Isand Ed Vecini jutt jättis liiga abstraktse mulje. Tegevuskoht ja ?aeg on määratletud kyll konkreetselt, aga paljud asjad jäid ähmaseks, mille kirjeldamist yhelt sedasorti tekstilt ootaks. Võtan need ykshaaval ette:
Iidvana tamm. Aga mis ta nimi on? Mis kohas ta kasvab? Mis temaga seostub veel peale selle, et mingi ullike võtab yks kord tema ees pea langetada, justnagu loodaks maast raha leida (äkki on seal keegi raha andmas käinud, et taudist lahti saada? Sellise raha korjamisega saad endale sama taudi kaela ju). Ja kui arvata, et see tamm on tegelikult väljamõeldud, siis võib yhtlasi kahtlustada lihtsalt rahvusromantilist stampi. Peale tamme võib hiiepuuks olla peaaegu ykskõik missugune puuliik. Tammed ja pärnad on statistiliselt kaks kõige tihemini hiiepuude hulgas nimetatavat puuliiki, aga see selleks. Palju jama on tulnud sellest, et inimesed arvavad hiiepuudeks justnimelt tammed ja ainult tammed, unustades kõik muud puud ära.
Loits. Mis pagana loits? "Sobilik loits" ? milleks sobilik loits? Lihtsalt tead yhte halltõvevastast loitsu (maa isandad, maa emandad, annan teile haljast hõbedat, võtke minult tõbi ära) või ytled lihtsalt selle varesele-valu-harakale-haigus-loitsu, sest arvad, et näe, lahe koht. Ikkagi ? mis olid need "sellised sõnad"? Ma usun, et tegu võis olla esivanematelt pärit ja muinasajast peale suuliselt edasi antud salaõpetuse ja salatarkusega, millest mõned yksikud, nt Addold Mossin, räägivad (aga ma väldiks isegi selliste asjade mainimist, sest millestki sellisest tõsimeeli jutu tegemine jätab sulle judistaja ja hullu märgi kylge). Kui need sõnad tõesti nii salajased on, siis oleks parem a) kas neist yldse mitte juttu teha b) või anda lugejale vihjeid, mis sorti sõnad need on, kui kaua nende lausumine aega võtab, millise hääletooniga seda tehti, kuidas nad kõlavad, kas madalalt või kõrgelt, kurjakuulutavalt või salapäraselt või muud sellist.
Pärimus talu tyhjaksjäämisest on muidugi kena kunstmuistend või muistendiparoodia, põhjuslik seos nagu muistendis ikka, et katus vajub kokku ja kohe järgmisel päeval lähevad igaveseks pakku ja sellest saati on see koht tyhi. Tore ja lõbus. Yks paremaid paroodiaid, mis lugend olen, aga kahjuks ainult sisu, mitte keele poolest. Keele poolest võiks arvata, et võtab seda asja surmtõsiselt.
"Mina otsustasin minna majast mööda ja avaldada sellega austust vanade eestlaste talukultuurile." Kajar Pruuli mõistet tarvitades: etnosymbolism missugune. Kõlab kaugele ja väga õõnsalt. Ja sama õõnes ja mõttetu on kogu loo teine pool (mahuliselt vaadates viimased 1200 märki; esimene pool on 1300, kogu lugu 2550 märki pikk). Sama hästi oleks võinud see teine pool kirjutamata jääda, selle oleks saanud kahe-kolme lausega kah ära ytelda, ilma et pikemalt nämmutaks. Teisest poolest jääb meelde ainult lausejupp "viidi kylmale maale" ja märge, et parasjagu on tegu hingedeajaga, oluline selle poolest, et siinkirjutaja jaoks on hingedeaeg jõuluks juba läbi saanud, aga paljude jaoks mitte. (Ja yldse on hingedeaja piiride tõmbamine praegu ysna isiklik.) Sisuliselt tundub muidugi kummaline, et on tarvis lausuda mingi loits, et nihukesi kooljaid või kodukäijaid näha ? tavaliselt on ikka nii old, et näed neid niisama ja pigem vastu enda tahtmist. Et nad ise tulevad ja kui sa oled selline nägijat tyypi inimene, siis näed. Või kui nad ise nii väga nähtavad on, mõnda kooljat võib näha ka veendunud materialist, kes selliseid kummitusi yldiselt mitte yldse ei näe ja nende suhtes muidu täiesti tundetu on.
Sõnaga: kirjatykis eputatakse ja nämmutatakse minu maitse jaoks liialt. Põle midagi eriti ytelda, mingi kena lyhike kaheminutine lugu, kui seda _rääkida_, aga ta on andnud sellele koolikirjandi mittemidagiytleva ?anri (mis muud ?anrit siin määrata annab? Koolikirjand on ainuke, mis pähe tuleb, sest ykski teine ?anr ei ole nii ilmetu) ja pannud kirja ajaleheartikli keeles.
Millegipärast kirjutab autor Sina ja Teie suure tähega, nagu kirjutaks kirja. Või intervjuud. Õnnepalu kirjutas, et tänapäeva noored kirjanikud loevad kyll ajalehti, aga mitte raamatuid. Kõige rõvedam ongi see, et kogu lugu on kirjutatud nullstiilses ajalehekeeles. Komad on muidugi paigas, aga keelekasutus sama kantseliitne ja vaene nagu konveieri peal töötavatel päevalehtede toimetajatel. Ilukirjandust ja pärimustekste ma loengi selleks, et vahel midagi peale selle nullstiili kah näeks. Aga tyhjagi. Ilmselt on kogu eesti keel varsti selline ajalehenullkeel, tekib tunne. (Iseloomulikke tunnuseid: on-verbi vohamine, nominaalstiil, kasutatakse ainult "viisakaid" nullkonnotatsioonilisi paberimaitselisi sõnu; põhimõtteliselt võiks koostada nimekirja kõikidest sõnadest, mida selles newspeagis tarvitada võib ja seegi tuleks õhem kui Orwelli 1984. aasta newspeagi sõnaraamat, ma kardan.) Ilmselt ei jäägi mul midagi muud yle kui oma normaalne mõtlemine võru keele peale ymber kolida, seal on mõtlemisvõimalused veel avaramad.