Kui sünged mustad pilved viimaks pea kohalt viimase, õhtuhämaruses veel vaid vaevumärgatava helesinise riba koolnuks õgisid ning esimesed rasked veepiisad kiirustades maa poole sööstsid, leidis Vladimir end ikka veel nõutult endises kohas jalalt- jalale tammumas.
Kuidas ma küll seda maja varem märganud pole, küsis ta eneselt juba kes teab mitmendat korda. Selline pisike ning armas majakökats pisut pudeneva krohvinaha ning veidi luitunud välisilmega, toetumas sundimatult oma ajaloost läbiimbunud keskaegsete naabrite najale. Ehk liiga silmatorkamatu osake pikast majaderivist, kui tükk mosaiigist, mida silm tervikust seni eraldada pole suutnud? Uus see maja igatahes olla ei saanud, kindlasti mitte.
Ometi olen siin tänaval kindlasti jalutanud sadu kordi, arutas Vladimir, valges ja pimedas, süngelt mõtteisevajunult ning helgeil hetkedel avatud silmil ümbritsevas vaid kaunist nähes ja otsides. Käinud arvatavasti sest kui maa alt välja kasvanud majast mööda inimsagina tipptunnil ja öises vaikuses, mil sammud kõledailt müüridelt vastu kajavad. Või polegi ma sellele tänavale üldse varem sattunud, kõhkles ta ebakindlalt, ent leidis selle võimaluse raskesti usutava olevat.
Ilmselt pole lihtsalt märganud, ilmselt nii...
Peaks nüüd minema, mõtles Vladimir ebakindlalt, peaks minema koju ja kuivad riided selga vahetama, külm on juba, sügis, nüüd ei saa enam niimoodi vihma käes jalutada, nagu veel alles hiljuti, kui soojad taevased pisarad tänavailt tolmu ning inimeste nägudelt väsimust maha pesid. Veel pisut ja tuleb talv ning lumi, mis katab maa ning külmutab kõigi üksikute südamed tundetuks jäämassiks. Jah, peab minema. Peab. Koju. Kui vaid seda...
Ta astus paar ebalevat sammu, ent pöördus siis ümber, justkui inimene, kes on sisimas pärast pikka kõhklemist lõpliku, kõigutamatu otsuse vastu võtnud, ja sammus kindlal sammul end salapärasel moel ilmutanud hoone poole. Jäi siis seisma. Kuulatas.
Miski oleks kui kutsunud, enese poole tõmmanud, tajus ta tärkava imestusega. Ei, siiski oli see kindlasti vaid tundunud -- selline kaunis ja imevaikne lauluviis, kui inglihäälne tuulekellakõla, mis tajutavuse õhukesel piiril helises, enese poole meelitas, köitis. Nii tuttav viis, et hingel hakkab lihtsalt valus, et sellele helinale nime ei suuda anda, nii tuttav, kusagil palju kordi kuuldud, mällu sööbinud... Veider, veider, millised mõtted küll vahest pähe tikuvad...
Vladimir seisis nüüd päris majakese ees. Selle uksel ilutses pisike silt -- AVATUD. Vaid kuus musta tähte valgel paberilehel, ei midagi muud. Hoone akende ees olid tumedad kardinad, mis selle sisemust uudishimulike pilkude eest kiivalt varjasid.
Ilmselt kauplus, arutas Vladimir endamisi, kuigi peale eemalt märkamatu sildi polnud sel arvamusel millestki kinni hakata. Ja kuidas küll kliendid sellise hästimaskeeritud poe üles peaksid leidma? Ainult juhuslikult, nii nagu ta ise. Ärile selline varjatus kindlasti kasuks ei tule.
Külm on. Peaks koju minema. Koju. Sellesse nelja seina vahele surutud üksinduse kambrisse, kus mitte...
Käsi tõusis ise lingile ja vajutas selle alla ning mõte seda teha, oh ei, isegi mitte nii -- mõte seda võimalust kaaluda, sündis alles siis, kui uks pehmelt, hääletult avanes ning Vladimiril ei jäänud üle muud, kui sisse astuda. Ta pea kohal tilises õrnalt uksekella õrn tervitus.
Ikkagi kauplus, leidis ta hetk hiljem kergendust tundes nipsasjakesi -- pisikesed portselanist kujukesed; aja, unustuse ning tolmu poolt puretud raamatud ja maalid ning veel palju-palju selliseid hinge mõistetamatut turvatunnet tekitavaid kadunud eilse järele lõhnavaid mälestusi -- täiskuhjatud riiuleid nähes. Vabalt oleks võinud ka kellegi halva naljaga tegemist olla -- paned sellise sildi möödaminnes suvalisele uksele ja keegi kergeusklik elab pärast üsna piinliku olukorra üle. Inimesi on igasuguseid. Naljad on erinevad.
Kogu selle pudikaubanduse paraadi keskel seisis silma järgi ehk kuuekümnene taevasiniste silmade ning nukralt sõbraliku naeratusega lühikest kasvu meesterahvas, kes sisenejale tuttavlikult noogutas.
Vahest on nii, et sa kohtad inimest, kes jätab sulle kohe esimesest hetkest sedavõrd hea mulje, et sa hiljem seda meenutades taolisele veendumusele mingit seletust leida ei suuda. Justkui oleksid sa kohtunud vana sõbraga, keda aastaid näinud pole, sest tunned sa end sellise inimese seltsis nii harjumatult turvaliselt, et vägisi tikuvad pähe mõtted, et see ei saa olla juhus, et te olete siiski juba kunagi kohtunud ning kohe-kohe meenub sulle nimi, mille sa aastatetaguse elustunud ilmutusega kokku suudad viia. Ja siis on juba eneselgi naljakas, et kohe meelde ei tulnud. Ja saab öelda, et vanaks hakkame jääma, nii vanaks, et ei tunne enam sõprugi ära...
«Kas me... « alustas Vladimir siniste silmade pilku eksides ebalevalt ja jäi siis õigeid sõnu otsides kõhklema.
«Ei, kahjuks mitte,» ütles võõras kui vabandades õlgu kehitades. «Aga inimestega juhtub seda tihti, uskuge mind.»
«Jah, muidugi,» poetas Vladimir mokaotsast, teades, et peaks justkui ebamugavust tundma, ent adudes, et ebamugavust pole sisimas kübetki. Ainult et kuidagi kahju oli ses asjas ja just nüüd eksida. Kohe päris tõsiselt kahju.
«Sellele vaatamata olete mu tagasihoidlikus kaupluses teretulnud,» sõnas poeomanik oma valdustele käeviibutusega ringi peale tehes. «Otsite ehk midagi kindlat või soovite lihtsalt ringi vaadata? Olen igati teie käsutuses, härra, kui soovite, et ma teile oma tolmuses panipaigas pisikese eksursi teen.»
«Ei, ei,» kiirustas Vladimir vabandama. «Eks ma vaatan lihtsalt ringi. Ma ei tahaks teile liigset tüli teha.»
«Tüli? Uskuge mind, armas härra, see oleks mulle puhas rõõm.»
Ta mõtleb seda tõsiselt, mõtles Vladimir hämmeldusega oma segastest tunnetest ainsa kindla niidiotsa leides. Täiesti siiralt. Ilma grammigi võltsita.
«Ma astusin tegelikult üsna juhuslikult sisse,» tunnistas ta. «Läksin lihtsalt mööda ja äkki nägin teie poodi ja mõtlesin, et veider, et ma pole seda kunagi varem märganud ja tahtsin juba minema hakata, ent siis tundus mulle, et...» Vladimir takerdus.
«Jah,» julgustas poodnik viisakalt noogutades.
«Rumal iseenesest muidugi, ent mulle tundus, justkui kuuleks ma poest kostuvat vaikset muusikat. See meenutas mulle midagi aga ma ei tea... Ilmselt seepärast ma astusingi sisse, ma arvan...»
Rumal on niimoodi lobiseda, tajus Vladimir nüüd tujutult.
Ta vastaskõneleja jälgis teda endiselt mõistvalt ning heatahtlikult, ent miski ta ilmes oli nüüd muutunud. Ei, ei, mitte halvas mõttes, mitte nii, nagu vaadatakse tavaliselt sentimentaalset lollpead, kes tuleb oma pikalt vaka all hoitud sõnaohtrust juhututtava ees välja plahvatama. Lihtsalt poodniku pilgus oli hetkeks märgata halvasti varjatud üllatust ning viivuks, kui enese üle kontrolli kaotades, jäi ta Vladimirit sedavõrd tähelepanelikult silmitsema, nagu oleks tema näost mõnele oma ootamatule mõttele kinnitust otsinud. Otsinud vastust pikaleveninud ootusele, mis sisimas sedavõrd kaua elanud ning roostet kogunud on, et selle täitumist enam tegelikult ei usugi, oled väsinud uskumast Ja Vladimir oleks võinud vanduda, et poodnik siiski tundis ta ära, teisiti poleks ta osanud tolle pärani avanevate silmade selgust seletada.
«Muusikat.» sõnas vanahärra vaikselt, millegi vaid ta enesele teadaoleva üle mõtiskledes, ning see kõlas millegipärast enam nentimise, kui küsimusena. Ja vaatas ta nüüd juba kuhugi kaugele, Vladimirist mööda, läbi oma tolmuselt hubase poekese seinte ning läbi linna ja selle tänavate, sinna, kus arvatavasti just praegu päike väsinult mäsleva mere rüppe vajus ning kajakad nukralt häälitsedes sureva päeva viimaste eluhetkedega hüvasti jätsid.
«Jah... rumalus, muidugi... rumalus... Kukkusin siin nüüd lobisema...»
Peab minema, mõtles Vladimir heitunult ning ilmselt reetis miski ta kehakeeles lahkumisemõtteid, sest seni liikumatult paigal seisnud poodnik võpatas end mõtetest lahti.
«Oodake palun hetke,» sõnas ta poekese tagumises nurgas kõrguvate riiulite poole tõtates üle õla. «Ma arvan, et mul on siiski teie jaoks midagi.» Ta kiirustas, justkui võiks ootaja põgeneda, ent ta kärmetest liigutustes joonistus välja aeg-ajalt jõudu koguv kõhklus, mida ta pead raputades ning veelgi agaramalt otsima asudes alla suruda katsus.
Vladimir jälgis vaikides, kuidas hallipäine poodnik hoogsalt kogu seina katvaid sahtleid avades neisse pilgu heitis, siis Vladimirit silmadega kaalus ning midagi pettunult pomises, et sahtel jälle kinni lükata ja järgmise kallale asuda. Tegelikult kestis seda otsimist juba mitu minutit, ent Vladimir ei tundnud end sedamoodi, nagu tahaks lahkuda, polnud äraminekusoovi ärevust. Sees oli hoopis selline rahulik veendumus, et võiks oodata ka terve õhtu. Lihtsalt oli selline tunne. Hea tunne.
Siis mühatas vanamees rahulolevalt ja naasis kannatliku ootaja juurde. Poodniku käes oli väike must karbike, pisut ehk liiga suur, et mahutada sõrmust, ent samas liialt pisike, et sellesse mahuks ka midagi palju suuremat.
«Ma arvan, et see on teile,» sõnas poeomanik kuidagi vaikselt, enam mitte kõheldes, ent ka ilma erilise innuta. Ta hoidis oma leidu kui kaaludes käes, kui veelkord juureldes, kas seda ikka tasub üle anda. Üldsegi mitte nii, nagu hoitakse kinni esemest, millest on kahju loobuda. Pigem oli ta kehahoiakus sarnast kõhklust, mida tunneb isa oma pojale puunoole voolimiseks nuga ulatades.
Vladimir ootas vaikides. Oleks tahtnud küsida, ent millegipärast ei tundunud see õige olevat. Parem oli lihtsalt ära oodata. Lasta olukorral ise lahenduseni kulgeda.
«Ma arvan, et see on teile,» kordas vanamees mõttessevajunult ja naeratas Vladimiri sõnatut küsimust tabades kurvalt. «Näete isegi, et ma olen kahevahel, kas ma ikka peaksin teile selle andma. Tegelikult pole mul muidugi kõhklusteks õigust, sest see ese... ses karbis sisalduv kuulub tegelikult teile, Vladimir.»
Ma ei ütelnud talle oma nime, nentis Vladimir kuidagi kiretult. Ei tundunud see avastus hetkel millegipärast lihtsalt üldsegi oluline olevat.
«Miks te siis kõhklete?» küsis ta karbilt pilku tõstes.
Poodniku sinisilmade sügav vaade puuris uurivalt ta kasvavat segadust.
«Vaadake, mu sõber, vahest on nii, et... asjad, mida me kaotame, millega meil side katkeb, lahkuksid me juurest kui omal soovil, omaenese tahtest. Sellistel puhkudel selgub hiljem tihti, et kaotades oleme me leidnud hoopis midagi enamat, oleme läbi selle kaotuse võitnud.»
Ta vaikis, et lasta külalisel end leida, mõtteid koguda.
«Elus on olukordi, kus asjad, mille me oleme, ei, mitte unustanud, mitte igaveseks kaotanud, vaid eilsesse jätnud, uute meenutuste alla matnud,» Poodnikule ei jäänud märkamata Vladimiri võpatus nende sõnade juures, veelgi enam, ta oleks kui seda oodanud, isegi lootnud. «Need meenutused, mida me oleme taas ja taas läbi elanud ning vaheldumisi neist valu ja rõõmu tundnud, need eilsete päevade varjud tuleks jätta sinna, kuhu nad kuuluvad -- minevikku. Olete minuga nõus?»
«Ei,» kuulis Vladimir end ütlevat. Trotsi ja viha laine, mis tal seejuures üle pea lõi, ehmatas teda ennastki -- juba ammu polnud ta midagi sellist tundud -, tegelikult vaid teda ennast, sest ta vastaskõneleja reageeris sellele tundepuhangule juba tuttava mõistva naeratusega.
«Hästi,» ütles ta siis ja ulatas Vladimirile karbikese. See oli kerge ning sametise pinnaga. Ja nii ootamatult soe, et Vladimir oleks eseme peaaegu maha pillanud.
«Kõige parem oleks, kui te avaksite selle oma kodus,» soovitas vanamees ning hüüatas Vladimiri põuetasku poole tõusvat kätt märgates kiiresti: «Ei, ei, te ei võlgne mulle midagi. Nagu ma juba ütlesin, kuulub see ese täie õigusega teile. Ja minge nüüd juba. Kiirustage koju, mu sõber. Ja karta pole vaja. Karta pole midagi. Mis iganes ka ei juhtuks.»
Kui Vladimir, hinges segadus, end taas külma kevadvihma vallas leidis seisvat, kuulis ta taas juba tuttavat imevaikset inglilaulu. Seekord ei tekitanud too imeline muusika temas enam sama tugevaid tundeid, kui esimesel korral, ent näis sedapuhku tulevat enam mitte salapärasest kauplusest, vaid taskussesurutud mustas karbikesest. Kui ta kingituse oma avastuse kontrollimiseks kõrva vastu surus, olid imekaunid helid aga juba vaikusesse lahustunud, nagu poleks neid kunagi olemas olnudki.
Kui keegi oleks Vladimirilt küsinud, miks ta ostis tagasi oma vana korteri, tolle eneses nii valusaid mälestusi kandva elamise karbi, siis poleks ta osanud küsijale midagi mõistlikku kosta. Ja polnudki seda tõttöelda keegi küsimaski, sest eluaseme vahepeal ostnud perekond ei tundud teda ning oli turuhinnast märgatavalt kõrgema hinna eest valmis oma äsjasoetatud kinnisvarast ilma suuremate kõhklusteta ning küsimusi esitamata loobuma. Kõik Vladimiri sõbrad ning endised peretuttavad olid aga rasketel aegadel silmapiirilt kadunud ja neid polnud ta näinud juba aastaid.
Oli isegi omamoodi veider, et kunagised koduseinad ei toonud enesega kohe kaasa talumatult valusat mälestuste tulva. Eks siin oli ka kõvasti remonti tehtud ja olemist ümber kujundatud ning see aitas olnut tuimestada. Ja nii jäigi esialgu peaaegu ainsaks sidemeks minevikuga allasurumatu südamepekslemine, mis tabas Vladimirit iga kord, kui ta koduust avamas oli -- kui mingis hämaras ajusopis ikka veel elav meenutus ajast, mil ses korteris alati keegi tema saabumist oodanud oli. Ning kuigi Vladimir teadis, et nüüd võtavad ta tuleku vastu vaid kõle tühjus ja vaikus, tõmbus ta süda selle üksinduseseinaga kokku põrkudes alati valust kokku.
Viimastel nädalatel olid mälestused siiski Vladimiri taas üles otsinud. Vaevalt, et see ainult vanasse elupaika naasmisest tulenes, sest siin oli ta elanud juba aastajagu päevi. Mälestused elasid lihtsalt oma, salajast ning inimmõistuse jaoks tabamatut elu, viibides mõne aja kusagil kättesaamatutes unustusesügavustes ja tõusid siis, kui elu keerdkäike tehes halbadel aegadel hingerahu põlvili surus, taas esile, et muserdatud hinges armistuda jõudnud haavad lahti rebida ja jälle ükskõikselt oma teed minna.
Vladimir istus küünarnukkidele toetudes köögilaua taga, millel auras teetass ning ootas avamist must karbike. Oli väga vaikne ja ainsaks kuuldavaks heliks oli aknalauale põrkuvate vihmapiiskade jõudu koguv ja siis taas rahunev kui sissepäästmist anuv koputus.
Milline tuimus küll hinges on, mõtles Vladimir, milline väsimus, selline ränkraske jõuetus, et isegi nutta ei suuda. Viimasel ajal oli ta taas hakanud mõtlema enesetapule, kuigi seegi mõte oli vaid võimetu ning tuim soovivare, sest eneselt elu võtta, teadis ta, ei suudaks ta kunagi. Nii jäigi vaid üle unetutel öödel jumalat paluda, et talumatu olemise piin ometi kiiremini lõppeks. Ent jumal ei vastanud ta palvetel. Jumal ei lihtsalt kuulnud teda, polnud kuulnud ka siis, kui siin korteris hõljus veel värske surmahõng.
Ehk oli ta sellesse leinast läbiimbunud korterissegi tagasi pöördunud seletamatus lootuses, et siin aastaid tagasi alguse saanud surmakeeris ta kasvõi poolkogemata enesega kaasa veab, oli Vladimir rasketel hetkedel enesest tõde välja kraapida üritanud.
Sõõm kuuma, rinna alla põletava jälje jätvat teed tõi Vladimiri korraks süngeist mõtetest välja. Ta hingas sügavalt sisse ja avas laual kannatlikult oma aega oodanud karbikese.
Karp oli tühi. See oli nii ootamatu avastus, et Vladimir ei tundnud esmapilgul isegi pettumust. Hinges oli tühjus ja karbis oli tühjus. Kaks tühjust olid lihtsalt kokku saanud.
Ent kui Vladimir valmistus laua tagant tõusma, täitis seni vaid vihmalaulust häiritud toavaikuse juba tuttavaks muutunud lauluviis, mis aina valjenedes pisikese köögi kõige varjatumadki nurgad vallutas, ta hellitavate lainevoogudega ümbritses ja Vladimir tundis, et ei suudaks enam püsti tõusta ka siis, kui ta seda väga sooviks, sest keha haaras magus, uinutav rammestus, mis leebelt enesega kaasa kiskus, ent hirmu ei olnud, ei olnud kübetki, sest aus poodnik, kellesse ta tõesti siiralt uskus, oli lubanud, et karta pole vaja ja teda kätel kiigutavad inglid sosistasid talle, et kõik on hästi ja hirmuks pole põhjust ja oli väga hea, imeliselt hea ning ta vajus aina sügavamale sellesse kaunidusse, kuni sulgunud silmad said taas nägema ja...
...poleks kunagi arvanud, et üks inimene võib üldse nii pisike olla. Nagu nukk. Nagu sooja teki sisse mässitud, rahutult hingav ning ettevaatlikult, pisut hirmunultki selle uue maailma lõhnu ja värve uudistav nukk. Minu laps. Minu poeg.
Ta hoiab imikut süles nii ettevaatlikult ja kartlikult, et mööda koridori ruttav haiglaõde naeratab ja ütleb: «Julgemalt, isa, julgemalt, ega ta katki ei lähe. Ja ärge värsket ema liiga kauaks üksi jätke, eks?» Ja ta naeratab vastu ning see naeratus on nii kerge tulema, sest just nüüd on ta maailma kõige õnnelikum inimene...
...ei, see ei tohi veel kaduda, see õnnis hetk, see sõnulseletamatult reaalne taaskohtumine, see kindlus ja rahu, mis aegamisi kaugeneb, et anda teed...
...istub pimedas toanurgas, käed tugevalt ümber põlvede põimitud ja nutab.
Ta heidab kiire pilgu Annale, kes julgustavalt, ent samal ajal murelikult, noogutab, ning istub poisi kõrvale. Võtab ta õlgade ümbert kinni.
Poiss rahuneb aegamisi. Toetab oma pisaraist märja põse isa õla vastu.
«Sina jääd ka ju kunagi vanaks, eks ju?»
Nii täiskasvanulik on see hääl, nii valu täis ja meeleheitel, ent samas nii vapper...
«Jah.»
«Ja sured ükskord ära?»
Kui raske on selliseid asju rääkida. Kuidas küll ei tahaks seda öelda. Kuidas küll tahaks valetada või välja naerda, juttu mujale juhtida, pisikese lapse muret pisendada. Ei, ei saa, ei tohi, pole õigust. Sellistes asjades ei tohi valetada. Sellistes asjades peab olema aus, ükskõik, kui raske see ka mõlemale poleks.
«Jah, nii on see seatud.»
Valus võpatus. Võitlus silma tungivate pisaratega. Raske.
«Ja siis maetakse sind mulla alla, eks? Ja sa oled päriselt surnud ja ma ei näe sind enam mitte kunagi?»
Oh jumal, kui raske. Ja ei muretse see pisike, rikkumatu hing ju mitte enese pärast...
«Kui ma saan suureks, siis teen ma sellise rohu, et mitte ükski inimene maailmas ei jää kunagi haigeks ja ei sure ära. Sest surma ei peaks üldse olemas olema. See on nii vale. Täiesti vale.»
«Jah...
...ja jälle kaob mälupilt, ent lõikavat kaotusehirmu enam ei ole, sest kohe...
...lapsed mängivad veepiiril. Noorem poiss üritab vanemat liivalossi ehitamisel aidata, ent välja kukub see nii, nagu taolistel puhkudel ikka välja kukkuma kipub ja ta on juba valmis poolnaljatamisi tahtmatult lossiseintele varingut ette valmistavat abimeest korrale kutsudes luuravat õnnetust ennetama, kui Anna õrnalt ta juukseid sasides teda suudleb ning keelusõnad surevad enne, kui jõudsid sündida.
«Ära tee. Lapsed näevad,» sõnab ta kulmu kortsutades, suutmata samas naeratust tagasi hoida.
«Las vaatavad,» vastab Anna ja suudleb teda veel korra. «On ses siis midagi halba, kui lapsed näevad, et nende isa ja ema teineteist armastavad?»
«Ei, ses pole kindlasti midagi halba,» ütleb ta ja vastab suudlusele.
Päike kiirgab soojalt. Liiv õhkab kuumust. Vesi suisa kutsub oma mängleva jahedusega.
«Hea on,» ütleb ta end välja sirutades.
«Jah,» nõustub Anna. «Nii hea, et tahaks, et see päev ei lõppeks mitte kunagi. Tahaks, et alati oleks nii. Tahaks, et see ei lõppekski.»
Naine vaatab talle otsa, naeratus on nüüd kuhugi kadunud, ilme peaaegu tõsine.
«Tead, luba mulle midagi, eks?»
«Luban,» vastab ta laisalt, mõtetega mujal olles. Ettevaatamatult.
«Ei, päriselt. Ma mõtlen seda tõsiselt. See on minu jaoks tähtis.»
Ta vaatab uurivalt naist. Tõsine, isegi pisikesed murekortsud olid kulmude vahele tekkinud. Sellised ohutud ja väga armsad.
«Luba, et me jääme alatiseks kokku, eks? Et me ei jäta teineteist kunagi, et kumbki meist ei lahku. Lubad?»
Väga tõsine pilk. Usaldav. Ootav. Uuriv.
«Jah, ma luban,» ütleb ta siis ja teab, et mõtleb seda tõsiselt, sest usub praegu kindlalt, kogu südamest, et mitte miski siin ilmas ei suuda neid lahutada. Mitte miski. Iial...
...ja veel ja veel ja veel, lugematuid kordi, nii et tahaks selle kõige sisse uppuda ja ta upubki, sest end silmini purju juua, ja ta joobki, neid imelisi mälestusi ahnelt enesesse ahmida ja ta ahmibki ja veel ja veel ja veel...
Vladimiri äratasid nägemustest ta palgeilt lauale langevad õnnepisarad. Ja siis oleks kohe tahtnud karjuda, kogu jõuga nende imeliste ilmutuste külge klammerduda, et kiirelt silme eest olematusesse hajuv kaunis hetk jääks veel kasvõi viivuks, kasvõi üheks nõrgaks hingetõmbeks. Kõik oma veel allesjäänud eluaastad oleks ta praegu selle eest ohverdanud, sedavõrd tõeline oli olnud kogetu, sedavõrd päris.
Nii raske on tõusta, nii neetult raske...
Vladimir ei mäletanud, kuidas ta oli vanalinna kitsasse tänavasse peitunud pisikese majakeseni jõudnud. Tuikudes, valjult nuuksudes ja silmist pisaraid pühkides oli ta hiliste möödakäijate hirmunud pilkude poolt saadetuna silmist pimedana edasi rühkinud, kuni kiirustamisest väsinud jalad ta ise mööda paduvihma poolt poriseks mülkaks muudetud hämaraid linnatänavaid kohale olid toonud. Hingeldades vajus ta viimaseid jõuriismeid kokku võttes poekese ukse vastu, mis ta külalislahkelt avanedes lahkelt sisse päästis.
Nukralt naeratav poodnik seisis, nagu oleks ta Vladimirit kogu selle aja kannatlikult oodanud, keset oma riiulitele laialipillatud varandust.
«Rääkige mulle,» ütles ta sõbralikult. «Lihtsalt rääkige, see aitab.»
Ja siis voolas Vladimirist takistamatu joana välja kõik see, mis hinges kapseldununa juba ammu vabanemist anunud oli. Ta rääkis oma armastatud naisest ja kahest südamele kallist lapsest, kes olid olnud talle kõik ja kõiges, rääkis üheskoos veedetud ajast ning uskumatust õnnest, mis näis kestvat igavesti. Vladimir karjus enesest välja tolle koletu päeva, mil ta oli koju jõudes politseinike ning tuletõrjujate segasummast läbi murdes eest leidnud tühjakspõlenud korteri ja põrandal lebava Anna söestunud laiba ning nähtut uskumast keeldudes, needusi röökides ja märjal põrandal libastuses tule poolt kui imekombel puutumata jäänud riidekapist leidnud kaks elutut lapsekeha, kes ka surmas vennalikult, kõige selle ilma kurja ja ebaõiglase eest teineteist kaitsta üritades üksteisest kõvasti kinni hoidsid.
Vladimir lasi enesest välja uurijate poolt ta enese meeleheitlikul nõudmisel viimaks välja öeldud karmi tõe -- Annat oli enne tapmist jõhkralt vägistatud, piinatud, ent ta elas veel ilmselt, kui tundmatuks jäänudki koletised, jah, koletised, sest teisiti ei saa selliseid inimesi nimetada, korteri bensiiniga üle valasid, oli elanud veel mõnda aega, et elust tühjaks voolavana, valu ja jõuetuse poolt purustatuna põrandal lebades kuulda seinakappi lukustatud laste aegamisi vaibuvaid appikarjeid, kuni tuli ja suits viimaks kõigile kolmele halastasid ning nende eluküünlad kustutasid.
Kolm kui vastu tahtmist käest visatud mulla alla mattuvat kirstu, paljude lohutamatute lohutavad õlelepatsutused ja siis üksindus ja üksindus ja üksindus ning kui painajaudusse uppunud märkamatult teineteise järel roomavad päevad täis enesesüüdistusi, viha, valu ja viljatut eitamist. Oli aeg, kus ta oli üritanud hingevalu viinaga ravida, ent tulu polnud sest tõusnud, sest valu vaid süvenes ning hing mädanes aina hullemini.
Päästev tuimus tuli äkki ning ootamatult pärast seda, kui Vladimir oli mitmeid päevi kodust kordagi väljumata ning silmatäitki magamata nagu puuris vabaduse järele kõdunev metsloom masinlikult nurgast nurka sammunud, et juba ta igapäevaseks varjuks saanud hingekraapivat ahastust pisutki alla suruda, sest harjuda sellise jäleda kaaslasega ei saanud. Ühel hetkel murdus temas lihtsalt miski ning kadusid nii valu, ahastus kui ka enesesüüdistused, kadus kõik ning selle asemele tuli ükskõikne, päästev ja õnnis tühjus.
Kui poleks olnud tähelepanelikke naabreid, oleks see tuimus ilmselt ka Vladimiri elamise taagast vabastanud, ent naabrid olid ja mõistsid ja panid tähele ning läbi kurnatuseune hiljem häguselt vaid löökide all ragiseva uksepiida kaeblemist mäletav Vladimir turgutati haiglas üles, kuigi ta elamast väsinud südant tuli korduvalt taas tuksuma ehmatada ning tohtrid pidasid surma piiril edasi-tagasi pendeldanud mehe naasmist elavate ilma pisikeseks imeks.
Pärast haiglat tuli Vladimiril taas elama õppida ja ajapikku sai ta sellega ka hakkama. Tegelikult polegi inimesel igapäevaseks kulgemiseks palju vaja ning kui automaatpiloot oma ülesannetega hakkama saab, jõuavad päevad enamasti kenasti õhtusse ning hommikud ei jää saabumata. Loomulikult oli paremaid ja halvemaid aegu, ent kellel neid poleks. Kuigi, jah, viimasel ajal oli halvemaid aegu taas palju tihedamini ette tulnud.
Kui Vladimir oli pihtimuse lõpetanud, seisis ta pikalt vaikides, selg vastu seina toetatud ja vaatas oma värisevaid käsi. Justkui oleks kaugelt teekonnalt koju jõudnud, mõtles ta oma tundeid kaaludes. Elus tunne oli tagasi tulnud. Hea oli taas valu tunda.
«Mis see oli,» küsis ta viimaks tasakesi, peaaegu sosinal.
«Teie enese mälestused, mu sõber,» vastas poodnik.
«Jah,» nõustus Vladimir ja ei küsinud enamat.
«Aitäh,» ütles ta siis.
Vanamees raputas aeglaselt pead.
«Teil pole vaja mind tänada. Minult ei saanud te midagi peale ühe väärtusetu ja tühja karbi. Kõik, mis loeb, kõik, mis tegelikult tähendust omab, on teil alati enesega kaasas olnud. Uskuge mind, miski siin ilmas ei kao, ei sure täielikult, kuni on neid, kes mäletavad. Neid, kes mälestusi elus hoiavad ja neid kalliks peavad. Neid, kes pole otsustanud unustada.»
«Ent ometi... miks... mille eest...» Käed tõmbasid rusikasse.
Vanamees astus Vladimiri poole, pani talle käe õlale.
«See on elu -- vahest väga jõhker ja mõistmatu ja nii ebaõiglane, ent see on elu. Meie elu, soovime me seda või mitte. Ja isegi rasketel hetkedel ei ole meil õigust alla anda. Kasvõi nende nimel, keda enam ei ole. Ennekõike nende nimel. Teisiti ei tohi. Ei saa. Pole õigust alla anda, sest siis pole sa enam inimene. Oled rämps. Oled kõdu.»
«Aga kui enam ei jaksa, kui lihtsalt pole enam jõudu edasi minna? Kui kõik, mis midagi loeb, on jäänud seljataha? Milleks siis enam võidelda? Kelle või mille nimel?»
Poodnik ohkas ning oli ses ohkes nii palju tuttavat valu ja meeleheidet, et Vladimir tundis, kui oleksid nad sel hetkel tolle imelise inimesega üks ja üheks said sel viivul nii nende meenutused kui kaotused ja olid need kõige hingerebivamate peensusteni sarnased. Ja oli ses viivus nii palju äratundmist ja alles oma aega ootavat mõistmist, et praegu veel ei olnud jõudu seda tunnistada, oli adumist, et ükski inimene ei saaks ja ei tohikski kogu ses avastuses peituvat tõde ühe sõõmuga tajuda, sest liialt suur oli too silme eest läbi vilksatanud mõistmine, liialt suur ühe väikese ja väeti inimolevuse jaoks, et tilluke tõeseeme kohe tärgata suudaks.
«Vahest olen ma mõtelnud, et ehk on nad kõik kusagil alles, need inimesed, keda me kunagi armastanud, kalliks pidanud oleme, Vladimir. Ma ei tea seda. Keegi ei tea. Aga kui see tõepoolest nii on, ja ma tahaksin sellesse kogu südamest uskuda, siis jäävad nad tegelikult alati meiega, sellistena, nagu me neid mäletame, sellistena nagu nad olid ning meie mälestused headest aegadest, me eilsete päevade hetkedest, on sillaks, mis elavate ja siit ilmast lahkunute maailmu ühendavad. Pole just palju asju, millesse siin ilmas enam uskuda tasuks, kas te ei leia?»
Vladimir vaikis. Käed ei värisenud enam. Käed polnud enam rusikas.
«Inimvõimuses pole surnuid äratada, me ei suuda olnut oma soovi järgi ümber voolida, ent ma olen oma pika elu jooksul jõudnud arusaamiseni, et kui siin ilmas on olemas kasvõi kübeke õiglust, ja seda peab olema, sest muidu oleks elu tõepoolest väljakannatamatu, siis antakse mõnedele meie hulgast, väga vähestele ja imeharva, siiski võimalus pisut olemise kulgu muuta. Minna oma meenutustes tagasi. Minna tagasi sellesse eilsesse, mida sa juba päästmatult kadunuks oled pidanud. Aidata. Toetada. Äratada. Kas te mõistate mind?»
«Ma väga tahaks. Ma tõesti väga tahaks.»
«Uskuge mind, see on väga hea algus.»
Vanamees võttis Vladimiril õlgadest kinni, vaatas sügavalt silma.
«Minge nüüd koju,» Õrnalt ja hoolitsevalt, justkui lapsele. Julgustavalt.
Vladimir noogutas kõhklevalt, siis veel, juba julgemini, kindlamini, astus ukseni, langetas käe lingile, pöördus veelkord aeglaselt, mõtteisse vajunult ümber.
«Kui ma homme... kas..?» Sõnad ei tulnud välja. Ega polnud tegelikult vajadustki.
Poodnik ei vastanud. Ta vaid seisis, käsi hüvastijätuks tõstetud ning oli ses hetkes sellist soojust ja headust, et Vladimir mõtles, et las siis olla, las jääda pealegi, sest just nii ja just sellisena soovis ta seda imelist inimest mäletama jääda. Nii ei öelnud ta enam sõnagi ja lahkus hüvasti jätmata.
Salamisi jõudu kogunud kutse sai Vladimirist lõplikult võitu mõned päevad hiljem. Olles vanalinnas terve pärastlõuna ringi jalutanud, oli ta viimaks sunnitud enesele tunnistama, et ei suuda leida ei end talle ilmutanud poekest ega isegi tänavat, kus see asus. Ja polnudki see avastus tema jaoks suur üllatus, sest toda teadmist oli ta tegelikult eneses kandnud alates hetkest, mil ta hüvastijätusõnu lausumata mõttes poodnikuga jumalaga oli jätnud.
Pigem enese rahustuseks, kui lootuses midagi ka tegelikult saavutada, tüütas ta küsimustega tänavatel ringi jalutavaid möödujaid, kes aga ta segaste päringute peale midagi asjalikku kosta ei osanud ning vaatasid imestunult järele tollele veidrale võõrale, kel juustes juba omajagu halli, suul alatine nukker naeratus ning kelle sinisilmade sügav ja rahulik pilk jättis teda kohanutele mälestusena kaasa kes teab millest võrsunud veendumuse, et nad kohtasid inimest, kes on pikalt ja raskelt teekonnalt elutarkuse poolest rikkana koju tagasi jõudnud ning saanud sel viisil teadma üht lihtsat ja olulist tõde, millega vaid väheseid meist õnnistatud on.