Otsing

Vend Josef seisis ristmikul, kahe sõidusuuna vahele triibutatud alal ja hoidis risti kõrgel. Rist oli tehtud peenikestest neljakandilistest pulkadest, mis olid korralikult teineteise sisse tapitatud, hoolikalt siledaks lihvitud ja ilmakindla värviga valgeks võõbatud. Kitsale põikpuule oli nii ette kui taha kalligraafilise käekirjaga maalitud “Jeesus päästab meid” ning lisatud kolm hüüumärki. Tuli tunnistada, et tegemist oli tõelise tislermeistri saavutusega, mis andis au vend Josefi tööst pahkunud kätele. Maha toetatuna ulatus rist mehele rinnuni, aga kui jumalasulane oma kätetöö üles tõstis

Alates 2002. aasta sügisest olen korraldanud tehnikaülikooli kilvasarja. Olen esitanud üle 700 küsimuse ja sealhulgas ulme kohta. Selles artiklis näitan, mida tehnikaülikooli tudengid teavad ulmest. Piiritlemine, milline küsimus käib ulme kohta ja milline mitte, on muidugi segane. Olen välja jätnud ulmekirjanduse põhjal tehtud küsimusi, isegi ulmeteoste tsitaate sisaldavaid, kui vastamiseks ei ole vaja ulmealaseid teadmisi. Teisalt, lähtudes sellest, et religioonid on tänapäeval paljudele võõramad kui Star Treki universum ja Keskmaa, olen siia lisanud ka religiooniteemalisi küsimusi. Samuti

Kõigepealt võlgnen ilmselt selgituse, kuidas ma sellele - Estconi kontekstis võib-olla ebatavalisele - teemale sattusin. Tõukeks oli Carl Sagani romaan "Kontakt" mis hiljuti "Varraku" toimetusel eesti keeles ilmus üsna ühel ajal sama autori mitteilukirjandusliku teosega "Deemonitest vaevatud maailm", mida võib ka julgesti soovitada. Ulmekirjanduse puhul räägin siin esmajoones teaduslikust fantastikast. Nii imeulmet kui õudust on sellest vaatekohast suhteliselt mõttetu käsitleda. Teaduslik fantastika oma klassikalisel kujul püüab kujutada kõikvõimalikke tehnitsistlikke viise maailma muutmiseks

Lugejateni on jõudnud viies (ehk siis eelviimane) osa Frank Herberti Düüni-sarjast, mis kannab nime “Düüni ketserid”. Ketserlus tähendab antud juhul siis oskust ja tahet teha asju teisiti, loobuda väljakujunenud põhimõtetest ja rutiinist, sest paraku on universum pidevas muutumises ning vanad nipid enam ei aita. Sedapuhku tabab see tõdemus eriti teravasti Bene Gesseriti. Eelmise osa sündmustest on möödunud aastatuhandeid, inimkond on hajunud enneolematutesse kaugustesse ja sellega peaks olema kõrvaldatud kõige suurem oht ehk siis võimalus, et kogu inimkond satuks sõltuvusse ühe isiku tahtest

“Kui tundub vajalik konkreetsele tegevusele veidi sügavamat mõõdet lisada, teeb seda poeet ja enamasti just loodust luuleliselt hingestades,” on öelnud minu kohta Indrek Hargla. See pani mõtlema, et kui palju on ulmes poeesiat ja miks teda üldse peaks seal olema. Olen kaugel arvamusest, et see on põhjapanev teooria või absoluutne tõde - pigem katse arutleda etteantud teemal. Pole ma ju mingi luuleteadlane ja ka poeedina ütleks ma, et ka eesti ulmekirjanike hulgas on minust oluliselt paremaid luuletajaid. Kõigepealt jagaks poeesia ulmes kolmeks: *Luuletuste ja laulude tsitaadid *Omalooming

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"85","attributes":{"alt":"","class":"media-image","style":"width: 250px; height: 371px; float: left; margin: 10px 20px;","typeof":"foaf:Image"}}]]2006. aasta juunis ilmub Skarabeuse 9. raamat – tänapäeva vene ulme antoloogia MUUMIA. Kõik lood on avaldatud ajavahemikus 1990-2003 ning esindavad sotsiaalset ulmet. Sisukord: 1. M. Veller ”Tahan Pariisi” 2. K. Bulõtov ”XX sajandi hingepalve” 3. K. Bulõtov ”Hirmust” 4. A. Lazartuk ”Muumia” 5. Kolm L. Lukina ja J. Lukini lühilaastu ("Küsi Caesarilt", "Chercher la vanaema", "Rumal komme") 6. J

Üksik tumehalli vammusega ratsanik peatas oma hobuse tillukese kõrtsi ees. Pigem küla, kui kahe kõrvaltee risti äärde ehitatud joomakoht oli nii väike, et sellel polnud isegi oma nime. Kohalik rahvas hüüdis seda lihtsalt Kõrtsuks ja kaugemalt tulijate jaoks kiikus uberiku ukse ees paarist lauajupist kokkuklopsitud silt, millele oli kohmakalt maalitud õllekapp ning seakints. Suuremate reisijaamade ukse peal passis tavaliselt alati üks või kaks tallipoissi, et auväärt külaliste hobustele juua anda ja seejärel nad heintega täidetud sõime juurde juhatada. Siin tuli saabujal ise ratsu seljast maha

Kerge tuulekohin kõrgel puulatvades mõjus peaaegu uinutavalt. Mason süütas suitsu ning pööras näo päikese poole. Sügis oli küll juba saabunud, kuid ilmad püsisid endiselt soojad ning talv tundus olevat alles mägede taga. “Hea küll mehed, lõuna on läbi!” teatas käre hääl tema selja tagant. Mason kustutas sigareti niiske mulla sisse ning ajas end püsti. “Koguneda minu juurde!” Nurgeline kuuekohaline luuresoomuk oli pargitud täpselt keset väikest metsalagendikku. Masina katusel paiknevas kuulipildujatornis passiv tunnimees vaatas tülpinud ilmel seersandi ümber koonduvaid sõdureid ning sülitas