Kuidas lumemees linnapargi serva laste mänguplatsile oli saanud, ei osanud keegi öelda. Igatahes oli ta esimese advendi hommikul kohal, kõrgudes üle ronimispuude ja varjates olulise osa vaatest orus laiutavale linnale. Kes iganes selle ka ehitanud oli, lapsed olid vaimustuses. Teist sellist linnas ei olnud. Ja mees oli tõesti vaatamist väärt, see polnud mitte ainult suur ja võimas, vaid ka ebatavaliselt ilmekas. Lisaks suule ja ninale olid isegi lõuajoon ja põsesarnad lumest hoolikalt välja voolitud ning värviga toonitud, tumedatest läikivatest kivitükkidest silmad tundusid kaabuserva varjust möödujaid piidlevat. Täitsa nagu elus. Kummuvat rinda ehtis männikäbidest nööbirivi ning käed olid kergelt ette sirutatud, otsekui kallistamiseks. Lumemehest sai kõigi laste lemmik ja ? ime küll ? ka ükski vandaal ei üritanud seda maha lõhkuda. Kuju avaldas arvestavat muljet ka lapsevanematele ja teistele täiskasvanutele, kuid tema valmistaja jäigi saladuseks. Justkui oleks maa seest välja kasvanud.
*
Kalmer oli vaikne tumedasilmne poiss, kellega teised suurt ei seltsinud ning keda kooli paharetid kippusid kiusama. Nende vältimiseks peitis ta end koolist tulles enam kui kord lumemehe laia selja varju ning varsti sattus ta ka õhtuti järjest tihedamini pargi mänguväljakule. Mõni juhuslik hiline möödakäija võis hämaruses näha väikest poissi lumemehe juures maas kükitamas ja midagi rääkimas, kuid sellest ei tehtud numbrit. Oli üldiselt teada, et asjad nende kodus ei läinud just kõige paremini.
Kalmeri ema töötas postimüügikeskuses ja oli sageli õhtud ja ööd tööl. Öövahetuse eest maksti rohkem. Alles hiljuti oli ta uuesti abiellunud, kuid kasuisaga poiss läbi ei saanud. Mees oli vaevalt paar kuud peale pulmi töötuks jäänud ja vedeles nüüd päevad läbi diivanil, veetes aega telekamänge mängides ja õlut juues. Alguses oli ta üritanud ka tööd leida, kuid nüüdseks, kui äraütlemisi oli kogunenud üha enam ja enam, tundus ta loobuvat isegi töökuulutuste lugemisest. Kalmerit ta ei sallinud, nii et poiss eelistas ta silma alt kaduda, hulkudes tänavatel ja kui raha juhtus olema, mängusaalides. Nüüd sai Kalmerile kombeks käia lumemehe juures oma probleemidest rääkimas ja kurja kasuisa üle kurtmas.
Jõululaupäeva õhtul, kui vaikne linn oli paljudes kodudes ümber jõululaua kogunenud, oli Kalmer jälle pargis. ?Miks peavad emad jõuluaeg tööl olema,? pahandas poiss lumemehele. Muidugi lubas ema selle heaks teha ja homme pidi neil olema mõnus pidusöök ja kingid ja kõik. Hugo oli lubanud kuuse tuua ja puha, aga vaevalt küll. Täna polnud ta ninagi õue pistnud. ?Igavene sitapea,? kurtis ta kandadel kükitades ja oksaraoga lumes urgitsedes. ?Ise on ta päev otsa kodus ja ei tee mitte kui midagi. Mina ei pea tema sokke ja õllepurke korjama! Ja emale ta muudkui kaebab minu peale ja sõimab mind valetajaks.? Poisi nägu punetas pahameelest ja külmast, mis tema kõrval seisvast kogust õhkus. ?Ema on kogu aeg temaga koos, me ei saa enam midagi koos teha nagu vanasti. Ma vihkan teda! Ma tahaks ta maha lüüa! Meil on emaga kahekesi palju parem.?
Oks, millega ta lund sorkis, krõksatas tugevast pealevajutusest pooleks ja väljatungiv terav pind kriimustas Kalmeri peo verele. ?Kurat!? pobises poiss labakut käest kiskudes ja marrastust uurides. Otsekui lohutust otsides toetas ta selle siis vastu lumemeest, oodates, kuni pihk tuimeneb. Siis tõmbas ta kinda uuesti kätte ja hakkas katkise oksaga vehkides kodu poole astuma. Lumekuju küljele jäi vaevuaimatav verev plekk.
*
Pakitsus põies oli muutunud väljakannatamatuks ning Hugo ärkas norsatades. Tuba oli pime ja külm. Mees kobas laual ja leidis oma käekella. Nõrgalt helendav numbrilaud näitas, et kätte on jõudmas südaöö. Omaette vandudes ajas Hugo end istukile ja virutas põrandale külje all vedeleva kortsus telekava. Põrgut! Poisiraibe ei ole jälle koristanud! Seda ta veel kahetseb. Vett lastes üritas ta meenutada, mis kell naine täna koju pidi jõudma. Vist kaheteist paiku? Ta oli täna lubanud kuuse osta, kuid ei olnud viitsinud linna minna. Küll homme jõuab. Ütlen, et õppisime poisiga terve õhtu. Rögisedes klaaris ta kurku ja sülitas potti tatilaraka. Allapahisev vesi ei haaranud seda kaasa ning kollakas klimp ilutses potiküljel otsekui solvang. Loputuskasti tagant harja järele kobades kirus ta südamest. See ei ole õieti tema töö potti nühkida, kuid Vera sai alati pahaseks, kui ta enda järelt ei koristanud ja praegu ei saanud ta naise väljavihastamist endale lubada. Kui ta uuesti tööle läheb, küll ta siis asjad paika paneb.
Kalmeri toast möödudes vaatas ta üle ukse. Aknast langevas kahvatus valguses paistis voodis teki all väike mütakas, mustas salgud padjal laiali. Ta seisis vastu kiustatusele lamavale kogule üks tutakas anda ja kupatada ta elutuba koristama. Väike ülbe värdjas! Hulkus õhtu läbi väljas ja hiilis sisse, kui ta magas? Temaga peab midagi ette võtma, ei saa lasta oma autoriteeti õõnestada. Kui ta esimene kord poissi veidi õpetada katsus, oleks Vera ta peaaegu majast välja visanud. Suurivaevu õnnestus tal naine maha rahustada. Hiljem oli ta palju ettevaatlikum ning Kalmer oli loobunud emale kaebamast. Selle väikese võidu meenutamine tegi ta tuju pisut paremaks. Rahulolevalt suundus ta elutuppa ja korjas üles mõned õllepurgid, pitsakarbi ning hulga räpseid salvrätte. Kui poiss on käpa alla saadud, küll siis ka emaga hakkama saab.
Köögis oli pime. Tänavavalgustus maja taha ei ulatunud, kuid tühjalt valgelt lumevaibalt tagasi peegelduv ähmane kuukuma joonistas mööbli kontuurid välja. Hugo toppis rämpsu prügikasti ja oli just pöördumas, et kapist uus õlu võtta, kui märkas silmanurgast mingit liikumist. Reflektiivselt heitis ta pilgu aknast välja. Ja tardus, suu üllatusest töllakil.
*
Vera oli väsinud. Ja tujust ära. Kell hakkas kaksteist saama, kohe peaks tulema vahetus. Siis asjad kokku ja poole tunni pärast on ta juba kodus. Häbiasi, et ta jõuluõhtul pidi tööl olema, kuid selle eest maksti eriti hästi. Ja jumal teab, et raha oli neil vaja. Hugo on kindlasti juba kuuse üles pannud, ehtima pidid nad seda homme kõik koos. Naine ohkas. Vahel tabas ta end kahtlemast, kas tema otsus mehega abielluda oli ikka õige olnud?Ilma tööta kodus istumine mõjus Hugole kohutavalt halvasti ? alati heas tujus seltskonnalõvist oli saanud alalõpmata pahur kasimata hüljes. Loodetavasti leiab ta varsti midagi. Hugol olid kuldsed käed, kuid äkiline loomus ja seetõttu ta remonditöökojast lahti lastigi. Algul oli probleeme ka kodus, Kalmer keeldus uut isa omaks võtmast ning Hugo oli korra kontrolli kaotanud? Ta kurku kerkis klomp, meenutades vermeid ja sinikaid lapse näol ja kehal. Kuid seda ei juhtunud enam ning mees püüdis tõemeeli poisiga suhteid parandada. Kalmer ei lasknud teda aga enam ligi. Siiski, viimasel ajal tundus, et nende läbisaamine on paranenud, igatahes ei kaevanud Kalmer enam Hugo peale.
Lapsele mõeldes tundis Vera endas süütunnet. Ta peaks poisiga rohkem aega veetma. Lihtsalt mängima, kuskile välja minema, kasvõi kinno või kohvikusse. Ehk pühapäeval? Siis on tal kolm vaba päeva järjest? Igatahes ta püüab. Ei olnud tema süü, et ta oli kogu aeg nii väsinud. Töö võttis oma ja kolme inimese ülalpidamiseks pidi ta rohkem öövahetusi tegema kui talle meeldinud oleks. Kui Hugo uue koha saab, küll siis läheb kergemaks.
*
?Mida kuradit?? Hugo astus oma silmi uskumata aknale lähemale.
Tagahoovis, seal kus äsja ei olnud midagi, kõrgus tume kogu. Oli liiga pime, et täpselt aru saada, mis see on, kuid niipalju kui ta otsustada suutis, oli tegu lumemehega.
?Mida kuradit,? kordas mees veel kord ja sirutas käe, et tagatuld põlema panna. Ta vajutas lülitile, hetkeks sähvatas hele valgus, millega kaasnes kõlav krõksatus. Sitt-kurat-raisk! Hugo klõpsutas vihaga lülitit, kuid ei midagi. Pirn läbi.
Silmi õues seisvalt kogult pööramata avas ta kapisahtli ja kobas taskulambi järele. Hetkelises sähvatuses oli ta jõudnud märgata kiiskavat silmapaari ja suud, kuid lumemeest see nägu küll ei meenutanud? Või mängis joodud õlu vingerpussi? Hambaid neil ju ei ole? Köögis oli vastikult kõhe, ilmselt oli Vera unustanud enne minekut kütte sisse lülitada. Hugo tundis, et ta kuklakarvad on turris, kuskil kõhu alaosas pesitses ebameeldivalt õõnes tunne. Ta üritas taskulambiga aknast välja valgust näidata, kuid see peegeldus vaid teda ennast pimestades aknaklaasilt tagasi.
?Kuradi raiped,? vandus ta valjusti. Ilmselt üritavad Lembit ja Viktor temaga lolli nalja teha. See neil igatahes läbi ei lähe. Ikka veel vandudes ajas ta jope selga ja haaras kaasa ukse kõrval seisva pesapallikurika. Peksan selle segamini, mis iganes see ka poleks, mõtles ta välja astudes ja suunas valgusvihu pimeduses tumendava kogu suunas.
*
Kalmer nägi kõige veidramat und üldse. Kuulda ei olnud ühtegi heli. Ta nägi ühte täitsa võõrast kodu. Vist oli jõuluaeg, sest nurgas paistis ilus kuusk ja laud oli kaetud. Tuba oli aga segamini, põrandal katkiste nõude killud ja nurgas, pea vastu seina, lebas üks naine. Keset tuba seisis väike heledapäine tüdrukut, ta nuttis. Tema peale karjus üks mees (ta isa?), kes oli väga purjus. Siis lõi mees tüdrukut näkku. Kalmer võpatas läbi une ja tahtis ärgata. Ta teadis, et on oma kodus voodis ja näeb und, kuid ei suutnud end sellest välja rabelda. Ta nägi, kuidas tirts välja lipsas, nina verd jooksmas, ja minema tormas. Siis nägi ta teda pargis ? võõras pargis, mitte nende omas ? vastu suurt lumemeest toetumas, nutmas ja rääkimas. Kuju tundus tuttavlik, kuid samas mitte päris. Siis ilmus politseiauto, tõsised mehed rääkisid tüdrukuga murelikult ja viisid ta endaga kaasa. Kuidagimoodi teadis ta, et tüdruk viidi ema juurde, haiglasse. Lumemees aga jäi, kõht määrdunud lapse ninast jooksnud verest. Oma ärkvel poolega kuulis Kalmer kasuisa koridoris tammumas ja tajus ukse avanemist. Kuid hääletu uni ei lasknud teda lahti.
Ta võpatas, kui lumest kuju end liigutas ja toimus muutumine, sellest sai veider mees, kahvatu ja üleni valges riides. Tegelikult nägi ta välja nagu lumemees, nägu ja kõik, kui ainult hambad välja arvata. Mehe hambad olid teravad, läikivad ja neid oli palju. Rohkem kui ühel inimesel olla tohiks. Ta vaatas Kalmerile otse silma ja naeratas kiiskavate hammaste läikides. Pööras siis ümber ja läks, viibates talle kutsuvalt.
Järgmisel hetkel seisid nad kuskil tagahoovis. Köögiaknast paistis mehekogu, kes taskulampi hoides üritas välja vaadata. Isegi läbi pakettakende oli kuulda ta vandumist, kui midagi näha ei olnud. Siis astus mees trepile, suunates valguse otse Lumemehele. Ja hakkas karjuma, hääles kõlamas puhas õudus.
Kõik järgnev käis kohutavalt kiiresti, tundus, et karje ei jõudnud tegelikult ta kõrist väljudagi. Lumemees oli muutunud hingematvalt külmaks pööriseks, mis koosnes vaid lumest ja kiiskavvalgetest hammastest. Hetkega oli kõik möödas. Hugo lamas lumes, tardunud silmad pärani, elutu. Lumemees pöördus ja vaatas poissi, valged hambad verest tilkumas. Ja siis Kalmer kisendas, kisendas kogu hingest.
*
Kui Kalmer haiglast välja sai, oli juba kevad. Närvi?okk, ütlesid arstid. Vaene poiss, sosistati linnas, pidi just tema laiba leidma. Ja mis teda öösel üldse sinna õuele ajas? Kojutulnud ema oli autost välja astudes kuulnud karjumist tagahoovis ning leidnud hüsteerilise pid?aamas poisi Hugo kõrval lumes seismas. Mees oli surnuks külmunud. Mõnda aega ringlesid linnas veidrad kuulujutud, nagu poleks lahkamisel leitud tema kehast piiskagi verd, kuid see oli selgelt latatarade loba.
* * *
Jõulud olid jälle lähenemas. Kalmer armastas jõule. Ta suudles naist laubale, tegi ?taa-taa? oma toolis istuvale pisikesele Katile ja astus välja. Roger tuli rüsinal järele, ranits käe otsas rippumas. Mees hingas mõnuga sisse karget talveõhku. Esimene advent. Varsti on pühad käes. Ta tagurdas auto teele, et poeg kooli viia ja seejärel linnavalitsusest läbi käia, peo asjus. Kõik oli vaikne, valge, selge. Suurepärane ilm. Oma mõtetes olles oleks ta äärepealt koolist mööda sõitnud.
?Vau, issi vaata, vaata kui lahe!? Rogeri hääl tõi ta jälle maa peale ja ta vaatas poisi osutatud suunas. Kooliukse ees, otse trepi kõrval, keset vaimustunud rüselevat lastehulka, seisis Lumemees.