?Ja võitja on...?
Keegi imeilus kinotäht avab sulni naeratuse saatel ümbrikut, miljonid televaatajad üle maailma hoiavad hinge kinni - keegi on võitja.
Need sitapead ei tea, et ümbrikus on täna tema nimi; Kevin Kenti nimi, jah, täna on võitja Kevin Kent!
Üksainuski kord on tema võitnud loterii, võitnud elult selle, mis seni talle keelatud on. Filmidiiva jõllitab üllatunult paberilehte, ilmselt temagi ei uskunud, et Kevinile võib kunagi õnn naeratada, sellele Kevinile, sellele kaotajale ja nohikule, aga siiski hingab ta sügavalt sisse ja tema korallpunased huuled vormuvad ütlema Kevini nime, needsamad huuled, mis kohe peavad Kevini põsele jätma elu magusaima suudluse. Eluloterii ja Fortuuna on lõpuks leidnud oma õige soosiku. Täna on võitja Kevin Kent...
Kevin Kent lõi pea vastu aknaklaasi ära.
Vana ?Chevy? oli sõitnud mürinal teeserval lumevaiba alla mattunud posti otsa - mis see ka ei olnud - teetähis, postkast, reklaamiviit, igaljuhul oli see nüüd ümber. Auto klaasipuhastajad töötasid edasi, et üha vaevalisemalt jõudsid need lund nühkida, sadu oli krahvkonna piirist alates niivõrd tugevnenud, et isegi võimsa "Chevy? jõud hakkas sellele alla jääma.
Ilm! See neetud ilm! Iga pisiasja oli Kevin ette näinud, aga ilma mitte... kuidas oleks ta osanudki seda teha, kui Tennessees sajab lund üldse haruharva. Ja nüüd, keset detsembrit selline sadu.
Ta raius sisse tagasikäigu ja mürisedes, ent kuulekalt, tagurdas auto tagasi teele. Kevin süütas sigareti ja hüppas kabiinist välja, jooksukingadega otse kohevasse lumehange, mis talle pea põlvini ulatas. Veel tuleb masin oma jõuga hangest välja, veel on tema võimsus nii suur, et ületab kummide libeduse. Aga edasi?
Ilm, see neetud ilm!
Vähemalt saavad tennesseelased oma igatsetud neetud valged jõulud.
Kevin kohendas nokkmütsi ja silmitses ümbrust. Teed, seda varjulist kitsast kruusateed, mis siit üksikute farmide ja põldude vahelt Clarksville?i kiirtee peale kulgeb, oli üha vähem näha. Autoraadiost kuuldud ilmateade polnud sugugi lohutavam - Tennessee loodeosas võimutseb tugev lumesadu, võimud soovitavad inimestel koju jääda, varuda toidumoona, küünlaid ja sooje riideid, mitte mingil juhul minna autoga sõitma ja säilitada rahu. Paar miili eemal oli ta juba silmanud teepervele mahajäetud autosid. Kevin sülitas ja lõi jalaga autot.
Varsti jääb ta kinni. Ta ei jõuaks isegi lähima motellini, kiirteest rääkimata, ja motelli peatuma jääda polnud tal ka kavas. Jeesus Kristus, siin kolkas polnud ka jala võimalik kuhugile jõuda, sellepärast ta oligi selle tee valinud! Raisk! Tema geniaalne plaan oli mokas.
Juba ta lõdises, tõmbas musta nahkjakki koomale ja nokkmütsi sügavamale silmile. Hambad plagisesid. Nii ta veel kärvab siia lumehange.
Ta silmitses veelkord lumesattu mattuvat ümbrust, ja märkas eemal mingeid ähmaseid kontuure. Seal võib väga vabalt olla mingi maafarm.
Igaljuhul - valikut tal pole. Kevin rapsas autost suure musta spordikoti, heitis selle üle õla, patsutas julgustavalt jopepõue ja asus läbi lume sumpama.
Lähemale jõudes nägi ta et see oli tõesti vaid üks vana lobudik, kus ilmselt siiski veel elati. Hoovis seisis roostes ja klaasideta pikap, lumekuhilate alt võis aimata lillepeenraid, paari kuurikökatsi najale olid seatud tööriistad. Koera nagu ei olnud.
Kevin seisis ja mõtles järele. Aga muud võimalust ei paistnud olevat. Lumesadu tundus olevat veelgi tihedamaks läinud, isegi oma ?Chevyt? ei suutnud Kevin enam valge summa seest eristada.
Ta astus ukse juurde ja koputas.
Vaikus. Keegi ei tõtanud ust avama. Kevin koputas uuesti, valjemini ja nõudlikumalt. Kui siin tõesti kedagi ei ole, siis...
?Mida sa tahad?? Naisehääl, vana naisehääl. Veidi veidra aktsendiga.
?Ma jäin tee peale,? vastas Kevin. ?Lumme kinni.?
?Mida sa tahad?? korrati ukse tagant.
?Siin ei paista ühtegi motelli olevat. Et kui oleks võimalik...?
Uks lükati lahti, loomulikult polnud see lukus olnudki. Lävel seisis vana naine, neegrinaine, hallipäine, punaste välkuvate silmadega. Tema õlgadel oli mantliräbal, milletaolised olid moes olnud kuuekümnendatel. Või ehk veelgi varem.
?Tahad lumevarju või?? uuris naine, Kevinit hindavalt silmitsedes.
Kevin noogutas. ?Ma sõitsin kiirtee poole, aga lumi... Ja see paistab üsna mahajäetud koht olevat.?
?Seda see on. Tule siis sisse, mister.?
?Ma võin maksta.?
?Tule sisse. Äkki paneb su nägemine vanamehele aru pähe.?
Kevin raputas riietelt lund, kummardus, et üle madala läve astuda ja leidis end kitsukesest pesemata ja koristamata köögist, kus segunesid kõik sellel sajandil valmistatud roogade ja nende sööjate lõhnad. Kööki oli kuhjatud igasugust kolu - algelise köögimööbli kohal rippusid maarohud ja juurikad. Lauanurgal kössitas vana televiisor. Kraanikauss oli verepritsmeid täis, otsapidi paistis sellest mingi soolikakogum, põrandal vedeles linnusulgi. Veretöö ohvrit polnud näha. Kevin pidi algul hinge kinni hoidma ja siis märkas ta, et üks osa kokkukuhjatud kolust hakkas end liigutama. Enne kui ta ehmatada jõudis, kõnetas kolu teda.
?Ehhee, jäid lume alla jah, poju??
See oli kulunud dressides ja hallipäine neeger, kuid ta nahk oli must nagu öö. Ta istus köögis, poolkükitades madalal taburetil, gaasipliidi ees ja popsutas piipu. Lõhna järgi oli see täidetud tubaka asemel jänesepabulatega.
?Lumi on vägev jah,? kõkutas vanamees kurguhäälel naerda. ?Ja sina neegrilibu, pane uks kinni!? käratas ta oma eidele.
Kevin vaatas ringi - talle ei meeldinud see eriti, mida ta nägi - ja ütles: ?Ma ei taha tüli teha. Lihtsalt jäin autoga kinni.?
?Kõik jäävad sellise ilmaga kinni,? mühatas naine. ?Siukest sadu pole siin kunagi olnud.?
?Nii nad räägivad,? itsitas vanamees. ?Telekast räägivad. Kuula ise.?
Televiisori väljalaskeaasta on ilmselt sama, kui need majakondsed istandusest vabaks päästeti, mõtles Kevin. Pill oli küll antiikne, kuid tegi häält.
?...üle kogu Tennessee,? teatas kasukas reporter. ?Võimud kutsuvad kõiki üles kodudesse jääma ja mitte mingil juhul autot kasutama. Varuge suhkrut, jahu, taskulampe, helistage tuttavatele, et nad kodudest ei väljuks. Võimud ei oska öelda, kaua lumesadu veel kestab. Osariigi kuberner...?
?Ja-jaa, kuberner peaks nüüd küll rõõmus olema,? itsitas vanamees. ?Nüüd nad said oma valged jõulud.
?Ega ei tea, millal see tee lahti aetakse??
Vanamees hakkas vaid jälle kõkutama ja vanamoor lõi pahaselt käega. Siis hakkas ta pottide ja pannidega kolistama, omaette midagi tigedalt pomisedes.Mees süvenes jälle piibupopsimisse, ta lasi välja hämmastava keerukusega suitsurõngaid ja paistis Kevini otsekui unustanud olevat.
Umbes tunni pärast oli naine mingi hautise valmis teinud ja tõstis seda lauale.
?Süüa, mister?? päris ta.
?Mis?? Kevin võpatas ja pööras pead ühelt neegrilt teisele. Tundus nagu oleks ta suigatanud. Tänan, ei. Ma katsun parem kiiremini liikuma saada, kui lumi...?
?Paistab et, õhtuks kisub. Ja seda kuradi lund paistab veel tulevat.?
?I?m dreaming of the white christmas,? üritas vanamees läbi itsitamise laulda.
?Jää vait, sa vana ennasttäis molkus!? ühmas naine. Siis tõstis ta konservlihast, ubadest ja riisist keedetud sodi valamust võetud pesemata taldrikule ja tõstis Kevini ette. ?Neetud eputis, selline. Mõtleb, et ta on otse Aafrikast ja et talle on kõik lubatud.?
?Misasja,? ei saanud Kevin aru. ?Aafrikast??
?Ähh, ta räägib, et tema vanaisa teadnud veel selle laeva nime, millega tema vanavanaisa Elevandiluu-või-mis-kuardi-luu-rannikult ta ära toodi. Ja see suguvõsa on ainult endataolistega lapsi teinud, ainult kõige mustemad ja väärikamad. Ei piiskagi valget või segatud verd. Ja mõtleb sellepärast, et tema on maailma naba.?
?Kuhu sul siis nii kiire on, poju?? tegi vanamees taas häält. ?Ja mis su nimi üldse on??
?Bryan,? valetas Kevin.
?Häid valgeid jõule, Bryan!?
?Lõpeta oma lollid naljad, kõdu!? suutis naine lõpuks kuuldavale tuua ja raputas roale mingit pulbrit.
?Muidugist on tal kiire,? itsitas kõbi. ?Siukse kotiga on kõigil kiire.?
Kevin tõmbus pingule.
?Sa ära närvitse,? soovitas vanamees. Ja lisas siis rõhuga: ?Bryan. Küll see sadu lõpuks otsa saab, ihhii... Sellist lund pole siin kunagi olnud. Õigus, vanamoor?? Siis ta ümises laulda: ?Let it snow, let it snow, let it snow.?
?No aitab juba!? röögatas moor. Ja siis otsekui vabandavalt Kevinile: ?Sa ?ra pane pahaks, poisu, aga me olema vanamehega juba hommikust saati selle lume pärast raksus.?
Kevinile ei meeldinud siin. Kohe üldse ei meeldinud. Ta astus ukse juurde ja tõukas seda. Uks käis raskelt, ta pidi ligi pool meetrit lund selle eemale lükkama. Tema endised jäljed olid juba ammu saju alla mattunud.
Ta tuli kööki tagasi ja küsis: ?Kuulge, kui see nüüd kuidagi sobiks, siis ma jääks ööseks siia. Ma maksan...?
?Kolm granti,? vastas kõbi. ?Öömaja on kolm granti. Või tead mis, teeme parem viis, on lihtsam arvutada.?
?Hulluks läinud,? sosistas vanamoor.
?See on mingi nali, jah?? uuris Kevin, kuigi teadis et ei ole.
?Oh, nali hakkas juba hommikul peale,? itsitas vanamees köhides. ?Kõik see ilus lumi ja puha. On ju kena nali??
?Mul ei ole sellist raha.?
?Peaks ju olema küll. Uudistes ütles, et nelikümmend viis tuhat läks sealt Evansburgi pangast. Mulle viis, sulle jääb nelikümmend. Elame mõlemad rõõmsalt ära. Ja lumi jääb ka järele, poju. Lumi jääb siis ka järele.?
Kevin üritas mõtteid selgeks sundida ja olukorda kainelt kaaluda. Kõik oli sujunud nii kenasti. Kaks kuud luuramist - ja kõik üksi. Pärast sissekukkumist Bowling Greenis ja kuut aastat trellide taga tagasi ei usaldanud ta enam kedagi. Kogu töö tuleb ära teha üksi. Kaalu iga samm läbi, näe kõik ette - sul on selleks aega, ja siis löö. Kiiresti, läbimõeldult ja üks kord. Kolm kuud tagasi Arkansasest äraaetud d?iip, ülevärvitud ja vahetatud numbriga, mida ei jäädvustanud ükski turvakaamera. Kaks minutit ja nelikümmend sekundit hirmu First Nationali harukontoris Evansburgis, mil talle püssitoru ees sularaha kokku kuhjati. Minut põgenemiseks läbi tagahoovide ja teele. Nad ei jõua linna selle ajaga blokeerida ega kõigile teejuppidele patrulle saata. Kevin oli valinud kõige kavalama ja üsnagi pika marsruudi. Hommikuks oleks ta olnud Chattanoogas ja juhheii... Võitja on Kevin Kent. Kui mitte see lumi. Kui mitte see neetud lumi.
Ja mitte mingil juhul ei maksa ta sellele neegrilõngusele mitte millegi eest viit tonni! Mitte millegi eest...
?Ei tahaks nagu maksta, mis?? kõkutas vanamees.
Miks see vanakõbi ei karda teda? Kevin on ju pangaröövel, kindla peale relvastatud. Revolver oli Kevinil nahkjope põuetaskus. Ta polnud kunagi elus veel inimest tulistanud.
?Lõpeta ära!? kriiskas vanamoor. ?Mul on sinust ja su lumest kõrini! Mida me selle mehega nüüd peale peame hakkame??
?Las ma mõtlen,? itsitas vanamees. ?Mis oleks kui laseksime tal lihtsalt minna? Jah, viis tonni ja las ta läheb.? See tegi talle väga nalja.
?Ma ütlesin, et ei taha tüli teha,? sõnas Kevin väga aeglaselt. ?Aga ma vist siiski pean.? Ta ohkas, tõesti ja siiralt ning võttis revolvri välja.
Isegi kui ta maksab, on need neegrid siin tunnistajaks. Viis tonni ei pruugi nende suud igaveseks sulgeda. See oli vanamehest nii rumal, et ta ei suutnud keelt hammaste taga pidada.
?Kuule mister, pane oma tukk ära,? sisistas nüüd vanamoor. ?Sellest ei tule midagi head. Sa ei tea, mida sa teed.?
?Kesse siis jõulude ajal paugutama hakkab,? lisas mehetoi mökitades. ?Rikud veel jõulud ära, ilusad valged jõulud.?
Naise hääl oli kostnud tema selja tagant ja sinna sihtisid ka vanamehe silmad. Kevin polnud enam kindel, kellele need viimased sõnad mõeldud olid. Ta keeras end väga aeglaselt. Just niipalju, et kaheraudse toru näha.
?Ei maksa meid idiootideks ka pidada,? sõnas naine. ?Uudistes muud ei räägitagi kui lumest, Evans Rocki pangaröövlist ja tema mustast spordikotist. Viis tonni on muidugi nali. Aga Ben on hommikust peale arust ära. Meil oli üks riid. Ja siis me vedasime kihla. Paistab, et ta võitis ja nüüd ei saa ma talle enam päitseid pähe. Raha pole meile vaja, unusta meid ära ja meie unustame sinu. Ja pane oma tukk nüüd ilusasti ära.?
Ja siis pöördus ta oma vanamehe poole. ?Hästi, Ben. Sina võitsid. Ma tunnistan, et sina oled minust tugevam. Ole nüüd üks hea ja kena neeger ja lõpeta ära.?
?Valged jõulud, ohjah, ilusad valged jõulud...? Kevin tundis, et see kõkutamine hakkab talle närvidele käima. Kohe väga närvidele.
?Viis tonnikest,? ümiees siis Ben. ?Väike jõulukingitus.? Ta tõusis püsti.
?Istu,? käsutas naine. ?Sina oled peast loll, ma ajan selle asja ise korda.?
Ben tegi paar sammu vanamoori suunas ja sirutas käe ette, et talt püss ära rebida. Kevin tahtis midagi käratada ja viibutas revolvriga. Kaheraudse raksatus oli nii tugev, et lõi Kevinil kõrvad lukku ja enda revolvripauku ta ei kuulnudki. Ta ei saanud õieti aru, mis juhtus, tundis vaid, nagu oleks keegi mingi terava ora talle külge torganud. Ta hakkas kukkuma aga Ben jõudis sellega ette. See koht, kus tal enne oli silm olnud, paistis nüüd vaid punane avaus, millest purskus verd. See kõik ei saanud ühe sekundi jooksul ju ometi juhtuda, jõudis Kevin mõelda. Siis ta kukkus, selili ja jõllitas kohe hüsteeriasse sattuva vanamoori suitsevat kaheraudset.
?Sa... lasid ta maha...? kogeles naine.
Kevin tõstis käe, ta tahtis midagi öelda, aga kurku tõusis verine klomp. Ta üritas pead raputada. Kas ta oleks siis nii loll, et tulistaks esimesena relvitut? Ei, see oli õnnetus. Ja kõik selle pärast, et vanamoor püssi tõi...
?Kas sa tead, mida sa tegid...? sosistas naine. ?Sa idioot. Nüüd ju jääbki sadama... Sa hull mõrtsukas. Tema ju nõidus selle... ütles, et on minust kõvem nõid...?
Püss kerkis ja naine lõi kuuli rauda.
?Ei,? pomises Kevin. ?Kuule, võta raha, ma ei tahtnud...?
?Sa igavene valge raisk...?
Revolver tulistas kiiremini. Naine varises kokku, Kevin kaotas meelemärkuse.
Meeletu valu tõi ta teadvusele. Oli öö, elekter oli läinud ja läbi pimeduse eristas ta põrandal kahte laipa. Kevin sai aru kolmest asjast. Esiteks, et lumesadu pole lakanud; teiseks, et ta on haavatud ja jookseb verd. Kolmandaks, et tänane võitja pole vist siiski tema. Isegi kui ta jõuaks end ukseni lohistada, ei suudaks ta seda valla lükata. Ja mida tal seal väljas teha olekski.
Indrek Hargla
Lasnamäe, november 2002