Otsing

Mis ühendab "Robinson Crusoe'd", "Aarete saart", Ian Flemingi loomingut ning selle alusel vändatud filme, "Väljasõitu rohelusse" ning "Rehepappi"? Kõik need on erakordselt õnnestunud ning publikumenukad teosed. Kahtlemata on nende autori head jutustajad, kuid lõpuks on ju nii paljude suurepäraste jutustajate looming saanud palju kahvatuma vastuvõtu osaliseks ning ajapikku ununemas. Ma julgen arvata, et tegu on niiöelda arhetüüpe sisaldavate teostega - raamatutega, mille sisu puudutas oma aja lugeja nii teadlikke kui alateadlikke ootusi, hirme ja lootusi ning mille dekonstrueerimisel võime

Tegelased: HELERI, 19-aastane. Riietus: formaalne, umbes nagu pangatelleril või suurfirma pressiesindajal, ainult nimesildita rinnas. NELK, 22-aastane. Riietus: barokk, aga niisugune, et selles on mugav olla, istuda ja astuda. Barokksoeng, kuid mitte paruka, vaid oma juustega. GRACIA, 23-aastane. Riietus: kodune. Ainsana lühikeste juustega. PRINTSESS, 29-aastane. Riietus: Eesti Politsei vorm. NELLA, 31-aastane. Riietus: tuleb töölt. Töö ei nõua sportimist, aga riietusest on näha, et töötab spordiklubis, mitte ilusalongis või lilleäris. HELERI: Tere päevast. Minu nimi on Heleri ja mul on hea

Tegelased: 1. Viktor 2. Eliisa 3. Viktori sõber Henri 4. Frankenstein 5. Olend 6. Rase naine 7.-8. veel kaks olendit VIKTOR : Lõpuks ometi! Lõpuks ometi... Vaikus ja rahu... (Kostab hakkide kisa.) Või siis peaaegu. Siin ma selle lõpetan. Siin. Ja siis on lõpp hädadele. Tere tulemast igavene elu! (Tõmbab sisse kanderaami. Sulgeb ukse ja keerab selle lukku. Hakkab tilguteid üles seadma, ühendab need lina all oleva keha külge. Vaatab oma kätetööd õnnelikult. Kontrollib tilguteid. Istub ja hakkab mängima kujuteldavat pressikonverentsi.) Palun järgmine küsimus. Julgemini, "New York Times"! (Kuulab

Tõlkinud Silver Sära Palju aastaid tagasi, kui ma olin teel Hongkongist New Yorki, veetsin ma nädala San Franciscos. Mu viimatisest külaskäigust sellesse linna oli möödunud palju aega ja minu Ida-seikluste ajal oli see kasvanud rohkem, kui ma oodata oskasin. Ma olin rikas ja võisin endale lubada mu enda kodumaa taaskülastust, et uuendada sõprust nende noorpõlvekaaslastega, kes veel elus olid ja suhtusid minusse endise sümpaatiaga. Mu kõige suuremad lootused olid seotud Mohun Dampieriga, vana koolivennaga, kellega olin pidanud katkendlikku, ent ammu soikunud kirjavahetust - nagu ikka juhtub

2002. aasta 17. septembri pärastlõunal märkas isikupäratut nime HPL-23 kandva Rootsi uurimislaeva geofüüsik Knut Fornlämning ülimadalsagedus-skannerit juhtiva rüperaali kuvaril midagi, mis sundis mehe end igaks juhuks näpistama. Knut oli unine ja halvasti puhanud; õhtul oli tal tekkinud kinnismõte minna üksi Langhammarile pildistama rauke, Fåröle ainuomaseid iidseid, kummastava kujuga kaljumoodustisi. Rünkade võõrikust võlust lummatuna ajataju kaotanud, naasis ta hilja ja takerdus tagasiteel raevukasse sügistormi, mis sünoptikutega täiesti kooskõlastamata ülbuses oli otsustanud proovida saart

See seiklus oli nõme. Kas just lõpmatuseni, on maitse küsimus, sest ma suudaksin kahe klaasi viina vahele rääkida palju faking nõmedaid jutte omaenesegi kogemustest, kuid vähemasti mastaabiga lõi see seiklus kõik muu kahtlemata üle. Ma oleksin pidanud kohe aimama, et midagi on perses. Oleksin pidanud seda taipama hetkel, kui mu pilk seda värdjapunti haaras. Oleksin pidanud oma sisetunnet kuulama, otsa ringi keerama ja sealt lagendikult nahui tõmbama. Kuid, nagu elus ikka, on meie enesealalhoiuinstinkt tihti asiste asjade alla mattunud ja togib sind vaid loiult. Olen kuulnud, et kui ükskõik kui

Esimene peatükk, milles meie kangelane olukorra sunnil ettekavatsetust pisut varem oma tegeliku olemuse paljastab ning milles muuseas ka paari elulise näitega selgeks tehakse, kui ohtlik võib olla üleolev suhtumine ligimesse. Päike oli esialgse purpurpunase värvuse taas kord tunduvalt eredama kollase vastu vahetanud ja kerkis silmapiiri kohal jõudsalt ülespoole. Miljardid kastepiisad, mida ta veel lendu polnud suutnud lüüa, sädelesid rohukõrtel kõigis vikerkaarevärvides. Pikkamööda orgudesse valguv, tihedalt maadligi hoidev hommikune udu ja kõrgel helesinises, ainsagi pilvetupsuta taevas

Vaatasin kella. Aastavahetuseni oli jäänud pisut vähem kui kümme minutit. Koukisin kilekotist välja shampanjapudeli ning asusin korki ümbritsevat fooliumi harutama. ”Nonii, Jüri!," ütlesin rooli taga istuvale sõbrale, kes lösutas, hõlmad laiali, sõidusooja dzhiibi juhiistmel. ”Kohe teeme väikese paugu ning võtame Reinuga sinu sünnipäeva ja selle ilusa ümmarguse aasta, aasta 2000 terviseks…” Jüri, kes oli lisaks kõigele muule ka tänane sünnipäevalaps, naeratas ujedalt ning vaatas mõne hetke tähelepanelikult pealt, kui ma pudeli korki sulgevat traati lahti keerasin. ”Ära sa kurat mu uues

Kolm litsi jõudsid kohale, kuid mitte üksi. Nendega koos ronis autost välja noormees, kes nägi välja nagu sutenöör ja see ta oligi. Pärast selgus, et tema nimi oli Nikita. ÌTänan väga, me ei vaja sind rohkem,ì ütlesin. Nikita vaatas ümberringi. See oli kunagine heinamaa, mis hakkas täis kasvama. See ei olnud normaalne. Ta naeratas laialt ja ütles, et ei lähe kusagile, enne kui ta pole aru saanud, mis värk siin toimuma hakkab. Oli kevad, aprillikuu, ja ehkki väljas olid plusskraadid, ei saanud niisuguses kohas mingisugust grupiseksi korraldada. Nojah, see polnud tõesti tavaline värk. Me ei