Iga aasta 24. detsembril läks Tom O?Flanagan oma maja keldrikorrusele, otsis tööpingi alt välja verest paakunud lihalõikamislaua ja väikse kirve, pani valmis pudeli kõige kibedamat viskit, ajas leeklambil kuumaks rauatüki, kehitas õlgu, pani siis vasema käe lõikelauale ning raius maha järjekordse sõrmelüli. Siis kõrvetas ta kiiresti haava kinni ning kulistas pudeli viskit kurku. Enne kui ta valu tundma jõudis hakata, norskas ta juba purupurjuna põrandal.
Nii oli ta teinud juba kaheksa aastat järjest, sellest saadik, mil tema naine tema juurest lahkunud oli. Tomi vasakul käel oli alles vaid kaks sõrme ning tavaliselt luges ta jõululaupäeva hommikul ülejäänud sõrmelülid üle, ohkas sügavalt, kratsis kukalt ja mõtles, et varsti saavad sõrmed lihtsalt otsa.
Jõululaupäeval lohistas ta end varakult kõrtsi, timmis kuni lõunani õlut ja kui joomakoht suleti, taarus koos ülejäänud Westmouthi rahvaga kirikusse, kuigi ei mäletanud enam ammugi, miks ta seda õieti tegi. Vähemalt nii oli olnud alati kui Mary veel tema juures elas ja ju oli nii vist õige, sest nii elavad ju kõik korralikud iirlased, vähemasti siin üksildases Westmouthi maanurgas. Kodus jõi ta tavaliselt edasi ja tema jõulud olid joomauimased ning tüütud. Nagu ka kõik ülejäänud päevad tema aeglaselt kulgevas tuimas elus, mis möödusid sotsiaalpensionit maha juues.
Ja oodates.
Mary ei saa igavesti ära olla, oli Tom kindel. Ühel päeval tuleb ta tagasi, ühel päeval enne jõule, mil ta lahkunud oli, tuleb ta kindlasti tagasi.
Tomil ei olnud sõpru, tal ei olnud lapsi, televiisorit ega koera. Ainult rotid, keda ta kuivanud leivaga taltsaks nuumas ja siis ajaviiteks pudrunuiaga sodiks tampis. Aga tal oli raamatuid, palju raamatuid, kõik see riiulitäis pehmekaanelisi kirevate kaanepiltidega odavaid väljaandeid, mida Mary oli tavaliselt lugenud, kui ta Tomi kõrtsist tagasi ootas, et siis teda kõige vängema iiri sõimuga kostitada. Kuigi tüütu ja ebameeldiv, oli see sõim ja hoobid ikkagi olnud märk sellest, et Tom pole maailmas päris üksi ja et kusagil keegi selles maailmas suudab veel midagi tunda.
Tom O?Flanagan oli Mary riiuli juba mitu korda läbi lugenud, kuigi ei mäletanud ainsagi loo sisu ega tegelasi. Ta luges neid üha uuesti ja uuesti ja kui ta seda tehes üldse millelegi mõtles, siis oli see jõuluõhtu, kelder, lihalõikamislaud ja väike kirves.
Raiudes üheksandal aastal pärast Mary lahkumist maha keskmise sõrme viimase lüli oli Tom silmitsi tõsiasjaga, et tal on alles ainult kaks vasema käe sõrme. See tundus kuidagi tähendusrikkana ja meenutas Tomile ähmaselt midagi. Kui ta jõululaupäeva õhtul kirikuist koju oli jõudnud, järjekordse viskipudeli avanud ja kiiktoolis istudes mingi raamatu suvalisest kohast avanud, kostis välisukselt äkki koputus.
Tomi uksele koputati tavaliselt aastas ainult paar korda ning reeglina oli see mõni eksinud suvine välismaa autoturist või läbikukkunud proovireisija. Tavaliselt ei ilmunud need aga jõululaupäeva õhtul. Westmouthi elanikud ei koputanud Tomi uksele aga kunagi, sest nendel polnud temaga mingit asja nagu ka Tomil nendega.
Tom loivas aeglaselt välisukse juurde ja tõukas selle lahti.
Lävel seisis inimene, mees, ja üks kõige kummalisemat sorti, keda jõuluõhtul oma ukse taha oodata. Ta oli pikk, ligi kaks meetrit, kuid kiitsakas ja vibalik, mida oli näha isegi ta maani mantlist hoolimata. Eriskummaline oli ka mantel: valge-punasest triibulisest karusnahast. Sellisena seistes meenutas mees karvast maanteeposti. Mütsi tal ei olnud punased lokkis juuksed lehvisid tuules, punane oli ka ta harkis habe ja pikad vurrud. Üle õla rippus mehel suur must paun, justnagu postiljonil. Ja ta oli väga lõbus, naeris juba siis kui Tom ukse avas ja tema lõbus madalahäälne naer summutas isegi detsembritormi ulu.
?Tom O?Flanagan? Teile on jõulukaart!? hüüdis ta.
Tom ei saanud millestki aru.
?Postiljon või?? kähises ta.
Mees naeris edasi, torkas käe oma suurde pauna ja õngitses sellest välja mingi süsimusta paberilehe.
?Jõulukaart Tom O?Flanaganile. See oled ju sina? Pead olema, meil on kõik täpne.?
?Kellel meil?? küsis Tom juhmilt.
?Meie äriühingus. Näh, võta, võta, sulle on kaart.?
Tom ei mäletanud isegi, millal ta viimase jõulukaardi võis olla saanud. Mary, tõsi küll, neid kunagi sai, aga mida rohkem nad Westmouthi kolkaellu kapseldusid, seda vähem. Nad ei käinud kusagil, nad ei suhelnud kellagagi. Kes küll võiks Tomile jõulukaardi saata? Tal polnud aimugi.
Parema käega hoidis Tom ust tormi-iilis valla ning vasakuga küünitas kaardi järele. Ta vasak käsi oli marlinartsuga kinni mähitud, nii et ainult kaks tervet sõrme olid vabad, nagu vähisõraga haaraski ta nüüd kaari nende vahele.
?Oioi,? ütles postiljon. ?Kas käega on pahasti? Ainult kaks sõrmekest alles? Noh, hea, et ma siis õigel ajal jõudsin.? Ja ta pahvatas jälle valju müriseva häälega naerma.
Alles nüüd sai Tom aru, et mees ei rääkinud inglise keelt sugugi mitte iiri aktsendiga, see polnud ka ?oti aktsent ega põhja-inglise või kokni, kuidagi hästi puhas ja steriilne. Ta vaatas kaarti - see oli süsimust, krobelisel paksul papil, kahe poolega. Millegipärast Tom ei söandanud seda avada ja näis nagu postiljon sai sellest aru.
?Loe, loe, oma kaarti, Tom O?Flanagan, sa oled ju seda nii kaua oodanud.?
?Ma pole midagi oodanud,? porises Tom.
?Kõik ootavad midagi,? vastas postiljon ja äkki ta enam ei naernud. ?Usu mind, Tom, küll mina juba tean. Kõik inimesed ootavad elus midagi. Ja need, kellele pole elus enam midagi jäänud, need ootavad kõige rohkem. Nii et loe oma kaardikest ja vast me saame siin ja kohe kõik asjad korraga joonde.?
?Mis asjad??
?Need sõrmeasjad. Muide, Tom, sul on kindlasti üks ülearune lonksuke viskit, on ju? Vaata, ma tulin kõik selle pika maa ju jala ning selle kaardikese eest võiksid sa mulle pisut valada küll, eks ole.?
Tomile nagu meenus ähmaselt miski. Midagi kauget ja ammust, midagi lapsepõlvest, mingi habemega punases mantlis onu, kommid, präänikud, kiikhobune ja esimesed Iirimaale jõudnud kokakoolad. Siis tuli talle see sõna ka meelde.
?Sa oled mingi jõuluvana või?? küsis ta.
?Oi, Tom, jõuluvanasid pole ju olemas,? naeris mees. Naeris ja tõsines siis. ?Sa arvad, et ma olen kellegi nali või? Loe kaarti, Tom ja kalla mulle üks pindike.?
Tom kehitas õlgu ja lasi võõra sisse. Nad läksid elutuppa ja Tom tegi nagu palutud, ta kallas postiljon-jõuluvanale pindi viskit, mille too ühe sõõmuga ära jõi.
Kõheldes ja hämmingus avas Tom musta jõulukaardi ja luges sellele kalligraafilise käekirjaga mustas tu??is kantud lühikest teksti:
Aitäh sõrme eest. Häid jõule ja õnnelikku uut aastat!
?Mida põrgut see peab tähendama?? küsis ta ja jõllitas kaarti. ?Kellelt see on??
?Oi, kas allakirja ei olegi?? Postiljon näis hetkeks isegi murelikuna. ?Näed siis, selles jõulusaginas ununes järelikult ära. Kõik need soovid ja soovikesed, nii palju tööd ja sebimist... Ah, juhtub. Pole midagi, Tom, küllap sa saad ise ka aru, kellelt see kaart on. Lähme nüüd keldrisse.?
Juhmilt ja sõnakuulelikult järgnes Tom võõrale keldrisse. Ta sai aru ainult sellest, et praegu pole ta olukorra peremees, et ta on selle salapärase postiljoni meelevallas ja ta ei saa midagi muuta, enne kui...
?Niisiis,? teatas mees kui nad olid keldrisse jõudnud. ?Kus see koht meil siis on? Siin jah?? ta seisis muldpõranda tagumises nurgas ja sonkis saapaninaga mulda. Tom pani tähele, et ka mehe saapad olid sellest veidrast punase-valgest karusnahast. Milline loom küll sellist karva kannab?
?Pane siis kirveke, kuum ora ja viski valmis,? soovitas postiljon. ?Mullatööga saan ma ise hakkama.?
Tom seisis ja jõllitas, kuidas postiljon aeglaselt saapatallaga mulda lükkas. Näis nagu poleks ta üldse pingutanud ja muld otsekui kuuletus kellegi käsule ja rullus lainena eemale. Viivu pärast oli kihi jagu mulda juba seina ääres hunnikus.
?Siin on hea pinnas,? ütles võõras. ?Laip säilib siin hästi, sa ei teegi peaaegu vahet. No ma ütlen ?peaaegu?, eks, sest väike erinevus siiski jääb. Mitte midagi väga hullu, aga peab arvestama, et ka meie äriühingu võimetel on piirid.?
Tom oli värisema hakanud. Need pisarad, mis vargsi ta silmanurka tekkisid olid esimesed pärast lapsepõlve, ta oli isegi selle soolase meki unustanud. Ta seisis täiesti jõuetuna ja vaatas kuidas muldpõrnad võõra saapa all kahanes, kuidas auk, mille ta kaheksa aastat tagasi hoolikalt oli kinni ajanud, jälle lahti kaevati. Aeglaselt kerkis ta mälusopist üles pilt, mida ta kõik need aastad oli üritanud unustada ja olematuks pidanud. See oli olnud jõuluõhtu, mil ta oli tulnud kõrtsist, ta oli väga tige ja vihane, ta oli kaarte mängides kaotanud suurema summa, ning jooksnud koju, et Mary käest välja meelitada need sada naela - nende ainsad säästud, mis keldrisse olid peidetud. Naine oli nutnud, karjunud, üritanud teda takistada, halanud, anunud. Mitte ainult need jõulud, vaid ka kõik eelmised oli Tom tema elus ära rikkunud, üldse kogu tema elu ja ilmselt Tomi pärast jääb Mary hing igaveseks põrgusse, sest nüüd jälle ei olnud nad jõululaupäeval kirikusse jõudnud. Tom oli oma naist löönud, aga see ei olnud esimene kord. Ta oli haaranud kirve, et sellega purustada lukk väiksel kirtsul keldrinurgas. Siis oli naine talle kallale sööstnud. Tom ei saanud isegi aru, kuidas ta Maryt oli juustest sasinud ja siis talle kirvega äsanud. Ei, ta tahtnud teda tappa, kindlasti ei tahtnud. Ta tahtis vaid, et naine ei segaks end meeste asjadesse, sest mees teab ise mida teeb ja kõik mis mees teeb on õigesti tehtud. Kõik. Ta oli raiunud maha oma vasema käe väikse sõrme otsa, kirves peatus alles Mary kolbas. Verd ei olnud palju ja naine ei elanud enam kuigi kaua. Piisavalt siiski, et Tom igaveseks ära needa, enne kui ta lahkus ja Tomi üksinda jättis. See oli olnud kaheksa aastat tagasi.
?Paistab, et ongi valmis, Tom,? ütles võõras, kõkutas naerda ja kummardus augu kohale. ?Üks jõulukingitus sulle. Ja mis peamine - kõik on aus, nii nagu kokku lepitud, nii nagu alati on olnud.?
?Miks te...varem ei tulnud?? pressis Tom endast välja haleda küsimuse.
?Sest see ei ole nii lihtne,? vastas võõras. ?Sa arvasid, et andsid sõrme ja et sellest aitab.?
?Ma ei arvanud nii!? hüüatas Tom. ?Ma...ma...tahtsin Maryle järele minna, ma arvasin, et...?
?Usk ja meelekindlus on see, mis loeb, Tom,? ütles võõras ja sirutas käed auku. ?Kui sa olid Mary meie juurde saatnud, jäid sa oma maharaiutud sõrmeotsa vaatama ja arvasid, et oled sõlminud meiega tehingu, et oled andnud meile sõrme. Aga midagi ei juhtunud ega saanud veel juhtuda, sest me panime su proovile. Tahtsime näha, kui kindel su usk on. Ja sa olid tubli, Tom, väga tubli. Igal aastal üks sõrmenukike, iga aastaga sinu veendumus kasvas. Nüüd oled sa tõeliselt valmis, sa oled andnud sõrmed ja tehingu kinnituseks... Aga seda sa tead isegi. Kuule, kuni ma Mary välja sikutan, ole hea mees ja aja see käe asi ise joonde. Sul on see - kuidas nüüd öeldagi - rohkem käpas või nii, ihhii.?
Kui võõras hakkas august jõulukingitust välja sikutama, otsis Tom tööpingi alt välja verest paakunud lihalõikumislaua, kulistas kurku tubli sõõmu viskit, pani vasema käe lauale, haaras paremasse kirve ja...
***
?Kuhu sa lähed oma arust, lontrus!?
?Ei kuhugi, ma mõtlesin ainult, et...?
?Või tema mõtles! Kuhugi sa ei lähe, kodus istud, oma naise juures, kas sa vähe mööda kõrtse ringi oled hooranud!?
Tom teadis, et vaidlemine on kasutu. Ta pole iialgi suutnud oma naist sõnadega milleski ümber veenda, selleks on ta vaim liiga põdur.
Mary istus tugitoolis, oma raamaturiiuli ees. Seal oli ta istunud juba mitu tundi, sellest ajast saadik, mil see deemonlik Santa Claus ta hauast välja oli sikutanud ja eluvaimu sisse puhunud. Mary oli vaid hetkeks põrnitsenud põrandal vereloigus ägisevat Tomi, noogutanud ja trepist üles tatsanud. Nii nagu polekski midagi erilist juhtunud. Selja tagant võis teda esimesel pilgul isegi elusaks inimeseks ja naisterahvaks pidada. Kui mitte ainult see hais, mis täitis kogu maja ja need kohutavad mädanenud räbalad ta seljas.
Seda pole ma kunagi palunud, mõtles Tom heitunult. Seda pole ma kunagi tahtnud ega lootnud. Ta oli seda sõrme ja käeandmist teistmoodi ette kujutanud. Ta oli uskunud, et pakt töötab teistmoodi, ükskõik mismoodi, aga mitte nii. See ei tundunud aus. Võib-olla oleks ta pidanud kirvest teistmoodi kasutama.
Masinlikult otsis ta parem käsi kirvest, aga Mary ei pidanud isegi pead pöörama, et seda näha.
?Pane kirves käest ära,? käratas ta. ?Mul on sind veel vaja, Tom. Kas sa oled mu mees või ei ole??
?Olen küll,? ohkas Tom.
?Hästi, Tom, mu mees,? ütles Mary krigiseval häälel, tõusis ja pööras oma lagunenud ja kõdunenud koolnulõusta tema poole. Tom tundis selle irve ära, läbi aegade hägu mäletas ta, et kunagi oli see olnud malbe ja ahvatlev naeratus, mis oli temas loitnud armupalaviku ja muutnud ta ööd unetuteks. Koolnu võigas irve ei lasknud end kaksipidi mõista. Korraga teadis Tom, et aeg on jõulukingitus lahti pakkida.