Peeter vaatas aknast välja. Kõik oli jälle pime, nagu talvel ikka. Valgus kadus nii ruttu, et vaevalt maksis päikesel tõustagi. Ega talviste ilmadega päevad palju helgemad olnud, aga siis nägi teinekord pilvi või midagi muud põnevat. Eelmisel kuul oli ta märganud isegi lennukit - viivuks see küll vaid vilksatas, aga tal oli vedanud, just hetk varem oli ta silmad lahti teinud. Needki kippusid viimasel ajal nii kiiresti väsima... Ehkki, ega seal väljas midagi eriti vaadata olnudki - puude, inimeste ja autode nägemiseks oleks ta pidanud end vähemalt istukilegi ajama, seda aga ei jaksanud ta juba suvest saati. Ning hägust talvetaevast katsid pilved nii päeval kui öösel. Või siiski - kas mitte sealsamas ta pea kohal ei terendanud üks pisuke täht? Peeter kissitas silmi. Täht oli nii väike, et ta seda vaevalt näha võis. Jõulutäht.
***
Kas oli ta hetkeks suigatanud või vedasid silmad teda alt, igatahes tundus Peetrile, et täht oli kasvanud suuremaks. Ta püüdis küll silmi kissitada, kuid see väsitas teda veel enam. Sellest ajast, kui ta veel rohtu mööda joosta võis, oli möödunud nii palju päevi, et ta selliseid asju enam õieti ei mäletanudki. Neil päevil väsitas teda juba kõik, isegi hingamine. Kohati tundus Peetrile, et ta tunneb, kuidas veri ta soontes teda rusub. Väsinud, nii väsinud... Ohates jäi poiss seekord tõepoolest tukastama.
***
Unesegasena tundis ta järsku kerget puudutust põsel - just nagu oleks teda riivanud liblikatiivad. Imelik, ta siiski veel mäletas liblikaid. Peeter avas rähmas silmad, kuid ei näinud alguses midagi peale pimeduse. Kas olid pilved viimasegi tähe katnud? Siis aga hakkas tema silme ees terendama õrnvalge, pooleldi läbipaistev kuju, just nagu... Nägi ta und? Tema voodijalutsis lendles pisike kuju kohapeal, just nagu koolibri ammunähtud loodusfilmis. Tema unenäo liblikas! Ainult et... see liblikas ei olnud päris liblikas. Õigupoolest oli ta rohkem nagu väike tiibadega tüdruk. Üleni valge, lühikeses kleidikeses ja kerges pluusis, heleheledate õhuliste tiibadega, suurte säravate silmade, nöpsnina ja pimedas helkiva imelise naeratusega. Kindlasti oli see kõige ilusam tüdruk, keda Peeter eladeski näinud oli, isegi unenägudes polnud ta kohanud kedagi sellist. Ja see tüdruk vaatas teda ja itsitas!
"Tere, Peeter!" - "T-tere..." - "Ma tean, et sa imestad, kes ma selline olen, aga sa nägid mind ju juba enne, ma märkasin kohe, juba kaugelt, kui sa mind aknast vaatasid ja sina hakkasid mulle ka kohe meeldima ja siis sa kissitasid silmi ja sa olid nii naljakas ja siis, kui ma lähemale jõudsin, siis sa olid juba magama jäänud ja..." vuristas tüdruk. "Ke- ee... kes sa selline oled ja kust sa mu nime tead?" - "Oi, aga kas sa siis ära arvata ei oskagi? No vaata mind ometigi, kas sinul siin käivad siis iga päev minusugused ringi?" sädistas tütarlaps edasi ning keerutas end, Peetri ees õhus ringe tehes.
"Totu, mina olen ju ingel! Kas sa siis ingleid ära ei tunnegi? No vaata, kui ilusad tiivad mul on, oled sa kunagi selliseid näinud, oota, ma lendan lähemale, aga ainult ole ettevaatlik ja ära sealt pealt katsu, muidu tuleb sädetolm maha ja siis ma ei näe enam pooltki nii ilus välja, muuseas, minu nimi on Jõulutäht!" seletas õrn hääleke edasi. Peetri pea hakkas ringi käima - oli see siis kogu sellest vidinast, lillelõhnalisest õhupuhangust, mille ringilendleva Jõulutähe piruetid tekitasid või sellest, et ta nüüd talle nii lähedale lennanud tüdrukut lõpuks ometi selgelt nägi. Inglitüdruk oli nagu tüdruk ikka, ainult et kohati nägi ta välja väga koolitüdrukulik ja kohati väga... naiselik. Vaatamata saledale koolitüdrukufiguurile kerkis Jõulutähe pluusi all suisa vapustav kumerus - ja see pluus paistis läbi... Peeter neelatas, tema kurk oli ootamatult kuiv.
"Kas ma meeldin sulle ka, sina mulle küll meeldid, ma käisin juba varem paar korda akna taga piilumas, aga sa magasid kogu aeg ja siis ma ei hakanud sisse tulema, vaatasin ainult, kui kena sa välja nägid, ja siis ma võtsingi täna julguse kokku, sest et jõuluõhtu ju ikkagi ja siis tuleb ju käia kenasid inimesi vaatamas ja nendega ilusasti rääkida ja teha nii, et nad rõõmsad oleksid ja miks sa mitte midagi ei ütle, kas ma ei olegi sinu meelest kena, mina olen ju lõppude lõpuks sinu jõuluinglike ja puha!" ajas Jõulutäht niigi pruntis huuled veel rohkem prunti, kui Peeter oleks suutnud võimalikuks arvata. "Klõnks!" ütles Peeter. "Kh...khm... meeldid küll, isegi väga meeldid!" - "No tore ju, pealegi ega sul kedagi teist siin ka võtta ei oleks, ma ütlesin kohe kõigile teistele, et ärge selle poisi juurde üldse mitte mõtelgegi minna, see on minu oma või muidu vaadake ette ja siis nad muidugi ei vaielnud vastu ka, vaid ainult naersid, sest tead, me oleme ju tegelikult inglid ja me olemegi kogu aeg nii kenad ja mitte ainult inimeste vastu, ma ju olen ikka kena, eks ju?" Kuidagi õnnestus inglitüdrukul Peetri nina ees ringi lennates ka puusi jõnksutada, nii et tema seelikuke kahtlaselt kõrgele kerkides juba laiaks vööks muutus. Plops, plops, plops, tegid pluusinööbid, kui Jõulutäht sügavalt sisse hingas.
"Jah," ütles Peeter pühalikult. Ta tundis ennast juba väga imelikult. Ühtäkki ei tulnud väsimus talle enam meeldegi, keha tõmbus hoopis pingule ja kuskil allpool oli tunda surinat nagu elektrikapis. Jõulutäht lendas natuke tahapoole ja sööstis siis, pea ees, otse Peetri näo suunas. Mups, imesid pisikesed huuled end tema omade külge kinni. Hetkeks tundus talle, et neid ei saaks ka vaakumpumbaga lahku rebida. Vähemalt ei käinud ta pea enam ringi. Ringi käis terve tuba. Siis lasi inglike ennast Peetri küljest lahti ja väreles hinge tõmmates tema kohal. Tüdruku rind, mida pluus nüüd enam ei varjanud, kerkis ja langes koos terve maailmaga. "Huuuuu," ohkas ta meelalt ja pilgutas Peetrile silma. Endine kahvatus tema põskedel oli asendunud koidupunaga. "Ma annan nüüd siis sulle oma kingituse üle," itsitas Jõulutäht ning sukeldus uljalt lina alla.
***
Toa paks pimedus hakkas Peetri ümber keerlema. Kõrvus kohises lõputu ilmameri. Enamik tema kehast oli nüüd täiesti tundetu, välja arvatud... Jah, üht teist ta ikkagi tundis. Üle väga pika aja oli tal jälle hea, vahest ehk paremgi kui kunagi varem. Keha tundus nii kerge, nagu võiks ta lennata. Ja just kui ta uskus, et ta on õnne tipul, hakkas tal veelgi parem. "Mu Jumal, Jõulutäht!" ohkas poiss kogu südamest. Siis nägi Peeter pimeduse lõpust lähemale sööstmas valgust...
***
Hommikune lumi langes vaikselt akna taga, kui õde Klaara reipalt uksest sisse marssis. "Tabletiaeg! Noh, kuidas meie siis täna el..." Hääl takerdus. Peeter oli kuidagi vaikne ja kahvatu. Aga miski temas oli siiski tavatu, mitte nii nagu tavaliselt... Vöökohast veidi jalutsi poole kerkis lina all kahtlane mügar. "Doktoor! Doo-ooktoo-ooor!" Valges kitlis Klaara kukkus tasa, just nagu olnuks temagi lumehelbeke.
***
"Huvitav, miks ta siis... sedasi?" mõtiskles õde Marika hommikuse visiidi ajal, siludes alateadlikult kätega pingul kleiti puusade ümber. Hingamine oli harjumatult sügav ja raske, ka pea kippus kergelt pööritama. Mingi viirus vist. "Oh, surijatel ikka juhtub," leidis professor Koorberg, kohendas kuldraamides prille ja kiirustas pikalt mõtlemata edasi järgmisse palatisse.
***
Matused olid moodsad, flöödimuusika ja krematooriumiga. Pähklipuust kirstul oli avatud ainult ülemine pool - praktilistel põhjustel. Sündsus maksab ka midagi. Oli ju ikkagi jõuluaeg.