Otsing

Kontrollisin igaks juhuks sf-listi arhiivist, aga seal pole jutuks olnud. Sestap oletan, et ka teie pole näinud Eesti telekanalite karmimat uut ulmeseriaali. Vaadake, see on... nojah, see on midagi Hoopis Muud kui me kõigi kodune ja nunnu tavareaalsus. Ausalt. Sattusin täna puhtkogemata nägema. Algusjupis näidati tiitrite taga rohelist käppa, libahunti (või igatahes hunti, aga kui ulmefilmis on hunt, peab ta ometigi liba olema) ja paljut muudki toredat. Siis olid Kandilise Lõuaga Mees, Blond Tibin ja Brynett Tibin koos Tibinate Tuttava Fyysiku töökohas, kus seinte ääres olid paljude vilkuvate

?Sweet child in time you'll see the line The line that's drawn between the good and the bad ...? Deep Purple ?Child In Time? ?Kas sa naerad mu üle?? ?Ei, loomulikult mitte,? kihistas Alice ning andis mehele musi. ?Ära siis seekord liiga kaua üleval ole,? manitses ta ning lahkus toast. Tom vaatas naisele järele ning mõtles, kuidas tal on nii mõistva naisega vedanud. Kohe aga asus ta taas tööle. Viimasel ajal olid mõtted kuidagi iseenesest lendama hakanud ning öösiti tulid parimad ideed. Ta ei vajanud enam isegi kohvi, mis varem oli teda unetutel öödel rahutusse unne suikumast takistanud

Septembris täitus "Algernoni" esimene ilmumisaasta uues formaadis. Käesolevaga koos on esimese 14 kalendrikuu jooksul ilmunud 11 numbrit. Avaldamiskõlbuliku materjali puudumisel jäid ilmumata 2004. aasta jaanuari-, aprilli- ja septembrinumber. Ma nõustun meile kirjutanud mureliku lugejaga, et seda on liiga palju. Selgituseks tahaksin lisada, et ilmumata on jäänud numbreid justnimelt avaldamiskõlbliku materjali puudusel. Tekste kui niisuguseid saabub toimetusse küll igal kuul, kuid märgatava osaga neist pole midagi peale hakata. Toimetus on alati, kui on lootust, et kesisest tekstist võiks asja

Lapsena armastasin anekdoote. Aga ma sain varakult aru, et suur osa neist tundub pärinevat mitte inimeste maailmast, vaid kusagilt mujalt, nii-öelda Anekdoodimaailmast. Kuidas Anekdoodimaailm toimib ja millised inimesed seal elavad? Kas poleks üsna tore, kui sinu ümber vahetpidamata anekdoote sünnib ja kõik inimesed on nagu naljaraamatust välja astunud, see tähendab, üsna naljakad? Sellest arutlengi. Kellele on anekdoodid mõeldud? Selleks, et anekdoodid oleksid arusaadavad laiale ringkonnale, ei või nad ühtegi teadusharusse põhjalikult süveneda. See on viinud olukorrani, kus vähegi keerulisi

"Tehnilise lahenduse" arutelus toimus hiljuti mõttevahetus selle üle, mis võiks olla "Algernonis" teisiti. Esmalt tahan öelda, et mul on väga hea meel, et inimesed, kelle arvates ei tööta uus hiir päris nii nagu vaja, lugesid selles lõngas üles rea konkreetseid ja selgeid ettepanekuid. Kahjuks olen enam kui aasta jooksul kuulnud peamiselt hämaravõitu kriitikat ning kui olen palunud oma seisukohti täpsustada ning kirja panna, on tavaliselt järgnenud vaid pahuravõitu vaikus. Aitäh kõigile ülalnimetatud lõngas sõna võtjaile! Konkreetsemaks minnes püüan siin kõigele esiletoodule vastata. Kujundus

Läheneb 2004. aasta romaanivõistluse tähtaeg ? 15. detsember 2004. Käsikirjad kahes eksemplaris koos märgusõnaga varustatud kinnise ümbrikuga tuua või saata alates 1. detsembrist Kirjanike Liitu, Tallinn Harju t. 1. Võistlustöid asub lugema ja hindama ?ürii, koosseisus Jaanus Adamson, Juhan Habicht (esimees), Eeva Park, Aino Pervik, Ott Raun, Linda Uustalu ja Berk Vaher. Välja antakse kolm traditsioonilist auhinda. Nagu eelmisel võistluselgi võib ?ürii neile kolmele auhinnale lisada ka mõne eriauhinna.

Kas kirjandus peab inimest õilistama? Kas värskelt läbi loetud raamatut käest pannes peab lugejal olema puhtam ja helgem enesetunne, mis innustab teda uutele saavutustele töös ja yhiskondlikus elus? Ka kunsti ylesanne on inimest katarsise läbi kasvatada, muuta teda paremaks yhiskonnaliikmeks, polise töökaks ning ustavaks rakukeseks? On inimesi, kes selles sygavas tões kahtlevad. Õnneks on siiski ka neid, kelle sydames puuduvad kõhklused, kes teavad selgelt hea ja kurja vahelist erinevust ning veedavad oma elupäevad, rygades inimkonna õnne nimel. Ja see on tore. Nõukogude ja kapitalistliku

Aeg-ajalt taaspuhkevates vaidlustes ulmezhanri piiride üle väidetakse mõnikord, et puhtallegoorilist teksti on raske ulmeks pidada, kuivõrd autor kasutab fantastikat üksnes tööriistana millestki muust rääkimiseks, fantastilistel elementidel puudub iseseisev tähendus. Võib-olla on see nii. Kuidas aga suhtuda teostesse, mis realistlikult, mitte ühtegi fantastilist seika sisaldades, on kirjutatud allegooriateks ulmekirjandusele ? Juhan Nurme poolt koostatud suurepärases antoloogias "Diogenese latern" (Tallinn: Eesti Raamat, 1976) ilmus eesti keeles Roman Podolnõi geniaalsete "Pseudoajalooliste