Seal Tartu linnas Rüütli tänaval, kus vanasti oli ?Mäng ja Kool?, sealt veidi edasi Treffneri poole ja siis üks nõks üle tee, vaat seal otsustas Kaarel Ehasalu avada vanakaarmi- ja suveniiripoe. Ta oli tähele pannud, et kunsti asemel müüs viimasel ajal vanakraam iseäranis hästi, eriti suviti, mil linna peal hulkusid igavlevad turistide jõugud, kes meelsasti valuutat oleks kulutanud, aga ei leidnud sobivat kohta. Kaarelil oli aga Valgjärve kandis mitu head sugulast, kes mõistsid kampsuneid kududa, sepatööd teha ja puust igasugu asju voolida, ning sellise kraami peale olid turistid maiad. Nii et Kaarel pani artelli tööle, sugulased kudusid ja heegeldasid, tagusid sepiseid ja nikerdasid tuhatoose ja kännuämblikke ja kõike muud ning traalisid ümbruskaudseid talusid läbi, kus küünide ja aitade all veel igasugu kolu vedeles. Kaarel ostis kogu selle kauba üles, pani kõvasti hinda otsa, lisas inglisekeelseid silte a la Genuine estonian handmade woodwork, sest selle keele oli ta ülikoolis kenasti selgeks õppinud ja jäi ostunäljaseid turiste ootama. Turistid, teadis Kaarel, ostavad alati asju, mis on genuine ja handmade, sest vabrikustes tehtud massitoodangut on nende kauge väljamaa poed pungil täis.
Tulu Kaarlile küll tuli aga Kaarel tahtis rohkemat. Sügise poole jäi turiste vähemaks ja mõnel päeval ei müünud Kaarel isegi ainsat asjakest. Siis hakkasid jõulud lähenema ja Kaarel pani tähele, et tema konkurendid hakkasid hulgiladudest Hiinas tehtud päkapikke ja muid jõulujubinaid kokku ostma ja üldse muudmoodi oma poekesi aastaajale vastavalt dekoreerima. Kaarel tassis kõik talveteemalised maalid ja soojad kampsunid ettepoole ja lisas ohtralt silte a la Genuine Estonian handmade christmas pullover aga need vähesed turistid, kes detsembrikuus veel Tartus kolistasid, olid omad kampsunid juba Viru Värava venelaste käest ära ostnud ja Kaareli omad neid ei huvitanud. Üks Kaareli konkurent oli kusagilt ostnud Hiinas tehtud päkapiku kaltsunuku, mille ta siis vihmaveetoru külge sidus nagu roniks see vennike sealt üles. Kaarel ostis seepeale partii hiina päkapikke ja toppis neid vaateaknale aga need lihtsalt seisid seal tuimade nägudega nagu poliitbüroo liikmed ja turistid ei teinud neist suurt välja. Samal ajal siginesid Kaareli majja Väike-Kaare tänaval aga hiired ja Kaarel nägi nende kinnipüüdmisega kurja vaeva. Kasse ta ei kannatanud ja mingi kaasasündinud needuse tõttu kippusid hiirelõksud tal alati näppude vahel kinni plõksatama. Ometi andis see hiireepopöa talle mõtte, ning paari päeva pärast oli tema vaateaknal üks selline turskemat sorti päkapikk, kelle jalg oli mingisse kentsakasse lõksu kinni jäänud. Lõksu oli meisterdanud Kaareli hea sugulane Voldemar ja see kujutas endast suhteliselt ohutut modifikatsiooni Valgejärve kandis aastasadu kasutatud jäneseraudadest. Kaarel pani veel sildi ka välja - Genuine estonian handmade christmas gnome-trap.
Nipp osutus edukaks. Nii mitmedki soomlased jäid vaateakna ees seisma, itsitasid ja astusid poodi sisse. Mõnele neist õnnestus ka kampsun kaela määrida või mõni männijuurikast nikerdatud piip ja üks väga jommis soomlane ostis isegi lumise metsavälu ja metskitsega maali kui Kaarel oli vandunud, et see on kindlalt genuine estonian handmade christmas painting.
Ühel külmemal päeval, just veidi aega enne jõule, kui juba lundki sadas, seisatas Kaareli akna ees üks prillidega väljamaalane, kes ei näinud väga turisti moodi välja. Ta oli oma pikliku pea toppinud läkiläkisse, kandis seljas erkpunast ülipaksu jopet ja käe otsas diplomaadikohvrit. Kaarel märkas, et välismaa mees oli juba aknast mööda tuiskamas kui äkki seisatas, kohendas prille, võttis need korraks eest ära, puhastas ja takseeris siis huviga lõksu jäänud päkapikku. Koguni nii huviga, et pani vahepeal ka kohvri käest ja kükitas. Paistis, et juba oleks ta poodi sissegi astunud, aga kiikas siis kella ja tuiskas edasi. Paari tunni pärast oli ta aga tagasi, uuris veel tähelepanelikult päkapikku ja avas poeukse.
?Hyva jõulu!? kuulutas Kaarel kiiresti, kui tüüp sisse astus. ?Õnnelista uusi aastata!?
?That?s right, darn cold it is,? teatas külastaja, võtis prillid eest, hakkas neid puhastama ja küsis kohe: ?Really nice place you have here. Say, how much you charge for this gnome-trap??
?Excuse me?? küsis Kaarel, sest ta ei saanud väljamaalse keelest kohe aru. Peale selle, et soomlane ta vist küll ei ole.
?Gnome-trap,? täpsustas külastaja kurguhääle ja sellisel õõnsa aktsendiga inglise keeles. ?The one on the window.?
?Yes-yes,? vastas Kaarel viisakalt. ?Yes it is genuine estonian christmas gnome-trap, yes.?
?Yah, that?s what your plate says, yah. But what I am asking is how much do you charge and how many do have ?em in stock.?
Kaarel hakkas midagi taipama. ?Oh, you want to buy it??
?Yah, that?s right, I want to buy the traps. Why do you think I pop in and ask you those questions??
?So you are nor from Finland?? küsis Kaarel nii selguse mõttes.
?No, of course not I am from Finland,? ütles mees isegi veidi pahaselt. ?I?m from Minnesota, if it matters and I am here to buy some gnome-traps. Hey, here?s my card.?
Külaline õngitses rinnataskust nimekaardi ja viskas selle Kaareli ette lauale.
Jerry Ahlstrom, PhD
Minnesota State University
Public administration professor
Puiestee 4-A Tartu) ,
luges Kaarel ja rõõmustas, sest tegu näis olevat tähtsa ja rikka mehega.
?I am giving some courses in your university here,? seletas mees. ?For couple of months, resource management and stuff, you know. I am not planning to stay for long but these little fellas are giving me some trouble and no one can give me any decent advice how to get rid of them.?
?What little fellas?? ei saanud Kaarel aru.
?Oh these darn little gnome fellas or whatever you call them. Always shouting and yattering around downstairs.?
?I see,? venitas Kaarel ja küsis igaks juhuks üle: ?Gnome fellas??
?Yah, these darn little bastards. Very annoying. Can?t get any sleep, always the fucking noise, excuse me. We don?t have them in Minnesota you know. Not any single gnome. It?s mostly Santa Claus and reindeer, Rudolf Rednose, you know, and this kind of stuff. But no gnomes, yah.?
?Santa Claus?? See oli vist sama mis jõuluvana, meenutas Kaarel.
?Yah, Santa. The guy with a huge beard and all in red, you know. Giving gifts and stuff. You might have noticed him on Coca Cola bottles, the same guy. Used to visit me too when I was boy but not any more. I wonder why? Kind of funny guy... Anyway, do we have a deal?
?Ah, deal, yes, yes, yes,? rõõmustas Kaarel. ?You want to buy the gnome trap? Yes, yes, it is five hundred kroon.?
Summa ei paistnud külalist häirivat, ta noogutas kiiresti ja ütles: ?All right, five hundred it is then. Sounds like a fair deal to me. But do you guarantee that it?s actually working? Can I catch the little bastards? What shall I use as a bait??
Kaarel kratis kukalt. Üldiselt oli muidugi vahva, et ta sai täiesti kasutu kolu, mida ta kunagi polnud kavatsenudki müüa, ikkagi kellelegi pähe määrida. Aga kui väliskülaline tahtis sellega tõesti hiiri püüda, või mida iganes, siis oli lugu keerulisem. Vanaonu Voldemari meisterdatud päkapikulõksul puudus pehmelt öeldes vinnastusmehanism ja selle sakilised hambad olid ainult plekist. Aga Kaarelil sündis kohe päästev idee.
?It is a demo version,? ütles ta. ?You have to order.?
Jerry Ahlstom pani rahakoti kiiresti põue tagasi. ?So what you are actually saying is that you don?t have them in stock and the one on the window is only for display purposes? Well, I might be from Minnesota and everything but I am definitely not giving you five hundred damn crowns for nothing.?
Kaareli mõte töötas kiiresti. Ta jõuab täna veel Voldemarile helistada ja mingid vanad jänese või rotilõksud peaksid vanaonul kusagil kuuri all kindlasti vedelema.
?Tomorrow,? ütles ta. ?I can get you tomorrow three genuine estonian handmade gnome traps.?
?Make it five,? ohkas külaline. ?And the bait??
Bait, bait, bait, mõtles Kaarel palavikuliselt. Mida hiired tahavad? ?Try cheese,? ütles ta.
?Cheese? You sure??
?Yes. Absolutely. Cheese must work.?
***
Öö jooksul käis Kaarel Valgjärvel ära ning tõi Tartusse koguni kuus onu Voldemari jäneserauda, mis jahipidamiseeskirjade muutumise tõttu olid juba mõned aastad aida all vedelenud. Onu Voldemar oli need loovutanud pudeli viina eest ja nii head äri polnud Kaarel juba ammu teinud.
Lõuna ajal oli Jerry Alhstrom jälle platsis ning Kaarel demosteeris uhkusega oma kaupa, mille ta oli jõudnud juba suuremast sodist puhastada ning isegi auto armatuurvahaga üle pihustada. Äri käis kiiresti. Professor Ahlstrom takseeris kauba üle ja küsis, kas nendega on palju päkapikke kinni püütud.
?Hundreds,? kinnitas Kaarel. ?With cheese.?
?Cheese might attract some mice, don?t you think?? uuris professor kahtlevalt.
?Yes,? oli Kaarel nõus. ?Mouse too. But gnomes also. Very many.?
?If you say so,? ohkas professor Ahlstom. ?Anyway, I have to get rid of them or I won?t get any sleep. Your trap is the only option so far. Everybody else is only making fun of me... Say, do you have this gnome-trouble only during christmas season or is it kind of permanent in Estonia??
?It is...christmas, yes,? vastas Kaarel veidi asja kaalunult. ?Genuine and handmade christmas traps.?
Jerry Ahlstrom maksis, Kaarel pakkis lõksud vanasse suurde jahukotti ja mõtles, et küll on mõnus väljamaalastega äri teha. Järgmisel päeval ta oma ostjat ei näinud, ja lootis, et küllap kõik on korras, küllap ta mässab sellega, et juustu jäneserauda sobitada ja küllap selle hiired öö jooksul tühjaks söövad. Ent õhtul selgus, et ta oli oma külalise lihtsameelsust üle hinnanud. Just veidi enne kui ta hakkas poodi sulgema helises telefon. Helistaja oli loomulikult professor Ahlstrom, kes oli üles näidanud hämmastavat visadust ning Kaareli numbri kusagilt välja nuhkinud. Esiti, professori häält kuuldes, kartis Kaarel, et temaga hakatakse ebaausa äri pärast kurjustama ja võib-olla isegi raha tagasi nõudma. Kuid polnud üldsegi nii.
?The traps are working just fine,? teatas Ahlstromi hääl. ?But not with cheese, actually. These darn brown crackers you eat during christmas are much better. Anyway, I need more traps, there are so many of them. I almost caught one but the others dragged him back down. But I was able to locate the hole in the basement. It?s darn big. Could you provide me, say, with five more traps. And could you deliver them too, I am just so kind of busy right now. It?s Puiestee street, 4-A, near the cemetery, rent house, recently renovated. I?ll leave the lights on, just knock... And get me more crackers, right... Arrgh, again, you hear??
Telefonist kostis mingit müra ja kolistamist, keegi karjatas, käis hirmus põmakas ja siis vaikus. Kaarel pani toru ettevaatlikult hargile, mõtles järele, kehitas õlgu ja tuletas endale meelde, et äri esimene seadus on see, et lollide käest tuleb nende raha ära võtta.
Ta pani poe kinni, hüppas autosse ja oli kahe tunni pärast Tartus tagasi. Jäneseraudu onu Voldemaril enam ei olnud, aga küllap käivad professorile ka vanad rotilõksud, lootis ta. Tee pealt ostis ta veel lisaks suure koti piparkooke ning umbes kümne paiku peatas auto Puiestee tänaval, renoveeritud vana puu-eramu ees, mis asus otse vastu Ülejõe kalmistu vanemat ja tagumist soppi. Tuled olid tõepoolest põlema jäetud, kuid Kaareli koputusele ei vastanud keegi. Nii ta siis müksas ust õlaga ja see avanes.
?Hei-hei!? hõikas Kaarel esikust. ?Gnome-trap delivery. Anybody home??
Vaikus. Aga kui tähelepanelikumalt kuulatada, siis oleks nagu keldrist mingit sahinat ja krabistamist kostnud. Professori erkpunane jope rippus nagis nagu ka läkiläki nii et Kaarel otsustas, et küllap on majaperemees tukkuma jäänud. Ta kolistas veel veidi ja hõikus aga ei midagi. Ainult miski nahin keldrist. Kaarel pani koti maha ja hakkas ettevaatlikult keldritrepist alla astuma. Juba kohe trepi esimesel astmel nägi ta jäneselõksu, mis oli vinnas ja piparkookidega üle kuhjatud. Sellest ettevaatlikult mööda navigeerides jõudis ta keldrisse, mis kujutas endast euroremonditud katlaruumi. Kõik ülejäänud jäneserauad olid siin ja üks neist kinni raksatanud. Raua ümber oli vereloik ning selle vahel mingi räbaldunud narts.
Katla taga põranda ja vundamendi vahel aga mustendas suur auk. Ilmselt oli see sinna näritud, nii vanad põrandalauad kui vundamenti kattev küprokplaadi äär olid läbi puretud ning auk piisavalt suur, et sealt terve inimene läbi mahuks. Kinniraksatanud jäneseraua juurest viis vererada auguni ja katkes seal. Kaarel roomas augu juurde ja uudistas seda. Näis, et seal viis mingi hiljuti kaevatud käik kuhugile maasügavusse, lõhnas läppunud imala mäda järele. Augu suudme juures läikles midagi. Kaarel kummardus lähemale ja nägi, et need olid Jerry Ahlstromi purunenud prillid.
Kui ta tühjast majast lahkus viskas ta auto pagasiruumi suure jahukoti, milles olid kõik jäneserauad, mis ta Minnesota professorile müünud oli.