhtaks
Seismajäänud majas oleks vesi pidanud olema kinni keeratud. Talvel külmuvad muidu torud ära.
ja läks siis magamistuppa. Tuba ei olnud suur, selles oli üks voodi, mis asus akna juures ja keskmise suurusega öökapp toa nurgas. Voodi kõrval asetses veel väike lauake, mille peal seisis petrooleumlamp ja rohkem seal midagi polnudki.
Henry puhus lambis tule ära.
Miks seal vesi oli, aga elektrit ei olnud? Kust vesi sai üldse miskisse maamajja keset põldu?
Ta vaatas korraks veel aknast välja, heitis siis voodisse ja jäi magama. Terves maja mattus pimedusse.
Kätte jõudis järgmise päeva hommik. Päike paistis aknast otse Henryle näkku, mistõttu too ka kohe üles tõusis. Enamus päevast veetis ta majas, seal koristades ja seda korrastades. Mõned katkised mööbliesemed said ka parandatud. Päev möödus kiiresti ning kätte oligi jõudnud jälle õhtu.
Näib, et ta eesmärk oligi tulla vana maja kõpitsema. Miks mitte, täitsa võimalik, aga sel juhul peaks tal mingi tihedam isiklik side selle paigaga olema. Õhtul igatahes oli ta eesmärk veel tundmatut linna vaadata ja üldse oleks loogiline, kui ta tondilossi asemel endale läheks siva mingit normaalsemat elamist otsima. Sattus ta sinna ju häda sunnil siiski eelneva põhjal.
Kust ta tööriistad sai?
Väsitav päev selja taga, heitis ta jälle voodisse.
Kust ta süüa sai?
Näib, nagu autor oleks tahtnud mingi päeva vahele kirjutada, aga ei oma mingit selget ettekujutust, mis sel päeval sündida võiks. See on kurjast. Baarmen oleks võinud teda selsamal ööl millalgi hiljem kollitama tulla.
Henry ärkas järsku keset ööd üles. Talle tundus, et õuest oli kostunud mingit imelikku heli.
«Kostnud mingi imelik heli» öeldakse eesti keeles.
«Mis jama see nüüd oli ??» sõnas ta voodis selili edasi lamades.
Henry lesis veel mõne hetke, tõusis siis voodist püsti ja võttis oma seljakotist väikese pudeli mineraalveega. Ta jõi sealt ühe lonksu
Enese julgustamiseks ei ole mineraalveest abi. Proovitud.
ja astus siis kärmelt akna juurde. Kaugel ees metsaserva juures paistsid kaks väikest valget tulukest, mis lähenesid tema suunas. Oli kuulda tasast mootorimüra.
«Kas ta tõesti tuleb sel kellaajal siia või ? See mees on küll peaga vastu seina kukkunud.» ütles ta ning võttis kotist väikese binokli. Astus siis uuesti akna juurde, tegi selle lahti ja tõstis binokli silme ette.
See oligi Tedi kaubik, kuid auto esituled olid välja lülitatud. Väikesed valged tulukesed olid hoopis juhi silmad, mis helendasid pimeduses nii kaugele. Sõiduk lähenes kiiresti.
Esiteks ma arvan, et ka binokliga polnud võimalik vahet teha, mis seal põles. Teiseks, autotuled asetsevad üksteisest tunduvalt kaugemal kui inimese silmad. Silmad oleks pidanud üheks valguseks kokku sulama, kui nad muus osas autotulesid meenutasid. Ja põlevate silmadega koletis on muidugi igitobe mõte.
Henryl jäi peaaegu süda seisma. Ta pani kiirelt akna kinni ja astus sellest kõrvale, et teda näha poleks. Sinna jäi ta paariks minutiks hirmust kangena seisma.
«Seisma» kordub liiga palju. Ja mulle tundub, et autor ei tea, mis tunne on südame rütmihäirete korral.
Siis, paar korda sügavalt sisse-välja hinganud, piilus ta hästi ettevaatlikult aknaservast välja. Seal polnud enam midagi. Selle vaatamata, värises ta ikka veel üle terve keha. Ta ei teadnud enam mida teha, lihtsalt seisis vaikselt edasi.
Toas oli muutunud järsku väga külmaks, Henry võis oma hingeõhku näha.
Mis valguses?
Ta puges kiirelt tagasi teki alla,
Ei ole loogiline -- kuskilt ligineb koll, mees hirmu täis ja poeb teki alla tagasi. Oleks veel voodi allagi pugenud, ma saaks aru...
kui äkitselt kostus alt, esimeselt korruselt, kassi näugumist, mis mõne aja pärast vaibus. Nüüd võis Henry kuulda, kuidas keegi all liigub, sest vana puupõrand krigises.
«Oi, kui ma seda kassi homme ainult näeksin !!!»
Milles kass süüdi, et tüübil närvid läbi? Ja kui miski libakass, siis homme päise päeva ajal ringi loivama ta küll ei hakka.
ütles Henry vaikselt, kätt rusikasse surudes. Möödus mõni aeg, kui vaikust segas ootamatult all olev vana seinakell, mis lõi kolm korda.
«Ootamatult» näib ka mingi parasiitsõna olema.
«Ainult nii vähe või ??! lausus Henry imestunult.
Ta oli nüüd juba voodis mingil määral maha rahunenud ning proovis uuesti sõba silmale saada.
Loogiline oleks, kui ta eelnevalt nähtule enda jaoks mingi seletuse välja mõtleks.
Ta pani silmad kinni ja lamas rahulikult, kui talle tundus äkki, et toas on miskit imelikku. Oli selline tunne nagu keegi viibis koos temaga seal. Henry tegi aeglaselt silmad lahti, kuid toas polnud kedagi näha. Valged kardinad akna ees lehvisid justkui oleksid nõrga tuule meelevallas, kuigi aken oli kinni. Henry süda lõi rinnus aina kiiremini.
Ta surus õrnalt silmad jälle kinni, ise seejuures jäädes jälgima tuba.
Siis ei «surunud õrnalt silmi jälle kinni», vaid jättis pilukile.
Äkki ta märkas, kuidas tuppa sisenes aknast mingi salapärane tume vari,
Enne polnud öeldud, et ta tule põlema jälle pani. Mille valgel ta varju nägi? Oleks ühtlaselt pime pidanud olema.
mis libises aeglaselt mööda seina üles laele. Olles katnud juba poole toa laest, kadus see järsku ära.
Pööningult hakkasid kuulduma mingid imelikud hääled, mis meenutasid pilkavaid naeratusi.
Naeratus ei tee häält.
Igale naeratusele järgnes ka selle kaja, nagu oleksid need kuskil suures tühjas ruumis kõlanud.
Paari minuti pärast naeratused vaibusid ja Henry hakkas vaikselt voodist üles tõusma, lausudes: «Nonii, mulle aitab. Võtan oma seitse asja ja kaon siit nagu keravälk !»
Ta tõusis püsti, pani end riidesse ning oma seljakotti selga pannes,
Tuld põlema ei pannud, kotti ei pakkinud...
väljus kiirelt toast. Laskus siis ettevaatlikult pimedas trepist alla ja tormas välisukse poole.
Pimedas tormates võib jalaluu murda.
Selle lahti teinud, jooksis ta majast eemale. Selja taha jäävast hoonest oli kosta jälle neid kõhedust tekitavaid naeratusi.
Henry oli nüüd jõudnud juba paarikümne meetri kaugusele majast ja vaatas korraks tagasi. Teisel korrusel olevas magamistoas süttis iseenesest valgus. Läbi kardinate oli näha, kuidas toas liikus tume kogu. Henry võttis seda nähes maast kivi ja viskas selle vihaselt akna poole. Aken purunes kildudeks, valgus toas kustus momentaalselt. Ta pööras ringi ja jooksis kiirelt edasi.
Paari päeva pärast jõudis Henry imekombel koju.
Ta oli tookord öösel mööda teed joostes ikkagi linnani jõudnud ning sealt auto varastanud.
Päris idioot. Oleks võinud ju maanteele jalutada, hommikuni võsas istuda ja sealt minema hääletada. Või bussipeatuse jälle üles otsida. Mingit imet pole selleks vaja. Ja ei käi see autovargus nii kergelt midagi.
Selles siis terve tee koju sõitnud.
Kodus laua peal vedelenud kaardi põletas ta ära.
Kokkuvõtteks, lugu lugedes jääb mulje seosetust tõmblemisest. Miks üks või teine asi juhtub, pole võimalik aru saada ning lõpustseen, mis peaks õudne olema, on täiesti läbi kukkunud. Kirjeldatakse mõnehetkelisi episoode, mingit tervikut ei moodustu ja vähimalgi määral õudne ei ole. Tegevus toimub täiesti loogikavabalt ja lugejal pole võimalik ennast ühegi tegelasega samastada.