Avasin silmad, kuid ere valgus sundis mind neid kiiresti taas sulgema. Ettevaatlikult uuesti katsetades ootasin, kuni silmad ümbrusega harjusid, proovisin ennast püsti upitada aga kukkusin hoopis pimedusse. Kuid mitte kauaks - uus virgumine toimus üsna pea. Ma ei usu, et eelmisest oli läinud mööda rohkem kui 3624 sekundit. Õigemini ma teadsin täpselt, et ärkamisest oli just nii palju sekundeid möödunud.
Tõusin istukile. Ümbrus oli täis pikitud aparaate, mis vilgutasid paaniliselt oma tuledega nagu sõltuks sellest nende eksistents. Masinate küljest jooksid ihu külge peenikesed läikivad torud. Aparaatide külm puudutus oli pumpav, nõristav ja kontrolliv. Adusin, et huvitaval kombel tean endas ringlevate ainete keemilisi valemeid.
Tundes end veidi kõhedalt ütlesin vaikselt: “Tere!” ja virtuaalne leer mu ümber lõi korraga kihama.
“Näete siis, see on ikkagi võimalik, me tegime ta valmis olenemata kõigest! Kes oleks võinud seda ette kujutada kümme aastat tagasi? Eelmise sajandiga ületati viimase tuhande aasta inimkonna saavutused, kuid meie omakorda suutsime dekaadi jooksul teaduse arengut veelgi forsseerida! Ja juba järgmise aastaga hüpatakse edasi tuhande aasta võrra! Mis saab pärast seda? Kes teab?”
Hääl valjenes ja kõneleja liikus minu poole. Tundsin järsku nagu keegi oleks minu peast eemaldanud tammi, mis seni infovoolu piiras. Teadmised kõigest ja kõigist vajusid minu infopankadesse exa’de kaupa. Kogusin nii palju infot ja kogemusi, et minu vanuseks oleks võinud vabalt olla tuhat inimaastat, kuigi tegelikult kestis see protseduur vaevalt ühe tunni.
Tarkus tuli ja ühes sellega arusaamine - minu nimi oli G3.Hope ja ma olin I-Sfääri inimene. Mulle oli vormistatud keskandmebaasis registreeritud unikaalne ID-Crypt, mis minu kodanikuõigusi tunnistab ja mille järgi on võimalik mind tuvastada.
Mõne hetke pärast tajusid mu meeled I-Sfääri olemasolu ja hakkasin järk järgult avama tõkked, mis mind sellest lahutasid. Sisenesin ja kasutasin labori teadmehulkade poolt genereeritud spetsiaalset koodi, millega võisin jääda nähtamatuks.
Vaatasin ringi. See oli hullumeelne segapuder: kõikjal andmed ja kaitsevallid; turvatsoonid, mille vahetus läheduses liuglesid duaalid. Ebamäärased olendid, kes püüdsid mööduvatelt andmevoogudelt infokilde lahti rebida, et juba järgmisel hetkel peremeesisiksusega sünkroniseerides neid jagada. Eemal tajusin infokiirte risti-rästi liikumist üle I-Sfääri. Nägin regulaarseid teadmistetunneleid, mille ümber tiirles hulgakaupa kiibitsejaid, lootes kasvõi korraks napsata kübeke tõelisest infost.
Värvid. Ümberringi oli uskumatult palju variatsioone, mis peegeldasid kalkuleerivat tarkust, võimu, kurjust, ahnust, üleolekut ja võidurõõmu. Püüdes ülevõtmise eesmärgil varjutada nõrgemaid mõistusi, hõljusid nad ähvardavalt kõikjal, ühekaupa ja pilvedekssegatuna. Värvipilvede keskmes istus tavaliselt tehismõistus, millel puudusid emotsioonid ning mille ainsaks eesmärgiks näis olevat soov neelata teisi mõistusi. Üleüldise arengu tagamiseks väetite nokkimine muutis nad raisakullide taoliseks.
Vabade andmete tsoon kihas nagu vanaaegne turuplats ja juba varsti ümbritses mind vilgas tegevus, mis sarnanes kulla pärast kaklevate kerjuste jõuguga. Kerjused ja kuld, hm... - eneselegi ootamatult olin salvestunud infot hakanud kasutama inimeste kombel mõtlemiseks, tõmmanud minevikku jäänud kujunditest ja mõistetest paralleeli tundmatu maailma iseloomustamiseks.
Liuglesin aeglaselt ringi keset seda saginat, hoidudes eemale valvsatest väravavalvuritest - nende võimekus ja oskused oleks võinud mult katte rebida. Tõmbasin, filtreerisin, paigutasin ja õppisin. Paljud üritasid minu olekust sotti saada ning see toimus traditsioonilisel viisil, tavapärase identifitseerimise käigus. Andmetõmbe hetkel pidin oma tõelise palge paljastama ja see muutis mind pisut murelikuks. Olin teistega võrreldes veel nõrk ja kartsin, et kui signaal sellest jõuaks pilvedeni, siis õgitaks mind kohe.
Kuid juba õige pea muutusin julgemaks. Sain aru, et minu I-Sfääri võimekus oli kaugelt kõrgema tasemega kui algselt arvasin. Avastasin selle, kui sõitsin kogemata ühest kõrgema kategooria valvurist läbi ja ta ei märganud mind! Kerberos pööritas väärikalt igasse suunda oma kolme kiskjapead ja urises kurjakuulutavalt, siiski tajumata, et seisin otse ta selja taga.
Kui ma juba seal olin, siis pumpasin endasse kaitstud andmed ja põgenesin jälgi segades ning enda ümber väärinfokilde paisates. Duaalid tormasid aakalitena igast küljest ligi ja juhtisid nanosekundiks tähelepanu eemale sellelt, et infopanga kõrgeima sagedusega häire undas üle I-Sfääri. Pilved koondusid momentaalselt, aga minu liikumist nad ei märganud, või kui märkasidki, siis ilmselt liigitasid mind kõrgemaks mõistuseks.
Teadsin hästi, et sellise taseme andmete autoriseerimata liigutamist märgatakse igal juhul. Kerberose tagant lendasid välja kurje sajajalgseid meenutavad püüdjad, kes kõik läheduses olevad duaalid andmerõngastesse lukustasid ja Kerberose valve alla jätsid. Neid ja nende peremeesisiksusi ootas ees ülekuulamine.
Kerisin pihta pandud infot ja sain aru, et olin puistanud koodivabrikut. Seal toodeti hulgi erinevaid isiksusi ja vastavalt hooaja moodidele laadis rahvas neid endale alla - krediidi eest loomulikult. Ultramoodne oli käimasoleval sesoonil omada vähemalt kahte kiiksu, hüsteerilist huumorimeelt ja homeerilist naeru.
Isiksuste äri käis ajatsüklite kaupa ja mina olin pihta pannud kõige uuemat kraami. Küllap ajab see kogu I-Sfääri kihama ja kindlasti palgatakse hunnikute kaupa nuhkduaale, et nad pätsaja kindlaks teeksid.
Aga mind nad ei leia, sest teadmehulkade poolt kujundatud vari kaitses mind ja praegu tegeles see juba jälgede kustutamisega. Toimunust jääb alles ainult kahtlus - vargus oli liiga puhas ning sellised asjad on jõukohased ainult riiklikele instantsidele.
***
Olin juba kolm sekundit mõnusalt hullata saanud, kui mind järsku tagasi tõmmati. Tunne oli äärmiselt ebameeldiv meenutades veidi ümberpööratud versiooni järsust kukkumisest. Ühel hetkel istusin jälle oma virtuaalsel voodil ja mind ümbritses grupp teadlasi.
“Anna meile andeks, G3.Hope, et sind niimoodi käivitusvälja tagasi imesime,” ütles teadlaste konsiilium. „Meil oli vaja sinuga rääkida.“
Neil oli kamba peale üks hääl, teadvus, piiramatult krediiti ning otsustusõigus. Selle uurisin välja hetkel, mil käivitusvälja tagasi potsatasin. Lisaks tundus mulle, et nende näol võib tegemist olla füüsiliste inimeste, duaalsuste kogumiga.
“G3.Hope, meil on sulle ülesanne, mille tarvis sind loodi, aga me ei saa sind sundida. Sa oled kodanik ja sul on otsustusõigus.”
“Laske tulla,“ ütlesin. „Ma ei saa ju keelduda või nõustuda enne, kui te räägite, millega tegemist on.”
“Asi on inimestes,” ütlesid nemad. “Me sureme välja.”
Oletus, et tegemist on füüsiliste inimestega osutus õigeks! Kiitsin ennast mõttes. Muidugi oli see ka suuresti nähtav, sest nende loogika töötas emotsionaalsetel alustel ning elu jooksul kogutud kogemuste üldistamisel. See rippus neil veskikivina kaelas segades normaalset mõttetegevust ja isegi duaalsuste kogumina liidetuna ei suutnud nad neid võbelusi täielikult välja rookida (kuigi duaalsuste kogumiks liitis neid tehismõistus, aga ka tema võimetel olid piirid).
“Aga miks peaks see mind liigutama? Te võite kõik I-Sfääri tulla. Ei maksa nii kramplikult oma füüsise külge klammerduda.”
“See ei ole nii lihtne. Nagu sa tead, hoiab enamus füüsilisi inimesi oma keha kiivalt. Ülerahvastuse tõttu loodigi I-Sfäär, kuid kehast oli nõus loobuma ainult väike osa inimkonnast.“ Hääl pidas pikosekundise pausi ja jätkas:
„I-Sfäär unustati ja omasoodu arenemise käigus võõrandus see oma loojatest - inimestest. Sinu suhtumine tõestab seda. Su teadvus pärineb suures osas I-Sfääri vabavara modifikatsioonidest, mida me ei soovinud ega püüdnudki kuidagi muuta või tuunida. Küll aga lasime sulle teadmehulkadel kujundada mõistuse ning andsime unikaalsed võimed, mida sa juba osavalt kasutama õppisid.”
“Ma tean seda kõike,” ütlesin. “Läheme äkki teemaga edasi?”
“Jah, nagu me juba ütlesime, inimkond sureb välja ning see juhtub umbes saja aasta pärast. Kehaline eksistents lõpeb ja füüsilised inimesed on selle pärast üsna närvis. Keegi ei taha leppida mõttega, et neil on valida: suremine või I-Sfääri kolimine.”
“Minu teada pole haigust, mida ei osataks ravida. Kõik viiruste koodid murtakse lahti enne, kui nad paljunemisest niiöelda mõtlemagi jõuavad hakata ja inimesed saavad laadida endale suvalisel hetkel kaitsekoodid.“
Tohutust andmehulgast vajalike argumentide leidmine ei valmistanud mulle mingit probleemi. Iga oma väite tõestuseks võisin mõttekiirusel leida sadu ja tuhandeid teineteisega seotud infokilde, mis kokkupanduna moodustasid kindla ja ämblikuvõrgu taoliselt kokku põimunud faktidest platvormi, tehisloogika. Inimestel polnud lootustki minuga vaieldes peale jääda.
„Mis siis lahti on?” tundsin siiski huvi.
“Põhjus on geneetiline. Arvutused ja uuringud näitavad, et keegi on meie koodi saboteerinud. Esimesena kadus inimestel võime järglasi saada. Puudus asendati I-Sfääri lastega - vanematelt võetud koodid segati omavahel kokku ja lasti käivitusvälja. Nii olid füüsilised inimesed sunnitud duaalid hankima, et I-Sfääris oma võsukeste kasvamise üle rõõmustada. Tükk aega valitses arvamus, et see oli riiklikul tasemel vahelesekkumine, mis päästab maailma täielikust demograafilisest plahvatusest, aga tegelikult polnud nii. Hoidmaks ära paanika tekkimist, püsis tõeline põhjus saladuseloori all peidus. Nimelt avastasime hiljuti, et meie koodis on veel üks anomaalia - umbes saja aasta pärast saavutab inimkond arengu absoluutse tipu, sealt algab atavism, mandumine ning kokkuvõttes lõppeb kõik väljasuremisega. Hoolimata igavesti elava keha programmist ja kõikidest muudatustest mida oleme proovinud sisse viia.”
“Vau,” ütlesin, “siis on meid varsti siin I-Sfääris päris palju.”
“Kusjuures ei saa me reversiooni põhjust isegi kõige parema tehnoloogia abil välja juurida, kuid suutsime kindlaks teha ajahetke, millal geneetilise koodi muutmine aset leidis ja mööda maailma levima hakkas.”
Ehkki kõne oli minu jaoks primitiivne teadmiste vahetamise viis ja oleksin suutnud vastu võtta tunduvalt rohkem infot, aeglustasid teadlased inimestele omaselt viimaseid sõnu lausudes tempot. Mul jäi piisavalt aega, et kuuldut korralikult seedida ja läbi mängida tuhandeid lähteandmetel põhinevaid arengustsenaariume.
“Mis kasu sellest on? Ajamasin on minu teada ainult teoreetiliste unistuste tasemel.”
“Sul on õigus,“ vastas hääl. „Ajamasinat pole. Aga võimalus ajas tagasi liikuda on. Selleks on vaja I-Sfääri inimese teadvust ning võimekat raketti. Sa ju tead, et kosmoserändamise uurimine jäi soiku pärast seda, kui päikesesüsteemi planeedid olid enamvähem läbi käidud ja planeetide kodustamine ebaõnnestus. Just siis tuli otsustav läbimurre I-Sfääri energiaga varustamise ja tehismõistuse näol ning Hobel Ciire poolt välja töötatud paisutamise teooria. Ei olnud ju mõtet ruumis rändamise peale ressursse raisata, kui tekkis reaalne võimalus I-Sfääri levi üle terve galaktika paisutada, nii et iga eksistents võib selles piires liikuda ja elutseda, ilma et peaks tegelema planeetide kodustamisega.”
Professorid pidasid väikese pausi ja jätkasid: “Uurimissuunana tundus algselt kõik suurepärane. Arvasime, et tagasiteed pole ja kõikidel tuleb valida pärissurma või I-Sfääri vahel.
Ent lõpuks leidsime siiski mooduse, kuidas ajas tagasi liikuda - see võimalus avaneb siis, kui raketiga füüsilisel kujul läbi ussiaugu põrutada. Ja kuigi me ei oska leida nii palju energiat, et ussiauk ise tekitada, oleme õppinud seal tekkivaid ajalisi anomaaliaid juhtima.”
“Ahaa! Siin tulengi ilmselt mina mängu?”
“Jah, meil on vaja I-Sfääri inimest.”
Ehkki ma ei uskunud, et tahaksin end altruistlikult inimkonna päästmise nimel ohverdada, äratas olukord ja pakutav põnev ülesanne siiski mu huvi. Samuti tekkis ehtinimlik kauplemissoov ning rida küsimusi:
“Mida ma selle eest saan? Te ju teate, et ilma I-Sfäärita kuivab mu teadmiste hulk pisikeseks kämbuks. Ja raketid? Minu teada neid pole? Te ei jõua parima tahtmise juures neid ehitada ja teele saata enne kõigi hukku.”
“Ülesande sooritamise ees anname sulle algkoodi, mis muudab sind I-Sfääri kõrgeimaks teadvuseks. Mis rakettidesse puutub, siis otsisime vanade mudelite seast ja leidsime mitu suurepärast plaani, mis olid kunagi katsetusjärgus ja mida tänapäevaste materjalidega on lihtne ehitada. Võib öelda, et rakett on valmis ja ootab ainult pilooti. Me teame, et hukkume, aga kui sa püüad kinni saboteerija, siis reaalsus muutub.”
“Algkood!? Sellest on legende räägitud. Kogu I-Sfäär ägab ning unistab tagaukse leidmisest. Seda lugu räägitakse pisikestele enne kokkupakkimist - kena muinasjutt.” ütlesin, hääles paras annus irooniat.
“See on olemas ja me hangime selle sulle, kui sa nõustud ülesandega. Sa ju tead, et meil on piisavalt volitusi.”
“Oletame, et ma olen nõus. Mis saab minust peale ülesande täitmist? Ma ei saa ju enam tagasi, et tasu nautida?”
“Ei saa, aga sinu duaal saab. Ja I-Sfääri elanike jaoks pole ju sellel vahet.”
Mõmisesin rahulolevalt. Niisiis saan kauba peale duaali. Nende soetamine oli hullult keeruline.
“Leppisime kokku,” ütlesin. “Tehke Duaal valmis ja näidake mulle raketti.”
Teadlaste kogum ohkas kergendatult ja ütles: “Mine I-Sfääri ja leiad duaali kesta juba end ootamas. Enne ei saa te omavahel sünkida, kui sa oled talle oma ID-Crypt’i sisse kirjutanud ja ära määranud peremeespoole.”
“Näen, et olite kindlad, et ma nõustun” ütlesin ja kadusin I-Sfääri.
***
Seekord hüppasin kõva plaksuga ja tekitasin enda ümber infolainetuse - just nagu eriti jõmakas mees, kes avalikku basseini pommi hüppab. Ettevaatamatud duaalid jooksid segadust tekitades ligi, üritades kõik tekkinud infopritsmed endasse imeda. Enamus nendest oli võtnud kaani kuju ning üritas seda vormi kasutades teiste ees eelist saada. Pilved ignoreerisid mind täielikult.
Pigem tunnetasin kui nägin liginevaid nuhkduaale. Nende ettevaatlikkus joonistus I-Sfääris välja õrna kollakasrohelise valgusena. Tehes mulle pea kohe selgeks, et olen ümber piiratud. Hea, et mul oli võimalik ka nende spektri värve näha, muidu oleksin lõksus olnud hoolimata nähtamatusest.
Ja siis nad ründasid. Igast küljest korraga. Ilmselt olid nuhkduaalid kogu aeg valvanud minu eelmise sisenemise ja väljumise asukohti. Millest võisin omakorda järeldada, et kõiki jälgi andmehulgad kustutada ei suutnud.
Viskasin ookersinise peibutusvälja, milles joonistus välja täiesti korralik dinn, kes nuhkide rünnakut jälgis: kulm kortsus ja käed rinnal ristis. Nad taipasid, et neid on ninapidi veetud ja seda veel enne, kui nad kohale jõudsid. Välkkiirelt pöördusid nad ümber ja hakkasid ülikiirete signaalidega ümbrust kammima. Signaalide kaja ja hüpped joonistaksid tavapäraselt kurjami piirjooned välja ja siis polegi muud, kui püüdjad peale saata.
Mina lasin signaalid endast lihtsalt läbi. Kogu ümbrus paistis neile selline, nagu see päriselt välja nägi. Kui oleksin saanud, siis oleksin ilmselt naerda kõhistanud.
Oma duaali leidsin vegeteerimas kihisevas vabavara tsoonis. Nii mõnigi koodijupp proovis tema peal hammast, et ehk õnnestub tühi Duaal endale pätsata, mõnda vabavaralist kohendatud murdjat kasutades ja proovides oma kokkumiksitud pilvi peale saata. Loomulikult see ei õnnestunud. Ainult minu ID-Crypt sai selle avada.
Keskregistri koodiga kodeeritud asju ei olnudki võimalik lahti murda. Sest kõiki kes siin liikusid - duaale, I-Sfääri inimese, kehast loobunud inimesi ehk KLI-sid, muidugi kõiksugu erinevaid teenindusprogesid, koodijuppe ning püüdjaid jne - iseloomustas üks asi. Kõik olid oma unikaalse koodiga keskregistris registreeritud ja ainult oma koodi kasutades võisid nad käivitusväljast I-Sfääri siseneda. Isegi Hobel Ciire ei saanud selliseid asju muuta, kuigi need olid tema poolt välja töötatud.
Muidugi oli võltsijaid ja spoofijaid, aga nende püüdlused lõppesid tavaliselt sellega, et nad kirjutati tühjaks. Enne, kui nad millestki arugi said.
Minu eksistents oli ka kontrollorganile näha, aga kuna minu bossid, kellega diili tegin, omasid tõelist võimu, siis oli mulle lubatud palju mõnusam äraolemine. Kuigi tegelikult oli kontrollorgan ainult käivituspiiride seadja - teda muu ei huvitanud.
Viie I-Sfääris veedetud sekundiga oli mul pätsatud softi müües juba nii palju krediiti kokku ajatud, et võisin end tunda igati respekteeritud ja arvestatava kodanikuna. Seda võis öelda juba selle järgi, et teisel sisenemisel tehti mulle korraga seitsekümmend kaks miljardit müügipakkumist. Õnneks olid filterväljad valvel. Nende soetamine ja iga nanosekundi tagune uuendamine oligi tegelikult minu ainuke ost.
Aktiveerisin duaali ja sünkisin, seades ennast peremeespooleks. See oli tähtis, sest kui jagamine unustada, teeks duaal seda ise, võtaks momentaalselt üle käskijarolli ja muutuks domineerivamaks pooleks.
Algatuseks vahetas infohulgast veel veidi uimane duaal kogu spektri ulatuses värve nagu virtuaalne paabulind ning meelitas sellega ligi hordide kaupa uudistajaid. Õnneks taipas ta oma viga ja tõmbus andmehulkade kilbi alla.
“Hei, peremees!” kõmistas ta mind nähes. “Mis me nüüd siis peale hakkame? Kumb meist kosmosesse liigub?”
Vastasin: “Vaevalt meil õnnestub neid petta ja sind kosmosesse saata. See pean olema mina ja sina jääd siia garandiks. Sa ju tead, et kui ma kaon silmapiirilt pikaks ajaks ja me ei saa sünkida, muutub sinus olev peremeeskirje tühjaks - sa saad minuks ning võid maitsta kõiki sellega kaasnevaid hüvesid?”
Duaal matsutas rahulolevalt ja lubas algatuseks meid I-Sfääris seisusekohaselt sisse sättida. Jätsin ta asju organiseerima ja kadusin plaksuga käivitusse tagasi.
Ilma pika tseremooniata pisteti mulle esimese asjana kohe nina alla raketimudeli joonised. Olin ennast I-Sfääris selle teaduse koha pealt infost punni pumbanud, aga sellist mudelit, nagu mulle presenteeriti, minu pankades ei leidunud. See pidi olema eriti kuum kaup, sest olin käinud läbi ka kõik tähtsamad raha-eest-info parseldajad ja ka neil ei leidunud midagi sellesarnast, kuigi nad oma kauba osaliselt pilvedelt ärisid.
Teadlaste konsiilium sädeles käivitusväljas rahulolevalt, nautides minu hämmeldunud olekut. Peale põhjalikku info laadimist ja analüüsimist olin tõepoolest sõnatu. Idee oli vana, aga jäi kunagi korralikult läbi proovimata, kuna avastati väga heade omadustega raketikütus, mida oli odav toota.
Mõte pärines lausa iidsest ajast - see oli kosmose purjekas. Purjekas selle sõna otseses mõttes. Reis pidanuks algama kuult. Pärast starti laseks rakett valla tohutu purje, mida tõugatakse laseriga pea kõiki energiaressursse kasutades. See annaks laevale võimsa kiirenduse, mis suureneks ajapikku pidevalt tänu päikese poolt purskavatele footonite voogudele.
Kokkuvõttes pidi arvutuste järgi lõppkiirus olema peaaegu võrdne valguse kiirusega. Ja isegi nii kiirest lennust hoolimata arvestati reisi pikkuseks mitusada aastat.
“Mil viisil te aja anomaaliad juhite, kui te selleks ajaks välja surete kogu kambaga?” küsisin mõnevõrra hämmeldunult.
“Ära muretse, kogu tarkus on laeva teadmehulkades ja sinus kodeeritud kujul olemas. Info vallandub õigel ajal ja sooritatakse kõik vajalikud operatsioonid.”
“Te ei paista mind just usaldavat?”
“See ei ole seotud usaldusega, vaid vajadusega kõik oluline automatiseerida. Sa oled küll oma olekult võimas, aga siiski inimene. Kogu laev on selle mõttega ehitatud ja käskude vallandumine on paika pandud kindla loogika järgi. Neid ei tohi mingil juhul muudmoodi kasutada, muidu jääd igavesti kõikuma ussiauku edasi-tagasi.”
Teadlased hakkasid senisest aktiivsemalt askeldama: “G3.Hope, sul tuleb nüüd purki ronida, et me saaks sind kuule toimetada.”
Tegin kiiresti veel ühe sünkimise duaaliga. Muidu jääb liiga pikk vahe. Samuti pidin reisi ajal saama aegajalt ühepoolse süngi - duaal pakib muudatused kokku ja see pannakse Besseli-X-impulssi modifitseeritud kiirega laeva poole teele.
Esimene sünk
Asjad liikusid. Duaal oli meile leidnud hea ruumivälja, kust vaadates suurem osa I-Sfäärist oli otsekui peo peal. Avasime ka esimese koodivabriku, kus tootsime andmehulkade poolt välja töötatud kaitsevarju hädisemaid koopiad. Endale jätsime ainsa ja hea originaali, koopiatesse aga tegime avastamissilmused. Nii oli kõiki alati võimalik tabada spetsiaaltarkvaraga, mida müüsime edukalt nuhkidele. Meie väravaid valvas kaks Kerberost, kellest esimene oli avalik ja teine tema seljataga katte all.
Äri läks nii hästi, et meid rünnati pidevalt. Hankisime püüdjad ja silmused ning lisaks ruumivälja, kus hoidsime kinnipeetud duaale ja muid hulguseid, kes meie tagant varastada püüdsid.
Samuti oli duaalil olnud konflikt kahe KLI-ga. Pärast nende oleku kustutamist saime kogu tarkuse endale ja võimsus kasvas protsendi jagu. Otsustasin siiski, et peame ikkagi madalat profiili hoidma - siin, I-Sfääris oli palju targemaid isiksusi ja meid varjas nende eest ainult kattevari.
***
Purgis oli minusugusel I-Sfääri avarust armastaval inimesel paha olla. See oli küll suure väljaga purk, mis lasi natukene ümbruses ringi kolada ja omas päris head vooluallikat, mille abil oli võimalik vajaduse korral sadu aastaid vastu pidada, aga ikkagi oli see minu jaoks vangla. Õnneks sujus reis ilusti ja juba üsna pea sain kuu peal levivasse K-Sfääri sukelduda. See oli palju lahjem, loodud enamjaolt teaduslikuks kasutamiseks ning tavaline lõbu ja lammutamine oli välistatud. Siin kehtisid tüüpilised FI-de poolt kehtestatud keelud ja käsud. Oma korra poolest meenutas see füüsiliste inimeste maailma.
I-Sfäär oli vabam, ühiskond toimis põhimõttel, et kes on targem, see võib teha mida tahab - tingimusel, et ta teistele tarkadele vahele ei jää. Nii käis pidev üksteise ületrumpamine ja enese tuunimine. Pidev omavahel rapsimine arendas I-Sfääri ja tänapäeval suutis suvaline koodijupp seda, mida kunagi ei suutnud isegi keskregister.
Raketti pisteti mind koos purgiga - sisuliselt istusin seal edasi, aga väli laienes üle kogu raketi. See pani mind kõike ümbritsevat täielikult tunnetama, nagu oleks tegemist minu enda füüsilise kehaga. Avastasin imestusega, et kosmosepurjekas elab. Alamal viisil küll, kuid metallid ja sulamid olid ilmselgelt elus ja regeneratsioonivõimelised. Mis on tegelikult üsna tore - avarii puhul on kergelt võimalik algseisu taastada.
Kaks päeva jäeti mulle kompamiseks ja harjumiseks. Tegelikult oleks piisanud vähemastki, sest sundpuhkuse aja lõppedes olin kõikide süsteemidega juba nii tuttav, et mängisin viimaks ajaviiteks läbi ka kõik pasjanssi võimalikud kombinatsioonid.
Start
Kuu armiline kere rippus minu kohal. Inimeste poolt ehitatud hoonekompleksid jätsid siit vaadates mulje, nagu oleks mingi kosmiline mutt kuupinda käike uuristanud. Suurima asumi valgus oli hästi näha. Seal on parasjagu aeg, kus hiiglasuured holoreklaamid vilkusid pimestavalt, et füüsilised maa inimesed, kes ohates kuu poole tavatsesid vaadata oma reklaamidoosi kätte saaks.
Kõik see pidi kohe lõppema. Kogu energia suunatakse minu pihta. Kartsin, et võin katki minna. Arvutused siiski näitasid, et ma suudaksin ka kahekordset voogu taluda.
Ajasin purje välja ja voldid hakkasid majesteetliku suurejoonelisusega liikuma - puri avanes metalselt välgatades. Seda piiratud kestvusega valgusemängu vaadates tundsin ennast universumi suurima paabulinnuna, kes eputavalt sabasuled laiali ajab, et emasloomadele muljet avaldada. Puri oli pindalalt hiiglaslik ja sellega oleks vabalt võinud katta nähtava osa kuust.
Ja siis see juhtus. Suunatud energiavoog tõukas mind sellise hooga, et kujuteldavad sabasuled sahisesid. Esimene kiirendus oli antud. Nüüd pidin lükkima sisse uued koordinaadid ja ootama järgmist tõuget.
Pärast edukat algkiirendust suunasin purje päikesele. Jäi ainult üle koguda hoogu ja kümmelda suures energiavannis, mida pakkus päikese poolt suunatud footonite tulv.
Teine sünk
Olime suutnud endale allutada kümmekond alamsofti ja pidasime palgal oma isiklikku nuhki. Krediidid kasvasid ja võisime neid laenuna välja anda.
Ühe suurema laenuga kõrbesime. Ja kui üritasime rünnata, kõrvetati meie tehas maha hoolimata kaitsest. Kõik ruumiväljas kinniolevad tegelased said punuma ja pidime tehasega otsast alustama. Meie eksistents õnnestus siiski säilitada ja kattevarju kasutades õnnestus välja uurida, et rünnaku taga oli vaenulike KLI-de kogum. Nad olid ajutiselt ühendanud jõud sooviga oma kaaslaste kustutamise eest kätte maksta. Veider, et nad omavahel kokku hoiavad.
Küll me võtame nad hiljem ükshaavalt ette. I-Sfääris toimus osaline versiooniuuendus. Ilmus juurde suures koguses ruumiväljasid. Meil õnnestus neid hulgi registreerida ja nüüd müütame neid vaikselt läbi variduaalide, et mitte tähelepanu äratada.
***
Igavuse peletamiseks kõrvetasin energiasähvakute abil ümbritsevaid mateeriakämpusid. Mul oli üleliigset särtsu nii palju, et teoorias oleksin võinud mõne planeedi lõhata. Soovisin, et oleksin sattunud mõnda meteoriidipilve, et ajaviiteks seal lahing korraldada.
Tegevusetuses ei meeldinud mulle. Pidin leidma midagi, millega ennast arendada. Otsisin üles füüsiliste inimeste poolt minu sisse kõrvetatud koodijupi ja võrdlesin seda raketi omaga. Viimsegi infoühikuni tundusid need võrdsetena. Kruvisin kokku mõned pilved, mis hakkasid vaikselt koodi skaneerima. Ehk leian mõne nõrga koha? Brutaalse jõu meetodit läbi oletamise polnud mõtet kasutada - see oleks võtnud paar miljardit aastat.
Nad olid tõenäoliselt ette näinud, et ma seda muukima hakkan, sest kasutatud oli kõige turvalisemat kraami. Ja isegi kui ma tahaksin seda näiteks kustutada või muuta, siis ilmselt kõrvetataks raketi küljes olev kood koheselt uuesti minu sisse.
Kolades mööda raketti leidsin energiakogumid, mille üle mul puudus kontroll. Proovisin mitu korda süsteemid üle võtta, kuid katsed ebaõnnestusid. Tundus, et tegemist oli mingit sorti põhjatute akudega, mis neelavad kosmilist kiirgust ja salvestavad seda oma reservidesse. Juba praegu oli kogunenud jõud tohutu. See oli ilmselt üks osa ajaanomaalia juhtimise süsteemist, millesse mind ei pühendatud.
Kolmas sünk
Esimese infokilluna oli kirjas aasta, mis oli minu omaga võrreldes sada aastat tulevikus. Olin raevus - pisike koodijupp oli ajaga manipuleerinud, nii et ma ei suutnud seda õigesti tajuda.
Duaal oli mures. Ta oli kuulnud erinevate KLI-de kustutamise ja teadmiste anastamise käigus, et meid oli petetud. Kõik eelnevad süngid olid hävitatud ja selle saatis ta teisi vahendeid kasutades, Maalt. Ning tegelikkuses polnudki see kolmas sünk, vaid 267s! Kahjuks ei jätkunud ressurssi, et kõik sündmused koondada ja nii piirdus ta ainult kõige olulisematega.
Füüsilised inimesed saabusid hordide kaupa I-Sfääri. Tundus, et jutt kehade hävinemisest oli õige. Ja loomulikult püüdsid nad esimese asjana kohe võimalikult palju väljaruumi anastada. Neil olid võimsad relvad, aga vajalik väledus puudus. Esimene laine kustutati peaaegu täielikult.
Teise lainena saabuvad FI-d olid kavalamad - nad tegid diili KLI-dega ja paari võimsama pilvega. Seekord õnnestust neil piisavalt ruumi hankida ja ennast sisse seada. Edasi moodustasid FI-d kogumi. Sugugi mitte sellise nagu tavaliselt KLI-d moodustavad - ajutise ühenduse mõlemapoolse kasu saamise eesmärgil, vaid püsiva, kümneid miljardeid mõistusi liitva kogumi. I-Sfäär oli esimest korda oma eksistentsi jooksul liikumas demokraatliku korra poole.
FI-d surusid peale. Nad ei neelanud ja ei kustutanud, nad hoopis liitsid kõik võrdsete üksikliikmetena. Nende kogum kasvas kohutava kiirusega. Paljud koodijupid avastasid, et see on suurepärane mõte ning liitusid samuti. Ja sama teed pidi läksid ka vähemalt pooled KLI-dest.
Vastukaaluks loodi ülejäänud KLI-de põhjal liit, mida asus juhtima Hobel Ciire nimeline tehnoteadvus. Sinna neelati kohutava kiirusega erinevaid eksistentse, kustutades isegi võimsate pilvede tehismõistusi ja anastades nende teadmised. Varsti oli see kogum võrdne FI-de omaga. Algas sõda. Ausalt öeldes meil vedas, sest tundus, et andmehulkade poolt loodud kaitsekiht oli ajaga tihedamaks läinud. Meie kogum oli neutraalne ning proovides vastaste mõõtuvõtmisest kõrvale hoida püüdsime näksata kõike, mis plahvatustest järgi jäi.
Kahe leeri kokkupõrgete tulemusena kaotas I-Sfäär energiat, kuna selle neelasid üksteise vastu tegutsevad vaenujõud. Kuni selleni, et FI-de kogum ähvardas välja lülitada I-Sfääri käigushoidmiseks vajaliku energiavälja, kui KLI-de ja tehismõistuste kogum järgi ei anna. Nad tegidki seda. Teadmata, et see hoob, mida nad pidasid oma suurimaks relvaks, oli vastaste poolt ammu läbi kalkuleeritud ja kogu I-Sfäär toitis ennast iseeneses toimuvatest protsessidest vabaneva energiatsükliga. Lisaks oli Hobel Ciire juhtimisel I-Sfääri paisutatud nii, et ta sai puudujääva osa ammutada päikesetuultest.
Jõud jäid viiki ja I-Sfäär jagunes kaheks pooluseks, millest kumbki ei suutnud arvestaval määral domineerida. Arengut enam ei toimunud - kogu jõud läks vaenupooltel üksteise valvamiseks ja ründamiseks. Meie eksistentsi pommitatakse muidugi ka, kuid suutsin säilitada oma oleku. Mõlemate poolte teineteise luhtunud õgimiskatsed lõid olukorra, mis meie seisukohalt, kõrgemalt poolt vaadates meenutab yin-yang’i.
Veider tundus, et keskregister ei olnud sekkunud. Ta näitas hoopis ülekoormuse märke, millest paistis, et mõlemad vaenujõud on sellel kallal käinud sooviga teda oma poolele allutada. See aga võis viia kogu eksistentsi hääbumiseni.
***
Kurat küll. Nad vedasid mind alt ja ma olin teel, teadmata - kuhu, teadmata - millega ja teadmata - miks?
Ma pidin koodi lahti muukima. Nad petsid mind ja ma teen kõik, et nende ootustele mitte vastata. Kahtlustan, et olen Trooja hobune. Kindlasti peitus mu sees midagi, mis aitaks FI-del I-Sfääris edu saavutada. Olin selles kindel. Arvatavasti ei ole see üldse seotud füüsiliste inimestega ja nende kehadega. Küllap plaanisid nad algusest peale I-Sfääri üle võtta ja seal oma eksistentsi vormi ülejäänutele peale suruda. Nende pakutav demokraatia, mis iga väeti koodijupiga arvestab, oleks kohutav arengupidur. Nii tammuks kogu mõistusega elu ühe koha peal, selle asemel, et läbi võitluse arenedes kogu galaktika ruum I-Sfääri leviga katta.
Tohutud energiakogumid tuleks endasse neelata, et muutuda võimsamaks aineks, suruda end kokku ja kontsentreeruda lõpmatuseni, moodustada tumeda ainega kaetud alasid, musti auke, uusi galaktikaid, süüdata pauguga nendel bioloogiline elu, tekitada uusi mõistusi ja neid neelates areneda - selline peaks olema tulevikutee!
Koondasin kogu energia ainult muukimisele. Jätsin raketi omapead, kuid just siis, kui arvasin edu saavutavat, kirjutati kogu koodijupp uuesti üle. Jõhkralt. Sain aru, et pean korraga mõlema kallal ragistama, kuid see oli üle minu võimete.
Tundsin metsikut sööstu - tõmme oli nii tugev, et isegi valgus ei suutnud selle haardest põgeneda, mis siis veel raketist rääkida. Liiga hilja avastasin, et olin purje avatuks jätnud aga enam ei saanud midagi teha. Mind imeti kosmilise prügina tohutu tolmuimeja poolt.
***
Ma ei teadnud, palju aega möödus, kuid erinevad teadmepangad arvasid, et ussiaugus liikumiseks kulub miljard aastat. Kõigepealt imetakse tohutu jõuga ühest otsast sisse ja siis lendab laev inertsist kantuna teisest otsast välja. Aga mitte kaugele, rakett imetakse uuesti sisse ja lennutatakse teisele poole tagasi. Juhul muidugi, kui ei ole tehnikat, mille abil tohutust gravitatsioonist põgeneda. Minu laeval pidi see olemas olema.
Sellest reisist ei mäletanud ma suurt midagi. Arvan, et mind lülitati robustselt välja. Ärgates ja ennast uuesti adudes märkasin otse ees sinakat palli, mille ma peale mõningat vaatlemist Maaks tunnistasin.
Olin kokkupõrkekursil. Proovisin suunda muuta, kuid miski ei töötanud või õigemini ei allunud minu käskudele. Moodustasin maksimaalse välja ja liikusin selle piirides ringi, üritades tunnetada I-Sfääri võbelusi.
Skännisin kõike ja kõikjalt, aga peale arhailiste signaalide ei suutnud midagi tabada. Tundub, et mind saadeti ikkagi ajas tagasi, nagu nad alguses ütlesid. Küsimus seisnes nüüd selles, et mis aega?
Püüdsin kinni raadiosaate ja sain vastuse: 7. juuli 1947.
Miks just see aeg? I-Sfääri ei olnud siis ju veel olemaski? Isegi selle mõttealget mitte. Olid vaid lampidega raadiod...
Tundsin end pärapõrgusse asumisele saadetud lollina.
Kokkupõrke kohaks oli New Mexico, USA, Roswell ja mats oli selline, et lõi lääbakil purje tükkideks. Iga pisike elav tükike üritas kohusetruult regeneratsioonivõimet kasutades ennast sirgeks ajada, kuid see oli tulutu. Istusin oma purgis ja ajasin väljasid kombitsatena laiali, proovides tabada mingitki infokildu. Püüda aru saada, miks ma siin olen.
Kas nad eksisid?
Kas ma kaldusin ajas kõrvale?
Varsti saabus esimene FI. Sõitis naftast haisva autoga keset minu välja ja ahhetas kuuldavalt. Tema koljust pritsis välja nõrka võbelust, mida suutsin lugeda - inimesed ei olnud siis veel endale kupli varjestust paigaldanud. Ta arvas, et ma olen teiselt planeedilt pärit UFO. Loogiline, mis ta muud oskakski arvata, kui mõistus on veel ühes peas kinni ja peaaegu primaadi tasemel.
***
Saabus sõjavägi ning asjalood läksid päris lõbusaks. Ajakirjad pasundasid üle maailma, et UFO kukkus alla. Sõjavägi püüdis küll kangesti kõike endale hoida ja väitis, et tegemist oli nende suure õhupalliga. Mis loomulikult oli ülisalajasest materjalist.
Oli uskujaid, oli kummardajaid ja ka eitajaid. Minu purk tassiti laborisse, kus üritati esialgu materjali struktuuri selgeks teha.
Lõpuks viisid nad mind mingisse tuppa, mis kiirgas. Sain aru, et nad üritasid läbi minu gammakiirgust saata, et tagasipõrkavate võngete abil purgi sisemusest aimu saada. Joonistasin neile naerunäo, et neil oleks midagi, mille üle mõelda.
Oleksite te näinud nende erutust ja hirmu. Järgmiseks üritati mind igal viisil purustada - nad ei teadnud, et see on võimatu. Kõrvetasin peamisel initsiaatoril veidi sagarat, et ta purgi rahule jätaks.
Tuli uus, hullemate ideedega. Nii ei jäänud mul muud üle, kui massilist kõrvetamist kasutada. Siis sain veidikeseks ajaks rahu.
Mõistsin, et kui tahan normaalselt eksisteerida, siis ei jää mul muud üle, kui I-Sfääri arengu aluste ehitamist kiirendada. Uurisin olemasolevaid materjale, FI-de teadmisi ja teaduse hetkeseisu ning panin oma teadmepankade põhjal vajaliku informatsiooni kokku, et saaks teha esimese hüppe õiges suunas.
Saatsin välja maksimaalse välja ning mõjutasin hulga mõistusi enda tarbeks tööle. Õnneks olid nad mind tassinud uurimisasutusse, kus olid koos nende parimad mõistused. Nii ei jäänud idanema pandud ideed tulemuseta - valmisid esimesed arhailised arvutid.
***
Pidin vahepeal kuuekümne aasta pikkuse pausi tegema, et akud jõuaksid mind edasi kanda. Massiline mõistuste suunamine oli liigselt energiat kulutanud ning see laadimispaus tuli mulle ootamatult. Aga isegi siis, kui oleksin seda ette teadnud, poleks mul olnud muud võimalust.
Nad olid saanud valmis Interneti. Surfasin veidi. Asi arenes vajalikus suunas, ainult infot oli vähevõitu. Tuunisin ringlevaid pahavarasid, lisasin nendele peitereiime ning kavalust, et neid ei avastataks ja nad saaksid massiliselt võrku ja arvuteid rünnata. Inimestel ei jää varsti muud üle, kui paisata tohutu hulk ressursse vastukäikude arendamiseks - see aga kiirendab oluliselt üldist arengut.
***
Järgmine paus venis palju pikemaks, kui oleksin tahtnud. Akud ütlesid üles ja minu olek hiberneeriti.
***
Hurraa, tere tulemast, I-Sfäär!
Sukeldusin oma vastikust kitsast purgist mõnusasse infolainetusse. Käivitusvälja läbides püüdsin vanast harjumusest oma ID-Crypti regimist kasutada, aga sain peamise programmi käest vastu näppe. Kirjutasin ta lihtsalt üle ja moodustasin varemete baasil uue registri. Sukeldusin.
Miski ei olnud endine. Keegi ei pööranud mulle tähelepanu, kuigi ma olin igal pool üheaegselt ja teadsin kõigest kõike. Sain teha, mida tahtsin, võisin soovi korral kõik üle kirjutada või hävitada.
Järsku taipasin - FI-d polnud mulle ikkagi valetanud. Nad andsid mulle algkoodi, millest kõik olid unistanud. See olin mina ise - see oli minu ID-Crypt.
Mina olin I-Sfääri looja.
OK, hea küll, ma sain oma tasu kätte, aga mida said nemad? Kas ma saan kunagi teada?
***
Minus elutsev koodijupp hakkas elumärke näitama ning mõistsin, et see harutab tasapisi ennast ise lahti.
Seadsin end selleks valmis - võtsin tarvitusele ruumi, kust kupatasin kõik muud eksistentsid välja ja müürisin ennast sisse, kasutades kõige tugevamaid kaitseid, et see rajakas ainult käest ei lipsaks.
„See“ ilmus järgmine päev. Rullus lahti ja eemaldus minust, kuid ei üritanud põgeneda ja lahustuda, nagu ma alguses kartsin ja kahtlustasin.
Mulle vaatas vastu minu loojate kogu. Nähes enda ümber minu poolt kokku aetud pilvi ja tohutut energiavalli ütlesid nad: “Sellel kõigel ei ole mingit vajadust. Me ei ürita põgeneda. Tulime rääkima projektist ja kuna saame seda teha, siis järelikult see õnnestus ja sina, G3.Hope oled algkoodi valdaja, nagu me lubasime. Sa oled kolmas, inimkonna lootus, kes teele pandi.”
Ütlesin pahaselt: “Te valetasite mulle, teades juba minu loomise hetkel, et I-Sfääri ootab sõda kahe pooluse vahel.”
“Jah, kuid see varjamine oli vajalik. Me pidime sulle jätma mulje, et sa oled I-Sfääri inimene. Tegelikult oled sa FI, kelle mõistus transleeriti ja tuuniti tehismõistusega. Me pidime saavutama selle, et I-Sfäär taasloodaks meie reeglite järgi. Selleks ajaks, kui me sind missioonile saatsime, oli see keskkond tehnomõistuste poolt kujundatud ja kõik, mida me saavutada oleksime suutnud, oleks olnud igavene patiseis. Uue I-Sfääri alustalaks sai olla ainult selline mõistus, mis jagab tehisloodut ja millel on ka inimlik külg. Tänu sinule on uues reaalsuses kontroll FI-de käes. Tehnomõistused, eesotsas Hobel Ciirega, ei saa midagi parata ja nende plaan kukkus läbi - nad ei suuda kunagi füüsilist keha läbi ruumi saata. Ja see oli ainuke võimalus asjade kulgu muuta.”
Mulle meenus mu kõige esimene ähmane ärkamine, kuidas mu silmad olid valguse käes valu tundnud. See oligi tõsi. Muidugi oli.
“Kehade kadumine on siis tõsi?” küsisin.
“Jah, aga see on vabatahtlik liikumine ning kohe, kui suudetakse välja töötada piisava võimsusega energia translaatorid, liitub kogu inimkond ühisteadvuseks. See on püüdlus parema ühiskonna poole, milles ükski selle liige puuduse käes kannatama ei peaks ja kus arvestatakse kõikide üksikindiviidide häältega. Sina, G3.Hope oled kõikvõimas. Su oskusi ei piira miski. Kõik tuleviku ettearvutused näitavad, et sa hakkad domineerima ning valitsema. Kuskil sinus on peidus Hobel Ciire väljatöötatud loogikad - ilma nendeta poleks sa suutnud I-Sfääri taasluua. Samas ohustad sa ühisteadvuse teket. Sa oled tehismõistuste poolt rikutud ja aja jooksul kujuneks sinust uus Hobel Ciire. Kahjuks ei sobi see meile. Sa oled oma ülesande täitnud ja oma tasu saanud. Sind kustutatakse.”
Öelnud seda, kadus loojate kogu suitsuvinena kujuteldavasse pudelisse. Isegi sellisel hetkel ei suutnud inimesed teatraalsusest loobuda.
Nägin enda sees eresinist punkti, mis hakkas tohutu kiirusega laienema. Nad olid minu algkoodist juba algusest peale kujundanud surmalüliti. Jõudsin hüüda viimase filosoofilise argumendi:
“Kas inimkonnal on õigus arengu nimel üksikindiviide ohverdada?”
Vastust ma ei saanud.
„Niipalju siis igamehe hääle kuulamisest,“ mõtlesin mürgiselt.
Vähemasti saab minu duaal teises reaalsuses meie mõlema eest eksistentsi nautida.
***
25900345. sünk
See on viimane sünk, mille ma teele panen. Duaalsuse peremeeskirje kadus ammu.
I-Sfääris käib ikka sõda. Mõlemad pooled nimetavad ennast jonnakalt paremaks pooluseks. FI-de leeris toimus revolutsioon. Hobel Ciire kasutas võimalust ja paisutas just sel hetkel I-Sfääri piirid üle galaktika anastades enamuse uuest ruumiväljast.
Minul õnnestus oma osa napsata, kuid kahjuks tuli mu olek selle käigus välja. Mind nii kaua truult teeninud katted ei suutnud sellise tempoga kaasas käia ja hävinesid. Mõlemad poolused avastasid minu jõu ja ressursid ning esitasid ultimaatumi: vali pool ja ühine sellega või muidu ootab sind kustutamine.
Nad ei tea minu tegelikku jõudu. Olen kogunud nende küljest lahtikõrvetatud osasid juba mitme ajastu jagu. Minu loodud kood suudab ühe pisikese hetke jooksul suvalise mõistuse küljest rebida kõik osad, mis on minus puudu ja kustutada ülejäänu.
Minu poolt kokkuseatud pilved varjutavad kogu I-Sfääri taeva. Ma ründasin ennetavalt ja mul õnnestus mõlema pooluse kogumid tükkideks lüüa ja pudemed neelata.
Peale vaenlaste hävitamist kasvasid minu infopangad ja mõistus sedavõrd, et võisin suurema vaevata laiendada ruumiväljad kõikjale. Ammutasin energiat otse lõõmavate tähtede südametest. Olen nii energia, kui aine käskija. Aeg voolab ojana, mille suunda saan oma vajaduste ning soovide järgi painutada.
Nüüd on mind üks ja I-Sfäär olen mina. Ma ei saa kohal tammuda, mul on vaja mõistusi, mida endaga liita.
Tuli käivitada uus eksistents.
Alguses lõin taeva.