Otsing

I minu isal on palju tytreid, aga ykski neist pole minu õige õde. sattusin juhuslikult Kuldse-Kullakesega kokku Morko kyla kihlakukirmaskil Marimaal ja tantsisin temaga pikalt ja kaua udmurdi moodi, ja just eile nägin Eredat-Eredakest unes ja ajasin temaga pikad jutud maha, maakeeli, sest udmurdi keeles ma veel nii täpselt tunda ei mõista. nad on kaksikud ja nende päris nimed on Zarni ja Sveti, ja ainult mina kutsun neid hellitlevalt ja maakeelselt Kuldseks-Kullakeseks ja Eredaks-Eredakeseks. Kudruse Kiuru kõige noorem tytar väike valge Pyy sai oma nime kuulsa viru nõia Lyganuse Pyy järgi

Hiiepuud seisid majesteetlikult künkal. Nende vanust oli raske ära arvata, sest niipalju, kui keegi mäletas polnud sellest tammikust kunagi ühtegi tammepuud maha saetud. Aegade alguses oli olnud see hiis püha koht koos hiietarga ja ohverdamiskiviga. Aga aja jooksul oli kivi kadunud sügavale lehtede ja mulla alla ning ohverdamise komme vajunud unarusse. Hiis ise oli kasvanud võpsikusse ja hiiekünka ümber vohas tavaline segamets kogu oma tavapärases segaduses. Kased-lepad, ohtralt võsa ja nõgeseid. Selle järel algas soo ning künka teises servas, kusagil kaugemal, vulises jõeke. Nähtavasti oligi

Vurr-vurr-vurr? Kuulekalt võtab masin liivaseid lookeid. Ikka üles ja alla - metsasest nõlvast veidi pahuralt unnates üles, kupli lael nagu hetkeks seisatades ja hinge kinni pidades; vastasküljelt uuesti alla - soode ning järvesilmade vahele. Mis maa see Lõuna-Eesti ometi on? Karin Grünthal laseb roolist lahti ja kobab parema käega kaardi järele. Tundub, et viimane pööre sai tehtud õigesti. Varsti peaks ta olema metsa vahelt väljas. Kaart lendab tagaistmele, millelt võib leida paksu märkmiku, mõned arengupsühholoogia ajakirjad ja karbi ?okolaadi. Naine katsub sõrmega põsesarna ja vaatab

Kirjandus ja kirjastamine on ajuti otsekui Uue Maailma anastamine. Enamjaolt käib rajamaa hõlvamine (turu laiendamine) suhteliselt rahulikult, kuid teinekord esineb ka tõelist kullapalavikku. Moodsam lasteulme on pärast Potterit just selline kirjanduslik Klondike, kuhu kõik rüsinal tormavad, kuid vaid vähesed oma rikkuse leiavad. Lasteulme pole ju miski eriti uus avastus, piisab kui meenutada kasvõi Robert A. Heinleini sedasorti romaane... või siis Ursula K. Le Guini Meremaa sarja. Eks kirjastajad taha samuti turgu juba varakult sisse söötma hakata ning sestap on lasteulmet (vähemasti inglise

Olime kodust juba üsna kaugele jõudnud ning arvasin, et aitab küll. Oli õige aeg teha väike peatus, kaevata rattalenksu küljes tolknev plekkkarp vihmausse täis, puhata veidi ning siis edasi sõita. Keerasin ratta külavaheteelt paremale, vuristasin vaba käiguga nii kaugele, kui see läbi niitmata heina võimalik oli ning peatusin just metsa ääres, esimese suurema puu kõrval. Tagant kostus ähkimist. Undamise saatel pedaalis läbi heina minu poole Hahti, mu noorem vend. Ta tegi veel viimase pikka änn- änni, pidurdas järsult, kukkus siis efektse kaapeka käigus mu ette küljeli ja libises mööda

Käesolevas "Algernoni" numbris avaldatakse teise ajakirja poolt korraldatud temaatilise jutuvõistluse edetabel koos töödega. Mul on selle üle väga hea meel. Indrek Hargla mõttest eelmisel sügisel on vaikselt välja kasvanud üritus, millest näib olevat hea meel nii kirjutajatel kui lugejatel ja mis käib suurepäraselt kokku "Algernoni" ideega pakkuda vähem kogenud autoritele avaldamisruumi ning võimalust tutvuda lugejate arvamusega. Ma loodan, et vaikselt on alus pandud uuele traditsioonile. Kaks korda aastas, suvise ja talvise pööripäeva kandis näib olevat õige sagedus taolise ettevõtmise

Lugu avaldatakse "Marduses".

?Tee, et sa kaod, uss!? ?Kuradi sohilaps!? ?Nõid!? ?Mine tagasi huntide juurde, kust sa tulnud oled!? Põlastavatest hüüetest tagaaetuna jooksin lõkke äärest ära metsa, nägu katmas pisarad. Nad ajasid mu minema. Minul ei olnud kohta nende seas. Jooksin järjest sügavamale, põgenedes iseenda maiste deemonite eest. Puuoksad kriipisid mu paljaid jalgu, nägu ja käsivarsi, kuid see ei seganud mind. Õhus rippus hingemattev rebestatud naha lõhn. Ma jooksin nagu tagaaetud loom surmahirmus, proovides end asjatult metsas ära eksitada. Nad ajasid mu ära suve suurimalt pidustuselt. Ainukeselt pidustuselt

Kõige värskem kommunikeerumis- ja suhtluskäsitlus soovitas istuda lihtsalt maalähedases ringis toolidel, nii et ?aur? kaduma ei läheks, nii et emotsioonid jääksid ringlusse. Mingit lauda ei lubatud keskele seada, see oleks lõhkunud ruumi tekkinud maailma kaheks, üla- ja alaosaks. Kuid inimene on tervik! Ei ole alaosaelu ja ülaosaelu. On elu. Nojah, nii rääkis igal juhul meie direktor. Otse minu vastu oli istuma sattunud muhu seeliku ja tanuga naine kultuuriosakonnast. Teadsin teda põgusalt, olin isegi vist paar korda trepikojas teretanud. ?Vaba mõtlemine, sillerdav omapära!? võis teda nähes

Lugu avaldatakse "Marduses".