??oled ei keegi ja samas ka kõik
oled kui raamatust rebitud lõik
millel algust ei ole ja lõppu ei näe
sinust haarata püüdsin
veena valgusid käest??
?Nii imelik luuletus!?. Suvilaesisel laudisel istuv Marile oli pisut pettunud. ?Ise sa ütlesid, et see on väga ilus luuletus!?, arvustas blond plikatirts jalgu kõigutades autorit.
?Ongi!?, sähmas õde Ellen. ?Sa oled minust ju tervelt viis aastat noorem. Kasva veidi, siis hakkad maailma asjadest kah veidi rohkem aru saama. Kas elu on elamist väärt vaid siis, kui oled jäätist ja küpsiseid silmini täis ning karussellil sellesama sogaga nii iseennast kui ka teisi täis oksendad??
Mariel mossitas. ?See oli hoopis sinu deodorant, mis mul südame pahaks tegi?, kostus torus huulte vahelt pahuraid toone.
Ellen puhkes laginal naerma.
?Oled mis sa oled, kuid demagoogitseda oskad sa päris hästi!?
Mariel vaatas küsivalt Elleni poole.
?Mida see emagoogitsemine tähendab??
Ellen lagistas nagu pöörane. Pühkinud silmist naerupisarad, ütles ta väikesele mossitajale lõbusalt:
?See tähendab oskuslikku vaidlemist isegi juhul, kui sul õigus ei ole.?
Mariel ei saanud seletusest päris hästi aru.
?Kas see tähendab, et ma olen tark isegi juhul, kui ma rumal olen??, küsis ta juba silmnähtava huviga.
?Midagi sarnast jah?, vastas Ellen lõbusalt.
Marieli nägu selgines.
?Siis olen ma ju ikka päris tark.? Marieli hääles võidutses uhkusenoot.
Ellen vaatas kelmikalt oma õeraasu poole ja lausus tunnustavalt:
?Mõnikord oled sa päris taibukas.?
Marieli vallutas õrnusepuhang. Haaranud Elleni nimetissõrmest, vaatas ta oma iidoli poole ja teatas mesimagusal häälel:
?Lähme päevitama. Ma aitan sulle kreemi peale määrida. Muidu põletad ennast veel ära.?
Ellen heldis ja haaras Marieli käest.
?Tead mis, läki tõepoolest. Aga toome enne päevitusteki. Eks??
?Toome jah?, kõlas vandeseltslik vastus.
***
?Sul on nii ilusad pruunid õlad?, ütles Mariel.
?Kas see oli kompliment??, küsis Ellen heatujuliselt.
?Oli küll?, kostus tema selja tagant süvenenud hääl. ?Nad on eriti ilusad siis, kui nad kreemiga hästi koos on ja nii ilusasti läigivad.?
?Kuule! Ega sa selle kreemiga seal äkitse üle ei pinguta??
?Ei-ei?, kõlas kiire vastus. ?Kõik on just nii, nagu peab?, teatas õe selja peale kreemi mõnuga mätserdav Mariel. ?Kreem on mõnus ja su selg on mõnus ja päike on ka nii mõnus. Minul on ka päris mõnus.?
?Oi kui romantiline sa täna oled!?, oli Ellen pisut imestunud.
Mariel vaikis viivu, ohkas siis häälekalt ja lausus mõtlikult:
?Ma ei tea. Mul on kõhus imelik tunne. Selline, et nagu oleks täna viimane kord, kui sa lubad oma selga kreemitada.?
Elleni imestus süvenes veelgi, sest Mariel ütles seda kummaliselt tõsisel toonil. Kas Marieli vaevas see, et ta oli tema luuletust kritiseerinud? Ellen tundis ennast oma noorema õe ees pisut ebamugavalt.
?Sul on tõesti hea kujutlusvõime. Muuseas, ühes targas raamatus seisab, et igat päeva tulebki elada nii, nagu oleks see viimane.? Ellen oli ka ise pisut üllatunud, et ta niisuguse tabava seose leidis. Mariel vaikis. Ta tundis oma seljal rutiinses rütmis liikuvaid pehmeid peopesasid ning mõistis, et Mariel ei olnud oma mõttemaailmas seilates tema repliiki ilmselt kuulnudki.
Soovimata öeldut korrata, vajus Ellen mõtteisse ning sisenes järk-järgult oma unelmate maailma. Ta kujutles ennast kuulsa luuletaja ja kirjanikuna, kes võtab vastu rahvusvahelist kirjanduspreemiat. Hardusest kristaliseerunud õhkkonda rebestavad fotoaparaatide sähvatused, akadeemiliselt tagasipeetud, kuid ehedast vaimustusest pulbitsevad aplausid sisendamas eneseusku, hoides jõuliselt üleval ürituse pidulikkust. Kodulinnas ootab teda arvukas rahvahulk, kes ta sõna otseses mõttes ovatsioonide ja lilledega üle kulvab. Ta on üliõnnelik?
Mariel märkas peagi, et Ellen oli magama jäänud. Esimene mõte, mis teda läbis, oli oma õde virgeks raputada. Aga võib-olla oleks see Ellenit hoopis pahandanud?
Keskpäevaselt tuuletu leitsak väsitas. Rammestunud pilgul vaatas Mariel liblikate sebimist lillepeenra kohal ning sulges viivuks silmad?
***
...Kui Mariel silmad avas, ei saanud ta esiti aru, kas ta oli tõepoolest tukastanud või see ainult tundus nii?
Miski teda siiski häiris. Heitnud hulga kahtlustavaid pilke õuele, mõistatas Mariel kaua, enne kui mõistis, et tema ümber tantsisklevad liblikad olid pisut teistsugused kui need, mida ta oli nänud mõni hetk tagasi lillede juures. Aga võib-olla ei olnud ka. Mariel kehitas õlgu ? ta ei tundnud liblikaid.
Ellen magas ikka veel. Mariel raputas teda õlast, kuid õde ei liigutanud ennast.
Mariel tõusis püsti ja otsustas tuua vett. Vihmaveevannist pange välja vinnates mõistis ta ühtäkki, et ta ei teagi, milleks tal seda vaja läheb.
Mariel krimpsutas nägu. Pannud pange käest, proovis ta meelde tuletada, miks ta siia tuli. Ta ju ometi teadis, et pangetäis vett on tema jaoks liiga raske kandam!
Korraga kõitis tema tähelepanu üht hõredat rünkpilve läbinud sähvatus. Sähvatus kordus ning valkjas pilveräbal muutus kiiresti läbipaistmatuks. Pilvest väljus hääletult tumehall lopergune kera, ning vilgutanud korraks tuledega nagu lõbustuspargi neoonreklaam, maandus lehe moodi kiikudes sulgpehmelt otse õuele. Teine samasugune liugles aeglasel madallennul üle maja taga asuva põllusiilu ning kadus kõrvalhoone taha.
Mariel oli hämmastusest keeletu. Tema ees oleksid justkui valla paiskunud imedemaa väravad oma ilu, salapära ja muinasjutulisusega. Kas nüüd oli temast endast saamas selle maailma osake?
Tunded ei lõhestanud Marieli ? ta ei kartnud mitte põrmugi. Vastupidi ? teda valdas seletamatu sund joosta selle kummalise kera juurde, seda kõikjalt vaadata, katsuda, võib-olla nuusutadagi, kuid kindlasti ka Ellenile näidata. Hetk hiljem andiski ta kiusatusele järele ning vähimagi kõhkluseta lippas Mariel ootamatu külalise poole.
Jalgrada palistav elupuuhekk varjas tema eest mõneks ajaks kogu õue. Kui Mariel põõsaste vahelt välja astus, märkas ta imestunult, et loperguse kera ümber oli kogunenud kenake hulk inimesi. ?Huvitav, kuidas nad siia said?, imestas Mariel mõttes ja astus kõhklevalt inimgrupi poole. Majad asusid selles piirkonnas laialipillatult põldude ja metsasalude vahel ning ta oleks ju pidanud nägema, kui niisugune hulk inimesi nende suvila poole kiirustab.
Ebalevalt astus Mariel inimeste juurde, kellest ainsatki ei olnud ta varem kohanud, seisatas ning jäi kuulatama.
Keegi pidas kõnet ning rahvahulk kuulas rääkijat sügava tähelepanuga. Mariel ei näinud kõnelejat ega saanud ka üksikute temani jõudnud lausekatkete põhjal aru, millest räägiti. Vaadanud hetkeks kõhklevalt üle õla Elleni poole, märkas ta kergendusega, et õde lesis endiselt päevitustekil ja ei olnud õuel toimuvat veel ilmselt märganudki.. Tuli juhust kasutada, sest vaevalt oleks Ellen teda nii lähedale lubanud. Kiusatus oma õde üles ajada kadus ning Mariel hakkas inimeste vahelt läbi trügima.
??Me oleme tulnud teilt abi paluma. Me seisame väga tõsiste probleemide ees ning siit abi paluda on meie ainuke allesjäänud võimalus. Meil on vaja vabatahtlikke, kes osaleksid katsetes. Need katsed on ülitähtsad nii meie kui ka teie ellujäämise sesukohalt. Lubame, et need, kes katsed edukalt läbivad, saavad kindlasti koju tagasi??
Jutu sisu oli Marielile mõistetamatu ? ta oli hiljaks jäänud ega saanud enam aru, millest räägiti. Kuid selle eest vaatas ta kõnelejat suure huviga.
See oli keskmist kasvu, heledate õlgadeni ulatuvate juustega mees. Seljas oli tal violetjas, justkui vahaga kaetud kombinesoon, mis aga ei kahisenud, kui mees ennast liigutas. Heleda, päevitamata naha taustal olid kitsad, õrnakalt roosad huuled vaevalt märgatavad ning kummalisel kombel need rääkimise ajal eriti ei liikunudki. Kitsas ning veidi nöbijas nina tundus mongoliidselt esiletungivate põsesarnade tõttu ümaras näos ebaproportsionaalselt pisike.
Eriti paelusid Marieli selle mehe suured pruunid köördsilmad. Miski neis äratas võõristust. Mariel silmitses tähelepanelikult mehe nägu: tal ei olnud habet ega isegi mitte kulmu- ja ripsmekarvu. Ka ei olnud mehe näos ühtegi kortsu. Mees tundus ühekorraga olevat nii noor kui ka vana. See halvasti varjatud ebamaisus, mis igas vähegi arutlemisvõimelises inimeses oleks üksjagu võõristust tekitanud, vaid suurendas Marieli uudishimu.
Juhuslik tuulepööris keerutas Marieli näole juuksepahmaka. Neid silmade eest hooletult kõrvale puhudes adus ta imestusega, et kõneleja juuksed tuule käes ei liikunud. Nüüd tabas Mariel ära ka selle, mis mehe näos nii kummalisena oli tundunud: ta ei pilgutanud üldse oma kilajaid silmi, mis muutis tema näoilme kalgiks ja palju emotsioonitumaks, kui seda oli tema hääl. Kõik oli ühtaegu nii põnev kui ka pisut õudne. Mariel võbistas õlgu ning silmanud kõneleja kombinesoonil P-tähe peegelpildiga sarnast kujutist, vajus mõtteisse.
Unelemise katkestas inimeste sumin, Mariel virgus ning vaatas mehe poole. Too heitis talle võrdlemisi ükskõikse pilgu ja küsis:
?Kes kaasa tuleb? Meil on vähe aega!?
Lausekatketest sai Mariel aru, et mitte keegi kuulajatest ei söandanud enda abi osutada.
?Mina tulen?, ütles Mariel eneselegi ootamatult ning ehmus samal hetkel. Mis saab siis, kui ta õigeks ajaks tagasi ei jõua? Ellen saab ema ja isa käest kindlasti kohutavalt riielda?
Marieli valdas imelik lummus. Tema sisehääl ei tahtnud võõraga kaasa minna, kuid tema peas vasardas seletamatu teadmine, et just tema on see, kes suudab hädasolijaile abiks olla ja seepärast on kohustatud reisi tundmatusse kaasa tegema.
Mariel murdus. Tema kõhus tekkis imeline soojalaine, mis kandus üle kogu keha ja näis halvavat igasuguse tahtmise mõelda, rääkida, liigutada? Korraga kattis tema keha külm higi. Kui võõras selja pööras ja tumehalli kera suunas sammus, järgnes Mariel talle justkui hüpnotiseeritult. Ta seisatas viivuks ja vaatas üle õla õue poole tagasi.
?Ei tohi!?, krigises tema peas tuhm uitmõte, kajades ajusoppides vastu otsekui jalahoop vastu tühja rauast veetünni
***
Mariel võpatas ning avas silmad. Kõikjal tema ümber lömitas paks tinahall udu. Ellen, nende peresuvila, õu, liblikad, lilled, päikeselõõsk ? kõik see haihtus hääletult otse tema silme all, sulades olematuks nagu tükike võid kuumal pannil. Näis, nagu oleks see tinahall vatt nad kõige täiega alla neelanud.
Suhu lõi ebameeldiv metallimaitse. Mariel tundis, kuidas ta nähtamatusse tunnelisse imeti ning vastupandamatu jõu mõjul selles üha kiiremini edasi liikus.
Kuulmata oma häält, röökis meeletu kiirusega tundmatusse kihutav Mariel valust ja õudusest. Ta tundis, kuidas keha tasakaalutunnetuse kaotas ning mõni hetk hiljem magusvalusa raginaga sõna otseses mõttes pulbristus. Meeletult pingutades üritas Mariel vaadata oma tundetuks muutunud käsi ja jalgu, kuid ei suutnud neid leida. Pimestatuna ootamatult süttinud heledast valgusest, sisenes ta poolläbipaistvasse sültjasse massi ning kaotas teadvuse.
...Marieli ümbritsenud valkjas uduloor hajus hetkeks ning ta leidis ennast avarast toast. Ovaalse laua taga istusid kolm suurte silmadega halli inimesesarnast olevust. Keskmine neist vaatas Marieli teraselt ja lausus:
?Sa oled väljavalitu. Sa pead uskuma seda, mida sulle räägitakse. Ka seda, mida sina räägid, peavad kõik sinusarnased uskuma. Sulle näidatakse asju, mida sa ise vaadata ei oska või näha ei saa. Minu nimi on O-Zu. See ei ole meie viimane kohtumine??
Hüpnotiseeritult vaatas Mariel, kuidas nähtamatu jõud tema pähe tungis ning mõtted kui pikergused kummist pallid sealt välja rebis. Hetk hiljem jälgis Mariel hämmeldunult, kuidas samad mõtted mahedalt helisevate kristallkuulikestena tagasi liuglesid...Õrn, soe, justkui kristallist jõulukella sädelev helin hääbus temast taas ule tulvava tühjuse kõikvõimsusesse.../
Hallist, lainetavast hämarusest hakkas kostuma vaikne siristav heli. Üha tugevnedes muutus see läbitungivaks pinisemiseks, millest sai lõpuks justkui tormise ookeani kõrvulukustav kohisemine. Kogu see tuhandete dissonantside sümfoonia tungis ahelreaktsioonina iga keharakuni, vapustates kogu keha,
Hall voolus tumenes hetkeks ning hakkas seejärel tasapisi heledamaks muutuma, kuni lõikus lõpuks valgusesähvatusena teadvusesse. Mariel hakkas kramplikult tõmblema, hooti üle kogu keha värisedes. Ta avas aeglaselt silmad ning hakkas ennast pikkamööda tahtele allutama.
Sedamööda, kuidas värisemishood järele andsid, hakkas taastärkavasse ajusse jõudma informatsioon ümbritsevast. Fragmentidest sai tervik ning Mariel hakkas lõpuks tajuma nii iseenda seisukorda kui ka seda, kus ta asus.
Veidi pead pöörates mõistis ta, et lamab ebamugavas asendis laudjal asemel, mis asus õrnvioletse valgusega täidetud ruumis. Kõrvu kostis vaikne ühetooniline surin. Ventilatsioon?
Soojalaine valgus üle kogu keha, tuues otsaesisele külma higi. Mariel tundis, et tema keha muutub iga hetkega aina raskemaks, otsekui tahtnuks vajuda läbi lavatsi, varjuda tumma teadmatuse, hirmutava enesetunde ja võõristust tekitava ruumi eest.
Aegamisi taastuv reaalsusetaju hakkas endast märku andma tugevneva valupakitsusega nii peas, jalgades kui ka rindkeres. Mariel proovis ennast istukile ajada, kuid ei suutnud kurnatusest isegi pead kergitada.
Ebamäärane enesetunne oli muutumas hirmuks. Mariel jäi lamama oma jäigale asemele ning vaatas laes põlevat tuhmi valgustit, proovides eelnenud sündmusi meelde tuletada. Oli ülimalt veider, kuid ta ei suutnud meenutada midagi olulist: silamde ees kangastus vaid hetk, kui ta enne ovaali sisenemist õue poole tagasi vaatas. Veidi hiljem sulandus kõik hallis udus, ta imeti nähtamatu tühimiku poolt olematusesse ning hilisematest fragmentidest ei osanud Mariel ühtset tervikut kokku seada. Kurnatuna vajus ta sügavasse unne?
***
Kui Mariel uuesti silmad avas, nägi ta enda kohale kummardumas tumedate juustega pruunisilmset meest. Korrektne tume ülikond, valge pluus ja must lips meenutasid Marielile pangaametnikku, kes hoolikalt kontrollib temale ulatatud dokumendi õigsust. Mehest evis pedantsust, mida tema pisike, kitsaste huultega suu veelgi võimendas.
Nende pilgud kohtusid.
?Kuidas meie väike külaline ennast tunneb??, küsis mees viisakalt, kuid ametnikule omase emotsionaalsuseta.
Mariel tõusis istukile. Mõistmata, miks ta seda võõrapärast meest usaldab, lausus Mariel puhtsüdamlikult ohates:
?Pea käib ringi. Ja kõht on tühi. Ja pissile tahaks!?
Mehe näol virvendas hetkeks kimbatus. Kuid ainult hetkeks.
?Minu nimi on Gerench. Ma olen arst. Sinu ja kõigi teiste arst. Oma ainevahetuse pärast ära muretse. Võta need kaks kapslit ja neela alla. Need täidavad kõik sinu vajadused.?
Mariel tõrkus. Kas ta pidi tõesti võtma tundmatu mehe poolt pakutuna kaks tabletti, kuigi ei tundnud ennast haiglasena. Ta tahtis vaid pissile ja veidi süüa.
Kõhklevalt võttis Mariel talle ulatatud kapslid ja vaatas mehele otse silma. Lummatuna ootamatust usaldusest selle võõra mehe vastu pistis Mariel justkui hüpnotiseeritult temale ulatatud kapslid suhu ja neelas alla. Hetk hiljem viskles ta põrandal valukrampides. Teda läbisid elektrilööke meenutavad aistingud, milllele järgnes kõhulihaste kramp ja terav valu rinnus ja jalgades. Mariel ägas ning tundis valuhoogude vaheajal, kuidas mööda tema põski veeresid rasked higipisarad.
Kogu etendus lõppes aga ootamatult kiiresti. Mariel tundis järsku üleüldist kergendust, millele järgnes kummaline heaolutunde laine kogu kehas. Lõpuks jõudis kogu organismi haaranud kerge vibratsioon jalgadeni ning nüüd tajus Mariel iga keharakuga, kuidas kogu tema olemine, võib-olla ka keha, kergemaks muutus. Kuigi jalgades torkis veel kui nõeltega, puhkes Mariel kergendustundest naerma: nii värske ja heatujulisena ta ennast ei mäletanudki.
?Tere tulemast Eidosele!? Mariel ehmatas ja tõusis istukile. Tema ees seisis O-Zu.
?Pane ennast valmis!? O-Zu pöördus ringi ning sammus ukse poole tagasi.
?Mis asi see Eidos on??, küsis Mariel varjamatu uudishimuga.
O-Zu seisatas.
?See on riik, maailm ja osake igavikust?, vastas ta Marieli poole pöördumata. ?Sa ei mõista seda.?
Mariel ei mõistnud tõepoolest. Kuid see teda ei häirinud ning ta esitas terve kaskaadi kõige erinevamaid küsimusi, saades enamjaolt vastuseks harjumatult raskestimõistetavad, kohati veidratena tunduvad selgitused. Kuid nende salapärane mitmetähenduslikkus mõjus erutavalt.
?Kas see Eidos asub meie suvilast väga kaugel??, küsis Mariel võõristuse kammitsaist lõplikult vabanenuna, kuid tegi seda ilmselt liiga familiaarselt, sest O-Zu niigi emotsioonitu ilme tõsines märgatavalt.
?Kui sa seda soovid, siis jah?. Pisukese viivitusega antud vastus oli rõhutatult tüdinenud tooniga ning Mariel mõistis, et nende spontaanselt alanud vestlus on selleks korraks lõppenud.
?Me kohtume veel?, lausus O-Zu jäiselt ning uks tema taga sulgus pehme klõpsatusega.
Mariel ei olnud O-Zu külaskaäigust saadud emotsioonide kütkeist veel vabanenud, kui uks avanes ning ruumi sisenes Gerench.
?Kuidas läheb??, küsis ta tervituse asemel sõbralikult.
?Hästi?, vastas Mariel kergendatult. Ta oli veendunud, et saab O-Zu pinnimise eest pragada.
?O-Zu käis siin?. Mariel vaatas küsivalt Gerenchi poole.
?Jah??, teeskles Gerench imestust ning sirutas siis käe Marieli suunas.
?Võta! See tuli sinuga kogemata kaasa. Leidsin ta kapslit kontrollides.?
Mariel kahvatas ? Gerenchi käes oli Elleni päevik!
Gerench, justkui lugenuks tema mõtteid, vaatas talle silmi vidutades otsa ja lausus lohutavalt:
?Ära erutu! Seda ei hakka Ellen kunagi otsima.?
Mariel haaras Gerenchi käest märkmiku ja toppis selle endale istumise alla. Gerench muigas.
?Miks??, päris Mariel umbusklikult, tunnetades samal hetkel, et Gerench ei taha tema küsimusele vastata.
?Miks sa nii arvad??, küsis Mariel juba nõudlikumala toonil ning vaatas jultunud ilmel arsti poole.
?Tõde ei saa olematuks muuta isegi teda ignoreerides. Sa oled nagu Megapolis: kirglikud soovid piiratud ruumis. Mida annab sulle sinu haiglane kiindumus haiglaste kiindumuste otsimisse?!?
?Ma ei saa sinust aru?, ütles Mariel tõsiselt, kuid tema hääles oli tuntav annus jonnakust.
?Pole vajagi?, sähvas Gerench ja pööras Marielile selja.
Arsti isekast vastusest pisarateni solvunud Marieli mossitamine ähvardas niigi hapra usalduse rööbastelt minema pühkida. Nüüd pöördus Gerench omakorda Marieli poole, vaatas teda läbitungiva pilguga ja lausus kerge paatosega hääles:
?O-Zu kutsub su külla. Täna.?
?Miks?? Pahurdav Mariel näppis huuli torutades oma kortsunud seelikut.
?Sa oled ju väljavalitu. O-Zu tahtis, et tutvustaksin sulle Eidose loomaaeda.?
Gerench oli taas igapäevaseid töökohustusi täitvale ametnikule omaselt emotsioonitu ning lakooniline.
Marieli süda jättis terve takti vahele: loomaaed, pealegi Eidose loomaaed peab olema kindlasti midagi ennenägematult fantastilist!
Põrutav uudis põrmustas hetkega Marieli tusatuju ning tõstnud oma särasilmade uudishimuliku pilgu, nägi ta enda ees seisva arsti pruunides silmades sügavsõbralikku austust.
?O-Zu on Eidose esitroonos?, ütles Gerench toonil, nagu pühendaks ta Marieli ühte maailmade suurtest saladustest. ?Tema tähelepanu tähendab suurt tulevikku, soovid sa seda või mitte.?
Korraga tõmbusid Marieli silmad niiskeks.
?Kas?Kas O-Zu on?Jumal??, küsis ta hardumusvärinaga hääles.
Arst mõtles kaua.
?Nii ja naa?, lausus Gerench lõpuks mõtlikult, vaatas Marielile silma ja naeratas.
...Tumepruunide kivikamakate vahel looklev vaevumärgatav jalgrada suundus suure laugja künka poole. Mariel seisatas ja silmistses ümbrust varjamatu uudishimuga.
Kuni silmapiirini näis kogu maapind olevat üle külvatud tumepruunide põlvekõrguste kivikamakatega, mille vahel võis tahtmise korral üsna vabalt jalutada. Maapinda kattis helepruun savitaoline tolmukiht. Mariel põrutas jalaga vastu maad ja vajus pahkluudeni kuiva püdela massi sisse. Kostus tume mütsatus ning jala alt pritsis klompidena pinnast, mis tolmu kergitamata podinal maapinnale tagasi langes.
Vaatepilt ja sellega kaasnev heli oli Marieli jaoks enam kui lihtsalt meeliköitev. Veidi kõhelnud, võttis ta julguse kokku, hüppas üles nagu keksumängus ja põrutas mõlema jalaga vastu pehmet pinnast. Efekt oli vapustav ? jalgade alt pritsiv kuiv pori, nagu Mariel seda mõttes nimetas, lendas kaugele ning podises langedes meloodiliselt, tekitades prõgiseva kaja, mis pulseerudes kaugusesse hajus. Mõni hetk hiljem keksis Mariel vaimustusest kilgates kivide vahel, mida saatis aastavahetuse ilutulestikku meenutav kärin.
Ennastunustav kalpsamine kestis hetkeni, mil tema vasak jalg vajus ootamatu kergusega põlveni pehme kuiva pinnase sisse. Mariel säilitas imekombel tasakaalu ning tõmbas jala põhjatu pehmuse embusest kiiresti välja. Ehmatusest veel toibumata vaatas ta hämmastunult, kuidas maapind temasse tekkinud süvendi kiiresti tasandas.
Marieli läbis hirmuvõbin. Kas see oligi koht nimega ?kuiv soo?, mille eest Gerench teda hoiatanud oli? Kerge ebalustundega silkas Mariel jalgarajale tagasi. Alles nüüd märkas ta, et on paljajalu. Kuid jalgadel ei olnud külm. Kuid ei olnud ka soe. Korraga mõistis Mariel, et ta ei tunnetagi enda jalgu ? kivikõrb nimega Kuiv Soo võttis kõiki tema lähedusse sattunuid vastu aistinguid petva malbe embusega.
Nende viimasel kohtumisel oli Mariel proovinud Gerenchit põhjalikult usutleda, et miks just tema, Mariel, peab O-Zu vastuvõtule minnes selle salapärase linna üles leidma. Lõputuna näivast targutamisest tüdinenud Gerench nähvas talle lõpuks juba pisut pahasena, et ?sinu peale ei hakka keegi tarbetult energiat kulutama.?
?Siin ei ole sul kuhugi eksida! Eidoseni viib üks ja ainus tee. See on rohkem sinu probleem, kui kiiresti sa selle läbid. Vale valik s i i n viib sind halvemal juhul eikuhugi??
Kuid seoses sellega oli Gerench rääkinud midagi ka ?tühjuse näilisest ohutusest?. Mariel hakkas tasapisi aduma, et vaikuse maailm, milles ta viibis, oli petlik, salakaval, kohati isegi vaenulik.
Mariel heitis veelkord pilgu taevale, mida kattis tuhmkollane suitsjas uduvine. Kas tõesti selles taevas ei olegi päikest, mõtles Mariel. Talle meenus hiljutine vestlus Gerenchiga.
?Ära otsi enda varju!?, oli Gerench talle ütelnud. Miks?
Mariel vaatas tähelepanelikult enda ümber ja märkas imestusega, et ei tema ega ka kivid ei jätnud maapinnale ainsatki varju.
Marielil hakkas pisut õudne. Nende kummaliste inimeste samavõrd kummaline jutt sisaldas veel kummalisemat tõde.
?Sa pead oskama selle tõe ise enda jaoks avada?, oli O-Zu nende teisel kohtumisel ütelnud. ?Eidosel on harmooniliselt ühendatud üldkehtivad loodusseadused ja absurdiloogika. See on nagu igavese nooruse eliksiir ? elu ajatus ruumis??
Huvitav, kas Ellen juba otsib mind, mõtles Mariel ja teda hakkas taas närima ängistav süütunne.
?Kiirusta, muidu tuleb kohutav pahandus?, ütles ta vaikselt iseendale ning hakkas kiirelt mööda jalgrada ees asuva kõrgendiku poole astuma. Jõudnud kõrgendikule, silmas ta mõne aja pärast enda ees madalate majade tumedaid siluette. Mariel seisatas ? tema ees laiuval tohutul tasandikul oli lugematu arv lamedate katustega, näis, et nelinurkseid akendeta ja usteta ehitisi. See oli linn! Väga suur linn?
Marieli süda hakkas erutusest põksuma. Tema ees laiuski Eidos ? muinasjutumaailmade Veneetsia, unenägude Hollywood ja geniaalsete ideede Meka. Nii oli ütelnud selle asunduse kohta O-Zu. Marieli jaoks olid need võrdlused jäänud mõistetamatuks. Enamgi veel ? teda pani siiralt imestama tõdemus, et ta neid keerulisi lausekonstruktsioone veel üleüldse mäletas?
***
Esmane vaimustus asendus peagi pettumusega. Linnale lähemale jõudes nägi Mariel, et saladuslik ja suursugune Eidos polnud ei midagi enamat kui hajusalt üle lõputuna näiva lagendiku puistatud ühetaoliste ehitiste kogumik. Majad, kui neid üldse nii oli võimalik nimetada, olid kõik umbes neljakorruselised, uste ja akendeta tumedast klaasisarnasest materjalist ümarad ehitised. Oma lamedate katuste ja vikerkaarevärvides helkleva välispinna tõttu meenutasid need Marielile pigem naftatsisterne kui muinasjutumaailmade pealinna esindushooneid.
Veelgi enam hämmastas Marieli asjaolu, et Eidose tänavad, mis kujutasid endast majade vahel looklevaid vaevumärgatavaid jalgradu, olid täiesti inimtühjad.
Marielile kippus nutt kurku: ta oli ihuüksi võõras, elutuna näivas asunduses, kus ta pidi leidma sadade, võib-olla tuhandete sarnaste ehitiste hulgast selle ainsa ja õige, kusjuures nõu ega abi ei olnud saada mitte kelleltki peale iseenda. Kuidas siseneda majja, millel pole isegi uksi?!
?Kus on uksed, sa rändurtirts??, küsis Mariel iseendalt ning seisatas. Ühtäkki meenus talle, et Gerench oli talle ustest midagi siiski rääkinud.
?Uksed??, kordas Mariel uuesti ning püüdis pingsalt meelde tuletada seda, milliseid juhtnööre oli jaganud tema saladuslik ihuarst.
?Aadress?! Eidosel ei ole aadresse. Eidos on Eidos!?, meenusid talle Gerenchi sõnad. ?Ma olen seal, kus mind vajatakse?Ja pea meeles ? avatud uks ei tähenda seda, et ta peaks olema ilmtingimata pärani??
Mariel krimpsutas mõtlikult nägu.
?Võib-olla uksed ei olegi nagu päris?Eemalt näha??, arutles ta endamisi, ??kuid iga jalgrada ju ikkagi algab ukse juurest? Või läheb sinna???
See oli hea mõte ning kõhklematult silkas Mariel lähima maja suunas, keeras selle poole viivale jalgrajale ning seisis mõne hetke pärast silmitsi Gerenchiga.
Mariel ehmus ootamatult tema ette ilmunud eidoslast nähes, kuid Gerench tegi rahustava grimassi ning näitas käega viibates, et Mariel paigal püsiks. Gerench pöördus ja puudutas korraks ehitise klaasjat seina. Mariel tundis, kuidas nähtamatu jõud ta õhku tõstis ja jalad ees läbi virvendava toruja avause otsekui eskalaatoriga majja sõidutas.
***
Korraga leidis Mariel ennast valguseküllasest fuajeest ning vahtis hämmastusest keeletuna enda ümber kihavat elu. Pikka koridori palistasid klaasvitriinid, mis olid täis kõige ebatavalisemaid elusolendeid, paljuski niisuguseid, mille olemasolu ta ei oleks osanud isegi oma fantaasiates esile manada. Teistest enam köitis tema tähelepanu vitriinide rivi, mille sisalikulaadsed asukad meenutasid paljuski inimesi. Soomustega kaetud kolmenäpulised monstrumid seisid kahel jalal ning küünitasid ebamäärase mörina saatel Marieli poole, justkui soovides teda emmata. Nende keha katvad rohekaspruunid soomused helklesid iga liigutuse ajal punakalt nagu nende tumedad silmadki ning nende lame nina, ilatsevad suunurgad ja kolme sarvesarnase muhuga pea tekitasid Marielis tülgastusvärina.
?Nad on toodud sealt, kuskohast sinagi. Ainult et ? palju varem.? Märkamatult tema kõrvale ilmunud Gerench jälgis inimsisalike flegmaatilisi liigutusi kummaliselt himura pilguga. ?Need siin on sinu sugulased.?
Mariel heitis Gerenchi poole hävitava pilgu. ?Kas see ennast täis arstinäru tahab mind jälle solvata??, mõtles Mariel ning tundis, kuidas põsed vihast õhetama hakkasid.
Gerench, kes Marieli mõtetest alati mõningal määral aimu sai, heitis talle sedapuhku üsna osavõtmatu pilgu ja ütles:
?Need on dinosaurused. Teie jaoks juba ammu väljasurnud maailm, kuid mille mõningatest eluvormidest ei tea te tänaseni midagi ega saa teada ka tulevikus. Me koristasime nad ära enne, kui nad teadvustatud mõtlemiseni jõudsid.?
?Miks??, küsis Mariel, kuigi oli kindel, et Gerench valetab talle sihilikult.
?Kas nad on siis sinust ilusamad??
Gerenchi vastus üllatas Marieli ja pani teda ühtaegu kõhedustundega mõtlema mehe jutust kumava kõikvõimsuse ule. Mariel adus vaistlikult, et Gerench mitte ei valeta, vaid hoopis suunab teda teadlikult konkreetse eesmärgi nimel, mille saavutamise üks vahenditest on ülbitsev-õpetlike selgituste andmine teda ümbritseva harjumuspäratu, kuid samavõrd reaalse maailma iseloomu kohta. Ehmatusega tabas Mariel ennast mõttelt, milles ta seadis kahtluse alla nii Gerenchi kui ka O-Zu väliselt igati siirad kavatsused tema heasoovlikuks võõrustamiseks.
?Mida nad söövad??, kusis Mariel vaikselt ning kõõritas ebalevalt Gerenchi poole.
?Liha. Aeg-ajalt laseme nad lahti ning nad söövad ära kõik, kes vähegi võõrana tunduvad.?
Mariel tundis, kuidas tal peopesad niiskeks tõmbusid.
?Nad ei puuduta neid, kelle silmalaud on verele kraabitud. Jätavad meelde ja hiljem ei pööra sulle enam vähimatki tähelepanu.?
Gerenchi kiretu vastus oli antud sedavõrd ükskõiksel toonil, et tekitas Marielis paanilise soovi sellest majast esimesel võimalusel lahkuda. Oli ju temagi uustulnuk. Ning kuidas pidi ta teadma, millal saabub see hetk, kui need monstrumid vitriinidest vabadusse päästetakse?!
Mariel vaatas ehmunud ilmel Gerenchile otse silma. Arsti huultel virvendas hetkeks sarkastiline muie. Gerench pööras oma pilgu inimsaurustele ning haihtus otse Marieli silme all olematuks samavõrd ootamatult, kui oli ilmunud tema ette enne majja sisenemist.
Marieli haaras paanika. Ta oli surmkindel, et Gerenchi kadumine oli osa arsti riukalikust kavatsusest just teda oma värdjalikele hoolealustele sisse sööta. Vaadanud kiiresti enda ümber, mõistis Mariel, et on suures ruumis ihuüksi. Järelikult sai ta loota vaid iseendale?
Otsus valmis mõne hetke jooksul. Palavikuliselt hakkas Mariel oma silmade ümbrust verele kratsima, surudes hinge kinni pidades alla meeletu valu, mida see toiming enesega kaasa tõi. Naha sisse tungivad küüned rebestasid sültjat masi, mis ei saanud olla midagi muud, kui tema enese liha. Valukarjatuse saatel purskusid Marieli silmist pisarad, neid pühkides nägi ta õudusega, et kätel ei olnud tilkagi verd.
Läbi valupisarate uduse loori näis talle, et tema ees oleva vitrini klaasist sein hakkas sulama. Järgmisel hetkel pistis kõige lähem teda seiranud monstrumistest oma kolmeküünelise jäseme läbiklaasi, mis valgus tema ees laiali, nagu oleks puudutuse mõjul ära sulanud.
Mariel taganes hirmunult ning sai viimasel hetkel eluka haardeulatusest välja. Samas tundis ta, kuidas keegi õrnalt mörisedes talle kuklasse hingas.
?Geereeeench!?, karjatas Mariel ning paiskus pöörasest hirmusööstust aetuna fuajee lõpus paistva ukse poole. Teda algul tihedalt seiranud latsuvate sammude kaja kaugenes iga sammuga. Mariel nägi ust ootamatult kiiresti lähenemas, tajus külmalainet, ning jõudmata enam pidurada, sirutas käed ette ning kukkus pea ees põhjatuna näivasse pimedusse?
...Keegi haaras tugevasti ta vasakust käest. See oli hallis talaaris suurte tumedate silmade ja totakastõsise naeratusega hall mehike, kelle pilusilmsest näost võis välja lugeda nii omakasupüüdmatu abistamissoovi kui ka vastupuiklemist mittesalliva turvamistahte.
Mariel rapsis täiest jõust, kuid ei suutnud oma kätt haldjasliku olevuse haardest vabastada. Püüdnud kinni korraks teda läbinud uitmõtte, sülitas Mariel pihku ning lartsatas selle oma parema käega mehikesele otse silma. Too lõdvendas otsekohe haaret, ning kui Mariel talle ka teise silma sülge hõõrus, laskis olevus ta lahti ning eemaldus kummalist vigisevat häält tehes. Nüüd haaras keegi tema paremast käest ning Mariel tundis, et uus vastane on esimesest palju tugevam. Otsustanud korrata eelnevalt õnnestunud manöövrit, küünitas Mariel nüüd vasakut kätt suu poole, kuid juba haaras keegi ka sellest. Ning kui Mariel tajus, et veel keegi ilmus lisaks teistele ka tema selja taha, loobus ta lõplikult vastupanust. Rahulolevalt vigisevad ?kotipoisid? tirisid teda pilkases pimeduses kuhugi ülespoole. Mariel tundis, et minestab ja sulges mälukaotuse ootuses silmad?
Kaugusest hakkas aeg-ajalt kostma lausekatkeid, mis justkui tuuleiilidena vallandudes jätsid mulje kahe või ehk enamagi kõneleja energilisest arutelust. Pikka aega mõistetamatuna tundunud pomin muutus selgelt eraldatavateks lausekatketeks, mille tähendust aga oli võimatu mõista, sest katakombilikult põrisev kaja summutas iga vähegi jõulisemalt vallandunud emotsiooni.
Mariel avas silmad ja nägi ennast seismas pikas punases tunnelis, mille seintel lehvivad hiidpikad riidekangad takistasid tal nägemast kusagil siinsamas asuva, kuid määratlematu heliallika asukohta.
Samal hetkel, kui Mariel söandas astuda esimese sammu häälte suunas, läbis kogu ruumi tugev raputus, tunnel pöördus järsult vastupäeva ning Marieli ees avanes kiviplaatidest põrandaga avar ruum, mille hoolikalt tahutud kaljused kaarjad laevõlvid meenutasid pisut maa-alust pühakoda.
Pehme hämara valgusega täidetud ruumis nägi Mariel ruumi kivisel põrandal istumas suurt hulka inimesi, kes kõik kuulasid tähelepanelikult nende ees seisvat energilist kõnelejat. Mariel pingutas pisut silmi ja tundis kõnelejas ära mehe, kes oli ta mõni aeg tagasi Eidosele toonud. Uudishimule voli andmata lähenes Mariel vaikselt korrapärastes ridades istuvatele inimestele ning poetas ennast tagasihoidlikult tagumisse ritta. Vastu ootusi ei olnud kivine põrand ebameeldivalt jahe, kuid järjekordselt ei kuulnud ta korralikult, millest rääkis eeskõneleja.
Marielil hakkas üsna ruttu igav ning tegevust otsides kiikas ta hetkeks kõrvalistujat, kuid jäi teda endalegi üllatuseks pikemalt silmitsema.
Tema kõrval istus valget kimonot kandev, Marielist võib-olla paar-kolm aastat vanem ronkmustade juustega poiss, kes paistis samuti eeskõneleja jutust mitte erilises vaimustuses olevana pigem omaenese mõttemaailmaga tegelevat.
Tabanud ära pisut pealetükkivana näiva uudishimu, heitis ta oma terashallide silmade uuriva pilgu Marieli suunas, libistas selle mõningase huviga kiiresti kuni Marieli paljaste põlvenukkideni ning süvenes seejärel ilma sõnagi lausumata jälle iseendasse.
Mariel punastas. Ebalevalt kleidirevääri näppides silmitses ta kiviplaati, millel ta istus, kuid ei leidnud selles graniidikirjus kivitahvlis midagi pilkuköitvat.
?Minu nimi on Mariel. Mis sinu nimi on??, sosistas ta salatsevalt, kuid tegi seda piisavalt kõvasti, et kõrvalistuja teda kuuleks. Heitnud uudishimutseva kõrvalpilgu oma naabri suunas, mõistis Mariel, et poiss oli teda tähele pannud, kuigi kogu oma vaoshoituses oli tema näoilme samavõrd emotsioonitu kui mõni hetk tagasi.
?Lidusid ilalõugade eest??, küsis ta summutatud häälel. Tema ükskõikne toon riivas Marieli, kuigi küsimus ise ei tundunud olema erapooletu. Ühtaegu oli see ka üllatav ja see andis Marielile pisut kindlust juurde.
?Kuidas sa teadsid??, sosistas Mariel ning vaatas kõrvalistujat nüüd juba varjamatu uudishimuga.
?Kui ei, siis sa oleksid istunud esimeses reas.? Mariel võpatas. Poisi terashallide silmade tõsine pilk puuris teda kui vahe oherdi. ?Sina oled ju ka väljavalitu!?
Mariel oli hämmingust keeletu.
?Ära vaeva ennast?, ütles poiss ja vaatas hetkeks eeskõneleja suunas. ?See ei ole muinasjutt ega unenägu. Mina sain Gerenchi käest palju rohkem siunata. Ma ei suutnud endale andestada oma lolli uudishimu, mis O-Zu sõnade kohaselt teeb minust ?hingestatud, mõtleva, isikulist omapära säilitava eidose?. Andke andeks, aga minu jaoks on täielik kama ?ideede arvu reguleerimine maailmades ajapotentsiaali muutmise abil?. Miks peaksin just mina olema see Suur ja Tark Tulevik, kes hakkab lahendama minevikumaailmade probleeme?!?
Poiss heitis Marielile vihast pulbitseva pilgu, kuid nähes enda kõrval teda ammulisui vahtivat hirmunud plikatirtsu, naeratas sarkastiliselt ja lausus:
?No mis sa jõllad! Kas ikka ei jõua veel koju, et me oleme Varjudeta Maailma orjad?! Nagu biorobotid! Lihtne filosoofia ? igavene loovus ja monotoonne lõpmatus. Me oleme justkui mentaalse maailma energiakvandid. Altruistlikud kehastused, kes teadlikult ja sihipäraselt juhinduvad ainuvõimalikust motivatsioonist mõjutada ajalugude käiku alateadvuse abil! Harmoonilise subordinatsiooniga platooniline kogukond, irreaalne maailm, mille puudutus lõikub teadvusse kui mälestus veetleva naisterahva naeratusest. Jäägitu nostalgiaga maitsestatud ohverduslike ümberkehastuste eetika??
Pikk ja raevukas pahameelepuhang oli pannud poisis kergelt hingeldama ning ennast kogudes muutus tema pilk Marieli seirates silmnähtavalt osavõtlikumaks.
?Ma loodan, et sa ei solvunud. Minu nimi on Thomas. Näib, et sa oled nutikas tüdruk. Aga pisut kogenematu.? Rahunenult oli Thomase hääletoon muutunud kudrutavaks.
Kuigi Mariel ei olnud mõistnud enamust Thomase poolt öeldust, oli tema teadvusse lõikunud üks sisemust rebestav sõna ? ori. Kas samasugune, nagu O-Zu, kes oli ütelnud ennast olevat ?Aja ja Igaviku teener?, peegeldamatu mateeria?
?Tahad sa öelda, et meid ei viidagi koju tagasi??, sai Mariel lõpuks sõnad suust. Selles ebalevas küsimuses oli nii hirmu, pettumust, meeleheidet, kuid ka lootust, et tema arvel tehakse halba nalja. Näis, et Thomas oli sarnast küsimust juba ammu oodanud. Üleoleva naeratusega vaatas ta Marieli poole.
?Loomulikult mitte?. Solvumismaiguline iroonia hääles ei jätnud kahtlust, et ütleja mõtles seda täiesti tõsiselt.
Marieli silmalaud värahtasid. Kõverdatud huulil vaatas ta oma vestluspartneri poole, kes oli osutumas ilmselt hoopis tema saatusekaaslaseks, ning nähes poisi silmades parajat pilget tema reaktsioonile, lajatas äkkvihas:
?Ma põgenen siit! Igal juhul!?
Thomas pahvatas häälekalt naerma.
?Kuule plika! Siit ei ole mitte keegi mitte kunagi jalga lasknud. Pealegi, Gerench ütles, et sinust saab minu naine. Nii et ? sa oled juba ka abielus.?
Mariel kargas põrandalt püsti ja tema silmades helkis raev.
?Mmm?Mida?! Mis abielu?! K-kes ütles, et ma tahan abielluda! Miks ma peaksin just sind tahtma! Te kõik olete siin mingisugused lollpead!?
Vihast õhetades pöördus Mariel minekule, kuid võpatas samas ? tema ees seisis O-Zu. Seelikuvärvli vahelt libises välja Elleni päevik ja potsatas pehmelt kiviplaadile. Sõnatult põrnitses Mariel põrandal lebavat kladet ning tabanud endalt Thomase sügavtõsise pilgu, tundis, kuidas miski tema sees jäädavalt lõhki kärises.
Mariel põlvitas. Võtnud maast oma õe muljutud kaantega märkmiku, surus ta selle tugevalt vastu rinda ning sulges veekalkvel silmad?
***
Paleed ümbritsev müür ning seda piirav vallikraav said lõpuks valmis. Tuliuus ehitis andis oma korrektsusega uut inspiratsiooni ning kiirelt valmis täiendav ehituskava, mille kohaselt pidi avarat lossiõue kaunistama veel ka suur luigetiik.
Maakaevajate brigaad tegi oma töö kiiresti ja korralikult, kuid kogu nende pingutuse nurjas viga arhitektide kiiruga koostatud projektis ? vaid hetk enne tammide avamist, et vastvalminud tehisjärve vesi sisse lasta, murenes suur osa lossipoolsest kaldast. Paleed läbis võpatus, seintesse tekkisid praod ning kogu ehitis langes hirmurõkatuste saatel tolmupilvi õhku paisates pettunult kokku, täites rusudega kogu vastvalminud luigetiigi.
Hinges pisuke solvumistunne, tõusis Kevin püsti, pühkis käed liivast puhtaks ning trampis temalt enam kui tunni röövinud ehituskunsti tippsaavutuse jalgadega maatasa. Ilm oli palav, päikese käes kuivas liiv kiiresti ning kõik ehitised kippusid murenema juba enne, kui nad lõplikult valmis said.
Igavlevalt vaatas Kevin silmi kissitades päikese poole ja aevastas. Pärnaõite magus aroom ning nektariretkel mesilaste lakkamatu sumin mõjusid rahustavalt. Vanaema, kes oli läinud külapoodi ning jätnud ta rantsosse mõneks ajaks omapead, polnud ikka veel tagasi ning Kevin pidi endale taas üksi tegevust otsima. Õigupoolest oli ta üksiolemisega harjunud, sest õdesid-vendi tal ei olnud, sugulaste samaealised võsukesed aga eelistasid kuumad nädalavahetused veeta ookeani jahutavaid voogusid nautides.
Kevinile meenusid kaks sipelgapesa, mis asusid õunaaeda viiva jalgraja ääres kivide all. Ta oli nende väikeste olevuste tegemisi varemgi tundide kaupa jälginud, proovides süveneda nende putukate korrapäraselt korrapäratusse, kuid imelisse maailma.
Kevin lippas tuppa ja krabas suhkrutoosist näputäie magusat, et veidigi leevendada segadust, mida tema saabumine neis alati tekitas. Suhkur meeldis sipelgatele väga, olles justkui vabapääse keskpäevasele etendusele, ?siesta?, mis lubas suuremate probleemideta pealt vaadata ka palju intiimsemaid toiminguid, kui seda olid munade, vastsete, jahisaagi või ehitusmaterjali tarimine.
Kevin lippas õunapuuaiani ning nägi juba eemalt tuttavat kivi, mille ümber käis vilgas elutegevus. Kevin seisatas, et pisut hinge tõmmata. Samal hetkel köitsid tema tähelepanu kolm läbipaistvat pilve, mis olid nähtavale ilmunud mäeveergu katvate kõrgete kuuskede tagant, liuglesid hämmastava kiirusega üle tema pea ning kui Kevin ennast pööras, et neile järele vaadata, ei näinud ta taevas midagi peale silmipimestavalt ergava päikese.
Momendiks pimestatuna vaatas Kevin uuesti mäeveeru poole ja sedapidi, kuidas ta nägemisvöime tagasi sai, hakkas temas maad võtma imestus ? ta oli midagi sarnast ka varem näinud. Need kolm läbipaistvat pilve olid väga tuttava kujuga! Nüüd meenusid Kevinile õhtused jutuajamised astrofüüsikust vanaemaga, kes oli talle õpetanud orienteerumist tähistaeva abil, näidanud tähekaarte ning pajatanud hingematvalt põnevaid lugusid maailmaruumi saladustest. Nende vestluste käigus oli vanaema talle rääkinud ka planeedist nimega Saturn ning näidanud sellest taevakehast mitmeid pilte. Need kõik kolm üle tema lennanud pilve olid olnud sellesama Saturni sarnased?
Mõtlikult sammus Kevin kivi juurde ning kükitanud ettevaatlikult oma hoolealuste toimetusi jälgima, ripsutas näppude vahelt pesakuhilale kogu kaasavõetud suhkru.
?Nad on armsakesed, kas pole??, kõlas ootamatult tema selja taga leebe naisehääl. Kevin võpatas ja vaatas kiiresti üle õla: tema kõrval seisis noor, lahkelt naeratav keskmist kasvu naine. Naise terashallid silmad sobisid tumedate, korrektselt kammitud ja kuklale krunni keeratud juustega. Naise nahk oli hele, päevitamata ning seljas kandis ta valget ürpi, mille sarnast oli Kevin näinud vanaema raamatukogus antiikajalugu käsitlevate raamatute piltidel.
Kevin ei tundnud seda naist, kuid ometi adus ta temas midagi tuttavlikku, tõusis püsti ning pöördus võõristuseta ootamatu külalise poole.
?Tere! Mis su nimi on??, küsis noor kaunitar ning üle tema näo libises sädelev naeratus.
?Kevin?, vastas väikemees punastades ning peitis suhkrust kleepuvad käed selja taha.
Naine naeratas uuesti ning tema silmades helkis kelmikaid sädemeid.
?Sa oled vist üksinda?, küsis ta osavõtlikult. Õrn tuulehoog sasis viivuks õunapuude oksi ning pani ka naise säravvalge rüü pehmelt kahisema.
Kevin kõhkles, kas valetada või mitte, sest vanaema oli tihtilugu rääkinud mõistujuttu paharettidest, kes sõnakuulmatuid lapsi salaja igavikku kaasa viivad. Kuid tema ees seisva ilusa ja värskusest pakatava naise heatahtlik pilk ja aval naeratus ei sarnanenud kaugeltki kuulsa mereröövli Silver Ükssilma kaaskondlaste riukaliku käitumisega. Kevin tundis, et valetamiseks ei ole põhjust.
?Jah, vanaema läks poodi. Ta peaks varsti tagasi tulema?, vastas ta julgelt, hääldades iga sõna võimalikult korrektselt.
?Vanaema?? Võõras näis olevat pisut üllatunud. Kevinit üllatas omakorda asjaolu, et võõras oli sattunud nii tavalist asja kuuldes segadusse.
?Vanaema??, kordas naine uuesti, kuid jätkas siis enesekindlalt:
?Ja-jah, tegelikult oligi mul vaja just temaga kohtuda. Kahju, et nii läks?? Üle naise libises nukrusevari.
Laudast kostus põrsaste ootusärevat ruigamist. Võimalik, et nad olid külalise häält kuulnud ning pidasid teda õuel askeldavaks vanaemaks.
Naise silmad läksid üllatusest suureks ning ta vaatas uudishimulikult lauda poole.
?Mis see oli??, küsis ta ning kogu tema olek väljendas siirast imestust.
Ka Kevin oli järjekordselt üllatunud.
?Need on ju põrsad. Põrsad on sigade lapsed?, teatas ta pisut kõheldes ning piidles külalist juba märgatava huviga.
?Ja-jah?, lausus naine ebalevalt ning kõõritas taas lauda poole, millest kostuv ruigamine hakkas juba selgelt pahuraid toone võtma.
?Sigadest olen ma kuulnud küll, kuid nende lapsi ei ole ma näinud.?
Kevinisse tulvas mehelikke emotsioone: tema ees seisis üks tavaline linnapreili, kes ei tea isegi põrsastest mitte midagi!
?Ma võin neid sulle näidata?, teatas Kevin tähtsalt ning sammus lauda poole, külaline kõheldes kannul.
?Aah??, kõlas naise suust pettumushüüe, kui ta põrsaid nägi. ?Need on kah nelja jalaga??
Üllatus, mille külalise reaktsioon tekitas, võttis Kevini sõnatuks. Sealäga kirbe lõhn pani naise nina kirtsutama.
?Mida nad küll söövad, et nad niimoodi haisevad??, küsis ta Kevini poole pöördudes.
Kevin punastas.
?Kõike?, lausus ta pisut kõheldes ning vedas oma pilgu kõrvale.
?Kõike?!? Naise nägu väljendas mõistmatust.
?Jah, kõike. Ka seda, mis meie enda söögist üle jääb.? Kevin vaatas külalisele otse silma ja sai aru, et teda ei usuta.
?Sa mõtled väljaheiteid?? Naise kipras nägu väljendas ühtaegu nii tülgastust kui ka kahtlemist Kevini poolt öeldus.
Kevin ei teadnud, mida tähendas ?väljaheide? ning vaikis häbelikult.
Naise nägu leebus ning Kevini kohmetust märgates ilmus tema suule heatahtlik naeratus.
?Milleks te neid kasvatate??, küsis ta heatujuliselt. Tema vallatlev pilk külvas Kevini taas soojusega üle ning kui nad laudast välja jalutasid, oli ka Kevin teda kammitsenud kõhklustest täielikult üle saanud.
?Nad süüakse hiljem ära?, ütles Kevin enesekindlalt. ?Ainult selleks neid kasvatataksegi.?
Üle naise näo libises murelikkuse vari.
?Ja-jah. Lühike, kuid sisutu elu?, ütles ta ohates, seisatas ning vajus hetkeks mõtteisse.
Ka Kevin seisatas ning vaatas küsivalt külalise poole. Too seisis ja vaatas mõtlikult Kevinit. Selle võhivõõra naise pilgus oli kõigele vaatamata midagi tabamatult tuttavlikku, kuid Kevin ei suutnud mõista, mis teda selles pealetükkivas külalises paelus. Vanaema oli sageli rääkinud midagi hingesugulusest. Sugulane kui osake igapäevaelust oli Kevinile igati mõistetav, kuid hinge olemus oli tema jaoks kõikide pingutuste kiuste jäänud arusaamatuks.
?Ma annan sulle ühe asja. Luba mulle, et sa annad selle vanaemale edasi niipea, kui ta koju jõuab.? Noor naine vaatas tõsinenult Kevinile otse silma.
?Võid kindel olla?, lausus Kevin südamest tuleva ohkega. Samas tundis ta, kuidas tema sisemuses värahtas midagi, mille sarnast polnud ta kunagi varem tundnud ? see oli hüvastijätu ängistav paine.
Naine ulatas talle räsitud välimusega märkmiku, mille võidunud ja narmendavatest kaantest oli kohe aru saada, et pisike klade oli piisavalt eakas ja mitte just parimaid päevi üle elanud.
?Kui vanaema küsib, et kellelt see on, siis mida ma ütlen??, küsis Kevin vaikselt ja hakkas uudishimulikult märkmikku sirvima.
?Ta saab sellest ise aru?, kõlas enesekindel vastus. Kuid selles oli tubli annus salatsemist ning Kevinis tekitas see põnevust. Ta laksatas märkmiku kokku ja vaatas salapärase külalise poole, kuid küsimus suri tema huultel ? ta seisis õuel taas ihuüksinda. Jahmunult vaatas ta enda ümber, kuid naine, kellega ta veel hetk tagasi vestles, oli kadunud niisama ootamatult kui oli ilmunud. Kevin hüüatas, kuid vastuseks kostus vaid üllatunud põrsaste ruigamist?
Mõtetepuntras vaevlev Kevin ei kuulnudki, kui maastur rataste sahinal õuele veeres.
?Noh, kas eksisid ära või??, kõlas tema selja taga vanaema reibas hääl. Kevin võpatas, rebis ennast mõtete lummusest lahti ja ruttas saabujale vastu.
?Vanaema! Vanaema!? Kevin neelatas. ?Siin käis uks tädi ja palus sulle selle märkmiku anda??
Kevini olek oli tavatu ning vanaema näole libises kahtlusevari. Tema ees seisis võidunud märkmikku mudiv ehmunud pojapoeg.
?Missugune märkmik? Näita!?
Kevin ulatas temale usaldatud saadetise vanaemale.
Ellen kahvatas. Veel enne, kui ta räpasevõitu klade enda kätte võttis, tundis ta selle ära?
Temasse tulvas aastakümnetetaguste mäelstuste laine. Ellen tundis, kuidas tal käed värisema hakkasid ning ta üle kogu keha higiseks muutus. Ennast vaevu talitsedes võttis ta märkmiku, surus selle vastu rinda ning vaatas pojapojale sügavalt silma, proovides Kevini näoilmest välja lugeda toimunu üksikasju.
?Kuidas see sinu kätte sattus??, küsis Ellen vaikselt, tundes, et on iga hetk nutma puhkemas.
Nutuvõru ümber suu, vaatas Kevin ehmunud ilmel oma heitunud vanaema ning aeg-ajalt neelatades proovis jutustada sellest, mis juhtus.
?See naine tuli siis, kui siit kolm Saturni moodi asja mööda lendasid. See oli üks noor naine?Me rääkisime sipelgatest, käisime laudas põrsaid vaatamas?Siis muutus ta kurvaks, et sind ei olnud, andis mulle selle ja kadus pärast seda ära??
Mälestustetulvast haaratuna komberdas Ellen lähima puuni ning istus selle alla, toetades selja vastu iidse pärna krobelist tüve. Kevin lippas tema juurde ning puges talle ettevaatlikult kaissu.
Ellen avas märkmiku. Tugevalt kulunud ning pisut määrdunud esimesel lehekuljel nägi ta iseenda lapsekäega kritseldatud ridu:
"...Sina
oled pilt ja pildiks vaid jääd
oled maal mida maalinud pole mu käed
oled kuju mida voolinud raidur ei ole
oled trepp millel käsipuud olemas pole
oled puu mis juurtega lennanud maast
oled meri mis rannikust lahutab saart
oled tuul kelle meelt ma iial ei tea
oled purjekas merel kes sihte ei sea
oled ei keegi ja samas ka kõik
oled kui raamatust rebitud lõik
millel algust ei ole ja lõppu ei näe
sinust haarata püüdsin
veena valgusid käest..."
Pisar langes pehmelt väikemehe heledatele lokkis juustele.
?Vanaema, miks sa nutad??, küsis Kevin vaikselt. Ellen kallistas õrnalt oma pojapoega ning pööras pea kõrvale.
***
Krüptograafi tuluke hakkas vilkuma. May avas postkasti ja leidis sealt tavalise paberilehe, millele oli kiiruga kritseldatud paar rida.
?Kui läbi lähed, saada mulle mõned lilled. M.?
May naeratas soojalt ja raputas pead.
?Oh ema-emake! Milleks sulle ikka veel need lilled...? Kui sa vaid teaksid, kui võluv lapselaps on sinu õel..."