Lõppev aasta õnnestas eesti ulmepublikumi kahe märkimisväärse antoloogiaga. Kirjastuselt ?Varrak? ilmus kogumik ?Fantastika?, milles ilmus viis teksti 2002. aasta ulmeparemikust. Kirjastus ?Fantaasia? ilmutas antoloogia, kuhu koguti kevadel toimunud jutuvõistluse kümme paremat teksti. Mõlema raamatu koostajana leiab lugeja tiittellehelt Raul Sulbi nime, mis eesti ulmemaastikul ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja.
?Fantastika?
?Fantastika? puhul on esimene küsimus, mis tekib, loomulikult lugude valik. Sellel peatub ka koostaja, öeldes saatesõnas: ?Kahjuks tuli piiratud mahu tõttu kõrvale jätta õige mitu lühiromaani, mis igati väärinuksid kogumikku lülitamist ? Matt Barkeri ?Waanenburgi tapatalgud?, Abel Caini ?N?Yargal?, Tiit Tarlapi ?Väga pikk päev? ja Siim Veskimehe ?Kõver mets??. Selle tõdemuse taustal oleks lugejal huvitav teada, millisel alusel ikkagi antoloogiasse sattunud teosed (Hargla ?Cuncti simus...?, Orlau ?Hunt, madu ja põrgu perenaine?, Sandri ?Veel pole õhtu?, Trinity ?Tervitusi Alcypast? ning Grinewski ?Grottaferrata palimpsest?) välja valiti.
Koostaja tõdeb, et ?...antoloogia ei taotle niivõrd koondada 2002. aasta parimaid tekste, kuivõrd pakub neid lugusid, mis koostaja vaatenurgast kõige ilmekamalt esindavad kodumaise ulme praeguseid põhisuundi?. See eesmärk on koostajal ilmselt õnnestunud ? kogumiku lood on üksteisest küllaltki erinevad. Õigemini käib see nelja teksti kohta viiest. Nimelt kuuluvad ?Cuncti simus...? ja ?Grotaferrata palimpsest? selgelt ühte koolkonda.
?Frotaferrata palimpsest? ilmub käesolevas kogumikus esimest korda paberkandjal. ?Cuncti simus...? on aasta hiljem ?Varraku? toimetusel ilmunud romaani ?Palveränd uude maailma? nukleus. Ülejäänud kogumiku kolm lugu on kõik varem ilmunud raamatus, kusjuures nii ?Hunt, madu ja Põrgu perenaine? kui ?Tervitusi Alcypast? autorikogudes.
Koostaja poolt mainitud väljajäänud teostest on ?Waanenburgi tapatalgud? ilmunud autorikogus, ?N?Yargal? antoloogias ning ?Väga pikk päev? vaid maakonnalehes. Romaan ?Kõver mets? ilmus üleüldse omaette raamatuna. Koostaja eesmärkide hulka ei kuulunud nähtavasti varem raskemini kättesaadavate tekstide levitamine laiemale lugejaskonnale, vastasel juhul oleks ?Väga pikk päev? pidanud kindlasti valiku hulka kuuluma ning ilmselt just ?Cuncti simus? asemel.
Püüdes võimalikult mitmepalgelist kogumikku koostada, astub RS aga teatud määral ka rehale. Nimelt peaks osa kogumikku sattunud lugudest juba olema lugejale piisavalt hästi tuntud, liigagi hästi, et nende uuestiavaldamisel mõte oleks.
Üleüldse võib vaielda juba autorikogus avaldatud teksti kaasamise üle antoloogiasse vaid kaks aastat hiljem. Eestis ei ilmu ulmeraamatuid nii palju ja sagedasti, et autorikogu saaks huvilisel kahe silma vahele jääda. Omaette raamatuna ilmunud romaani antologiseerimine on ülepea mõte, mis võiks antoloogia koostajast kaugele jääda.
?Fantastika? on varustatud nii saatesõna kui ka lühikeste autoritutvustustega iga loo ees. Kui antoloogiasse kaasatavate lugude valik on teema, milles lõplikku tõde on väga raske leida, siis saatesõnas ning autoritutvustustes sisalduvate väidetega on lihtsam. Saatesõna sulbilik optimism on iseenesest sümpaatne, kuigi näiteks ?sariantoloogia ?Mardus? kõrvale tekkinud teistki samataolist, ?Täheaega??, on seni ilmunud vaid kaks väljaannet, sedagi 2002. ja 2003. aastal.
Autoritutvustuste puhul aga jääb mõistmatuks, milles nende kirjutaja eesmärk seisneb. Lugejale autoritest objektiivse tervikpildi andmine nähtavasti selle hulka ei kuulu.
Kuivõrd Indrek Hargla ?Palveränd uude maailma? ilmus 2003. ning ?Cuncti simus...? 2002. aastal, on arusaamatu, kuidas võib öelda, et viimases ?astuvad ette ?Palverännust? tuttavad tegelased?. Samuti on ilmselt vaid kirjutajale endale mõistetav, mida tähendab ?nägelik ja aistitav pilt?, mida kõnealune jutt endast väidetavalt kujutab.
Karen Orlau puhul oleks võinud tervikpildi huvides ära märkida ka lood ?Oraakli surm? (võitis 1998. a. Stalkeri, kaasatud muuhulgas kirjandusõpikusse) ning ?Malin Malini metsast? (2000. a. Stalkeri-küsitluse 4. koht). Olgugi, et Karen Orlau on ilmselgelt enim pühendunud õudusele, on tema kontos õnnestumised ka sellest zhanrist väljaspool. Autoritutvustuse viimases lõigus järgneva loo lõpplahenduse avamine jääb aga tõsisemaks apsuks.
Kristjan Sandri ?Valguse poole? liigitamine ?poliitiliseks ulmeks? nõuab tingimata selle termini avamist. Kõnealust teost lugemata jääb arusaamatuks, mida mõeldakse. On?s Kristjan Sander selles kirjeldanud ühiskonnakorda, mida pole kunagi eksisteerinud, mis oma olemuselt on ulmeline? Loonud lisaks alternatiivajaloole ka alternatiivpolitoloogia? Sandri ?Puruvana päev? ei kuulu mitte mingil juhul hard SF ehk tõsiteadusliku ulme alamzhanri, nagu koostaja väidab, kuna mitte mingitele teaduslike hüpoteesidega selles ei üritatagi tegeleda. Mainimist oleks väärinud, et ?Puruvana päev? toimub Siim Veskimehe ?Kuu Ordu? maailams. Ka on Sandri ?Kivike? H. P. Lovecrafti, mitte Aleksander Grini pastish. Aga muidugi, kes neil eelmise alguse kirjanikel enam nii ikka vahet teeb... Nende aastatevanuste, BAASis peamiselt rahuldavaid hindeid pälvinud jutukeste asemel oleks pigem oodanud jutustuse ?Ümberistumine? mainimist, mis lõppenud aasta Stalkeri-küsitlusel teise koha sai. ?Veel pole õhtu? puhul võinuks teha eelnevatega sarnase viite vendade Strugatskite loomingule.
Andre Trinity ning koostajale arvatavasti kõige südamelähedasema autori Janusz A. Grinewski puhul on rõõm tõdeda, et vähemalt faktiväidetes RS ei eksi. Samas oleks võinud Trinity puhul lähemalt peatud ka tema seosel religiooniteemaga ning Grinewskist rääkides on raske nõustuda, et kohalik eesti ulme on vastandile talle valdavalt apoliitiline. Sulbi toob koos Grinewskiga esile Barkeri ja Tarlapi nimed, neile võib kõhklematult lisada ka juba varem mainitud ?poliitilise ulme? viljeleja Sandri. Küll aga on apoliitilisusest kaugel ka eesti ulme produktiivseim ning enim tuntud autor Hargla. Tema loomingusse kuulub esiteks ilmselgelt vaid maailmavaatelistele seisukohtadele tuginevat (näiteks jutt ?Rabaröövel?), teiseks sisaldab poliitilist sõnumit ka suur osa tema ülejäänud teostest, kaasaarvatud antoloogiasse kaasatud ?Cuncti simus...?. Hargla loomingu poliitilist külge iseloomustab eelkõige erinevates variatsioonides saksa fashismi deemonliku olemuse ümber tiirutamine, metsavendade kujutamine kurjuse kehastustena, oponeerimine Eesti taasiseseisvumise järgsetele poliitilistele arengutele ning skepsis Euroopa Liidu suhtes. Neist põhimõtetest joonistuv pilt moodustab tervikliku poliitilise maailmanägemuse, mida autor võibolla isegi suuremas osas oma teostes julgelt eksponeerib. Poliitikateemat kui ümbritseva elu normaalset osa ei pelga ka veel näiteks Veikko Vangonen (jutt ?Nätsi vabariik?). Janusz A. Grinewski jutustuse komplitseeritud ning nüansirikaste tegevusliinide kõrval suhteliselt primitiivselt edastatud libertaanlik sõnum vaevalt et annab alust seda autorit kuidagi eriliselt esile tõsta.
"Terra Fantastica"
Kui ?Fatnastika? puhul oleks koostajalt oodanud tõsisemat tööd taustateabe kallal ning vähem kategoorilisi väiteid, siis ?Terra Fantastica? tekitab küsimuse, milline oli üleüldse koostaja roll, mida tiitellehe siseküljel isegi Eesti kontekstis tähendusetu autoriõiguse märgiga (c) esile tõstetakse. ?Terra Fantastica? lood moodustavad nimelt kirjastuse ?Fantaasia? ja Eesti Ulmeühingu 2004. aasta esimesel poolel korraldatud jutuvõistluse esikümne.
Autorite hulgas on palju nimesid, mida tuntakse vaid fandomi piires või mis pole ulmeteoste päistes üleüldse varem esinenud. Sellest lähtudes oleks kindlasti olnud omal kohal nende autorite tutvustamine sarnasel põhimõttel, nagu seda kohtab ?Varraku? antoloogias. On siin nüüd tegu koostaja või kirjastaja tegematajätmisega, on lugejal muidugi võimatu ära arvata.
Samuti annaks kogumikule juurde põgus peatumine jutuvõistlusel ja selle zhüriil. Kümne esimese loo avaldamine tekitab paratamatult küsimuse, kas number valiti lihtsalt võimalikult ümmargune või ei laekunud jutuvõistlusele rohkem avaldamist väärivaid töid. Nagu teame, ilmus osa madalamatele kohtadele asetunud teostest 2004. a. suvel ajakirjas ?Algernon?. Seda teades on lugejal raske mõista, miks ei võinuks kogumikku sattuda näiteks 8 või 12 parimat teost. Valiku tegemine on loomulikult võistluse korraldaja ning väljaandja õigus, kuid omal kohal oleks olnud sellekohane selgitus.