Mööda koridori kostsid sammud, uks avanes ja noor naine astus tuppa. ?Ma näen et sa oled heas tujus, aga on aeg?? sõnas ta ja astus süstalt käes hoides voodi juurde.
Poiss voodis ei vastanud, vaadates ükskõikse pilguga pimedasse aknasse, mille tagant aeg-ajalt kostus üksikute mööduvate autode müra ja nii kutsuvalt kumasid linnatuled. Vaikides laskis ta õel võtta oma käe ja ükski lihas tema kahvatus näos ei liikunud, kui süstlanõel ta käsivarde tungis. ?Ongi kõik. Soovid sa midagi?? küsis naine vaadates poisile äraootavalt otsa ning kohendades voodis lamaja tekki, saamata mingit vastust muigas ta mõrudalt ja hakkas kardinaid ette tõmbama. ?Ära?!? sosistas poiss vaikselt ja paluvalt. ?Hästi, hästi??, sõnas naine ja tõmbas kardinad tagasi: ?Head ööd, Kert!?
Ta kustutas tule ja sulges vaikselt enda järel ukse.
Tuba mattus pimedusse, läks mõni hetk aega kuni poisi silmad sellega harjusid. Tegelikult siin polnudki nii pime - aknast paistev tänavalaternate kuma heites tuppa kummalist kollakat valgust.
Koridorist kostsid kellegi rutakad sammud?siia? Poiss sulges silmad?ei õnneks mööda?
Sekundid?minutid?tunnid?aeg venib, kui läbi nätsutatud närimiskummi?und pole? helesinised seinad on sellel toal?nagu taevas?kummalised mõtted ronisid poisi peas ringi nagu ämblikud, ta üritas ennast neist lahti rebida, kuid ei suutnud.
?Hei sina! Mina siin!? naerulagin täitis toa:?...siia vaata, siin olen? Ja-jaa, muidugi kõik arvavad seda, et meid ei ole olemas? Poiss vaatas enda ümber ja ta käsi otsis kellanuppu. ?Siia vaata, ma istun siin juba ammu ja loen su mõtteid! Sinu voodi otsa peal istun! Noh, näed nüüd??
Tõepoolest seal ta istus, pisike neiuhakatis, õlekarva lokikesed ja lohukesed põskedes, suu kavalalt muigel. Ta polnud suurem tillukesest nukust, valge kleidike seljas, pärjake peas?kui ta poleks niimoodi liigutanud ja naerda lõkerdanud, võinuks teda vabalt pidada mõneks nukuks.
Poiss laskis kellanupu lahti, ta näeb und? väga realistlikku unenägu mingist haldjast? või, mis ta nüüd oligi? Tüdruk lõpetas naermise ja sõnas:? Sa ei näe und! Ma olen Ingliplika ja ma olen päriselt olemas!? ?Jah ja päkapikud on ka päriselt olemas ja jõuluvana?, ironiseeris poiss:? ufod, kummitused ja veel tont teab mis on?on?? ?Ära ole nii lapsikult vastik!? turtsus ingel ja tõusis voodi kohale õhku:? Ma võin ära ka minna!? Tema hõbedased tiivakesed tekitasid õrna tuulepuhangu ja poiss tundis seda oma kehal. ?Hüvasti!? ?Oota!? hüüdis poiss;??palun ära mine, ma olen nii?.? ?Üksi?? lõpetas tüdruk tema lause ja maandus sujuvalt voodiotsale tagasi, poiss vaikis. Ta teadis, et inglitüdrukul oli õigus. ?Tule, lähme jalutame?ma tahan sulle midagi näidata??
?Ma?ma ei saa?ma ei jõua seista?kõndimisest rääkimata?? poiss näppis valget tekilina põrnitsedes enda ette:? ?hommikul proovisin, varisesin koridoris maha?naerad mu üle ainult??
Aga tüdruk ei naernud, tema lõbusatesse silmadesse oli siginenud nukker helk, ta vaatas hetke poissi ja ulatas siis talle käe: ?Anna mulle käsi?usalda mind, tule minuga endast välja. Läheme koos!?
Poiss vaatas teda kahtlustavalt, see pidi olema uni?mingeid haldjataolisi ingleid pole olemas, on haigla, on öö, valveõde koridoris ja hommikuks tõusev palavik, aga võibolla on temperatuur nüüd juba tõusnud ja ta näeb miraa?e ja sonib ainult?
?Oled valmis tulema?? ingel vaatas talle otsa sirutades tema poole oma tillukest kätt:? Aga luba et sa mu käest lahti ei lase, ükskõik mis ka ei juhtuks ja ma viin sind endaga kaasa? Kas lubad??
Poiss kahtles endas, aga kaotada polnud ju midagi, las olla see veider unenägu, hommikul ei mäleta ta sellest nagunii midagi?ta tõstis aeglaselt käe tekilt ja sirutas inglineiu poole.
Tüdruk naeratas ja surus oma käe poisile pihku: ?Ära karda?Olen siin?Tule!? Ta puhus poisi käele sooja hingust ja poiss tundis kuidas ta muutub kergemaks, libisedes välja oma kehast jäädes koos neiuga õhku hõljuma, tõmmates poissi endaga kaasa liuglesid nad läbi akna õhtuse linna kohale?
Poiss ei tundnud külma, hõljudes üleval õhus ja vaadates alla maapeale, kus kõndivad inimesed tundusid nii väikesed ja naljakad... ta tundis kergust hinges ja vabadust mida polnud enam ammu tundnud?
?Kas sa mäletad seda õhtut, kui kõik juhtus?? küsis inglike ja ootamata poisi vastust sõnas: ?Tema mäletab?Tule, ma näitan sulle?? Inglike tõmbas poissi endaga madalamale, nüüd hõljusid nad üle aedade, üle lumiste õunapuude ühe majakese poole, tasakesi hõljusid nad läbi akna tuppa:??siiapoole, ma arvan, et istume siia? osutas inglitüdruk kõrgele kummutikapile: ?Ära muretse, keegi ei näe meid. Aga vaata, et sa mu käest lahti ei lase??
Poiss vaatas ringi, harilik eramaja elutuba, puhas ja korras, kaminas hõõgusid söed, heites seintele punakaid varje ja pannes kuusel rippuvad ehted sädelema, pehmel tumedal diivanil olid tikitud padjad ja lauakesel selle ees suur kauss piparkookide ja mandariinidega.
Uks avanes ja tuppa tuli tüdruk, ta läks kamina juurde, kohendas tuld ja istus siis diivani ette karusnahale jäädes ainiti vaatama tulle? ?Kullake, miks sa ei maga?? küsis vanem naine kes oli tüdruku järel tuppa sisenenud. ?Ema, ma ei saa, magada, ma näen jälle ja jälle teda sealt kivilt merre hüppamas?kogu aeg üks ja seesama?ema mul on hirm??
?Tule istu siia ja räägi mulle sellest, ehk läheb kergemaks??ütles tüdruku ema istudes diivanile, tüdruk puges talle lähedale ja hetke kogudes ennast alustas:? Mäletan seda õhtut nii nagu oleks see kõik alles eile olnud. Jäin jälle tulles hilja peale tänavad olid juba inimtühjad ja vastikult kõledad. Kiirustasin küll, aga mu mõtted hulkusid tont teab kus ja kõhedus puges hinge?Ja ma otsustasin tulla seda mere äärset teed. No ja seal, kus see suur kivi on eemal teistest, kus tee käänab meie poole seal seisis tema?.? Tüdruk tegi jutus pausi, vaadates emale otsa ja võttes ta käest kinni.
?Tead, ema, ma polnud teda kunagi varem oma elus näinud, ta oli nii kummaline? Ei pigem ebaharilik või tavatu, meie mõistes - see noormees, seisma suurel rannakivil vaatamas merele. Jäin seisma ja lihtsalt vaatasin teda...
Tema kahvatus, justkui portselan nukulikus näos ei liikunud ükski lihas, pilk naelutatud kaugusesse seisis ta seal justkui elades omaette maailmas, kuhu minul lihtsurelikul polnud pääsu, tema õhukesed, kahvatud huuled olid kokku pigistatud, ometi polnud ta suujoones põlgust vaid eemalolekut kõigest maisest.
Tead, ema, ma arvasin, et näen viirastusi?ausalt, aga ometi polnud see nii? Mu pilk jäi peatuma ta juustel, need olid sinakasmustad, nagu kaarnatiib, pikad, pea õlgadeni ulatuvad ja kui tuul need nooruki laubale lükkas, heitis ta need uhke liigutusega tagasi, temas oli mingi trots, mida ma ei mõistnud.
Ta oli riides kummaliselt - lihtsad mustad teksased ja must pluus, ma arvan, et see oli siidist, sest tuul mängis selle varrukates ja lahtises kaeluses, aeglustasin sammu ja jälgisin teda, saad aru? väljas on talv, aga tema nii paljalt?
Ja siis ta käed, mis olid rinnal vaheliti, pikad peened sõrmed ja ühes neist musta kiviga sõrmus. Läksin lähemale ja temani jõudes ta justkui ärkas tardumusest ja vaatas mulle otsa, mõne hetke vaatasime me teineteist?
Kas sa tead millised silmad tal olid - nii lummavad, sügavalt salapärased, tume-tumedad ja neis sätendasid tähekillud, nagu teemandid - ebamaised silmad, ja ma pole kunagi kellelgi selliseid näinud?
Jõudsin märgata, ta lahtises pluusikaeluses rippuvat väikest talismani, valeva naha taustal ja siis ta vaatas mulle otsa ja naeris ? mul tulid külmajudinad ihule? ja siis ta astus, saad aru... lihtsalt astus pimedusse?aga seal all, emme... seal oli meri??:tüdruk hakkas nutma, pugedes veel lähemale vanemale naisele kes nüüd armastusega paitas ta juukseid ja laotas pleedi üle ta vappuvate õlgade, enne kui ütles: ?Kullake, sa ju tegid kõik, mis suutsid? rohkem ei saanud sa midagi teha?? ?
Jah, ema?aga sa oleksid pidanud nägema, kuidas ta mind vaatas, kui kiirabi ta ära viis?ema, ma arvan, et ta tõesti tahtis ennast....?
?Ei tohi nii mõelda? kullakene? ei tohi??naine kallistas tüdrukut lohutavalt ja sõnas tõustes: ?Ma keedan meile piparmündi teed.?
Tüdruk istus kägaras diivanil ja üle ta põse libises pisar, poiss tundis oma kurgus kriipivat tunnet, tahtes öelda tüdrukule kõik, võtta ta kaissu ja paluda andeks kõige selle eest, mida tüdruk oli pidanud tema pärast tundma...
Ta tundis, et peab minema ja ütlema seda talle, ütlema kohe ? kuniks tal on veel selleks julgust...
Unustades ennast laskis poiss inglikese käest lahti, püüdes läbi õhu liikuda tüdrukuni.
Samal silmapilgul kui inglikese käsi ta peost libises tundis poiss kuidas kõik ta ümber mattus pimedusse, ta kukkus ? langes meeletu kiirusega mustavasse sügavikku.
See oli ta oma hinge ja südame raskus, mis rabelemisest hoolimata teda allapoole tõmbas ja tagasiteed sealt ei olnud.
Terve igaviku langes ta, nähes enda ümber irvitavaid ja parastavaid hõõguvate silmadega lõustu, mis küünistega talle hoogu andes teda allapoole tõukasid. Need olid ta enda mõtted, tema meeleheitlik soov vabaneda maisest taagast, saada vabaks oma keha piiravatest raamidest ja lennelda linnuna priilt... aga ta ei tahtnud seda enam...
Ta tundis, et tahab elada!
ELADA!!!
Unustada meeleheide, tühjus ja valu, õppida jälle uskuma, lootma ja armastama... Vaadata maalima läbi avatud silmade nagu laps ja tunda rõõmu pisitillukestest asjadest.
Viimast jõudu kokku võttes rabeles ta, aga maa lähenes meeletu kiirusega, ta kattis pea kätega tõmbudes kägarasse...
Maandumine lõi tal hetkeks hinge kinni ? ta hakkas õhku ahmides köhima, kellegi käed toetasid teda, poiss püüdis hingata võimalikult kiiresti, nagu oleksid need ta viimased hingetõmbed.
?Rahulikult, rahulikult... tasakesi,? manitses teda õlgadest toetav õde:? Püüa hingata aeglaselt ja rahulikult!? Ta aitas kahvatul poisil naalduda tagasi patjadele.
?Juua?? küsis õde ulatades veeklaasi poisi poole ja teda õlgadest toetades aitas tal juua. Vesi oli jahe ja jahutas nii meeldivalt poisi kuumavat keha. ?Veel...? palus poiss. ?Ei tohi, liiga palju ei tohi. Ma panen nüüd tilguti...kui sa seda jälle ära ei kisu? Vaatas õde väga etteheitvalt poisile otsa. ?Ei kisu, ma luban...? vastas poiss.
?Mis sinuga juhtus?? küsis õde, võttes pakendist välja tilguti komplekti ja ühendades seda pudeliga. ?Ma ei tea...? vastas poiss:?...mul on hirm, ma kardan...?
Õde võttis ta käe ja puhastas selle hakates nõelaga soont otsima ? valuoie pääses poisi huulilt, kui nõel ta kätte tungis ja ta vajutas huuled kramplikult kokku, pigistades teise käega tekilina, nii et sõrmenukid valgeks muutusid...
?Kohe, kohe on kõik.? sõnas hämmingus õde ühendades nõela tilgutiga, imestades poisi reageeringu üle, alles oli talle ju ükskõik mis temaga tehti, tundetult oli ta reageerinud torgetele ja rapsakalt eemaldanud talle paigaldatud tilguti. Mis oli vahepeal juhtunud? On vist parem kui ta arsti välja kutsub.
Poiss oli sulgenud silmad ja hetkeks tundus õele, et ta ei hinga enam: ?Kert!?? sosistas ta poisi nime otsides sõrmedega ta randmelt pulssi. Poiss avas aeglaselt silmad ja vaatas naisele kummalise pilguga otsa, teda polnud enam siin...ta oli kusagil kaugel eemal...
Õde ei jäänud enam kauemaks ootama, vaid tõttas valvearsti järele...
Poiss magas, tema hingamine oli ikka veel rahutu ja kiire, mustad juuksed raamimas kahvatut nägu, millel oli pühalik ilme, nagu oleks ta jõudnud igavese rahu sadamasse, aga see kõik oli nii näiline...
Õde sisenes, tasakesi lähenes ta voodile, kohendas magaja tekki ja vahetas tilgutipudeli uue vastu, vaadanud hetkeks aknast välja naeratas ta nukralt ning väljus palatist.
Väljas tuiskas, lumi lendas vihuritena vastu klaasi ja keerutas ümber aknalaua, märkamatult oli jõudnud kätte hiline pärastlõuna...
Poiss ärkas, ta püüdis end liigutada mugavamasse asendisse ja avas tasakesi silmad. Tuba oli hämar ja poiss ei saanudki aru, kas on siis nüüd hommik või õhtu... Ta vaatas aknast õue, aga seal keerles vaid valge tuisk ja midagi peale lumehelveste keerlemise polnud näha.
Ta oli nii väsinud, püüdes end liigutada tundus talle, et kogu tema keha on tinast valatud, nii ta siis vaataski aknast kuidas lendlevad tuhanded lumehelbekesed ja aken kattub aegamisi jäälilledega ning mõtles...
Poisi mõtetest ei läinud kuidagi see väike valge kleidiga lendav unenägu, see oli olnud nii kummaline ja reaalne... Ja siis oli veel SEE tüdruk, kelle ta peaaegu unustanud oli... tollest õhtust seal mererannas, kui tal kõigest siin maailmas küllalt tundus olevat ja ta otsustas kõiksusega ühineda - aga ei läinud nii... Võibolla on kellelgi temaga sootuks teised plaanid...
Uks avanes ja sisse astus õde, ta tuli tasakesi poisi voodi juurde ja naeratades sõnas: ?Ärkasidki üles, aeg ka juba õhtu on käes, varsti tuuakse õhtusöök. Kas ma aitan su istuma?? Poiss noogutas ja õde toetas teda, kohendas siis padjad ta seljataga. ?On sul mugav?? ?Jah, aitähh...? tänas poiss teda ja püüdis varjata kui väga see pingutus teda oli väsitanud...
?Sa võid nüüd sisse astuda, aga ainult pooleks tunniks, eks! Ma jätan teid siis omavahele.? ütles õde sisenejale ja lahkus.
Poiss vaatas ukse poole ja seal seis tüdruk.
Kumbki neist ei lausunud sõnagi... nad ainult vaatasid üksteisele otsa... Ja nad mõistsid teineteist sõnadetagi... Vaikus ruumis oli nii suur, et võis kuulda kuidas vedelik tilkhaaval pudelist tilgutisse kukub.
Tüdruk astus lähemale ja sõnas viimaks:? Tere, mina olen Gerda! Õde ütles et sina oled Kert, meeldiv sinuga tuttavaks saada. Ma tulin ainult korraks, kui sa soovid siis ma lähen kohe ära, aga ma tahtsin sind näha. Palun, ära ole mulle kuri,? rääkis tüdruk kiiresti.
Poiss vaatas talle otsa, tal oli nii kummaline tunne, nagu tol õhtul rannas, kui ta selle võõra tüdrukuga vastamisi oli seisnud ja tõtt vaadanud. Ta polnud siis näinudki, kui ilus ta oli... millised armsad silmad ja õrn suujoon... justnagu selles unenäos mida ta nägi...
Tüdruku hääl, muutus katkendlikuks ja ta põsele kukkus pisar. Poiss nagu ärkas mõtetest: ?Palun ära nuta... Mul...mul on hea meel, et sa tulid... Istu, palun!?
Neid vaatas kahvatut poissi ja tema külge kinnitatud tilgutit ning tema käed mudisid pakikest mida ta hoidis. ?Mul on parem, ausalt,? sõnas ta, püüdes vältida tüdruku pilku ja lisas siis kiiresti:? Aitähh, sulle kõige eest... sa saad aru küll, mida ma mõtlen...?
?Ma tõin sulle kingituse... palun!? tüdruk ulatas talle pakikese oma käest: ?Sa võid selle kohe lahti teha!? Poiss kohmetus ja püüdis pakki avada, pika pusimise järel avanes karp ja sellest pudenes poisi sülle mingi väike asjake. Ta võttis selle oma kätte ja vaatas lähemalt... See oli ingel, pisike valge kleidikese ja kuldkollaste maalitud lokikeste ja hõbedaste tiivakestega portselankujuke. Põskedes naerulohukesed ja pärjake peas, poiss vaatas teda ja inglike pilgutas talle silma.
Poiss sulges silmad naaldudes patjadele.
?Kas sul on halb?? ehmus tüdruk: ?Kas ma kutsun õe, kas ma lahkun?? Poiss avas silmad ja vaatas tüdrukule otsa:? Ei, kõik on hästi... Gerda, kõik on nüüd hästi...? sõnas ta ja pigistas inglikese tugevamini pihku.
?See on kaitseingel... ma mõtlesin, et sul on teda tarvis...? ütles tüdruk kohmetudes ja punastas. Poiss naeratas ja vaatas tüdrukule otsa: ?Aitähh sulle, ma ei tea, mida peaksin sulle ütlema, või kuidas... Anna mulle andeks, et sa pidid selle üle elama...?
See oli tunne mida poiss ei unusta iial ja see teda lähemale viib ta enda saatusele, mis teda siiani oli hoidnud teadmatuses. Tüdruk vaikis ja võttis tasakesi poisi käest kinni...
Akna taga oli tuul vaibunud, sadas laia lund, suured räitsakad liuglesid aeglaselt allapoole, polnud aru saada kus algas maa ja lõppes taevas. Tänavalaternate helgis tantsisid aeglaselt suured valged lumeliblikad, nemad teadsid, et akna taga toas, olid kaks noort inimest keda oli puudutanud ingel.
Otsides erilist hinge... Kaugemal teadmatuses nähes kedagi... Nägin nad INGLIT - tema poole minnes...