"Algernoni" lugejate lemmik Indrek Hargla väitis hiljuti kirjanduslistis, et kirjanik peab olema riigi vastu. Soovisin, et ta riigi defineeriks, kuid ta ei teinud seda.
Mis see riik siis ikkagi on? Bürokraadid? Infrastruktuur? Nagu Kivisildnikul: "Mul on kästud kusta teie kaevu"? Kas see on piisavalt riigivastane, kui ma mõne riigiametniku läbi sõiman või mõne elektrijuhtme läbi lõikan? (Kas see on globaliseerumisvastane, kui ma mõne auto või vitriini puruks taon?)
Miks peaks kirjaniku põhivaenlaseks olema riik? Miks mitte kohalik omavalitsus või korteriühistu? Miks mitte Euroopa Liit või NATO? Riik on ju vaid üks tasand selles hierarhias, sugugi mitte ülim ega lähedasim, meeldib see meile või mitte.
Väga (küber)punk on olla süsteemi vastu. Kontrolli vastu. Aga kes kontrollib? Mida? Kõike? Siis ka vastuolemist - võimaldades kõigis hädades süüdi mõista abstraktset Riiki? Muinasjuttudes pidas korralik linnriik lohemadu, kelle kaela kõik hädad ajada. Kas nüüd on lohemadu ise prokuröriks hakanud? Kes see lohemadu on?
Kas riik on seadused? Eelarve? Rahvastikuregister? Kas riik on kord? Kus te seda korda näete? Kus on süsteem? Mis on süsteem? Kas Maanteeamet on rohkem süsteem kui Hansapank?
Kas kirjanik tohib vastu võtta riiklikke autasusid riigivaluutas?
Kas Rahvusraamatukogu kataloog on osa riiklikust süsteemist? Kas sinna kuuludes kirjanik kompromiteerib ennast? Kas riigikeel on osa riiklikust süsteemist? Kas riigikeeles kirjutav kirjanik on lootusetult etableerunud?
Kas kirjanik peaks heitma end kiriku rüppe, mis vähemasti põhiseaduse järgi on riigist lahutatud?
Ja nagu asjad poleks veel piisavalt segased: "Algernoni" lugejate lemmik Jaan Kaplinski nõuab hoopiski rohkem riiki ja süüdistab seniseid parempoolseid võimureid riigi hävitamises!
Et siis - vali kord on anarhia ema? Ja kõik anarhistideks (kirjanikeks?) saada tahtjad peaksidki paremerakondadesse astuma?
Kuidas soovite.