Otsing

Kinniköidetud inimene õla peal on mööda pehmet ja lögast võsa väga raske liikuda. Toomas ei pidanud end just nõrgukeseks kuid ta oli teekonna vältel juba korda viis puhanud. Auto jäi siit umbes kolm kilomeetrit eemale metsa. Oleks saanud muidugi ka masinaga kohale sõita kuid mees otsustas mitte riskida. Esimesed kaks kilomeetrit ei olnudki midagi hullu, kena männik - kõnni ja hing laulab sees. Kuid viimane tuhat meetrit tundus nagu ta oleks põrgu sattunud. Päike lõõskas lagipähe, õhk seisis liikumatult ja metsaalune madaldus lirtsuvaks mätaste ja lepavõsa rägastikuks. Ja putukad, tont neid

Rahu saad, kui tahad põgeneda, kuid ettevaatlik ole soovides: neil kombeks salamisi täituda ja taganemine olematuses... 1. Kihutasin üle säravvalge lumega kaetud lagendiku ja viimaks paistis kätte, reisisihiks olev palkmaja. Minu uus kodu. Panin mootorkelgule gaasi juurde ja sõitsin, lumepihu taevani pritsides, tarekese ette. Ukse esine oli puhtaks roogitud ja võtme leidsin sealt, kuhu endine peremees selle minu jaoks oli lubanud jätta. Astusin majja ja hingasin kergendatult, lõpuks ometi olin pääsenud tsivilisatsiooni käest pakku. Soov siia elama tulla tekkis aastaid tagasi. Ettevalmistused

10. peatükk Koerad kilasid ja laas kajas meeste hõigetest; turske sõnn möirgas raevunult ning surus oma määratu kere läbi põõsastiku. Väike salkkond hauke jooksis talle järele, odad käes, varitsedes parajat hetke, et anda otsustav hoop. Sarved üüratasid ja kohe röökis ka ürgveis. Ballimar nägi kütte kadumas läbi põõsaste; jahikirest haaratuna jooksis ta kiiresti kui hirv ümber kõrgete kaljurahnude ning heitis kiire pilgu madalast nõlvakust alla. Tarvas oli jäänud välule peatuma ning andis parajasti sarvega vihase hoobi ühele hagijale, kes ennastunustavalt ümber sõnni kargles. Peni kiljatas

Avasin silmad, kuid ere valgus sundis mind neid kiiresti taas sulgema. Ettevaatlikult uuesti katsetades ootasin, kuni silmad ümbrusega harjusid, proovisin ennast püsti upitada aga kukkusin hoopis pimedusse. Kuid mitte kauaks - uus virgumine toimus üsna pea. Ma ei usu, et eelmisest oli läinud mööda rohkem kui 3624 sekundit. Õigemini ma teadsin täpselt, et ärkamisest oli just nii palju sekundeid möödunud. Tõusin istukile. Ümbrus oli täis pikitud aparaate, mis vilgutasid paaniliselt oma tuledega nagu sõltuks sellest nende eksistents. Masinate küljest jooksid ihu külge peenikesed läikivad torud

Raul ringutas. oli keskhommik, päike kumas läbi paksude kardinate. Tundus olevat ilus suvepäeva algatus, tundus olema ilus Rauli sünnipäeva algatus. Pikk tore päev ootas ees. "Pikutan veel veidi. Iga päev seda endale lubada ei saa! Ja Pidi naine ka just eile komandeeringusse sõitma! Ideaalseid sünnipäevi juhtub kahjuks harva." Uksekell lõpetas ta lesimise. Visanud riided selga, tõttas Raul õue värava juurde. Seal seisis vormis mees. "Kuller, teile on pakk." Allkiri ja väikese pakiga kööki. "Oh sind Maiat-naisukest! Ikka kingitus õigel päeval ja ikka üllatus! Ei saa pakki lihtsalt päev varem

Mis ühendab "Robinson Crusoe'd", "Aarete saart", Ian Flemingi loomingut ning selle alusel vändatud filme, "Väljasõitu rohelusse" ning "Rehepappi"? Kõik need on erakordselt õnnestunud ning publikumenukad teosed. Kahtlemata on nende autori head jutustajad, kuid lõpuks on ju nii paljude suurepäraste jutustajate looming saanud palju kahvatuma vastuvõtu osaliseks ning ajapikku ununemas. Ma julgen arvata, et tegu on niiöelda arhetüüpe sisaldavate teostega - raamatutega, mille sisu puudutas oma aja lugeja nii teadlikke kui alateadlikke ootusi, hirme ja lootusi ning mille dekonstrueerimisel võime

Tegelased: HELERI, 19-aastane. Riietus: formaalne, umbes nagu pangatelleril või suurfirma pressiesindajal, ainult nimesildita rinnas. NELK, 22-aastane. Riietus: barokk, aga niisugune, et selles on mugav olla, istuda ja astuda. Barokksoeng, kuid mitte paruka, vaid oma juustega. GRACIA, 23-aastane. Riietus: kodune. Ainsana lühikeste juustega. PRINTSESS, 29-aastane. Riietus: Eesti Politsei vorm. NELLA, 31-aastane. Riietus: tuleb töölt. Töö ei nõua sportimist, aga riietusest on näha, et töötab spordiklubis, mitte ilusalongis või lilleäris. HELERI: Tere päevast. Minu nimi on Heleri ja mul on hea

Tegelased: 1. Viktor 2. Eliisa 3. Viktori sõber Henri 4. Frankenstein 5. Olend 6. Rase naine 7.-8. veel kaks olendit VIKTOR : Lõpuks ometi! Lõpuks ometi... Vaikus ja rahu... (Kostab hakkide kisa.) Või siis peaaegu. Siin ma selle lõpetan. Siin. Ja siis on lõpp hädadele. Tere tulemast igavene elu! (Tõmbab sisse kanderaami. Sulgeb ukse ja keerab selle lukku. Hakkab tilguteid üles seadma, ühendab need lina all oleva keha külge. Vaatab oma kätetööd õnnelikult. Kontrollib tilguteid. Istub ja hakkab mängima kujuteldavat pressikonverentsi.) Palun järgmine küsimus. Julgemini, "New York Times"! (Kuulab

Tõlkinud Silver Sära Palju aastaid tagasi, kui ma olin teel Hongkongist New Yorki, veetsin ma nädala San Franciscos. Mu viimatisest külaskäigust sellesse linna oli möödunud palju aega ja minu Ida-seikluste ajal oli see kasvanud rohkem, kui ma oodata oskasin. Ma olin rikas ja võisin endale lubada mu enda kodumaa taaskülastust, et uuendada sõprust nende noorpõlvekaaslastega, kes veel elus olid ja suhtusid minusse endise sümpaatiaga. Mu kõige suuremad lootused olid seotud Mohun Dampieriga, vana koolivennaga, kellega olin pidanud katkendlikku, ent ammu soikunud kirjavahetust - nagu ikka juhtub