Juba enne konkursile laekunud jõulujuttude nägemist oli mul mingisugune ettekujutus sellest, mida seal näha saab. Mõningal määral see täitus, mõningal määral mitte; selles polegi asi. Aga sest silme ette kerkinud pildist tahaksin rääkida kyll. Yksikud lood jätan seevastu kommenteerimata, sest mul pole vähimatki aimu, mida "Algernoni" toimetus nendega teha kavatseb: paisata kogu see andekyllus jõhkralt näkku pahaaimamatule lugejale, jagada saak laiali vähehaaval, et kolme leiva ja kymne kiviga toita aasta jooksul ära kõik kaksteist hiirt, või trykkida ära vaid kaks-kolm parimat ning kaunistada ylejäägiga virtuaalse toimetusruumi virtuaalset tapeedialust. Sestap pyyan kõnelda yldiselt, lootuses terha ka võimalikult yldisi järeldusi.
Jõulud on ulmejutule kord juba selline teema, et - kui jätta kõrvale tõeliselt andekad või väärastunud mõttelaadiga inimesed, kes suudavad astuda yle tavafantaasia raamide - neist rääkivate juttude puhul on teatud määral võimalik ette ennustada, mismoodi lähenemisi on kõige tõenäolisem kohata. Seepärast on see teema kõige raskem just autorile, kes tahab kirjutada hästi ja stambivabalt - nagu ikka, õilis ja tänamatu yritus.
Esimene valik, mis jõulujuttu plaanitseva autori ees seisab, on valik tõsimeelsuse ja kiiksu vahel. Kas kirjutada lugu härdalt ja pisararohkelt, sydamlikus laadis nagu viieline koolikirjand või võtta kogu see jõulutrall ja käänata seda yhes või teises suunas? Härdameelsus on joon, mida meie koolisysteem uhkelt ja häbenemata kultiveerib. Suurem osa õpetajaist manab sydamlikku ja hella kirjatööd nähes näole tobeda naeratuse, mille taga võib silmis aimata pisarahelki. Harras ja õrnatundeline stiil, nagu kaksteist (või mõnele enamgi) aastat on meile õpetanud, on kindla peale minek - sellega lihtsalt ei saa eksida. Isegi nende väheste õpetajate seast, kes ise ehk seesugust kirjutusviisi ei eelistaks, on enamik sellega juba harjunud, nad teavad, et enamik õpetajaid seda hindab ja seega ootab ka niimoodi kirjutanud õpilane loomulikult heakskiitu - kuidas siis veel? Oleks inetu noort, tõenäoliselt andetut, kuid kasuistlikku õpilast tema õigustatud ootuses alt vedada, käitudes vastupidiselt kogu napile elukogemusele, mida systeem temasse ohtralt istutanud on. Mida kylvad, seda pead ka lõikama; rukkipõllult ei maksa naerist oodata. Ja nii nad ohkavadki ja hindavad viiega kirjandit, mida laualt tõstes jääb maha kergelt kleepuv loik (erinevalt tavapärastest on kirjanduslikud pisarad magusad, mõne arvates suisa imalavõitu). Tegelikult võiks kogu selle kasvatuse järgi otsustades meie kirjanduse yldpilt olla märgatavalt hullem. Eks siin on oma osa toimetajate jts kirjandusfunktsionäride ringkaitses, mis jätab enamiku kividest ja leibadest autori kulu ja kirjade kanda. Selliseid autoreid on siiski kyllalt palju, me ainult ei näe neid - ja ehk on see ka hea. Olen mõnegi taolisega töötanud ning ei soovita seda tavahonoraride eest kellelegi.
Hämmastaval kombel oli seekordse saagi sees lörinaid imevähe. Kyll aga yllatasid mind needki. Enamik jõuluteemalisi halemeelitusi, mida laste-, naiste- ja (eba)usuajakirjades rohkesti leida võib, on olemuselt kristlikud - või, kui soovite, kajastavad eesti kaasaegset rahvausundit. See on yks huvitav usund, mis mõningal, ehkki mitte geograafiliselt ootuspärasel määral erineb ameerika kaasaegsest rahvausundist, mida võib muidugi pidada ka sama nähtuse ekstreemsemaks vormiks. Sellise usu raamesse kuulub näiteks nõue, et kallid kadunukesed hõljuksid surma järel kuskil me ebamäärases läheduses just nii kaua, kui me neid soovime, olles valmis end ilmutama iga me tahteavalduse peale (kuid ilmselt mitte siis, kui me neid halva sõnaga meenutame, nende järelejäänud vara prygikasti pressida yritame või peiedel lese tantsima võtame); ootus, et kuskil ukerdavad ringi inglikesed, päkapikud, jõuluvanad ja kogu muu nunnumat sorti tselestiaalfauna; siiras usk valgusesse, mis paistab tunneli lõpust ja mis ei ole see, mida te nyyd anekdootidest kogenult ootasite mind kirjutavat. (Selgituseks aeglastele ja eluvõõrastele: sõidab mööda rööpaid ja ytleb "Tuut!") Ehkki see usund pole rangelt religiooniks vormistunud, valitsevad ta ebamäärased formuleeringud inimmeeli ysna jäigalt ning häda on oodata neil, kes ei usu, et "aga kuskil ikkagi midagi on!" (Palun lugeda eelnevat lausejuppi väriseva, kuid agressiivse vanainimesehäälega.) Kokkuvõttes - seda ma ootasin, seda ma ka sain, aga sugugi mitte nii palju, kui arvasin saavat. Seevastu oli ka näiteid usulisest pluralismist - nähes maausulisusele pretendeerivat yrghaledust, ei teadnud ma alguses, kas nutta või naerda. Õnneks meenus mulle ka hingedepäevakirjand, mille ise kunagi koolis õpetajale ulatasin ja mida ta väga ilusaks ja sydamlikuks pidas. Mine tea, ehk on ilmas teisigi inimesi, kelles leidub tilgake elutervet kynismi ja haiget huumorimeelt.
Härdad jutlusealgmed peavad ulme?anris ilmselgelt langema fantasy valda - oleks raske põhjendada helevalgeid jõuluingleid ja räbaldunud hingeudemeid marsielanike arenenud tehnoloogiaga (ehkki tõsimeelne kosmoseooper blastrit hoidvast jõuluvanast oleks meeliylendav vaheldus). Kiiksudel seevastu on rohkem ?anrilist vabadust.
Kiiksuga lugusid annab omakorda lahterdada kiiksu kuju järgi. Osad neist kalduvad yhel või teisel määral horrori poole (lumemees ja lihakirves, kes neid suudaks lahuta'), teised aga paskvillilaadseks toterdamiseks (hii!-jõuluvanal on pyksilukk lahti-hoo!). Mõlemas ?anris on muidugi ristandeid, yleminek on sujuv, nagu ka fantasy ja sf-i vahel. Miks ei võiks amokkiveerev lumemees tapamajast näpatud lihunikukirve asemel kasutada roheliste mehikeste kaotatud laserpyssi või jõulumees loitsida pikkpäkazombisid? Vaba maa, vaba jõul, tehku, mis tahavad. Ning ka tapatalguid võib kirjeldada hoogsalt ja lustakalt, nagu on tehtud omaaegsetes Karen Orlau lugudes. (Näide sellest, et hea autor teeb isegi sitast ?anrist - noh, kui mitte just saia, siis sepiku.) Yldjoontes annab nende kahe vahel siiski vahet teha; enamiku hobiautorite tekstist on looja intentsioon selgelt väljaloetav, tahab ta seda siis peita või kannab uhkelt (ja kuritihti surnult) kilbil.
Mõlema sordi esindajaid oli sel aastal rohkelt. (Kirjutan nii, lootuses, et ehk tuleb ka järgmisi aastaid. Oleks huvitav võrrelda.) On muude ?anridega mis parasjagu on, aga algajate autorite huvi vere ja soolikate vastu on eesti ulmes alati märgatav olnud. Iseasi, kas teksti häädust just kulutatud ket?upi hulgaga mõõta saab, aga proovida võib muidugi alati - ehk oled ikkagi Tarantino kadunud poolvend või lapselaps. Huumorimeelega on sama lugu - päkapikkude alkoholismi on eesti kirjanduses syyvitud igal võimalikul tasandil, Kivirähust kuni... nojah, mittekivirähkudeni. Igatahes näib see jätkuvalt yhiskondlik valupunkt olevat. Ju sealt sussi seest neid viinapudeleid ja musklis pikupilte ikka tuleb. ?anriristamise seisukohalt peab ka nentima, et kui Algernoni ajaloo jooksul on hulk inimesi kirveid ja vereojasid naljakaks pidanud, siis klassikalise kolmiku ylejäänud liikmetest, narkootikumidest ja seksist, on olnud märksa vähem kuulda. Ju siin mängib jällegi isiklik kogemus; rohke perevägivald ja madal iive lubab kyll eestlaste suguelu pigem kurvaks kui naljakaks pidada. Sel aastal tuli tali siiski teisiti, tsiu-tsiu - aga yksikasjalikumalt ma jällegi ei kommenteeriks. Ytleks lihtsalt, et enam-vähem meeldiv yllatus, eelkõige teoreetilises plaanis.
Ja ongi ootused otsas. Sest parimad lood on need, mis ei mahu napi kujutlusvõime raamidesse (ja, oh muusad paraku, enamikul wannabe-kirjanikest on tosina peale pool fantaasiat). Loomulikult on sellist ylejääki alati vähem kui olla võiks. Aga peaasi, et seda on. Teatud lõivu tuleb ju ka yleyldise kirjaoskuse eest maksta. Selliste meeldivate lugude hulka kuulus kindlasti yks, mida nyyd takkajärgi mõttes mekutan ja pyyan stilistiliselt määratella - keda paganat ta mulle meenutab? Natuke yht muistset Aldissi, Horisondist loetut, kui see kunagi veel väike oli ja kopiraiti ei tundnud. Natuke - tont seda teabki, miks - mõnda paremat sorti Kinga. Natuke Strugatskeid ja natuke, loomulikult, Goldingut. Yllatus oli seda meeldivam, et tekst pärines autorilt, kes on tuntud hoopis teise stiili esindajana. Aga see lugu oli hea ja tundlik, ehk võinuks kyll saada pisut enam viimistlust, ent elu on meil kiire, igapäevatöö jätab paratamatult oma jälje ning hää, et niigi läits.
Nii selle kirjandusega on, kõige meeldivam on ikka ootamatu.
Selles olla ka osa ulme olemuslikku võlu. Või nii nad räägivad.