Otsing

Iga aasta 24. detsembril läks Tom O?Flanagan oma maja keldrikorrusele, otsis tööpingi alt välja verest paakunud lihalõikamislaua ja väikse kirve, pani valmis pudeli kõige kibedamat viskit, ajas leeklambil kuumaks rauatüki, kehitas õlgu, pani siis vasema käe lõikelauale ning raius maha järjekordse sõrmelüli. Siis kõrvetas ta kiiresti haava kinni ning kulistas pudeli viskit kurku. Enne kui ta valu tundma jõudis hakata, norskas ta juba purupurjuna põrandal. Nii oli ta teinud juba kaheksa aastat järjest, sellest saadik, mil tema naine tema juurest lahkunud oli. Tomi vasakul käel oli alles vaid

Lõppev aasta õnnestas eesti ulmepublikumi kahe märkimisväärse antoloogiaga. Kirjastuselt ?Varrak? ilmus kogumik ?Fantastika?, milles ilmus viis teksti 2002. aasta ulmeparemikust. Kirjastus ?Fantaasia? ilmutas antoloogia, kuhu koguti kevadel toimunud jutuvõistluse kümme paremat teksti. Mõlema raamatu koostajana leiab lugeja tiittellehelt Raul Sulbi nime, mis eesti ulmemaastikul ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja. ?Fantastika? ?Fantastika? puhul on esimene küsimus, mis tekib, loomulikult lugude valik. Sellel peatub ka koostaja, öeldes saatesõnas: ?Kahjuks tuli piiratud mahu tõttu kõrvale jätta

?Ja võitja on...? Keegi imeilus kinotäht avab sulni naeratuse saatel ümbrikut, miljonid televaatajad üle maailma hoiavad hinge kinni - keegi on võitja. Need sitapead ei tea, et ümbrikus on täna tema nimi; Kevin Kenti nimi, jah, täna on võitja Kevin Kent! Üksainuski kord on tema võitnud loterii, võitnud elult selle, mis seni talle keelatud on. Filmidiiva jõllitab üllatunult paberilehte, ilmselt temagi ei uskunud, et Kevinile võib kunagi õnn naeratada, sellele Kevinile, sellele kaotajale ja nohikule, aga siiski hingab ta sügavalt sisse ja tema korallpunased huuled vormuvad ütlema Kevini nime

21. sajandi oli lõppemas ning kõik tsiviliseeritud inimesed valmistusid uut sajandit vastu võtma. Selleks kõvasti ressursse kulutades püüti eirata seika, et kogu maailmamajandust tabanud üksteisele järgnenud krahhid olid peaaegu kogu ühiskonna tagasi kiviaega virutanud. Suurenenud tuumaenergia kasutamine oli põhjustanud suuri hävitustöid, milles hukkus 89% olemasolevaist looma- ja linnuliikidest. Ainult skorpionid ja prussakad elasid kõbusalt edasi. Kuigi sisepõlemismootorid olid juba ammu ajalooromulasse kuhjunud, oli siiski leitud sellelegi alternatiive, mis aga laostunud majandusele polnud

Hull Sakslane Armusin Siberisse Tartu Ülikoolis geoloogiat õppides. Käisime nimelt suveti praktikal Baikali ääres, Sajaanides ja Altais. Ja see taiga, sopkade, suurte jõgede ja kaunite järvedega hakkas mulle meeletult meeldima. Pärast ülikooli määrati mind Kirde-Eestisse, kus mul tuli tegeleda peamiselt põlevkiviuuringutega. Selline töö tüütas mind peagi surmani ära ja pähe tuli mõte Siberisse tööle minna. Võtsin ühendust Irkutski Geoloogiainstituudiga ja palusin end sinna üle viia. Nõukogude ajal oli selline asi võimalik. Mul olid lõpuhinded head, Irkutskisse oli inimesi vaja ja nii saigi

Wulf ?Vauh, vauh,? röökis Wulf autost välja pääsedes ja lendas tiibraketti meenutava esemena võsastiku suunas. ?Poiss!? karjatasin ja loperdasin karkudel samas suunas. Kurat küll, no ei saa hetkekski siis enam oodata! Jäi mulje, et põõsas töllerdab mingi süütu laps, kelle suunas tiibrakett lennanud oligi. ?Mauh!? kärgatas Wulf nüüd, haaras lapse hammaste vahele ja sööstis tagasi minu poole. Oh, polnudki laps! Hoopis kellegi valmistatud nukk! Mõttetu, ilmselt naljaviluks meisterdatud teos, mille oleks võinud samahästi minema visata kui siia võssa muu kolu vahele pista. ?Aga ikkagi!? manitsesin

Uus taevajuust toob seekord kaasa Soobli eri. Eesti ulme populaarseimat karusloomakest siis alustuseks tsiteerimegi: "Aga nüüd hakkan saama. Tuli veel meelde üks maailm, mille lood Keskmaa saagadele palju alla ei jää. Muumiorg on see koht. T?si, enamik jutte on lastele suunatud, ent näiteks "Trollitalv," "Hilja novembris" ja "Muumipapa ja meri" pakkusid t?siseid lugemiselamusi. Eriti sel teemal, kuidas kolle ja hirme t?eluseks jutustati. Ega nad niiväga lastejutud olegi, "Muumipapa ja meri" on papadele m?eldud, nagu jutu päises kirjas. Tõepoolest, miks? Elukaid on ju igasuguseid, maailmgi

Kolmandal nädalal lõppes neil toit, mõni päev hiljem joogivesi ning edasi tuli minna üle surnud lauskmaa, mida kastis õlijas punane vihm. Nendesuguseid oli sellel ajal palju ja mõnikord mindi lausa kogukondadena; nii läksid ka nemad, ehkki lõid teistest viimaks lahku. Neid oli kaks: morn longusõlgne mees ja nooruke tõmmu poiss, kelle kõnnak oli väsimusest kange. See olin mina. Sündinud kaksteist aastat tagasi enneaegsena, väntsutatuna, alalõpmata näljast karjuvana, elujanusena. Rotina sitke, rabelev, suurte süüdistavate silmadega mina. Mina, Jakob. Oli uute piiride tõmbamise aeg, oli võitluse

Oddasit gulan nieguidan Sk?dja daid munnje čuojaha Barut mu nieguid fievrridit Sk?dja daid munnje čuojaha Vuovdi dan biekkas juoiggada: ?Vel muge ?lbmot friija lea!? Mari Boine, ?Sk?dja? (Taas kuulen oma unelmaid kaja toob nad minuni lained kannavad mu unelmaid kaja toob nad minuni mets laulab neid tuulde: ?Seal kuskil on vabadus, isegi minusugustele!?) Me Yu süsteem, Ge. Põhjapolaarala. Keskpäev Meeria jõe ürgorus Gadilamaal, planeedi põhjapoolseimas asustatud piirkonnas. Inimestest põlluharijate tared olid koondunud kobarasse Gadila raudteejaama ümber, justkui otsides seal külma eest varju