Otsing

Kuidas lumemees linnapargi serva laste mänguplatsile oli saanud, ei osanud keegi öelda. Igatahes oli ta esimese advendi hommikul kohal, kõrgudes üle ronimispuude ja varjates olulise osa vaatest orus laiutavale linnale. Kes iganes selle ka ehitanud oli, lapsed olid vaimustuses. Teist sellist linnas ei olnud. Ja mees oli tõesti vaatamist väärt, see polnud mitte ainult suur ja võimas, vaid ka ebatavaliselt ilmekas. Lisaks suule ja ninale olid isegi lõuajoon ja põsesarnad lumest hoolikalt välja voolitud ning värviga toonitud, tumedatest läikivatest kivitükkidest silmad tundusid kaabuserva varjust

Mööda koridori kostsid sammud, uks avanes ja noor naine astus tuppa. ?Ma näen et sa oled heas tujus, aga on aeg?? sõnas ta ja astus süstalt käes hoides voodi juurde. Poiss voodis ei vastanud, vaadates ükskõikse pilguga pimedasse aknasse, mille tagant aeg-ajalt kostus üksikute mööduvate autode müra ja nii kutsuvalt kumasid linnatuled. Vaikides laskis ta õel võtta oma käe ja ükski lihas tema kahvatus näos ei liikunud, kui süstlanõel ta käsivarde tungis. ?Ongi kõik. Soovid sa midagi?? küsis naine vaadates poisile äraootavalt otsa ning kohendades voodis lamaja tekki, saamata mingit vastust muigas

Täpselt niimoodi olid nad lõpuks naisega kokku leppinud. Detsembri 23. õhtul läheb ta mägedesse oma pisikest majakest ette valmistama, et naine ja tütar saaksid 24. õhtul järgi sõita. Nad olid juba eelmisel aastal plaaninud, et korra võiks ka päris talvel mõned päevad mägedes veeta, et perega mõnikord lihtsalt omaette olla. Kuid selleks oli vaja toad enne soojaks kütta, natuke koristada ja magamistoa aken ära parandada, mille nende tütar suve lõpus kogemata harjavarrega puruks lõi. Paar päeva tagasi oli sulaks läinud. Gregor kruttis oma dziibile saha ette ja võttis rattaketid kaasa, kuna

Iga aasta 24. detsembril läks Tom O?Flanagan oma maja keldrikorrusele, otsis tööpingi alt välja verest paakunud lihalõikamislaua ja väikse kirve, pani valmis pudeli kõige kibedamat viskit, ajas leeklambil kuumaks rauatüki, kehitas õlgu, pani siis vasema käe lõikelauale ning raius maha järjekordse sõrmelüli. Siis kõrvetas ta kiiresti haava kinni ning kulistas pudeli viskit kurku. Enne kui ta valu tundma jõudis hakata, norskas ta juba purupurjuna põrandal. Nii oli ta teinud juba kaheksa aastat järjest, sellest saadik, mil tema naine tema juurest lahkunud oli. Tomi vasakul käel oli alles vaid

Lõppev aasta õnnestas eesti ulmepublikumi kahe märkimisväärse antoloogiaga. Kirjastuselt ?Varrak? ilmus kogumik ?Fantastika?, milles ilmus viis teksti 2002. aasta ulmeparemikust. Kirjastus ?Fantaasia? ilmutas antoloogia, kuhu koguti kevadel toimunud jutuvõistluse kümme paremat teksti. Mõlema raamatu koostajana leiab lugeja tiittellehelt Raul Sulbi nime, mis eesti ulmemaastikul ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja. ?Fantastika? ?Fantastika? puhul on esimene küsimus, mis tekib, loomulikult lugude valik. Sellel peatub ka koostaja, öeldes saatesõnas: ?Kahjuks tuli piiratud mahu tõttu kõrvale jätta

?Ja võitja on...? Keegi imeilus kinotäht avab sulni naeratuse saatel ümbrikut, miljonid televaatajad üle maailma hoiavad hinge kinni - keegi on võitja. Need sitapead ei tea, et ümbrikus on täna tema nimi; Kevin Kenti nimi, jah, täna on võitja Kevin Kent! Üksainuski kord on tema võitnud loterii, võitnud elult selle, mis seni talle keelatud on. Filmidiiva jõllitab üllatunult paberilehte, ilmselt temagi ei uskunud, et Kevinile võib kunagi õnn naeratada, sellele Kevinile, sellele kaotajale ja nohikule, aga siiski hingab ta sügavalt sisse ja tema korallpunased huuled vormuvad ütlema Kevini nime

21. sajandi oli lõppemas ning kõik tsiviliseeritud inimesed valmistusid uut sajandit vastu võtma. Selleks kõvasti ressursse kulutades püüti eirata seika, et kogu maailmamajandust tabanud üksteisele järgnenud krahhid olid peaaegu kogu ühiskonna tagasi kiviaega virutanud. Suurenenud tuumaenergia kasutamine oli põhjustanud suuri hävitustöid, milles hukkus 89% olemasolevaist looma- ja linnuliikidest. Ainult skorpionid ja prussakad elasid kõbusalt edasi. Kuigi sisepõlemismootorid olid juba ammu ajalooromulasse kuhjunud, oli siiski leitud sellelegi alternatiive, mis aga laostunud majandusele polnud

Hull Sakslane Armusin Siberisse Tartu Ülikoolis geoloogiat õppides. Käisime nimelt suveti praktikal Baikali ääres, Sajaanides ja Altais. Ja see taiga, sopkade, suurte jõgede ja kaunite järvedega hakkas mulle meeletult meeldima. Pärast ülikooli määrati mind Kirde-Eestisse, kus mul tuli tegeleda peamiselt põlevkiviuuringutega. Selline töö tüütas mind peagi surmani ära ja pähe tuli mõte Siberisse tööle minna. Võtsin ühendust Irkutski Geoloogiainstituudiga ja palusin end sinna üle viia. Nõukogude ajal oli selline asi võimalik. Mul olid lõpuhinded head, Irkutskisse oli inimesi vaja ja nii saigi

Wulf ?Vauh, vauh,? röökis Wulf autost välja pääsedes ja lendas tiibraketti meenutava esemena võsastiku suunas. ?Poiss!? karjatasin ja loperdasin karkudel samas suunas. Kurat küll, no ei saa hetkekski siis enam oodata! Jäi mulje, et põõsas töllerdab mingi süütu laps, kelle suunas tiibrakett lennanud oligi. ?Mauh!? kärgatas Wulf nüüd, haaras lapse hammaste vahele ja sööstis tagasi minu poole. Oh, polnudki laps! Hoopis kellegi valmistatud nukk! Mõttetu, ilmselt naljaviluks meisterdatud teos, mille oleks võinud samahästi minema visata kui siia võssa muu kolu vahele pista. ?Aga ikkagi!? manitsesin