21. sajandi oli lõppemas ning kõik tsiviliseeritud inimesed valmistusid uut sajandit vastu võtma. Selleks kõvasti ressursse kulutades püüti eirata seika, et kogu maailmamajandust tabanud üksteisele järgnenud krahhid olid peaaegu kogu ühiskonna tagasi kiviaega virutanud. Suurenenud tuumaenergia kasutamine oli põhjustanud suuri hävitustöid, milles hukkus 89% olemasolevaist looma- ja linnuliikidest. Ainult skorpionid ja prussakad elasid kõbusalt edasi.
Kuigi sisepõlemismootorid olid juba ammu ajalooromulasse kuhjunud, oli siiski leitud sellelegi alternatiive, mis aga laostunud majandusele polnud eriti vastuvõetavad. Suurlinnades oli aga kõik näiliselt korras. Nii mõnedki neist olid pääsenud majanduskriisidest, tuuma- ja looduskatastroofidest ning hakanud iseseisvalt eksisteerima ja iseend majandama. Taolisi suurlinnu oli küll vähe, kuid see-eest olid nad tõelisteks eedeniteks neile, kes otsisid paremat elu, kui seda suutsid pakkuda varemeis linnade agulid. Aga säärastel uhketel linnadel oli ka väärikas hoiak, mis välistas igasuguste kerjuste ja õnneotsijate invasiooni.
***
Fairdome oli tüüpiline kuppellinn, mis majesteetlikus üksinduses keset kõrbealasid seisis. Kunagi oli sealkandis kasvanud lopsakas mets, millest nüüdseks oli vaid hägune mälestus iidsetes bioloogiateatmikes, mida hoiti kiivalt luku taga, sest paber oli ühtäkki hinnaliseks muutunud. Ilm väljaspool linna oli üpriski jahe, mida olid põhjustanud kunagised kliimamuutused minevikus. Osooniaugud, polaarjää sulamine ja hoovuste kadumine oli üleüldiselt Maa kliimat mitmeid kordi karmimaks muutunud.
Fairdome?is ei hoolinud keegi välistemperatuuri langusest, sest kuppellinnas sees oli mõnusalt hubane. O2-generaatorid töötasid täiel võimsusel, puhastades kuppellinna õhku ja konditsioneerid tegutses omasoodu, säilitades ühtlast sisekliimat. Kõik see meenutas ühtset suurt mehhanismi, mis eiras perimeetri taga toimuvat.
*
Tunnustatud J. F. Brookshield?i internaatkoolis õppis ligikaudu tuhat kakssada kasvandikku, kes elasid omakorda võõrdunud maailmas.
Kaheteistaastased Davie ja Simon oli parimad sõbrad olnud nii kaua kuni nad mäletasid. Kell oli natuke üle kesköö ning poisid hiilis oma toast välja. Nad tundsid koolimaja läbi ja lõhki, eriti aga ventilatsioonikäike, kuhu nad peagi sisse ronisid ja nõukogusaali poole roomama asusid. Poisid olid tihti õppenõukogu pealt kuulanud ning oma spioneerimisoskuse üle uhkust tundnud. Ka seekord kükitasid nad ventilatsioonivõre taga ja kuulasid õpetlasi pealt, kuid midagi oli teisiti. Vanad ätid ei vaielnud enam selle üle, kui vaos tuleks põngerjaid jõulupeol hoida, vaid hoopiski millegi muu üle. Alguses ei saanud poisid nende jutust üldsegi aru.
?Ja üks vanemaist ütles mulle: ?Ära nuta! Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et tema võib avada selle raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit!? Ilmutuse 5:5,? luges hallipäine usulektor räbaldunud mustade nahkkaantega raamatust.
?Ega te jälle seda armagedoni-jama ajama ei hakka? Alles eelmisel aastal, lubage meelde tuletada, mr. Rimgard, hirmutasite te terve algkooli poolsurnuks!? hüüatas kooli rektor.
?No ma tegin sellal oma arvutustes pisikese vea Talle saabumisaja suhtes,? pomises usulektor vabandavalt.
?Ja nüüd on siis õige aeg?! Kas jälle tulevad maavärinad, päiksevarjutused, meteoriidisajud, tornaadod, vulkaanipursked ja kõik põleb maani maha ja upub merre? Ja siis veel need neli Olendit, kes kogu inimkonna Maalt pühivad?! Kas te ei võiks kordki juba seda maaniat maha matta? See kohutab lapsed ära, rääkimata veel nõrga südamega professoritest!? ütles rektor ning lajatas rusikaga vastu lauda.
?Ei! Sest nii ütleb Püha Raamat!? kriiksatas usulektor peenikesel häälel, suutes mitte uskuda rektorit.
*
Davie ja Simon ronisid tagasi ühiselamusse ning hiilisid oma tuppa. Simon hüppas oma voodile. ?Noh, nüüd on siis vanatoi ametlikult hulluks läinud! Ehee, tatikad saavad jälle Rimgard?i Jõulueri kuulata ristilöömisest ning maailma hävitamisest koos räigete videoklippidega. Veame kihla, et teine klass jookseb kiljudes rektori juurde kaebama,? irvitas Simon ja hõõrus pahatahtlikult käsi. Davie vaatas teda uskumatult.
?Aga võibolla usub Rimgard sellesse tõeliselt. Ma ei mõtle just kõike, kuid seda, mis tundub loogiline olevat,? arvas Davie.
?Äh, ole nüüd! Kogu see nõme usk oli vaid selleks, et rahvast vaos hoida! Hea, et see on praeguseks täiesti välja surnud. Noh, peaaegu - Rimgard pole veel ära kärvanud!? naeris Simon õelalt.
*
Suhtlemispsühholoogia lektor mrs. Doubtstick seisis klassi ees ning loetles EQ tunnuseid. Davie ja Simon istusid koos ühes pingis enam-vähem klassi keskosas ning Simon kommenteeris teistele lektori juttu.
?EQ võrdub eneseteadlikkusega ehk see, kes me oleme, määrab selle, mida me teeme. Mida inimesed kuulevad, seda nad mõistavad. Mida nad näevad, seda nad usuvad. Mida nad usuvad, sellele vastavalt nad toimivad?? rääkis mrs. Doubtstick ning ilmestas oma juttu graafikute ning skeemidega suurel LCD ekraanil, mis kattis tervet seina.
?Rimgard arvas, et taevas kukub alla ning ehitas seepärast endale varjendi. Ta uskus, et tuleb maailmalõpp, kus üksteist lihtsalt maha notitakse!? kilkas Simon ning klass itsitas kaasa, teades usulektori hullusemaaniast nii üht teistki. Ka teadsid lapsed, et lähima kahesaja kilomeetri kaugusel polnud ühtegi linna, millel oleks olnud võimalusi sõja kuulutamiseks. Viimane sõda oli toimunud ligi sada aastat tagasi, millele järgnesid loodusõnnetused ja osa maailmast uppus ookeani.
?Simon Parrish!? kriiskas mrs. Doubtstick ning marssis klassi keskele. Simon vaatas lektorile süütu naeratusega otsa, kuid sellest ei piisanud. Ta visati tunnist välja ning saadeti rektori juurde. Taoline asi polnud Simon?i jaoks uudis, sest teda saadeti üpris tihti tunni segamise tõttu rektori juurde, kes käskis tal paar seletuskirja kirjutada ning koolisisereeglid läbi lugeda. Seda viimast osa Simon vihkas, sest just temasuguste tõttu oli reeglistik aina suuremaks kasvanud.
*
Simon oli seletuskirjadega ühele poole saanud ning luges hologrammekraani pealt juba seitsmeteistkümnendat paragrahvi, kui kuulis irvakile jäänud liugukse tagant vaikset sõnelust. Rektorikabineti kõrvaluks polnud helikindlalt sulgunud ning Simon võttis oma jaki põuetaskust välja pisikese kuuldeaparaadi, mille ta ukse poolsesse kõrva suskas. Natuke helitugevust sättinud, võis Simon päris selgelt kuulda, mille üle rektor pahandas.
?Fairdome?i kohale on ilmunud uus särav täht! See on nagu siis, kui täht näitas teed Kristuse juurde!? ütles Rimgard väga erutunult.
?See võib olla ka mõni uus satelliit, mis hoiab meid kursis mujal toimuvaga,? vaidles rektor väsinult vastu.
?Ei, ma kontrollisid seda! See pole satelliit!?
?Ja mis see siis on?? küsis rektor sunnitult.
?Mnjah, seda on raske seletada, sest tegu pole just meile tuntud taevakehaga. Ka ei koosne see gaasidest nagu Jupiter. See oleks nagu üks suur energiakogum?? arutles Rimgard juba iseendaga.
?Nii et teil endal pole ka õrna aimugi, mis see on??
?Kuid see pole praegu üldsegi oluline! See on Märk, et Tall on juba lähedal ning kui midagi ette ei võeta, ärkavad neli Olendit??
Simon kuulas tähelepanelikult kogu vestlust pealt ning teda hakkas see isegi huvitama. Kuid endiselt pidas ta usulektorit hulluks.
*
Lõunases söögilauas rääkis ta Davie?le, mida oli kuulnud ning kutsus teda öisele retkele üles kuplikatusele. Davie suhtus sellesse ettevaatusega, sest üks asi oli koolimajas ringi kollata, kuid üles linna kohale ronimine oli juba sootuks teine asi. Terve ülejäänud päeva piinas Simon teda selle plaaniga ning õhtuks oli Davie sunnitud järele andma, sest muidu poleks ta ka öösel rahu saanud.
Simon oli kusagilt kooliraamatukogust linnaplaani hankinud ning uuris selle võimalusi. Ta teadis, et nad ei saanud kasutada tehnikutelifte ning väljastpoolt mööda kuplipinda nad ka üles ronida ei saanud, sest linnaväravast poleks nad mingi nipiga läbi pääsenud.
?Me lähme läbi linna ventilatsioonikäikude,? ütles Simon ning märkis ekraanil nende teekonna punase jutiga.
?Kas läbi kanalisatsiooni ei saagi või?? küsis Davie sarkastiliselt. ?Siin on ju vähemalt kolme koha peal üle kahesaja meetri püstloodis käigulõike! Ja siin ning siin on võimsate tiivikutega ventilaatorid, mis meid ribadeks võivad kiskuda, kui me valesse kohta satume ja õhuvoole takistame,? muretses Davie.
?Hei, meil on vähemalt plaan olemas, küll probleemide eest saab hiljem ka muretseda,? teatas Simon hooletult ning koukis kapist välja pisikese seljakoti, kuhu ta oma vidinaid sisse hakkas korjama. Simon oli tegelikult geenius, kuid ta ei käitunud üldsegi vastavalt, mis koolipersonali täiesti endast välja ajas. Davie aga alles avastas oma võimeid, kuid senikaua püüdis ta lihtsalt tahaplaanile jääda.
?Jeah, siis kui me juba alla kukkunud oleme,? turtsatas Davie ning vaatas endale midagi sobivamat selga.
*
Kooli ventilatsioon oli otsapidi ühenduses kogu linna õhutussüsteemiga, mis lihtsustas veidi nende plaane. Davie oli endiselt veidi skeptiline, kuid tuli Simon?ile vastu ja pealegi soovis ta ka ise näha, mis väljaspool linna oli. Ta polnud kunagi linnast lahkunud ega seda seniajani ka soovinud.
Tükk maad vertikaalselt mööda ?ahte roomanud, kontrollis Simon iga natukese maa tagant oma pihuarvutilt nende asukohta ning lõpuks jõudsid nad järgmise suurema tõusuni. See oli koolist väljuvast õhutuskanalist palju kõrgemale ulatuv ning näis lausa lõpmatult edasi minevat. Simon?it see ei kohutanud, sest tema oli kaasa pakkinud haakekonkse. Hoolimata kitsastes oludes vinnastas ta selle ja tulistas selle üles ?ahti. Juba esimesel katsel jäi konks millegi kindla taha pidama. Simon sikutas köit veel korra, kontrollimaks selle turvalisust ja kinnitas seejärel köie Davie? rakmete külge.
?Ma vihkan kõrgusi,? pomises Davie, kui pisike mootor teda surisedes üles vedama hakkas. Simon naeris lõbustatult.
?Jõuad ka juba üles või?? hüüdis Simon alt ja sakutas köit, lajatades selle küljes rippuja vastu ?ahtiseinu.
?Simon, tuleta meelde, et ma su veel täna maha lööksin!?
*
Simon ronis viimasena kupliharjale ning lükkas võre kaugemale eemale, kui ta üritas koos oma varustusega katusele pääseda. Davie imetles juba sootuks teistsugust keskkonda. Ta polnud kunagi lund näinud, vähemalt mitte looduslikku varianti. Kõik oli nii uus ja huvitav, et ta peagi unustas, et viibis üüratult kõrgel, kus juba hingamine raskeks muutus, sest õhk oli hõredam ja saastatum.
Simon?ile eriti see jõulukaardilik miljöö ei läinud korda, sest ta pakkis parasjagu oma seljakotist välja pisikest kuid võimsat teleskoopi. Davie vaatas otse üles selgesse tähisesse taevasse ning tundis, kuidas tal pea ringi käima hakkas.
?Aa, seal see ongi!? teatas Simon võidukalt.
?Mis? Näita mulle ka!?
Tuntud tähtkujude keskel asus tõepoolest üks vägagi tähelepandav valgustäpp, mis oli teistest tunduvalt suurem ning eredam. Davie vaatles seda läbi teleskoobi ja täheldas, et selle juures oli midagi veidrat. See oli äkitselt Davie? silme ees paisuma hakanud ning sõõrja kuju võtnud.
?Kas see peabki sedasi tegema?? küsis Davie ning Simon vaatas üles. Terve taevas välgatas eredalt lõõmama ning valgus pimestas poiste silmi. Valgussammas puuris ülevalt alla ning jõudes maapinnani see lahvatas igasse suunda. Valguslööklaine kihutas üle kogu lumise jäätmaa ning suure voona põrutas ka kuppellinnast üle.
?Ai raisk!? jõudis Simon veel sajatada, kui energiast praksuv valgusvirve neile peale tormas. Neil polnud aega varjudagi, veelgi vähem sealt põgeneda.
*
Kõikjal oli pimedus. Davie hõõrus oma silmi ja üritas end natuke liigutada. Ta tundis end veidi kummaliselt. Terve ta keha kiheles nagu oleks nõrga elektrivoolu all.
?Surnud oled vä?? küsis ta Simon?ilt, kes oli kuplikonstruktsiooni külge klammerdunud.
?Jah,? tuli vastuseks.
?Mis see oli?? tahtis Davie teada ja liigutas end, saades nii imelikust kipitusest vähehaaval lahti. Simon ajas end pikkamööda sirgu ning korjas üles teleskoobi, mis õnneks oli terveks jäänud.
?Mis iganes see ka polnud, võib Rimgard end sellest lolliks jahuda!? turtsas Simon ja kiikas koos Davie?ga üle kupliääre kohta, kuhu valgusvihk oli langenud.
?Aga võibolla oli Rimgard?il algusest peale õigus?? lausus Davie ja krabas sõbral õlast kinni.
Epitsentris seisis neli nõrgalt helenduvat kogu, kelle siluetid nõrgas tähevalguses välja joonistusid. Nendeks olid kõrgsugused seeravid, kelle seljalt sirutusid välja kuus võimsat tiiba, mis kaardusid ümber nende sihvakate kehade, mida katsid kuldornamentidega rõivad ning turvised. Nende kumavaid nägusid varjasid kiivrite kuldsed visiirid.
?Oh sa raisk!? sisistas Simon ning suskas laiali oleva varustuse seljakotti ja lükkas Davie? enda ees alla ?ahti. Võre tagasi sikutades ja piki köit alla libistades, märkas Simon, et Davie oli õigest käigust mööda kukkunud ning ohtlikult soojusgeneraatorile lähedale sattunud.
?Davie!? karjatas Simon, kuid oli juba hilja. Davie trehvas õlaga tulikuuma generaatori väliskesta, mis ta riietesse tõsise augu kõrvetas.
*
Neli seeravit pöörasid helklevad pilgud kuppellinna poole. Nad tunnetasid värske Talle kohalolekut, nad teadsid, kust teda otsida.
Fairdome?i väravavahid olid väga ranged, ega lasknud kedagi lihtsalt niisama sisse. Aga seeravitel oli kummaline võime tungida teiste mõtetesse ning suunata teadvust omatahtsi vastavalt olukorrale.
*
Davie oli sunnitud põletuse pärast minema meediku juurde, sest valu ei lasknud tal enam olla ja punetus oli ka päris jube. Arstikabinetis laua peal istudes ja lastes viimaseid sidemeid panna, sadas äkki Davie? juurde usulektor isiklikult. Ta oli valgussähvatusest teadlik ning leiutanud sellele hunniku seletusi.
Rimgard jõllitas Davie?t ja küsis meediku käest, mis poisiga juhtunud oli ning tahtis seejärel ise haava näha. Davie tundis erilist ebamugavust, kui kaks ätti arutlesid selle üle, millega tema põletuslaik kujult kõige enam sarnanes.
?Oleks nagu lammas. Ma kord juhtusin seda infopangast nägema,? arvas doktor ning pani sideme uuesti tagasi.
?Aga muidugi! Kuidas ma küll nii pime olin?! David Burns ongi see Tall, kes avab pitserid raamatul, äratab neli Olendit ja päästab valla maailmalõpu! Me peame seda takistama! Aga kuidas?!? karjatas Rimgard peast kinni haarates. ?Ja miks just jõulude ajal??
?Möh?? imestas segadusse sattunud Davie.