?Haah!? karjus jõulumemm jõuluvanale valjult hingeldades väga lähedalt näkku ja ajas oma niigi punnis silmi agooniahoos veelgi enam ette. ?Haah! Lase lumehelbeke minusse! Lase! Lase!?
?Huvitav, mis talle, raisale, küll nii suurt mõnu pakub,? mõtles jõuluvana. Tema pidi jälkusest pea oksele hakkama, hoidis kurgus pakitsevat klimbistikku üksnes üleloomuliku jõuga neelus, kuid vanamoor väänatas jätkuvalt mõnust! Rõve! Jõulumees tõukas memme äkitselt eemale, taganes paar sammu ja nõjatus roidunult vastu kärjeõnaruse siseseina. Memm röötsatas vaikselt ning libises samal ajal jahukotina mööda kärjeseina lõdvalt põrandale. Näis, et jõledik on omadega päris läbi. Kogu see pulbitsev jõud, kogu täidesaatev võim oli temast lahkunud ja oli ka viimane aeg! Oleks ta veel midagi sellist teinud, nagu ta äsja oli, oleks jõulumehike vist lihtsalt hulluks läinud. Sigadus! Pidi see tõbras ka nii jube tugev olema! Mehike ähkis veel veidi ja tõmbas siis mantlihõlmad tüdinult kokku. Sitt lugu! Väga sitt lugu! Ilmselge vägistamine!
?Hää oli,? pomises jõulumemm unesegaselt ja sulges silmad. Tema oli oma osa kenasti kätte saanud.
Vastik oli teda sel moel vaadata. Ega ta muidu ka mingi iludus polnud, kuid sedaviisi seina najal lösutades, punased mantlihõlmad laiali, jämedate voltidega kaetud lumivalged jalad ammuli ning kusagil voldisügavikus vaevuaimatav sügavalt haisev limane koobas väsinult tõnklemas, ajas ta jõulumeest tõepoolest öökima. Jõulumees astuski kärjeservale, kallutas ennast üle ääre välja, avas juba suu ja?
?Öääk!? kõlas järsku tema pea kohalt ning jõulumehe punasele mütsile langes kellegi haisev riba.
?No mida fakki!? kriiskas jõuluvana raevunult ja pööras pilgu nii kiiresti üles, nagu oleks välk ta kaela kallal õlikannuga ametis olnud. Kuid oli juba hilja! Näis, et kärge tabanud äkiline oksehullus on vallutanud ühtäkki kõiki kärje meessoost elanikke ning nüüd oli ilmselgelt näha, kuidas ruutkilomeetrite kaupa laiuvast vertikaalsest kärjepinnast pisteti peaaegu üheaegselt välja miljoneid punastes lottmütsides päid ning algas üleüldine oksendamine. Valged tutid rappusid üksteise võidu punaste mütsitippude otsas oksevappes ning kui keegi oleks seda kõike saanud eemalt vaadata, oleks see olnud üks ilmatuma võimas vaatemäng! Jõulisele paaritumisrituaalile, mida pakkus igale jõulumehele tema kärjekoopa tagaotsapimeduses elunev suur ja robustne jõulumemm, pidas vastu vaid tugevamate öökimislihas.
Jõulumehed tahtsid rahu! Nad tahtsid headust, vaikust, pühadust! Nende sisemine mina ihales laste järele jõulupuu ümber, nad tahtsid jagada kinke, laialt naeratada, silitada siia- sinna nende ümber kogunenud peakesi ning pomiseda ajati: ?Tubli tüdruk! Hea laps! Kommid on siin, kuid rong ja autod tolles kotis sääl!? Nad oleksid istunud, aina istunud jõulupuu all oma mugavas toolis, lapsi sülle kahmanud ning kuulanud viimaste kiiret mulinat kas või maailma lõpuni! Mulin oleks voolanud otsekui mesi nende kõrvadesse ja juba hetk hiljem ninast välja! Jõulumehed poleks ise iialgi midagi sellist teinud nagu nad just teinud olid. Nad poleks mitte kunagi oma punase valgeäärelise mantli hõlmu laiali rebinud, jõulumemme vastu seina surunud, oma tila nendesse torganud ning ähkimise saatel memme lumehelbega seemendanud. Ei! Nad poleks selle peale lihtsalt tulnud. Nad olid leebed ja rahulikud jõuluinimesed, just sellised, nagu me neid muinasjuturaamatutest teame. Jõu vastu aga ei saanud! Jõulumemm, kärjekoopa tagumise otsa elanik, oli lihtsalt liiga suur ja tugev. Talle ei valmistanud mingit raskust jõulumehest kinni haaramine ja viimase allutamine oma tahtmisele.
?Raisk,? jõulumees rapsis kuube oksest veidi puhtamaks, tardus siis momendiks ja lasi juba hetke pärast lõtvunult sõrmedega kolm keerukat duubelnipsu. Okse haihtus ta mantlilt kui imeväel. Oli ju jõulumehele evolutsiooni käigus ka võluvõime tekkinud. Nii! Jõuluvana mõtles rahulikult järele. Käes oli aasta otsustav faas, see oli selge. Oli vaja ainult kainelt meelde tuletada hiljuti õpitud jõulumehetarkused ning Minek võis alata. Ahah! Kingikott! Jõuluvana vaatas koopa tagaotsas endiselt löötsakil oleva jõulumemme poole. Tõepoolest! Kursustel oli räägitud sulatõtt! Midagi oli toimumas! Kogu materjal, mida jõulumees suve jooksul kokku oli kandnud, oli muutunud käegakatsutavateks esemeteks ja otsis nüüd väljapääsu.
Evolutsioon oli asja jõulumaal tegelikult üsna lihtsaks teinud. Kevadel koorunud jõuluvanavastsed arenesid suure kiirusega ning juba mais lendasid nad oma tugevate tiibade vurinal maa peale materjali otsima. ?Terast pool kilo, valget klaasi ka pool,? jõulumemm luges talle osaks langenud laste kirjadest mitte seda, mis seal kirjas oli, vaid seda, mis materjali nende tegemiseks vaja läks. ?Hm, käpikud! Kollast lõnga paar rulli ja rohelist üks! Ja siis kõvasti suhkrut ja igasugu essentse, ühesõnaga kõik vajalik kommide tarbeks. Selge?? Jõuluvana noogutas ning liugles taas kärjeaugu servalt minema alla maa suunas, kadudes juba peatselt miljonite teiste kärje ümber tiirutavate ja erinevaid materjale kokku tassivate lendavate noorjõulumeeste kaosesse. Poole tunni möödudes ta naases, asetas kogu nõutud kraami jõulumemme nina alla maha ning vajus ise roidunult seina äärde istukile. Jõulumemm sobras oma pika näpuga veidi toormaterjalis, ohkas siis kergelt ja kugistas kõik riburada pidi endale kurku. Möödus veel pool tundi ning jõulumemme poolt kostnud kärin äratas jõulumehe peale tikkunud suikest. Uus kiri oli avatud, uus materjal ootas toomist. Ja nüüd lõpuks, päeval, mil toimus Minek, päeval, mil jõuluvana seemne jõulumemmesse istutas, see toimuski!
?Ho- ho- ho,? mugistas jõulumees oma paksu habemesse naerda ning hiilis vaikselt kärjesopis teadvusetult lebava jõulumemme poole. Tõepoolest!, ta polnud seda juttu kursustel eriti usutavaks pidanud, kuid nüüd toimus kõik ta enese silme all. Jõulumemm pobises midagi käskivat läbi une ja hakkas peale. Esmalt ilmus ta jalgade vahelt limane mänguauto. Jõulumees toetas käe vastu seina, et kaduma kippuv tasakaal uuesti leida. Pagana võimas värk rullus ta silme all! Jõulumemm siunas kedagi uhmaselt ning siis algas alles tõeline valing. Vups!, vups!, vups! väljusid jõuluemanda sisemusest valgete pekiste jalgade vahele üha uued mänguasjad, villased kindad, kommipakid ja muu jõuludeks vajalik.
Mis edasi? Jõulumehel polnud elu jooksul pähe õpitu enam ühtäkki meeles, mis oli tegelikult ka mõistetav, sest äsjanähtud vaatemäng oli tõepoolest lööv olnud. Torisedes tõmbas ta oma suurest mantlitaskust manuaali ja lappas seda kiiresti.
?Nii, nii,? pobises jõulumees habemesse ja ajas näpuga raamatus järge. ?Ahah!? luges ta endale kõvasti ette. ?Peale mänguasjade eraldumist jõulumemmest tuleb need hoolikalt habemega kuivatada ning asetada kotti.? Kotti! Mis pagana kotti? Jõulumees luges edasi: ?Jõuluvana eemaldab seljalt kokku kasvanud ja keha küljes küpseks saanud tiivad. See ongi kott.? Jõulutaat lõi endale käega vastu laupa, justkui tappes seal istunud kärbest, keda seal ei istunud. Nii see oli küll! Täpselt nii! Ta ajas käed kahelt poolt pea kõrvalt seljale, just tiibade kinnituskohta, ning nõksutas õrnalt. Kõlasid vaiksed naksakad ning tiibadest saanud kott eralduski mehe küljest justkui valminud puuvili oma emapuult.
*
Ta oli kohal! Jõulumees seisis korteriukse taga ja närveeris kui hull. See oli ta esimene korter, varem polnud ta eales laste juures käinud. Muidugi teadis ta, et karta pole midagi, kõik mis tuleb, tuleb instinktiivselt, just nii nagu ta emapiimaga sisse oli joonud ja geene pidi kätte saanud, kuid ometigi ei kadunud ärev põksumine südamest. See on ikka nii! Isegi Bill Gatesi süda jättis löögi vahele kui ta esimest korda nina vastu arvutikuvarit surus, mis seal rääkida!
Järsku avanes tema ees seisev uks iseenesest ning sellest väljus tasahilju keegi täismees. Jõuluvana põrkus ehmunult tagasi ja ka täismees põrkus ehmunult tagasi. Nad jõllitasid üksteist nagu idioot pilvelõhkujat.
?Kes te olete?? küsis täismees, olles kõnekeele tagasi saanud. ?Mida te tahate??
Jõuluvana ei vastanud musta, rääkimata valgest. Ta polnud midagi nii jaburat osanud oodata. Ta oli ju jõuluvana! Seda peegeldus igast tema rakust, seda näitas viimanegi tera temast! Mustad potikud, pea maani ulatuv punane valge äärega sametkuub, samast sarjast müts, vitsakimp vööl, kott seljas! Ja ometi astub uksest välja mingi ohmoon, kes söandab ta käest uurida ta päritolu! See oli ju sulaselge lollus!
?Eksisite majaga? Hea küll, hakake astuma! Oma perele teen ma jõulumeest ise!? lausus täismees mõne hetke pärast, võttis kaenla alt mingi nutsaka ning lappas lahti. Jõuluvana silmad ei püsinud enam hästi koobastes. Mees tema ees rullis lahti ehedad jõuluvanariided! Mis kuradi maskeraad siis siin veel käis?
?Mida fakki te teete, kui küsida tohib?? jõulumees oli vihast lämbumas.
?Kuulge,? täismees pöördus jõuluvana poole. ?Minge nüüd sinna, kuhu pidite minema, lapsed ootavad teid! Ärge jantige siin!?
Jõuluvana vaatas kui peeglisse! Nii sarnane oli tema ees seisev täismees nüüd temaga. Loomulikult võis lähedalt vaadates aru saada, et mehel on ees valehabe, et mantel ta seljas pole sametist ning jalast puuduvad potikud, kuid ometigi oli sarnasus lausa hämmastav. Ja siis sündiski jõulumehes idee, mis oli tegelikult samuti temasse geenide kaudu sisse programmeeritud. Talle aitas! Ta ei soovinud enam kunagi naasta jõulumaale, hiiglaslikku kärge, mis hõljus atmosfääri ülemistes kihtides ja mis oli suurema osa ajast turvakaalutlustel nähtamatuks võlutud. Pagan!, olla üheksa kümnendikku oma elust läbipaistev- see oli tüütu! Ka ei tahtnud ta enam elada ühes kärjekoopas suure vastiku emase jõuluinimesega, kes teda pidevalt käsutas, sõimas, õpetas ja allutas tegudele, mida jõulumees südamest jälestas! Nähtamatuse päevil oli elu veel eriti jube, sest igal hetkel võis kusagilt kosta hääl: ?Noh, juustunägu! Lenda materjali järele! Täna tood kaks kotti savi, musta liiva ja sinist ning kollast plastmassi!" Kas polnud kas või seesama täna sündinud jäle akt otse võikuslae lähedalt pärit! Jõulutaadil hakkas kurgus siiamaani kergelt kratsima kui ta sellele tagasi mõtles. Jubedus! Ja tegelikult, jõulumehe pilk nõksatas üles, ja tegelikult polnud tal ju enam tiibugi! Mille abil ta oleks üleüldse pidanud kärge tagasi saama? Laskuda oli lihtne, seda oskas iga loll, kuid tagasi juba ilma tiibadeta ei pääsenud!
?Kuulete ka mind vä?? täismees ta ees oli võtnud taskust midagi lapikut ja kummutas selle suule, jäädes sel moel veelgi enam täismeheks. ?Mida te jõllitate, kulla mees? Tahate ka ühe ära panna?? ja ta ulatas lapikut asjandust jõuluvana poole.
?Ära panna??
?Nojah, tahad, ei taha?? mees liputas pudelit veel hetke käes ning pistis selle siis tagasi taskusse. ?Okei, lähen teen siis lastele jõuluvana ära!?
?Teete jõuluvana ära?? jõulumehe häälde oli tekkinud pinge. Täismees ta ees tundus sonivat. Teeb jõulumehe ära! Puhas lollus! Lause, mis ei tähenda mitte midagi! Iga sõna eraldi on küll tähendusega, kuid lausena on tegu tavapärase pudruga. Ta tundis, et see, mis juhtuma peab, peab juhtuma nüüd kohe või ei juhtu see mitte kunagi.
?Jajah, lähen teen jõuluvana ära jah!? täismees pööras selja ning?
?Oodake!? jõuluvana oli otsustanud. Kui juba, siis juba!
Täismees pöördus tagasi vaatama ning just sel hetkel võlus jõulumees ennast teda nahast välja pressima. Slurts! kostus mõne hetke pärast ning jõuluvana kohendas lõua alt veidi täismehe nahka, mis näis sealt veidi kiskuvat. Kiiresti võlus ta maas vedeleva suure lihakeha musta kilekotti, haaras selle õlale ning kadus välisuksest, et sealt minuti pärast taas ähkides naasta. Prügikastis oli ruumi lahedalt olnud, keha oli kenasti ära mahtunud. Kuid? jõulumees võttis taas välja manuaali, lehitses seda kiiresti ning noogutas siis mõistvalt pead. Õige! Keha peab prügikastis nähtamatuks muutma, muidu on jama oodata! Väledasti tegi ta läbi vajalike sõrmenipsude rea ning õues asuvas suures prügikastis muutus endine täismees, nüüdne väliskestata lihaskogu nähtamatuks. Kõik oli valmis! Jõulumees köhatas korraks, viis täismehelt üle kantud teadmised oma ajju, kohendas veel veidi viltu kiskuvat nahka lõua all ning koputas.
*
Lapsed olid õnnelikud! No olid need lapsed alles õnnelikud! Nad olid jõulutaadilt saanud nii palju head- paremat, et jäi ülegi. Rõõmu oli nii palju ning lapsed, kes polnud maailma asjadega veel oma lühikese eluea tõttu väga kursis, väljendasid seda õnnelikult mõttetu kisaga.
Ka jõulumees oli rahul! Siin siis olidki need lapsed ja see küünaldega kaetud harras kuusepuu! Laual särisesid verivorstid, toanurga televiisoris tegi keegi idioot nalja. Ikka ja jälle haaras taat sülle mõne lapse, paitas teda ja kiitis taevani. Jõulumehe juhuslik pilk langes tema kõrval jõulupuu küljes tilbendavale rohelisele klaasist pallikesele. Ta nägi seal peegeldumas ennast ja enda taga pulbitsevat lastekilkeis tuba, segamini söödud lauda, nurgast plinkivat telelaiku. Ta mõistis kui pikk, õnnelik ja hubane elu teda veel ees ootab. Jõulumehe silmi ilmus härdusepisar, mis otsis aeglaselt teed maa poole, liikudes üle äsja omanikku vahetanud naha. Jõulutaat tõusis ning rebis järsu liigutusega oma punase mantli maha.
?Issi! Issi!? röökisid lapsed kui pöörased ja kargasid jõulutaadi poole, katmaks teda kümnete kallistustega.
?Issi?? sosistas jõulutaat kähedalt ja heitis üllatunud pilgu rohelisele munale. Tõepoolest! Täismehe nahas ja riietes jõulutaat ei erinenud kriipsuvõrdki täismehest enesest.
*
Iga aasta esimesel päeval olid jäätmefirmade töötajad sügavas hämmingus. Prügikastid näisid pooltühjad, kuid ometi kaalusid nad rohkem kui täis peast. Igal pool üle maailma kostus suurte prügikastide tühjendamisel prügiautodesse seletamatuid räntsakate rodusid. ?Veider,? mõtlesid prügiautotöötajad ja sõitsid edasi, pannes äsjakogetu oma kehas valitseva pohmameelsuse arvele.
Jõulumaal aga kasvas jõulumemmede sisimuses juba uus aastakäik poisse, kes pidid märtsi saabudes kooruma. Juurdekasv oli sealkandis tõepoolest kiire.