Otsing

Ter ärkas, aga ei avanud veel silmi. Ta tunnetas kuiva pehmet maad oma selja all ja hingas sisse värsket metsahõngu. Kusagilt eemalt oli kuulda ärevat ojavulinat, linnulaulu ja tasast tuule mängimist puulehtedes. "See on nagu..." mõtles Ter, kuid talle ei tulnud meelde, mida kõik tema ümber talle meenutas. Kui ta veel hetke selle üle juurdles, mõistis ta, et õigupoolest ei tulnud talle üldse mitte midagi meelde. Kummaline tunne, mõtles Ter. Ning samas imestas, kuidas sai see tunne talle kummaline tunduda, kui ta üldse ei mäletanudki, mida tähendas kummaline ja mismoodi oli tunnete tundmine. Ta

4. märtsi "Postimehes" imestab Berk Vaher, miks küll on ulmekirjandus vormi poolest nii konservatiivne (vt. trükikommentaare Urve Eslase artiklile "Ulmekirjanik on Eestis hüüdnimi, aga mitte amet"). Teema on juba "Algernonis" korra üleval olnud, kuid ma loodan, et mul õnnestub arutelule midagi lisada. Esiteks, ulme ei ole tingimata oma vormilt konservatiivne. Ka anglo-ameerika zhanriulmes on vormieksperimentaatoreid - vaadatagu näiteks Micheal Moorcocki kaheksakümnendate alguse loomingut, näiteks "The Entropy Tango: A Comic Romance" (1981). Ka zhanriulmega väga tihedalt suhtestuva Vonneguti

SISSEJUHATUS Idee lugeda läbi terve aasta eesti uudisproosa sai algtõuke „Loomingu” iga-aastastest ülevaadetest, mis ilmuvad traditsiooniliselt märtsikuu numbris. Neid lugedes olen tundnud alati kummalist ebamugavust, otsekui süütunnet, mille taustaks kurb tõik, et enamasti olen ise ilmunud viiekümnest raamatust läbi lugenud ainult kolm-neli. Samas on keegi suutnud kogu toodangu ammendada ja ehkki suur lugemus ei näita automaatselt veel midagi, on selge, et mingi kvaliteet peab sellega siiski kaasnema. Kokku võtvalt: sooviks oli vähendada oma ignorantsust või veendumust, et olen teemas

Uhke rongkäik sammus väärikalt mööda aegade jooksul kivikõvaks tambitud teerada mäekülge mööda üles. Madalad kloostrimüürid, mille väravatest oli rongkäik alguse saanud olid ikka veel näha, kuigi väravate sulgumise tuhmist mütsatusest saadik oli päike ennast juba ümber Hatta-Oh tipu keeranud. Allpool, kus rada oli laiem ja raja kõrval võis kohata varaseid kitsekarjuseid või ula peal käinud armastajapaare, oli Kõigeõhulisem astunud aeglasemalt ja iga psalmisilbi erilise rõhuga välja öelnud. Tema sammud olid olnud kerged ning eemalt vaadates võis jääda mulje nagu kõnniks kloostriülem õrnalt

"Algernoni" toimetusel on rõõm teatada, et toimetusega on liitunud teoloog ja kirjanik Meelis Friedenthal.

Vana-aasta õhtul vestlesin meeldivas õhkkonnas ühe vana sõbraga, kes avaldas arvamust, et Siim Veskimees ei jäta mingit erilist jälge Eesti kirjandusse. Oma mõningaseks üllatuseks pidin temaga täiel määral nõustuma. Ometi on Veskimees ilmselt 21. sajandi alguse kontekstis Eestis oluline ulmeautor. Siit tekib paratamatult küsimus, kes Eesti ulmeautoritest siis üleüldse on võimeline Eesti kirjandusse püsivamat jälge jätma? Vaieldamatult kõige suurema produktsiooniga ning tuntuim ulmekirjanik Hargla on kirjutanud mitu väga head asja, kuid ka tema puhul on raske ette kujutada, et 60-70 aasta

Ma püüan jääda kirjutajat ja lugejat ühendavale teljele – sest ilma ei saa kirjandusest ju rääkida – aga enne, kui ma jõuan kavas välja kuulutatud osani, pean ma paika panema mõned eeldused, niiöelda taustsüsteemi. On jäänud meelde miski suuremate riikide statistika – ilma viiteta, paraku – et ühe kirjaniku ülevalpidamiseks on vaja 700-800 tuhat inimest, kellele kirjutaja keel oleks emakeeleks. (Võimalik, et see oli statistika Kanada inglis- ja prantsuskeelsete kirjanike osakaalu kohta, aga päris kindel ma selles ei ole.) Suuremad riigid kipuvad seda numbrit ülespoole, miljonini ümardama, meil