Tõlkinud Sash Uusjärv
Üksik valgusfookus, kaduvväike hõõguv elukübe oli nende püüdluste eesmärk. Soov taasluua säde, millest kõik alguse sai. Mõned küsisid miks, mõned rääksid hukatusest, teised jälle needusest. Paljud arvasid, et nad mängivad Jumalat, veel enamad aga, et nad on teaduse uusi aluseid sepistavad pioneerid. Midagi kvantide taga, kuid alati on aparaatides kotermann sees.
Singulaarsus ei olnud veel aset leidnud. Ent Brookhaveni Instituudi füüsikute grupp oli juba palju päevi katkematult töötanud. Ootus, et nüüd tõepoolest on kätte jõudmas otsustava läbimurde päev ja nad kordavad suur pauku, oli haripunktis.
?Hawkings, kas sa Cerenkovi trigerit kontrollisid?? küsis Donovan.
?Jah, see on suhe peaks õige olema,? vastas Hawkings.
?Aga kuidas berülliumkonduktoriga lood on? On ta õige nurga all??
?Eelmise tulistuskatse vibratsioonid võisid seda muuta. Sellepärast me ehk ei suudagi endoplasmaatlise interakstiooni alustamiseks vajalikku temperatuuri saavutada. Korraliku tuumsädemeta kvark-glouni plasma ei moodustu.?
Hawkings sisenes ?tähekambrisse? ja Donovan võttis pika sõõmu oma viimasest kirsikoka purgist. Laual tema umber laiali oli tühje purke palju.
?Sa jood seda värki liiga palju,? ütles McNabb.
?Ma tean, kuid ma vajan kofeiini,? vastas Donovan katseruumidest lahkudes ning eemal hallis asuvate müügiautomaatide poole suundudes.
?Kuidas asjad lähevad ka?? küsis McNabb.
?Ma kalibreerisin berülliumkonduktori kaldenurga ümber, et vibratsiooni kompenseerida.?
?Tubli on! Aga olge seal sees ettevaalikud.?
Kui Hawkings kambrist väljus, sisenes Donovan parajasti kolme kokapurki kandes ruumi. Seejärel andis ta käskluse kollimaator sisse lülitada. Umbes kakskümmend sekundit pärast seda, kui kaks esimest kullaioonide kiirt peaaegu valguskiirusel kokku põrkasid, kadus kõik hiilgavasse tuunjasse valgesse.
***
Ja ratas pöördus veel kord?
***
Grupp teadlasi üritas läbimurret saavutada. Nad olid juba liiga kaugele läinud, et nüüd pooleli jätta. Oli möödunud kolm tuhat aastat sellest, kui teadlased on tõstatanud hüpoteesi eksistentsi ainsast allikast, ainsast aurustumata jäänud jäänukist peale suur pauku. See oli olnud pea kakssada aastat tagasi, kui nende pikamaasensorid olid leidnud ?ajaeelse mulli?, nagu seda nimetati. Kaks nädalat tagasi olid nad esimestena ühinendatud galaktikast leidnud universumi südame.
?Kest tundub olevat valmistatud adhriiumist. Seda elementi võib leida ainult kokkulangenud musta augu tuumast,? sõnas Hirix.
?Mida me sinu arvates kesta läbimiseks võiksime kasutada?? küsis Nefir.
?Harmooniline aine-destabilisaator peaks materjalikihti sisenemiseks just piisavalt vedeldama. Test näitas, et eal see on tõepoolest mingi õõnsus või ruum,? märkis Shehur.
?Mõelda vaid, me leidsime midagi sellist, mis eksisteeris enne aega, midagi eelmisest universumist,? sõnas Sleybac.
?Me ei ole veel midagi leidnud. Kuni me läbimurret ei saavuta ega tõesta Martochi teooriat tuuma säilimisest, ei tea me selle kera päritolust midagi,? sõnas Shehur.
***
Kui harmooniline pommitamine oli kera seinu nõrgestanud, lipsasid kaks teadlast läbi materjalihoovuse. Nende pilgule avanes ruum täis võõraid aparaate, jäänukeid esimestest, kelle süüdatud sädemest sündis uus universum, nende universumi. Kolmesõrmne soomuseline käsi korjas üles väikese punase metallist konteineri, mis oli üleni veidrate kirjadega kaetud. Ta silmitses seda veidi. Samasuguseid oli ruumis veel palju, lasudes millelgi, mis oli arvatavasti altar.
?Hirix, neid kasutati vist loomisrituaalis, mis meid sünnitas. Neid on siin nii palju,? ütles Shehur.
?Suuka nimel, pane see maha!? karjus Hirax.
Kähku asetas Shehur metallurni altarile tagasi.
?Vabandan, et su peale karjusin, kui me ei tea, mida iidsed loomise tule süütamiseks tegid ning kindlasti ei taha me seda ise teha. Samuti ei soovi me äratada jumalaid enne õiget aega,? ütles Hirix.
?Võibolla peaksime lahkuma, enne kui midagi valesti läheb,? arvas Shehur.
?Nõus. Me saavutasime oma eesmärgi, avastasime ?ajaeelse mulli? ja uurisime selle sisemust, tõestades nii Martochi teooria. Nüüd on meil aeg minna,? nõustus Hirax.
Kui teadlased alustasid mulli väliskesta tihkestamist, sähvatas midagi. Kolm sekundit peale esimest tantsisklevat kuumvalget vilksatust lakkas kõik olemast. Valge valguse lainetav voog liikus kiiremini kui intelligentsed silmad iial näha suudavad. Nende hirmud olid teoks saanud. Nad olid äratanud iidsed jumalad ja süüdnud jälle korra loomise tule.
***
Ja ratas pöördus veel kord?
***
Sügaval veintumeda mere ääretus otsatuses libises draakonisarnane madu läbi kosmilise olluse. Ta oli viimane elusolev liik, viimane teadvusesäde muidu kauakestvas vaikses universumis. Sada tuhat aastat oli ta otsinud loomise sfääri. Sada tuhat aastat käesoleva hetkeni oli ta otsinud asjata. Kerale lähenedes kuulis ta sellest voogavat õrna huminat. See oli esimene neist, mille ta oli leidnud, mis oli veel elus ja töötas. Kõrgsageduslik heli oli kindel märk sellest, et sügaval sfääri põues lõõmasid ikka veel loomise tuled. Kuid oli see õige sagedus?
Madu võttis iidsest paunast pisut kullatolmu ning puistas selle kerale. Harmooniline sagedus muutis selle purpurseks. Värvitest tõestas täpse tabamuse lõplikult.
?Minu nimi on Lagnash. Nende nimel, kes on enne olnud, ja nende nimel, kes veel tulevad, kummardan ma sinu ees.?
Samast kukrust tõmbas ta välja kaks väikest klaasist pallikest ja purustas need vastu loomise kera. Keemiline reaktsioon süütas haruldase metallisegu ning hiilgav vedela valguse sähvatus neelas kiiresti kõik oma teel.
***
Ja ajaratas alustas järjekordset pööret.