See lugu juhtus kord jõulueelsel ajal, kui ma läksin Võrtsjärve äärde matkama. Ilm oli ilus, külmakraadid olid puud härmatisse mähkinud, kuid maa oli must. Kolasin kaua järveluhtadel, astusin korra isegi sirinal pragunevale jääle, maausulisena langetasin korra pea rannavallil kasvava igivana tamme ees ja hakkasin tagasi minema oma maakoju, mis asus järvest napilt paari kilomeetri kaugusel.
Kodutee viis mind mööda kunagisest uhkest Muuga talust. Sellest on järel vaid palkidest majaseinad, põlispuud ja üksikud ilupõõsad. Vene aja lõpus hakkas üks tollane elanik maja katuselt varakevadist sulalund maha ajama. Ühe harja sai mees puhtaks, teise poole jättis saabunud pimeduse pärast järgmisele päevale. Öösel aga kukkus tasakaalu kaotanud katus sisse ja pere kolis sealt minema. Talukoht jäigi tühjaks ja lagunes lõplikult.
Mina otsustasin minna majast mööda ja avaldada sellega austust vanade eestlaste talukultuurile. Keelele tulid paslikud loitsusõnad ja ma hõiskasin need valjusti välja. Kohe pidin häbenema: majapalkidel istusid vanem mees ja naine, kössis ja kortsus, nagu eakad inimesed ikka. Mõlemad vaatasid minu poole, kuid nende näol polnud ei võõristust ega pilget, pigem võisin sealt lugeda heatahtlikku üllatust.
Vanamemm küsis mult kohe: "Kes Sa võõras oled ja miks Sa selliseid sõnu lausud?"
Kergelt piinlikust tundes ütlesin, et olen juhuslik mööduja ja tulin vanale talukohale austust avaldama.
"Kahju, et vanad talud kokku kukuvad ja nende nimed meelest lähevad," tähendasin.
"Jah, kunagi jooksid ka siin lapsed, hariti maad ja peeti karja," ohkas memmeke.
"Kas Te olete siitkandist pärit?" uurisin mina. Memm vaatas taadile otsa ja ütles siis: "Siin oli meie kodu, kuni meid külmale maale viidi!"
"Kas Te siia tagasi tulla pole tahtnud?" pärisin ja taat vastas: "Meie aeg on ümber. Me ei saaks siia naasta isegi kui tahaksime: Nii käimegi siin ainult hingedeajal..."
Ma ei tahtnud kahte vanainimest segada ja läksin veidi eemale varemetesse ringi vaatama. Kui ma sealt naasesin, olid memm ja taat kadunud. Nende kiire lahkumine hämmastas mind ja asusin vanakesi otsima. Kummatigi ei näinud ma neid enam kusagil. Ära minna nad ei saanud, sest talukoht asus keset põlde, kuid lahkujaid polnud kusagil näha ? olin ära vaid paar minutit ja vanainimesed poleks nii ruttu ära minna suutnud.
Kui ma uurisin palgi juures härmatises jalajälgi, ei seletanud mu silm neid kusagil. Mõistsin, et talu peremees ja perenaine olid tulnud kodukohta sealt, kust tagasi enam ei tulda ja ma kiirustasin ahervaremete juurest kiirel sammul minema.