Michael Lohr on mitmekülgne mees. Vist ainult pühendumusega salateadustele saab seletada fakti, et ta leidis meie võrguajakirja. Ning otsustas, et tahab kaastööd pakkuda ? lihtsalt seepärast, et eesti keel on üks neid väheseid, milles tal veel midagi ilmunud ei ole. Vastastikku nõu pidades leidsime, et algatuseks sobiks kõige paremini üks tema intervjuudest ? sest Storm Constantine on kirjanik, kes vääriks ka Eestis senisest suuremat tähelepanu. Ning kui intervjuu tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub vastuseid, siis ? nii see ju peakski õige ulme ja ulmekirjaniku puhul olema.
Tõlkinud Juhan Habicht.
Storm Constantine on hea kujutlusvõimega ja viljakas kirjanik. Muidugi, te ei tarvitse minu sõnu uskuda. Aga Michael Moorcock nimetab teda "gootiliku rock'n'rolli kuningannaks" ja kiidab teda kui väga head fantasy-autorit. Ning Neil Gaiman on väitnud, et "ei vahetaks Storm Constantine'i ka tosina Anne Rice'i vastu".
Legendaarseks on saanud Wraeththu ja Grigori triloogiad, neile järgnenud romaanid on lisanud tema loomingu värvikiirevale maastikule uusi kõhedusttekitavaid toone. Silmagi pilgutamata võtab ta käsitleda raskeid ja vastuolulisi teemasid: religioon, ökoloogia, poliitika, seksuaalsus.
Hiljuti oli mul võimalus Stormiga vestelda "müütidest ja reaalsusest, elust ja surmast, jäätisest ja šerbetist".
Ma olen sageli väitnud, et sa oled briti vaste Anne Rice'ile: ma tahaksin vaid, et ameeriklased sellest viimaks aru saaksid. Tuleb aga meelde ka Terry Pratchett, briti autor, kelle raamatuid müüakse maailmas miljonite kaupa, kuid kellel on suuri raskusi ameerika raamatuturule pääsemisega. Kuidas sulle tundub, kas su romaanid on keskmise ameerika lugeja jaoks liiga harjumatud või on mingeid muid põhjusi, miks sinust USA-s veel kultuskirjanikku pole saanud?
Mu kirjandusliku karjääri algusaegadel väideti sageli, et mu tööd on "liiga inglisepärased" ja mu Wraeththu triloogiale järgnenud romaane Ühendriikides tõepoolest ei müüdud. Ma arvan siiski, et asi on reklaamis, tutvustamises. Internet aitab tublisti kaasa, on teinud mu teostega (või õigemini nende olemasoluga) tutvumise lihtsamaks väljaspool Suurbritanniat asuvatele lugejatele. Aga ega ma vist ei kirjuta tõesti selliseid "mugavaid" lugusid, mida Ameerika fantasy peavool hõlpsasti alla neelaks. Vahel on fantasy-le omane taust mu romaanides kõrvalise tähtsusega. Mulle meeldib maailmasid välja mõelda, aga palju põnevamad on minu jaoks suhted tegelaste vahel. Praegu mind lausa painab see, kuidas inimesed alatasa üksteisega suhelda ei oska, mööda räägivad, suhtluspartnerite mõtete ja tunnete kohta täiesti ekslikke oletusi teevad, ning kuidas see loomulikult viib teineteise mittemõistmise ja tülideni. Ma näen seda enda ümber iga päev, igal elualal. See on üks inimese suurematest probleemidest.
Räägi, kust sa inspiratsiooni ammutad? Kust sa leiad oma muusa?
Need on keerulised küsimused. Ma arvan, et kirjutamine - või õigemini jutuvestmine - on mul lihtsalt veres. Minu muusa on üsna kapriisne olevus, kes võib väga ebasobival hetkel ja ette teatamata puhkusele minna,aga üldiselt me saame hästi läbi. Kui asjad väga kokku jooksevad, siis ma kasutan mediteerimist ja reikit ning see toob muusa kapates koju tagasi!
Kas muusa sind vahel ka üllatab? Teisisõnu, kas sa kuulud nende inimeste hulka, kes hoiavad nii autos kui kõigis tubades pliiatseid ja märkmikke, et olla valmis, kui muusa saabub ootamatult, näiteks kell neli hommikul, ja toob kaasa kirjapanemist nõudva mõtte? Või on su loov energia paremini kontrolli all?
Ideed kipuvad ootamatutel hetkedel tulema küll ja mõned parimad nendest on jäänud kirja panemata - just seepärast, et mõte on tulnud kell neli hommikul ning ma olen olnud liiga laisk, et voodist välja ronida ning seda kirja panna. Vahel ma vaatan mingi filmi või loen ajaleheartiklit ja järsku hakkab mind huvitama, mis sai edasi. Või siis paneb mind mõtlema mõni kõrvaltegelane mingis loos või olukorras, tegelikus või väljamõeldus. Küllaltki suur osa uue Wraeththu triloogia materjalist on kasvanud välja sellest, et mind on esimest triloogiat üle lugedes hakanud huvitama tegelased, kelle roll oli seal üsna väike.
Wraeththu triloogia oli bestseller nii Suurbritannias kui Ameerikas - mis plaanid sul selle populaarse sarja jätkamisel on?
Ma kirjutan uut triloogiat. Esimene osa, "Wraiths of Will and Pleasure" ilmus 2003. aastal. Teine osa, "Shades of Time and Memory", on ilmumas. Kolmas, "The Ghosts of Blood and Innocence" on kirjutamisel ja 2005. aasta plaanis. Suurem osa uue triloogia tegelastest kuuluvad järgmisse põlvkonda ja mul oli päris lõbus kirjutada sellest, mida nad arvavad eelmise põlvekonna tegemistest. Ka olen ma täpsemalt lahti kirjutanud valdkondi, mis jäid esimeses triloogias visandlikuks.
Grigori triloogia näib olevat mõjutatud Andrew Collinsi töödest. Ma ei ole mõnede Collinsi oletuste ja tõlgendustega nõus, eriti mis puudutab Atlantise asukohta, aga siiski tunduvad tema uurimused Atlantisest, nephilimidest ja vaatlejatest päris põnevad. Kuidas tema tööd su raamatuid mõjutasid? Kas tema uuringud on mõjutanud ka su metafüüsilisi vaateid?
Andy on järjekindel ja põhjalik uurija ning tema tehtud töö oli Grigori triloogia jaoks väga kasulik. Ma kasutasin seda taustamaterjalina. Me oleme mõlemad väga huvitatud nephilimdest/vanast rassist. Ma õppisin temalt maagia kohta palju uut ja igasuguse teabe osas on ta endiselt tõeline kullaauk. Tema töötab praegu uue materjaliga ja mina töötan Wraeththuga, nii et töö osas meid praegu miski eriti ei seo, aga me oleme endiselt head sõbrad ja saame võimaluse korral kokku.
Hingeasjad, usulised tõekspidamised kuuluvad inimese eraelu, varjatuma poole juurde. Mina näiteks olen uurinud erinevaid religioone: varajast hinduismi, šamanismi, gnostilist kristlust, budismi. Neist kõigist olen ma ka kirjutanud ja mingil moel on need kõik koos minu praegusest maailmavaatest. Ma tean, et Bast ja Sekhmet on sulle hingeliselt tähtsad - oled sa nõus lähemalt rääkima?
Ma olen uurinud Egiptuse jumalannade Basti ja Sekhmetiga seotut, kuid ma pole end pühendanud neile ega ka mingile teisele religioossele süsteemile. Ma ei tahaks enda puhul kasutada ka sõna "eklektik" - sest kas ei ihka iga Silver Ravenwolfi raamatut lugenu nimetada end "eklektiliseks nõiaks"? Nojah, nüüd lõid minus välja mingid elitaarsed ambitsioonid? Aga kokkuvõttes võib vist siiski öelda, et minu maailmavaade on üsna eklektiline. Ütleme: ma olen usklik, aga ei võta ühtegi religiooni omaks.
Mõistan ja nõustun. Mis inspireeris sind kirjutama koos Eloise Coquio'ga aimeraamatut "Bast and Sekhmet: The Eyes of Ra"?
Olime teinud Basti ja Sekhmeti uurimisel palju põnevat tööd ning nägime võimalust sellest kirjutada - tundsime, et sellist raamatut oleks vaja.
Koostöö istub meile mõlemale ja me teeme eeltööd, et kirjutada veel üks raamat Egiptuse rituaalidest. Koos temaga aitame käigus hoida rühma nimega "Lady of the Flame Iseum", see on Isise kultusele pühendatud organisatsioon, mis tegeleb maagia ning sellekohaste loengute ja treeningute korraldamisega.
Mis ajendas sind koos Deborah Bensteadiga kirjutama aimeraamatut "The Inward Revolution: Discover the Secrets of the Greatest Human Power"?
Hakkasime kirjutama raamatut maagilistest rituaalidest, kuid toimetajatel ja kirjastajatel olid omad ettekujutused ning kõik see asi valgus väga laiali. Kokkuvõttes ei tulnud see välja nii, nagu ma oleksin tahtnud. Ja selle nimel, et autorite nimed oleksid kaanel tähestiku järjekorras, lasin ma end mitmes osas kõrvale tõrjuda! Seega siis palju tööd ja kehv tulemus. Kogemus, mida ma ei tahaks korrata.
Nagu su romaanid, on mulle meeldinud ka su lühijutud. Su mõlemad jutukogud, "The Oracle Lips" ja "Three Heralds of the Storm" on suurepärased. Kui sa peaksid välja valima ühe oma lühijutu - näiteks ajakapslisse paigutamiseks - siis millise? Ja miks just selle?
Sellist küsimust ma ei oodanud! Tõesti raske otsustada. On mitu juttu, mis mulle endale meeldivad, aga ma nimetan selle, mis esimesena pähe tuli: "Blue Flame of a Candle". Aga miks? Mulle lihtsalt meeldib selle loo õhustik. Vabandust, aga ma ei oska paremini seletada.
Oma varasemates intervjuudes oled sa rääkinud inglimüütidest, sidudes neid faktidega hiljuti avastatud hõimust, mis sooritab oma šamanistlikke rituaale, kandes kaeluskotka tiibu. Piltlikult võttes näib see kajastavat inimeste igavest iha lennata. Igatsus lennuoskuse järele on väga vana ning meie müütide ingleid võib võtta kui ettekujutust seosest lennuoskuse ja puhtama, parema inimloomuse vahel. Sinu romaanis "Stalking Tender Prey" pärineb targem, maagiat valdav rass pühaks peetud mäelt. Kas sinu arvates on juhus, et nii paljude rahvaste müütides on jumalate asupaigaks just mäetipud?
Ei, ma ei pea seda juhuseks. Ma ei tahakski midagi lisada - aga siis võiks jääda pisut vildak mulje. Võimalik, et paljud müüdid on pärit samast allikast - ja et Andy Collinsi mõte kõrgeltarenenud vanast rassist, mis elutses "kõrgetes kohtades" polegi nii vale. Tähendab, mulle meeldiks, kui see oleks tõsi, aga ma arvan, et me ei saa seda kunagi teada. Ma ei tahaks esineda kindla, ühese arvamusega.
Mitmetest kultuuridest võib leida langenud ingli arhetüübi, mässaja ingli, kes tekitab seni püsinud süsteemi lõhe. Egiptuse Set ja Skandinaavia Loki on vaid kaks esimest, kes meelde tulevad. Indiaani müütide Kaaren on oma vempudega samuti mingis mõttes mässaja. Ma olen sageli mõelnud, mida Set peale hakkas, kui ta Egiptusest pagendati - kuhu ta läks? Äkki ta suundus põhja poole ja rajas indo-euroopa rassi. Kas sa teadsid, et legendide kohaselt olid Setil erepunased juuksed ja hele nahk?
Teadsin küll. Üks teooria ütleb, et lood Egiptuse jumalatest toetuvad ähmastele mälestustele esimeste vaaraodünastiate ajast - seega võib neil olla realistlik taust. See käib eriti enneaadide kohta: Atum, Shu, Tefnut, Geb, Nuit, Osiris, Isis, Set ja Horus. Mul on sageli selline kahtlane tunne, et nende puhul võib olla tegemist kunagi reaalselt elanud inimestega ning et müüdid nende jumalikust olemusest tekkisid alles tagantjärele. Loomulikult võin ma ka eksida! Oma Sumeri jumalate kohta käivas raamatus "Genius of the Few" jõuab Christian O'Brien samale järeldusele Anu, Ninlili jt kohta. Selles on oma tõetera. Kui keegi on oma jõu ja karismaatilisuse poolest "elusuurusest suurem", siis võidakse teda tagantjärele väga hõlpsasti hakata üleloomulikuks olendiks pidama. Lugusid ei pandud tollal ju kirja, need liikusid suust suhu ja võisid sel moel kergesti võimenduda. Neil päevil polnud ju teleülekandeid otse sündmuskohalt! Paljusid Iiri ja Walesi müütide tegelasi, kes olid vanades lugudes lihtsalt kangelased, peetakse uus-paganluse raames jumalateks.
Tõepoolest, mul on enneaadidele mõeldes samasugune tunne. Ma arvan, et see "tunne" võib pärineda mingist sügavast liigimälust. Aga selle kohta, kuidas reaalsetest inimestest saavad legendid ja siis mütoloogilised jumalad, on häid näiteid. Musta mere ääres teostatud arheoloogilistel väljakaevamistel leitud esemed näitavad, et tõenäoliselt oli Wotan - või Odin - esimesel sajandil eKr elanud germaani hõimujuht, kes rändas pealetungivate roomlaste eest põhja poole, sellest siis ka lood vaniridest ja aesiridest ning rahvaste rändamistest. Vanirid võisid olla varasemad hõimud, kes elutsesid põhjas enne sõjakamate indo-euroopa hõimude ehk aesiride tulekut.
Tundub, et ainus tegevusvaldkond, mis mõjub karmale veel hullemini kui kirjanduskriitika, on advokaadi oma - eriti kui mõelda Ühendriikide rahaahnetele tüüpidele. Pöörad sa tänapäeval kriitikutele üldse tähelepanu?
Kui ma seda teeksin, siis ma oleksin kas ennast ära tapnud või sarimõrvariks hakanud! Ei, tegelikult on mõned kriitikud minusse hästi suhtunud. Kriitika on iseenesest veider asi, sest igaühe arvamus mingist filmist või raamatust on nii subjektiivne. Näiteks võin ma mõnda filmi vaadates algusest lõpuni põnevusest niheleda, aga kui ma seda siis mõnele sõbrale soovitan, leiab tema selle läbinisti igava olevat. Mis mulle kriitikute puhul eriti närvidele käib - nad ei kasuta sõnu "minu arvates", kuigi tegemist ongi just ja ainult sellega. Aga nad väidavad, et miski on geniaalne ja et miski on jama nii enesekindlalt, nagu oleks nende sõnad juba kivisse raiutud. Sellega ei saa ma kuidagi nõustuda ja see paneb mu vere keema. Teine asi, mis on mulle sageli nalja teinud: kui lugeda eriti üleolevat arvustust mõne raamatu kohta, ja vaadata siis, kes see kriitik on, võib tavaliselt leida, et tegemist on "kirjanikuga, kes otsib kirjastamisvõimalust". Seda juhtub väga tihti. On neid, kes oskavad kirjutada, ja neid, kes ei oska isegi mitte kritiseerida!
Paul Devereux räägib oma raamatus "Haunted Land" kummituslikest, üksildastest paikadest, keskendudes kummituslikele teedele ja "fantoomsõidukitele". Ma tunnen mitut inimest, kes on selliseid asju kogenud. Öeldakse, et Inglismaal ja Walesis on rohkem kummitusi kui kusagil mujal kogu maakeral - ning et Inglismaa mahajäetud teedel võib kohata nii Rooma leegionäre, viikingeid kui ammusurnud teeröövleid. Kas sa oled juhtunud kummitustega kohtuma?
Mul on elus olnud palju seletamatuid kogemusi, rohkem, kui ma loetleda jõuan. Aga kõik need on sellised pisiasjad. Ükski suur tont pole minu poole vuhisenud ja "Böö!" hüüdnud. (Ma loodan, et midagi niisugust veel juhtub!) Lihtsalt väikesed veidrad asjad. Üks näide: mõne kuu eest ma tulin trepist alla ja arvasin nägevat, kuidas mu abikaasa Jim (pikka kasvu mees) läks elutuppa. Ma järgnesin talle, hakkasin juba talle midagi rääkima, aga kui ma ringi vaatasin, oli tuba tühi. Ja nagu selgus, oli Jim kogu selle aja õues olnud. Niisuguseid asju on mitu korda juhtunud. Kord nägin jälle pikka kasvu meest elutuppa minemas ja arvasin, et tegemist on sõbraga, kes meil parajasti külas oli. Läksin järele ja leidsin eest tühja toa, sõber oli aga maja teises otsas.
Oled sa kunagi UFO-t näinud? Mis on sinu kõige kummalisem kogemus?
UFO-sid mitte, aga teismelisena kohtasin ma liputajat. Kuid ma olin nii lühinägelik (ma keeldusin prille kandmast ja kontaktläätsesid sel ajal ei olnud), et ma ei saanud enne arugi, mida ta teeb, kui olin juba temast möödas. Aga kõige kummalisem kogemus - kord ärkasin ma kell viis hommikul ja tajusin kõigi meie tänava elanike unenägusid. Segane mulin, valge müra - ja väga hirmus. Mulle tundus, et sellest vabanemiseks pean ma peast võtma nähtamatu kiivri, ja iga kord, kui ma püüdsin seda oma kujutluses teha, ei suutnud ma korralikult keskenduda ning see vajus pähe tagasi. Õudne. Ma ei tea, kust see tuli, aga tundus, nagu kõneleks samas toas väga palju erinevaid hääli. Mul ei õnnestunud ka Jimi äratada. Ma olin sel ajal üsna aktiivselt maagiaga tegelenud, äkki ma olin end siis mingile veidrale kosmilisele kanalile avanud! Õnneks ei kestnud see kaua ja võibolla oli see vaid väga intensiivne unenägu. Ma usun niisuguste asjade võimalikkusse, aga samas olen ma nende suhtes ka väga skeptiline.
Oled sa kunagi mõlenud lasteraamatu kirjutamisele - või asetaks see loomingulises mõttes liiga suuri piiranguid?
Küllap oleks mul raske vältida asju, millest ma sageli kirjutan, kuid mis poleks lastele tõepoolest sobivad. Mingitpidi mulle meeldiks lastele kirjutada, sest nad on nii altid vastu võtma kõike imelist, aga kuna mul endal lapsi ei ole - ning ei ole ka suuremal osal mu sõpradest - siis ma pole kindel, et oskaksin leida õige tooni. Mul ei ole kokkupuudet laste maailmaga, ma ei tea, kuidas lapsed tänapäeval maailma näevad. Ning vähe on tobedamaid asju kui täiskasvanu, kes püüab kasutada laste sõnavara, et nendega kontakti saada.
Me oleme Eloise Coquio'ga mõelnud, et peaksime kirjutama "teismeliste nõidade" plahvatuslikult kasvavale massile tasakaaluks dokumentaalraamatu. Päris selge, et selle teema kohta oleks vaja ka arukaid raamatuid, sest neid "kuidas oma endist boyfriend-i konnaks muuta" tüüpi raamatuid on nii tohutult palju. Ma rääkisin sellest ka ühe oma teismelise sõbraga ja ta ütles, et seda on väga piinlik lugeda, kui vanemad kirjanikud püüavad teismeliste keelepruuki jäljendada. Ent kui me kirjutaksime täiskasvanulikus stiilis, siis leiaksid mõned teismelised selle liiga kuiva olevat. Nii me polegi veel suutnud Louga seda dilemmat lahendada. Kirjanikud, kellel on endal lapsed, saavad selle probleemiga kergemini hakkama, sest nad elavad noortele omases keelekeskkonnas.
Tänan, et nõustusid intervjuule aega kulutama. Oli väga meeldiv vestelda nii erinevatel teemadel. Jään teene võlgu, nii et kui ma järgmine kord Inglismaale satun, teeksin ma sulle ja su abikaasale välja lõuna India restoranis - või siis võiksime vähemalt lähimas pubis värsket kala ja kartuleid süüa. Ja vestelda näiteks sellest, kuidas Guy Fawkesi pidustustes elavad edasi mõnusad, maalähedased paganlikud kombed.
Jään ootama, Michael - ja valiksin siis pigem India road.
Kui te pole veel ühtegi Storm Constantine'i romaani lugenud, siis ma ei hakka ühtegi neist soovitama, sest kõik on ühtviisi suurepärased. Kui võtate kätte mõne Stormi romaani, siis võite olla kindel, et selles on piisavalt intriige ja põnevust. Algajatel autoritel soovitaksin aga tutvuda tema jutukogudega, uurida tema stiili ja sõnakasutust. Paremat õpetajat ei leiagi.
Ja lõpetuseks veel üks millegipärast Stormiga seostuv tähelepanek: brittide valmistatud Coca-Cola maitseb kuidagi paremini kui ameeriklaste oma. Miks? Suhkrupeedid ja Boudicca ammune loits...