2002. aasta 17. septembri pärastlõunal märkas isikupäratut nime HPL-23 kandva Rootsi uurimislaeva geofüüsik Knut Fornlämning ülimadalsagedus-skannerit juhtiva rüperaali kuvaril midagi, mis sundis mehe end igaks juhuks näpistama. Knut oli unine ja halvasti puhanud; õhtul oli tal tekkinud kinnismõte minna üksi Langhammarile pildistama rauke, Fåröle ainuomaseid iidseid, kummastava kujuga kaljumoodustisi. Rünkade võõrikust võlust lummatuna ajataju kaotanud, naasis ta hilja ja takerdus tagasiteel raevukasse sügistormi, mis sünoptikutega täiesti kooskõlastamata ülbuses oli otsustanud proovida saart lendu tõsta või vähemalt merre uputada; ilmselgelt kuulus ilmastikunähtuse miinimumprogrammi aga Knuti digikaamera läbileotamine ning kuigi harrastuspiltnik kahetses pigem ümber laadimata jäänud fotode kui aparaadi kaotust, ei toonud see tagasi kummituslik-kauneid kaadreid jääaegsetest kaljutortidest ega remontinud tilkuvat poolprofi-Nikonit.
Taevast kui odavarrest ladisevad vihmavalingud ja kurdistav tuul kräunutasid hommikuni Sudersandi kämpinguonni ja täitsid kurnatud loodusteadlase üürikese poolune segaste komaaridega, mille katkuhõngulistel ürgsetel platoodel kostis jumitute jäsemete tinaseid samme, hiiglaslike maokehade sahinat külmal liival ja hulluksajavat ent ometi lubadustest tiinet ammumist (Agladro! Xky! Cthulhu! Cthulhu! Cthulhu!). Vähem kui tunni tukkunud Knut ärkas hingeldades ning veetis ülejäänud öö vaheldumisi seletamatust hirmust kangena või väherdes ja vihastades, sest ei võinud ta ju lubada täiesti irratsionaalsetel meelekuvanditel end, tõsise ellusuhtumisega teadusemeest, tasakaalust välja viia. Ometi oli tal salamisi hea meel, et ta painaja-peletisi vaid kuulis; millegipärast aimas Knut, et nende nägemine tõmmanuks normaalsele unele kriipsu pikemaks ajaks kui üheks tuuliseks ööks. Torm vaibus alles varajastel hommikutundidel, mil Knut aga juba teistega koos varjulises lahesopis kääksuval paadisillal lõdisedes ja haigutades töntsaka seirelaeva trapi kolksatust ootas.
Niisiis, magamatus andis tunda ning seepärast pidigi Fornlämning kõigepealt skanneri salvestist veidi tagasi kerima, raskeid laugusid hõõruma ja uuesti vaatama. Kui pilt sellest ei muutunud, näpistaski Knut ennast, et päris kindlasti ärkvelolekus veenduda, ja aietas. Tõrkuva optilise spektrimeetri sisikonda uuriv biokeemik Ivar Fångstarm kergitas oma töölaua taga üllatunult kulmu.
“Kes sind hammustas?” küsis vanem kolleeg ringutades ja pani testeri käest.
“Fyr fan!” kirus Knut, klõbistas närviliselt klaviatuuri, avas kausta reljeefkaartidega ja osutas kuvarile. “Arvasin, et tunnen siinset merepõhja nagu oma taskuid! Aga see... See pole lihtsalt võimalik! Mingu ma lõhki!”
Pilk üle ärritusest kogeleva geoloogi õla kinnitas Ivarile, et põhjust terves mõistuses kahelda oli piisavalt. Kui uskuda külgskannerit ja VLF-andureid, oli Läänemere põhjareljeef nende all viimase kaheteistkümne tunni jooksul jahmataval moel muutunud. Liivase lausiku asemel, mis veel päev varem oli tundunud parima võimaliku paigana gaasijuhtme teenindusplatvormi jaoks, haigutas poolekilomeetrise läbimõõduga avaus. Ümbritsev merepõhi oli langenud sadakond meetrit. Ainuüksi sellise mastaapse anomaalia võimalike põhjuste üle juurdlemisest võinuks treenimata mõistus kokku joosta. Mis aga teadurid soolasammasteks tarretas, täites nende seljakeelikud proto-orgaanilise õõvaga, oli tõik, et hiiglaslik kraater polnud mitte ringi-, vaid viisküliku kujuline. Mehed põrnitsesid kordamööda ekraani ja teineteisele otsa. Aeglaselt valgus mõlema näole totter naeratus - heljuva sette pilves laiutava kõhedusttekitavalt korrapärase süvamere-artefakti tagant terendasid neile vaimusilmas kassisuurused pealkirjad lehtede esikülgedel, rahvusvaheline menu ja elupõline tunnustus akadeemilistes ringkondades.
Knut köhatas hääle puhtaks. “Ütle sa meestele, et pangu kaameraga sond valmis, ma kõllan seni kontorisse,” kamandas ta asjalikult hallipäist bioloogi, klõpsates ise juba skaibis Nord Skream AG Rootsi harukontori kirjet. Peagi alustas poilt poile hüplevat WiFi-retke Skandinaavia mandrilava suunas signaal leiust, mis pidi kaasa tooma meile tuntud ja mõistuspärase maailma vältimatu huku. Mitte keegi ei märganud, et üks väga valvas Miski püüdis teate kinni hetk enne Rootsi kaabelvõrgu-translaatorit. Mõõtmatult lühikese ajaga olid andmed töödeldud ja analüüsitud ning kuigi Miskil, nagu kõigil peenenergilistel kvaasiteadvuslikel info-olenditel, puudusid tunded nende neurokeemilises või tajupsühholoogilises tähenduses, ei saa Selle reageeringut analüüsi järelmile nimetada millekski muuks kui kergendusega segatud rahuloluks hästi tehtud töö üle. Pikk ootamine oli lõppenud.
* * *
AGENCIAS/R.N., BARCELONA, MADRID
September 23, 1994.
Ceuta Vabalinna raekoja keldrist avastati remonttööde käigus enam kui 800 aasta vanuseid ürikuid sisaldav kinnimüüritud orv. Lisaks muudele haruldastele tekstidele leidsid Hispaania eksklaavi ajaloolased legendaarse geograafi ja maadeavastaja Muhammad al-Idrisi “Kitab Rudjari” kadunud teise väljaande “Inimkonna aiad ja hingerõõm” koos autori kommentaaride ja viimaste elukuude päevikuga.
“Materjalide põhjalikum uurimine võib võtta veel aastaid, kuid juba nüüd on selge, et al-Idrisi valmistas ette kolmandat, ohtraid lisandusi ja parandusi sisaldavat ümbertöötlust. Paraku tuleb tunnistada, et ehkki ürik pakub kindlasti kauaks huvitavat tööd karto- ja geograafia ajaloo uurijaile, kahandab see al-Idrisi tõsiteadlase-aupaistet,” nentis uurijate töörühma juht, C?dizi ülikooli ajaloo ja geograafia õppetooli juhataja professor Federico M?rquez muigamisi.
Teadlase sõnul leidub kolmandas “Kitab Rudjari” versioonis tööpealkirjaga “Muistsete saladused ja hingeängistus” fiktiivse mandri Mu kaart, hulk maise kartograafia kaastekstis absurdseid topoloogilisi konstruktsioone, palju pehmelt öeldes mitmetitõlgendatavaid märkmeid ning põhjendamatuid viiteid tundmatu Jeemeni poeedi Abdul Hazredi okultsete tekstide kogule “Kitab al-Azif”, millest pole säilinud ühtegi eksemplari, tõlget ega tõlgendust. “On ilmne, et al-Idrisi vaimne tervis käis viimastel eluaastatel tõenäoliselt oopiumitarvitamise tagajärjel drastiliselt alla. Kuidas muidu kui dementsuse või deliiriumiga saakski seletada fantastiliste paikade, näiteks Irami ja Ludi linnade, Uqbari riigi või Lengi kiltmaa kirjeldamist tõsiteaduslikkusele pretendeerivas atlases?”
Kahetsusega pidi dr. Marquez nentima, et ka al-Idrisi valmistatud väidetavalt ülitäpse mehaanilise hõbegloobuse saatus on endiselt teadmata, raekoja krüptist seda ei leitud.
Ülaltoodud uudis ei jõudnud kaugemale “El Pa?s'” viimasest veerust. Tänaseni kopitab C?dizi ülikooli raamatukogu kinnises arhiivis ainulaadne Balti ja Põhja-Euroopa alade kaart, millele kantud pelutava märgimustri muukimisega pole keegi vaevunud tegelema. Kombinatsioonis moodustavad kaart ja tähised häiriva pildi, millel kosmiliste mõõtmetega plesiosaurus oleks nagu haaranud Soome lõunaosa lõugade - Botnia ja Soome lahe - vahele. Silmnähtavalt ebainimlike sümbolite seas on viiskülikuga piiritletud ala keset merd, umbes võrdsel kaugusel Gotlandist, Saaremaast ja Rootsi kagukaldast, selle sees vaevu loetavas, vankuvas käekirjas araabiakeelsed sõnad Buwabat al-Hamakat - “Hullumeelsuse värav”.
* * *
“Must kohv, palun,” tellis Uku Tuul ja püüdis ühe käega paotatud kukrut hoides ja teisega selle kohal ebalevaid ringe tehes baarmenile otsa vaadata. Ülesanne oli keeruline, sest masaja kõrtsmiku vesised, niigi teineteisest kaugel asetsevad silmad vaatasid üks ühes, teine teises suunas. Lisaks näis neid katvat õrn hallikaslüüme kae, mida märgates Uku võpatas ja pilgu tülgastusega segatud piinlikkust tundes joomakoha interjööri piidlema läkitas. Palju siin vaadata polnud; madala lobudiku tühjad seinad, rohmakad lauad ja kleepuv lett olid sama ilmetud ja koduvanapruunid kui maja välimus. Poleks ukse kohal kõlkunud lauajupist nikerdatud silti vaevuloetava kirjaga “Loigro baar”, oleks väsinud rändaja sõidukitühja kruusatee ja rohtunud roobastega metsasihi ristil lösutavast rookatusega tarest kahtlemata mööda vändanud. Tegelikult märkaski Uku kõigepealt sildi omapärast kuju ja alles hiljem veeris välja kuhtunud sõnad. Hääbuvas õhtupäikses meenutas sakiline plakat talle ründeasendis välja sirutatud suistega Anomalocarist. Uku mäletas kambriumiajastu lülijalgse kiskja pilti kunagi külastatud merebioloogia seminarilt. Judinad seljal tuletasid meelde ka loomaliku paanika, mille seinale projitseeritud värvitahvlilt vastu põrnitsev ürgsatikas temasse süstinud oli. Eelajalooline peletis käis veel mitu kuud hiljem aeg-ajalt ta unenägudes ängistavalt kidisemas ja kobijaid võngutamas.
Just siis, kui Uku hakkas veenduma, et baaripidaja, kelle ta leti taga liikumatult seismas leidis, on pime ja kurttumm või, mis loogilisem, vahakuju, tõusid vesised silmad kinni - jah, just nimelt tõusid kinni; mehe laud liikusid sulgudes alt üles - ja suu hakkas maigutama.
“Kohvi pole,” kostis paksude huulte vahelt siinkandi leelutav-loksuvas pruugis, pinge katkes kui teraga lõigatult ning Uku tundis suurt ja sooja kergendust nagu pärast raske eksami edukat sooritamist. Isegi kohvi puudumine ei nörritanud. Joogisedelit ei paistnud ning riiulid pentsiku onkli selja taga olid tühjad kõigest peale paksu tolmukorra, nii et Uku jätkas huupi.
“Teed?” uuris ta kahanenud innuga. Niikuinii on mingi kopitanud pakinarts, sama palju tee kui odav viiner on liha, jõudis Uku juba põgusalt muretseda, kuid seekord tuli vastus kiiremini.
“Kuuma jooki pole.”
“Noh, siis pepsit või muud, mis veidi särtsu annab,” lõi leplik turist käega. “Kui oleksin teadnud, et siin vaat’ et ööni ringihulkumist on, oleksin ise hommikul tankla poest midagi võtnud, võileibu ka... Et... Ega teil põskepistmist leidu?”
Kõrtsmik pomises paar murdekeelset silpi ja lahkus latsuval sammul ning Uku istus aknaalusesse, teistest vähem kipakasse lauda. Minuti ja seitsmeteist sekundi pärast (Ukul oli stopperiga käekell ja narr harjumus aeg-ajalt suvaliste toimingute kestust mõõta) kolksatasid tema ette klaasitäis kihisevat rohekat rüübet, vanamoelise kujuga pooltühi pudel ning kolm pöidlasuurust vetruvat pulka alustassil. Uudishimulik matkaja torkis tarretisest tatiseid könte kahvliga ja küsis trahteripidajalt, kes laua ees seistes ja hajameelselt põllenurka näppides ühe silmaga letti ja teisega kõrtsitoa ust sihtis:
“Mis kala see on?”
“Kala!” Baarmeni silmad läksid punni ja hakkasid nii hoogsalt pöörlema, et Uku kartis tõsimeeli - kohe vulpsab üks neist otse tema limonaadiklaasi. “Kala pole,” lisati tasasemalt, ent teenindaja hääles kõlas siiski solvumus. “See on pihklane. On pihklast ja toonikut on.”
“Andestust,” niuksatas Uku alandlikult. Või et siinkandi härrad on nõnda ninatargad! Uku mäletas merebioloogia seminarist ähmaselt silmu ja pihklase erinevusi (silmud ajasid vähem lima, imesid rohkem verd ja olid veidi talutavama välimusega), nagu ka õppejõu kuiva kommentaari, et ihtüoloogid vaidlevad siiamaani, kas lugeda kõhrskeletiga ja lõugadeta sõõrsuid kaladeks või mitte, kuid teda üllatas, et seesugused tarbetud teadmised küündisid ka siia rannikulähedasse kolkasse ja et baaripidaja tunded üsna meelevaldse liigilahterdamis-õpetuse suhtes nii tuliselt väljendusid.
Tegelikult ei armastanud Uku eriti ei kala ega muid mereande, kuid kartuses leti taha naasnud ja selja demonstratiivselt tema poole pööranud imelikku meest uuesti pahandada ajas ta libedaid palu kahvliga suhu ja neelas maitsesse süvenemata suurte tükkidena alla, kuni taldrikukesele polnud jäänud midagi peale kahe pipratera. Uku sulges silmad, püüdis unustada pihklase tülgas-ürgse välimuse ja uhta limonaadiga suust soolaka tarrendi maigu.
Päriselt see ei õnnestunud, sest mullitav magusjook maitses nagu lahja uhhaa aspartaamiga. On see üldse limonaad? Uku ei mõelnudki minna uut keelekastet nõudma, ent tahtis siiski teada, kas teda on haneks tõmmatud. Ei, koltunud sildil osiste loendis leidus taotletud särts - guaraana. Keset silti seisis veidralt kikivarvul värdjalik koll, milles Uku ainult tänu brändinimele aimas kohaliku villija andetut katset kujutada Moskva olümpiamängude maskotti. “Mika toonik” oli ilmselgelt üks tuhandest hukule määratud nõuka-nostalgiatootest, mis kamaokolaadi ja kukekommide kiiluvees turule trügisid. Ukusse aga tulistasid need sõnad magusvalusate mälestuste valangu ühest veidi hilisemast, hoopis õnnelikumast ja paraku lõplikult möödunud ajast.
* * *
1990. aastate algupoolel käis Uku veel ülikoolis. Otsest vajadust selleks küll polnud - normaalselt tasustatud ja mugavalt libiseva graafikuga töö eduka päevalehe välis- ja teadusuudiste tõlkija-toimetajana oli tal juba taskus, pealegi ei osanuks keegi, Uku ise veel kõige vähem, ta matriklikirjete põhjal arvata, mis erialale noorsand pühendunud on. Uue kõrgharidussüsteemi reeglistik polnud veel paika loksunud ning Uku tundis, et ei tohi lasta tasuta õpet mööda külgi maha joosta; nii osaleski ta vaid neis loenguis, mis talle ühel või teisel põhjusel huvi pakkusid.
Usundifilosoofiat andis salvava naljasoone ja põneva kõnepruugiga doktor Raul Nurg, kelle loengud kippusid tihti kujunema keevalisteks vaidlusseminarideks. Nooremas keskeas, alati natuke sassis tumeda juuksepahmaka ja puurivate mustade särasilmadega pikka kasvu erudiit teadis küll, et tema hea välimus, seiklejamaine ja akadeemilisest jäikusest vaba suhtlusmaneer meelitavad auditooriumisse näitsikuid, kelle jaoks religioosse mõtlemise keerdkäikude lahkamisest olulisem oli õppejõu pildumine looritatud pilkudega, ent Nurg suhtus ka seesugustesse täie tõsidusega, tõrjudes tuliseid mõistaandmisi katkematu kannatlikkusega ja koheldes kõiki noori võrdselt. Ukule meeldis iga paari nädala tagant doktor Nurgi loengutest läbi astuda; ootamatud ajaloolised tõigad ja peadpööritavad spekulatsioonid pakkusid juurdlevale mõistusele vürtsi ja kui igav hakkas, võis ju silmanurgast piielda kaunitare, kelle esinemistihedus Nurgi auditooriumis trotsis enamasti igasugust statistilist seaduspära. Nii kohtaski Uku Innat.
Mustaverd, väikest kasvu ja asjalik neiu polnud üks indlevate emaste karjast. Usundimõtte areng oli lahutamatult seotud Inna Piljavskaja eriala, vanade keelte ja kultuuride ajalooga. Kaks aastat rahvusvahelise stipendiumiga Massachusettsis Miskatonici ülikoolis vahetustudengina (äsja piiride avamist alustanud Eestis veel uudne kontseptioon) krüptofiloloogiat ja ürgkultuurilugu õppinud tüdrukunääpsu teadmiste ulatus oli jahmatamapanev ning mõned tema pillatud pöörasemad oletused Egiptuse, Sumeri ja Karkoosa panteonide kohta käivitasid debatte, mis keeldusid mahtumast tavaliste õppevormide raamesse. Doktor Nurg ei lasknud end sellest häirida ja spekuleeris mõnuga kaasa, lappides vajadusel teabelünki ja müksates teinekord uitama kippuvat arutelu planeeritud loenguprogrammi suunas.
Küllap intrigeeris vene perenimest hoolimata puhast eesti keelt kõnelev neiu paljusid, kuid Uku ei lasknud end sellest heidutada. Kalevi muistsele Viru rannale kandnud Põhjakotka ja asteekide sulismao Quetzalcoatli müütiliste rollide sarnasuste kohta pillatud märkus pani asjatundlikumad tudengid muigama ja Inna koguni turtsatust maha suruma. Pärast loengut triivis ta neiule külje alla ning tegi ettepaneku jätkata poolelijäänud huvitavat keskustelu kahekesi ning kohvitassi taga vähem akadeemilises atmosfääris. Inna kelmikas naeratus ja nõusolek ei lasknud end just väga mitut pidi mõista; Uku kuraas kasvas võrdeliselt mõlemale noorele tõsist huvi pakkuvate vestlusteemade arvuga ning hilisel õhutunnil Innat koju saates võttis poiss südame rindu ning andis metafoorile “ühist keelt leidma” sõnasõnalise tähenduse. Tüdruku innukus suudlusele vastamisel võttis Uku põlvist nõrgaks ja röövis kaine mõistuse. Vähem kui nädala pärast loobusid noored ühikakohtadest, üürisid kahe peale ühetoalise korteri paneelmajas ja täitsid selle laeni leegitseva armastusega.
Pahandused said alguse kuu aega hiljem ühel ööl, kui Uku ärkas pelutava unenäo peale ega leidnud Innat enda kõrvalt - kogu korteris polnud peale Uku kedagi. Nõutu ja murelik noormees kablutas toasussides nurga peale taksofoniga helistama. Paar Inna kursaõde, kellel olid telefonid, mille numbreid ta teadis ja keda õnnestus keset ööd toru otsa saada, sarjasid teda tol jumalast hüljatud tunnil tülitamise pärast ja palusid oma suhteprobleemidega mujale pöörduda. Innast ei teadnud nad midagi.
Koju naastes leidis Uku voodist eest magava Inna, mis oli seda imelikum, et helistamas käies oli ta maja välisuksi hoolsalt ja lootusrikkalt silmas pidanud. Järgmisel hommikul käitus tüdruk nagu tavaliselt, ent kui sarnased seletamatud öised kadumised veel kaks korda aset leidsid, võttis Uku teema üles. Neiu pidas ääri-veeri esitatud küsimusi kiuslikuks pinnimiseks ja keeldus vastamast. Nii said küsimustest süüdistused, salvavaid sõnu sadas kummastki leerist ning kirglik meelelaad ja kahtlustused söövitasid soojad tunded suitsevaks ahervaremeks. Inna needis Ukut võikakõlaliste sajatustega mingist ammu surnud keelest ja lahkus uksi paugutades, Uku nuttis padjapüüri nätskeks, jõi kaks ööpäeva järjest viina, ravis kolmanda pohmelli ning läks neljandal ülikooli kantseleisse pabereid välja võtma. Ettevaatlikult maad kuulates sai ta sekretäridelt teada, et viimast oli päev varem teinud ka preili Piljavskaja.
Muserdatud Uku sukeldus töhe päevalehes, kus hakkas lisaks tõlgetele ja teadusartikleile ka ise päevakajalisi nuppe treima. Rahvusliteraadi sõnad osutusid taas prohvetlikuks - rügamine kolletas mälestuse Inna tulisest embusest peagi, päästmatult kustus see aga siis, kui Uku sai lähemalt tuttavaks sihvaka Siiri Haavaga. Blond hirvesilmne ajakirjandustudeng oli saadetud lehte praktikale, kuid pärast paari proovitööd pidas peatoimetaja plika stiili nii värskendavaks, et pakkus tollele täispalgalist reporterikohta. Neidis oli rõõmuga nõus võtma aasta enne lõpetamist akadeemilise puhkuse, et endale leheveergudel nime teha. Arvata, et Siiri armsus ei jäänud meeskolleegidest märkamata, ent kõige sügavamale uppus ta rohelistesse silmadesse Uku, kelles virguv tunne äkitselt poeedi äratas. Julguse kokku võtnud, läkitas ta mõned kirglikumad read lehesisese e-kirjaga Siirile. Neiu hele, üle toimetuse kajav naer pärast värsside lugemist heidutas ja masendas Ukut hingepõhjani, mistõttu sooja käe salapuudutus liftis mõjus eriti meeliülendavalt. Tema tunnetele oli siiski vastatud!
Uku kutsus Siiri samal õhtul pool-põrandaalusele elektroonilise alternatiivmuusika peole temaatilisse klubisse “Sisend”, mida toimetusest paari kvartali kaugusel keldris pidas Uku põhikooliaegne sõber. “Sisendi” metsikud ja omalaadsed üritused polnud kunagi rahvarikkad, kuid ebatavalise muusika nautlejate kitsas ringkond külastas neid regulaarselt. Hämara baari salapärane sinine valgustus, küberpunk-interjöör ning looma näoga diskori valitud hüpnootiline muusika tegid oma töö; maalt pärit neiu sulas kui vahakild happevannis ning pärast paari kokteili ja tundi kompleksivaba improvisatsioonilist väänlemist tantsupõrandal kinkis Siiri stroboskoobi tukslevas valguses, videoprojektori ekraanil siuglevate unenäoliste kuvandite kumas Ukule esimese suudluse. (Uku imestas meenutadeski, kui nõtke tundus näitsiku piht ja kui sile-läikiv ta käsivarte kuumav nahk - ja kui väga ta sisimas jahmus, kui Siiri nägu musta laterna välgatuses hetkeks Innale sarnane tundus...)
Teineteise olemasolust õnnejoovastuses noortele urnalistidele jäi tantsukelder ahtakeseks; hommikuni kõndisid nad käsikäes mööda vanalinna vaikseid ja käänulisi tänavaid, embasid igal teisel pargipingil ja lobisesid tühjast-tähjast. Esimest korda pärast Inna-fiaskot tundis Uku end täisväärtusliku mehena. Hõlmad lahti ent külma tundmata hulkus ta porihallis septembrihommikus kodu poole, palged õnne-erutusest õhevil ja meeltes kaikumas Siiri lubadus - järgmisel nädalal, kui ta on komandeeringust tagasi ja uuriv-paljastav artikkel Läänemere-ülesest mitteametlikust transiidist valmis, pühendub tüdruk põhjalikult temale, seda nii hinges kui ihus.
Järgmisel õhtul saatis Uku Siiri laevale. Tuulises sadamas vahetatud soolane suudlus jäi viimaseks. Öösel vajus reisi-parvlaev “Ultima Thule” poolel teel Tallinna ja Stockholmi vahel loetud minutitega merevoogudesse. Sajakonna pääsenu nimede hulgas Siiri oma polnud.
* * *
Veekalkvel pilgu all hägustus naeratav maskottkaru laialivalguvaks komaarseks konnaks, mille pihta väänaldena pitsitavad olümpiarõngad kiirgasid eriti ebamaistes spektrivälistes värvides. Uku tõmbas ninaga, äigas käeseljaga silmad kuivaks ja kaalus just, kas mitte küsida kõhedikult baarimehelt midagi kangemat, kui õues vaigistas lindude laksutamise automootori lähenev müra. Sõiduk peatus kõrtsi ees ning tulija tervitas uksest sisse astudes punnsilmset müüjat semuliku hüüdega “Jõudu, Üllar! Üks tavaline.”
Uku tundis seda häält, ehkki oli viimati kuulnud üsna ammu. Kui uus külastaja, aurav tass käes, ümber pöördus, ei tulnud Ukule pähegi ebavõrdse kohtlemise pärast numbrit tegema hakata (talle ju kohvi serveerimast keelduti!), sest Siiri isa Juhan Haab oli küll viimane inimene, kellega kohtumist siin mereäärses kolkakülas ta oodata oskas. Nad olid põgusalt trehvanud toimetuses kaks nädalat pärast “Thule” hukku, kui härra Haab merel kadunuks jäänud tütre asjadel järel käis. Südamliku kaastundeavalduse peale tõmbus parimais aastais mehe suu nii kitsaks kriipsuks ja silmad kiskusid nii kahtlustavalt kissi, et Uku pidas paremaks mitte hakata oma mõnevõrra erilist positsiooni selgitama. Sõnatult ulatas ta Juhanile flopiketta Siirist järele jäänud failidega.
Alles siis, kui samal õhtul töölt lahkudes peatus uitpilk büroohoone fuajee pühkmekorvi heidetud tuttava punase magnetkandja kildudel, vabanes Uku teda vallanud iseäralikust letargiast. Ta pöördus kannal ringi, naasis toimetusse ja asus metoodiliselt läbi töötama Siiri kogutud materjale. Kuigi kõige tähendusrikkamad ja salapärasemad lõigud viitasid dokumentidele, millele Ukul puudus juurdepääs, hakkas hommikuks ta vaimusilma ees moodustuma väga kõrgele ja kaugele ulatuvate niitidega kuritegeliku vandenõu skeem. Mastaapse salaplaani paljastamist takistasid vaid mõned võtmetähtsad lüngad, mille oli Siiri toimetuse-aadressile saadetud e-kirjas lubanud “Thule” pardal lõplikult ja ümberlükkamatult täita anonüümne informaator.
Uku mõistis, et mäng käib kõrgelt üle tema pea; Nõukogude Liidu küljest pudenenud kolmandajärgulise väikeriigi mõnevõrra kolkliku päevalehe ressursid ei lubanud tal paljusid olulisi küsimusi avalikult esitada, rääkimata sõbralike võõrriikide võimuesindajate küsitlemisest äärmiselt delikaatsetel teemadel. Uku jätkas “Ultima Thule” huku asjaolude uurimist omal käel. Ehkki enamasti tähendas see kogu vaba aja ja energia matmist üritusse, mis tänuväärsuselt võrdus pea ees vastu Hiina müüri jooksmisega, ei kaotanud ta lootust. Eraviisilist juurdlust rahastas ajakirjanikupalk. Naiste ja sõprade jaoks ei jätkunud tal topelttöö kõrvalt enam aega ja nii sai Ukust tasapisi erak.
Tänavune suvi oli toonud oodatud võimaluse korjata üles üks paarist ripakile jäänud ja vähe lootust pakkunud niidiotsast. Keegi peale Uku ei olnud pidanud tähelepanuväärseks, et rahvusvahelise meeskonnaga parvlaeva kogu Eesti päritolu personal pärines ühest vallast, suures osas ühestainsast kalurikülast. Nüüd, mil peatoimetaja oli ta sõna otseses mõttes toimetusest välja visanud - vandudes jumalakeeli, et kui peaks tulema avalikuks, et tema töötaja pole kuus aastat puhkust välja võtnud, tooks see väljaandele paksu pahandust - ei jäänud Ukul üle muud kui pakkida seljakott, õlitada pikalt rõdul seisnud Ukraina meestejalgratta kett ja vahetada rehvid ning vändata mööda Eesti maalilist põhjarannikut ida poole. Kusagil Hara soo vahel kadus rada mõneks ajaks käest; Uku pressis merest vasemale hoides enam-vähem huupi edasi, kuni märkas trahteri küljes pentsiku ürgkreveti kujulist silti, kõhus näpistavat tühjust ja lihastes harjumatust füüsilisest tegevusest tingitud rammestust. Plaaniga pärast kehakinnitust maakuulamisega alustada oli ta siia sisse astunud, ent unustanud kõrtsmiku küsitlemise asemel end nukraid mälestusi ketrama.
Ja nüüd oli Siiri isa siin, habetunud, seljas linnarõivaste asemel tuulejope ja tööpüksid, aga kindlasti sama mees.
“Jõudsid ikka lõpuks pärale,” ütles Juhan Haab ja naeratas. Tema silmist paistis aga ilmselge hoiatus ning Uku otsustas kaasa mängida - kalapilkne baarmen Üllar polnud usaldust millegagi ära teeninud.
“Mis see paarkümmend kilomeetrit viluga visata,” kohmas ta vastuseks.
“Siit edasi ei pea sa enam pedaale sõtkuma. Ratas mahub taha ilusti ära.” Juhan rüüpas tassi kolme lonksuga tühjaks, asetas kolksatusega alustassile ja tõusis. “Läksime.”
Nõutu Uku astus koos vanema mehega sumedasse öhe, selga naelutatud Üllari liimendavate silmade tundetu pilk. Alles hiljem meenus Ukule, et ei tema ise ega vana Juhan polnud Loigro kõrtsipidajale söödu-joodu eest sentigi maksnud.
* * *
Ratas mahtus tõesti autosse, kuigi Uku seda vaevu kergitada jaksas. Kohe pärast turra UAZ-i esiistmele pugemist ründas teda üdinitungiv roidumus. Ehkki pea kihas vastamata küsimusist, ei suutnud Uku neid kuidagi üle huulte pressida; tähelepanu kippus hajuma ja silme ees virvendasid valgustäpid nagu viirastuslikud kihulased. Lisaks läikis süda ja ta kartis, et kui suu avanebki, väljub sealt hoopis muu kui viisakas ent resoluutne küsimus selle kohta, kuidas Juks teda täna siit leida oskas.
Siis hakkas Juks rääkima ning Uku, kellel ei jäänud muud üle kui istuda, kuulata ja silmi pööritada, leppis olukorraga ning tegigi just seda. Juhan Haab kõneles tasasel häälel inimmeelte valikulisusest ja isiklike maailmapiltide erinevusest; sellest, kuidas tajud on pärsitud nendestsamadest maailmapiltidest, nii et inimene iialgi ei suuda näha tervikut, vaid ikka ainult killukesi ja pudemeid, mida teadvuse võimas tulemüür - iseprogrammuv kvantlõks-reaalsusmaatriks - suvatseb sõelast läbi lubada.
“Kas sa pole kunagi imestanud,” küsis Juks retooriliselt, sest ilmselt ei oodanud ta Ukult vastust, “kuidas niinimetatud adekvaatne, teisisõnu konsensuslik ehk kokkuleppeline tegelikkus ajas tundmatuseni muutub? Võta kas või Eesti lähiajalugu. Nii Saksa kui Vene tõurastajad käisid meie rahvast üle nagu vikat luhast, ent pikka aega heideti seda ette vaid ühtedele, teisi nimetati vabastajateks. Vastavad sildid kleepusid külge üsna kangelt ja püsivad mõnel pool siiani, ehkki keegi ei üritagi teha saladust sellest, et Nõukogude surmalaagrid olid eeskujuks Saksa omadele, et mõlema reiimi käsul ja heakskiidul piinati, tapeti ja vägistati ohjeldamatult. Kuhu need elud kadusid? Mille nimel ohverdati? Objektiivse tõe ja ükskõik millise seda kirjeldada üritava mõtteviisi - antud juhul ajalooteaduse - suhe on praegu umbes samasugune nagu territooriumi ja seda kujutava kaardi vahel. Terve mõõde jääb puudu!” Juhani hääl oli muutunud pühalikult õõnsaks ja ebainimlikuks, eriliselt veenmisjõuliseks ja vahetuks. Aeg peatus, jõnksatas, nihkus edasi. Uku koondas hämarduva pilgu tuuleklaasi ees rippuvale lõhnakuusele, mis paistis võõrikutes vikerkaarevärvides pulseerivat - täpselt nagu karvase peletise niudeid kaunistanud olümpiarõngad karastusjoogipudelil.
“Ära võta seda isiklikult,” sosistas Juks otsekui Uku enda kõrva sisemusest (niimoodi siis kõlabki telepaatia, nentis kehatu ja igituttav kommentaator veelgi sügavamatest teadvusekihtidest; põgus äratundmisrõõm mattus halvavasse hirmu). “On asju, mida ei saa sõnadega selgitada - need tuleb ise läbi elada. Mõne hetke pärast saad sa aru, et kellelgi meist polnud valikut. Selleks, et saaksid mõista ja meelde tuletada, on vaja väga erilist äratamist. Kokteil mõnedest vähemtuntud adrusortidest ja rabamarjadest üksi ei tee lapselegi liiga, nagu pole kõrvalmõjusid ka hapendatud pihklase ihu söömisel. Kui need kaks aga kokku saavad... Sa oled amanistliku kultuuri ja maailmapildiga veidi tuttav, tead, kus ja kuidas muiste ja kaugel kasutati punast kärbseseent, ayahuascat, poyomatlit? Mida sulle aga koolis ei õpetatud, on, et maailma kõige ürgsem, salajasem ja tõhusam nõiduskultus elab siinsamas. Pnakotuse käsikirjades mainitud Lengi kiltmaa oli Läänemeri enne vee alla jäämist - ainult et selle põhja ei lihvinud siledaks mitte liustikud, vaid ogotid; Eiboni raamatust tuttav Hüperborea on muistne Eesti, maagilise Põhjala au, mõistus ja südametunnistus. Tähed on kummaliselt joondumas ja värav juba irvakil. Meil on väga vähe aega. Sina oled võti ja lukk, küsimus ja vastus koos - tõeliste amaanide puhtaima vereliini viimane kandja. Mine nüüd, ning jäta kõik hoolega meelde. Sind oodatakse.”
Tuhandes võimatus toonis tuksuv lõhnakuusk (“Wunder-Baum”, Made in Germany) moondus Uku silme all taevasse osutavaks nooleks. Kuhu mujale kui ikka üles, muheles kommentaator kobijate vubinal. Uku ammutas tolle küünilisest osavõtmatusest natuke julgust ning otsustas suhtuda kõigesse järgnevasse kui unenäosse, millest on vajadusel kerge ärgata. “Üles!” mõtles ta, ja läinud ta oligi. Viies mõõde avanes kuulmatul kärinal, tegelikkus rebenes nagu templi vahevaip ning elukristalli fraktaalne filmilint rullus kujuteldaval montaailaual lahti nagu piltmõistatus mõnest Escheri luupainajalikumast unenäost. “Üles!” hõikas Uku iseendaga kooris tuhandel häälel. Üles, üles, hellad velled...
Uku mõistis kõike üheainsa silmapilgu vältel - kuni nõiarohi toimib, näeb ta kõrgemat tegelikkust nii, nagu seda kogevad surijad või arbujaks sündijad. Astraalprojektsioon lubab neljamõõtmelist kvanthologramm-maatriksit aduda ühekorraga. Uku vaatab igikestva jahmatusega pealt, kuidas tumedad isandad kaugelt teistest mõõtmetest ja kosmilistest ainetühimikest nakatavad tühja ja palja planeedi eluviirusega, konstrueerivad bioloogilise andmekandja ja annavad astronoomilises irooniahoos sellele kuju, mis otseselt viitab nende olemusele - kaks paaritushoos põimunud roomajat igikestvas eluspiraalis. Ta näeb, kuidas üks nii loodud orjadest-robotitest hakkab aimama oma päritolu tagamaid, saatuse troostitust. See on maailma esimene amaan, nõidpreester, kelle üha uued ja uued manifestatsioonid eri aja- ja ruumipunktides ikka ja jälle pöördelisi sündmusi esile kutsuvad. Uku naeratab - siitpoolt vaadates tundub, nagu oleks see tema ise. Ta õpib uuesti selgeks maailma vanima liturgia rituaalid, toob Kalahari kõrbes koos seitsmekümne tuhande aasta taguste kaaslastega ohvreid kivist püütonile. Ta sünnib ja sureb tuhat korda uuesti, kogudes kildudest kokku kohutava, tervikliku mälestuse; tuleb ja läheb ühekorraga, seistes iseenda õlgadel, tallates iseennast jalge alla. Ta näeb, kuidas esimese ärkamisaja kulisside taga tõmbavad niite hämaramad jõud, kelle salajane kava pole mitte talurahva vabastamine - see on kõigest sügavama vandenõu paratamatu kõrvalilming - vaid paleoliitikumist pärinevatele okultsetele nõuetele vastava, ainuvõimaliku tegelikkuse varjatud väljahaudumiseks sobiva kultuuri- ja keelekeskkonna loomine; näeb, kuidas Maavalla musta rüütatud kultuurieliit (kõhetu “Lauluisa” tüüaka “Postipapa” ja ulja “Linnutajaga” käsikäes, noor Kunileid-Saebelmann mängimas harmooniumil hämarat, ketserlikku ülistusmissat, Adalbert Willigerode ohverdamas kivialtaril kahe peaga lambatalle) loitsib esimese laulupeo eelõhtul ümber Lydia Koidula alasti, transis kaardunud keha, mida kaunistavad ürgsed ruunid; kuidas silmitu ja üüratu Põhja Konn, astraaltiivuline Tsathoggua avab tülgastavad lõuad ning joob kulinal rentsleid vereojadega kastvate revolutsionääride ja hullunud rahvamasside piina ja vaimuväge, noolib küüditatute meeleheidet ja orbude leina, kugistab igal rindel eluõiguse või tühjalt kõmisevate aadete nimelt üksteist tapvate, üksteise võidu kuulide all surevate noorte meeste mahlaseid hingi. Liimendav ohver lepitab iidsed isandad, kes uinuvad pikalt ja rändavad viimaks vaid unedes, jättes truu orjarassi - omaenda äraneetud, kammitsetud, aheldatud ja sandistatud lapsed - järelevalveta. Läbi loendamatute elude - jah, ja loendamatute surmade, piiritu valu, läbi kaasasündinud kaamose punutud võrk moodustab kuratliku silmuse, mille sõlmpunktides nihutavad üksikud asjassepühendatud sündmusi vajalikus suunas. Uku hoomab, kuidas iidsed salaühingud on tema emakeelt hoolega kultiveerinud, maailma ajalugu kannatlikult konstrueerinud üheainsa vapustava eesmärgi nimel - saavutamaks sündmuste ja inimsaatuste kokkulangemist, milles Uku enda roll on ootamatu, vaieldamatu ja keskne. “Amoolsk euuvelõpit see, amoot ennõletsala moujokba uõ j’velaks iisllük,” kisendab Uku, kui tema teadvuse uksed ja aknad ühekorraga avanevad ning Tõe talumatu tõmbetuul meelemõistuse ürgse lõõriluuaga puhtaks pühib. Kosmiline võrk võpatab ja pöördub - nihkub ühes olulises punktis vaevumärgatavalt õiges suunas. Kauge ja võõriku keele sõnad voolavad laitmatul kõlal välja Uku teadvusest: “Azastim Maukujlake äkbakiõl ikeelelu-tasu Alamad’n! Ekõl Davöölas! Uallastolehakdurripk iõklim ageab. Agladro! Xky!” Korraga on kõik selgemast selgem.
Mõned sõlmed kiirgavad eredamalt, erilise tähendusrikkusega. Jumalikku anamneesi sukeldunud Uku naeratab üle keha. Pimeda Looja hääl lausub aegade algusest: “...Tuul! Uku Tuul! Uku Tuul! Uku Tuul! Uku...”
* * *
Viieaastane Uku istub oma kalli Taadu süles ja kuulab vanaisa heietusi esimesest Vabariigist, suurest sõjast ja elust Kasahstani karistuslaagris. Vanaisa nimi on samuti Uku - Tuulte suguvõsas on vana tava pärandada kenamaid nimesid üle põlvkondade - ning oma ligi üheksakümne eluaasta juures ei ole tal enam muid huvisid peale nimekaimust lapselapsega suhtlemise. Väike Uku kuulab, suu ammuli, sest Taadu jutud on kordi põnevamad ja süngemad kui kõik Sojuzmultfilmi siilid-kiisud-kuked ning pühapäevahommikuses saates “Teenin Nõukogude Liitu” nähtud sõdurid, õhutõrjekahurid ja soomukid kokku. Väljaspool neljamõõtmelist aegruumi seisvat Ukut ei huvita aga Kengiri mässu kosmilised tagamaad ega verepulmas ja metsikus, üürikeses vabaduses sündinud vangilaagriusundi üksikasjad - tema kuulab uuesti ainult seda, kuidas “klikeajal” Vend Vahindra juhendusel idamaise mõtlusega tegelenud vanaisa tuletas laagri julma argipäeva hõlpsamaks talumiseks autohüpnoosi abil täies ulatuses meelde ja õppis pähe Kreutzwaldi “Kalevipoja” ning töötas lõpuks selle põhjal välja ainulaadse ennustusmeetodi. “Nipp on selles, et õigesti ennustada saab vaid too, kellel on kogu eepos peas,” seletab vanaisa, vaatab siis üles ja pilgutab Ukule silma - pilgutab silma mitte enda süles istuvale pojapojale, vaid enteogeenilises lummas kehatuna triivivale nooremas keskeas mehele, kes on samas ometi ka seesama laps, seesama Uku...
Võrk tuksatab uuesti ning Uku leiab end järgmisest eredamast sõlmpunktist. Kaheteistaastane Uku, tolles ajahetkes nimega Must Kotkas, istub koos teiste äärelinna indiaanlastega suguharu ainsas püstkojas - kuuseokstest, laudadest ja vanast baikatekist konstrueeritud onnis - ning tähistab limpsi ja võileibadega võitu, mis saavutati veretus lahingus Robin Hoodi ning tema vahvate vabatmeeste - naaberhoovide eakaaslaste kambaga. Nagu pealikule kohane, hoopleb Must Kotkas kogutud “skalpidega”, demonstreerides teistele “vereplekke” puust ja poroloonist meisterdatud “tomahoogil”.
Ühele tema vapratest sõdalastest - klassivend Toomasele, vabandust, Väledale Pantrile - läheb sõnaohter kelkimine hinge. “See tomahook on sul üks junn, sellise võib igaüks ise teha,” käratab ta. “Minu vanaisal on Saksa armee kiiver, tääk ja Esimese Maailmasõja aegne parabellum!” Toomas teab küll, et ei tohiks sellega hoobelda - sõjavarustuse kollektsioneerimine võib kaasa tuua ebameeldivusi seadusesilmaga -, ent ülbe mängukaaslane vajab paikapanemist.
“Minu vanaisa oli võlur,” tuleb Uku lagedale ootamatu trumbiga. “Ta oskas hinge kehast välja saata ja tulevikku ennustada!”
“See ei ole võimalik,” kahtlustab Toomas kohe.
“On küll! Vanaisa näitas mulle! Aga see töötab ainult siis, kui tead tervet “Kalevipoega” peast!” kaitseb Uku kadunud Taadu mälestust ja au. Suguharu pahvatab naerma nagu üks mees.
“Ma ju ütlesingi: ei ole võimalik!” teatab uskumatu Toomas rahulolevalt. “Mitte keegi ei suuda “Kalevipoega” pähe õppida.” See on kindla peale minek - rahvuseepos on kõige paksem raamat Tooma riiulis, ja ehkki selles leidub vahvaid pilte, on see kindlasti kõige igavam kirjasõna, mida ta kunagi sirvima vaevunud.
“Veame kihla!” partsatab kartmatu Must Kotkas enne, kui jõuab tagajärgedele mõelda. Pärast pikemat kauplemist lüüakse käed - Uku lubab õppida “Kalevipoja” koolivaheaja lõpuks pähe. Toomas vannub, et kui tal see õnnestub, viskab tema kooli direktorit - tõredat ja ranget aparatikut, kes lapsi silmaotsaski ei salli - aktusel tordiga. Kui ei, peab sama tegema Uku. See tähendab, et aega on napilt kaks kuud.
Samal hilisõhtul süütab Uku teki all taskulambi ning sukeldub Taadust järele jäänud santsukastist leitud narmendavasse vihikusse, mis kannaks, kui selle kaaned alles oleksid, arvatavasti mõnd pretensioonikat ja vanamoelist pealkirja nagu “Animaalse magnetismi, iseeneslise hüpnotismi ja hingede rändamise orientaalsed saladused”. Pärast nädalapikkust harjutamist oskab ta end viia autosugestiivsesse transsi - nüüd pole enam vaja muud kui lugeda “Kalevipoeg” kassettidele. (Uku ohverdab püha ürituse nimel mõned "Abba", "Pesnjarõ" ja "Die Puhdyse" originaalid vanemate fonoteegist, sest piisavat hulka tühje linte hankida ei õnnestu. Isegi MK-60 on defitsiit.) Lugemisele kulub kaks nädalat. Järgneb unesõppimine; armastav ema ei taha küll lubada pojal kõrvaklappidega magada, ent kui Uku ei jäta jonni ja selgitab kannatlikult, kuidas suvisest kodutööst sõltub loodusloo aastahinne, leebub lapsevanem lõpuks. Autohüpnootilisse seisundisse jõudmiseks kulub Ukul pool tundi - sel ajal käib lihtsakoelises makis ringi kasseti tühi pool. Transis suudab Uku viibida samuti pool tundi, millest piisab korraga mitmekümne lehekülje värsseepose talletamiseks noortesse ajukäärudesse. Posthüpnootilised päästikud peaksid aitama omandatud materjalis orienteeruda. Määratud kuupäeval - koolivaheaja viimasel vabal õhtupoolikul - juba tuttavas onnis, “Kalevipoeg” kaenlas, kambajõmme oodates tunneb Uku end vägagi enesekindlalt.
Ta pole aga osanud arvesse võtta üht tegurit - loomupärast kaootilisust, mille needus saadab suurt osa Nõukogude päritolu tehnikast. Kiirustades on kahe silma vahele jäänud üks oluline pisiasi. Nimelt on mehhanism, mis kasseti pooli vahetab, nigelavõitu. Tühja poolt teise vastu vahetades pöörab makk lindi pahupidi. Uku sulgeb silmad, avab suu... Sõbrad jälgivad õudusega, kuidas ta arusaamatu lalina (“Enimu gnivelu utamhiv’n, ihoket Nialki, Lbeakan ielnihut. Esekeluut! Iuximd’esu Tuluuk ettetlav, ru-kenõke nmiivsit soktlav, Ruk!”) saatel sügavasse lovesse langeb; hõikumisest-raputamisest pole mingit kasu. “Mis nüüd saab?” küsib Toomas nutuselt. Uku avab silmad, mis ei kuulu enam talle, kanaldab taaskehastunud Delfi oraaklina ootamatuid teabepudemeid - ja vastab. (“Viie aasta pärast on siin sõdurite linn... poole aasta pärast leitakse vee alt kiskja keha... kolme kuu pärast tõugatakse must kass troonilt...”). Siis värvub Uku parema silma valge sügavpunaseks ja ninast hakkab jooksma verenire; ta variseb külili. Sõbrad toimetavad teadvusetu meediumi traumapunkti, kus tõsised arstid kogunevad poisi ümber ja lausuvad arusaamatuid sõnu. Ühel hetkel Uku küll toibub, kuid ei mäleta kogu ettevõtmisest midagi - enda teada on ta viimased kaks kuud öösiti rahulikult maganud ning indiaanlasi mängides lihtsalt kõvema vopsu vastu pead saanud.
Keegi ei tuleta kellelegi meelde kihlvedu. Direktor jääb tordiga loopimata. Tõsi, talve hakul jäetakse ühel päeval tunnid ära, kuna juhi juubeli hommikul on kool eest leitud lagastatuna. Õppeasutuse vapp - kännu otsas istuv must kass, aabits käes - on lõhutud, keemiaklass segi pööratud, koridoridesse tühjendatud kaks tosinat tulekustutit. Huligaane ei tabata kunagi.
Toomas jääb detsembris teadmata kadunuks. Veebruaris leiavad kalastajad ta peata laiba linna lähedalt järvest.
Kui Uku viie aasta pärast kooli lõpetab, on võsa ja tiikide asemele, kus kunagi sõda mängimas ja triitoneid püüdmas käidi, kerkinud uus, valdavalt venekeelne elamurajoon.
Ukule - väljaspool tavalist tegelikkusetunnelit seisvale Ukule - meenub kõik. Ta teab, kes ta on. Uku suleb silmad... ja avab Silma.
* * *
Pidev tõusmine muutub vaatepunkti vahetudes langemiseks. Lingukivina kihutab Uku tagasi kokkuleppelise tegelikkuse, neljamõõtmelise aegruumi suunas: see suveõhtu, see rannaäärne tee, see tolmune UAZ-469, see väsinud keha. Hetkeline paanika (Kumb? Kumb keha?!) vaibub. Ta on tagasi.
“...ja sa saad ise ka aru, et just nimelt sinu lukustatud mälestuste lahtimuukimiseks ei sobi ükski muu meetod. Kuidas sa end tunned?”
Uku liigutas ettevaatlikult - tardumus oli kadunud. Ta vaatas Juhanile pingsalt silma... ja kohtas seal tõesti vaid murelikku huvi. “Hästi, tänan küsimast,” pomises ta kuival keelel, neelatas siis ja jätkas juba selgemalt. “Ma tean nüüd, kes mina olen. Või mida ma arvan end olevat. Aga kes oled sina?”
“Praegu piisab, kui usud, et oleme sama asja eest väljas. Kõik muud vastused on tegelikult sinus endas olemas,” kinnitas Juks. “Ütle sina mulle. Ütle, kes sina oled.”
Uku Tuul muigas, nagu muigas kunagi maailma esimene amaan. Läbi aastatuhandete ja üle rahvaste saatuse kootud vastuhakumuster oli valmis, kangasteljed käeulatuses. “Ma olen lukk, võti ja uks üheskoos,” lausus ta kõminal. “Ma olen esimene küsimus ja viimane vastus. Ma olen kild hologrammist, milles peegeldub kogu tegelikkus. Ma olen hääl, mis kostab ühe käega plaksutades. Ma olen biorobotite lunastaja, tabamatu tõuk meie orjastajate reaalsusmaatriksis. Ma olen Demiurg - aeg ruumis ja ruum ajas, igavene liikumine ja paigalseis, yin ja yang. Ma olen isa, poeg ja püha vaim - programmeerija, arvuti ja lähtekood. Mina olen "Necronomicon".”
“Seda ma tahtsingi kuulda,” ohkas Juks kergendunult. “Nüüd oled sa valmis kuulma järgmist ohtlikku tõde. Mina olen ka.”
Maastikuauto oli märkamatult peatunud tuttava hoone ees. Uku vahtis juhmistunult Loigro baari ja selle ees seisvaid tuttavaid kujusid. Et vana Juhan on tema enda eakam ja kogenum kehastus, oli Uku vaistnud kohe, kui algas transtsendentaalne seiklus (või juba varem - siis, kui sa ta hääle ära tundsid? küsis ürgseimast ajusopist alati üleolev lülijalgne kommentaator dramaatilisel kidinal), see ei olnudki eriti üllatav. Rabas hoopis muu. Trahteri ees, kalasilmse Üllari kõrval seisis naeratav Inna, kes oli samal ajal ka Siiri. Ja kui õigesti vaadata, oli ta samal ajal ka jumalanna Inanna ja tiivuline valge madu.
“Tere tulemast tagasi koju,” laususid nad kooris.
* * *
Tsathoggua kujundlik äratuskell - üheksamõõtmeline loits, mis andis endast märku siis, kui muutus selle kvantolek ja murdus sirgjooneline vektor (see tähendab, kui seda märkas mõistuslik olend) - tõi “tirisedes” kuuldavale “heli”, mis meie väärituile, surelikele kõrvadele oleks mõjunud põrmustavamalt kui tuhat Jeeriku pasunat.
Seega oli hea, et ükski inimene seda kuulma ei juhtunud - Tsathoggua puhkepaik, igipimendatud N’kai, asus inimeste maailmast üheainsa kvargivõnke kaugusel, mis oli aga seni osutunud täiesti piisavalt ületamatuks müüriks. Iidne Põhja Konn keeras kujundlikku külge (Iraanis hävitas maavärin Bami linna, 40 000 inimest hukkus kisendades), avas hetkeks ühe kujundliku silma (uppus parvlaev "Ultima Thule", ligi tuhat jäi merevoogudesse), haigutas (Sumatra-Andamani veealune maavärin kustutas veerand miljonit eluküünalt Aasia tsunamis, rikkudes kogu maailma jõulud), limpsas läbi une keelt nagu maasikatega maiustav laps ja vajutas kujundlikku vaigistusnuppu. (Oma isandale mõõtmatult lähemal kui meie, ent praktilises mõttes ikkagi kättesaamatus kauguses, teisel pool kvarki ja leptonit, keerles lõksujäänud Miski igaveses silmuses, pildudes kasutuid needuseid, õgides iseenda saba ja oodates käskija järgmist ärkamist - või seda, et mõni saamatu algaja okultist talle nime, kuju ja teovõime omistaks...) Veel paar kujundlikku tunnikest tukkuda... Just äsja oli alanud eriti valuline ja ootamatult põnev unenägu, mida Tsathoggua ei soovinud pooleli jätta. Veel paar tunnikest ebareaalseid naudinguid. Tõeline hommikueine, kui see kord saabub, saab olema vägev! Tsathoggua neelatas sülge (lennukid tormasid pilvelõhkujaisse; paganad ja usklikud lõõmasid samades leekides) ning uinus uuesti (septembrirünnakus Pentagoni südamesse sihitud hõbenool läks napilt mööda).
* * *
“...ei oska öelda, kuhu uurimislaev HPL-23 tegelikult kadus. Side alusega katkes ootamatult. Päästetöötajatel on seni õnnestunud leida üksainus surnukeha. Nord Skream AG töötaja, Rootsi geofüüsik Knut Forlämning (32) ei uppunud, kuna teda hoidis pinnal päästevest, kuid suri tõenäoliselt alajahtumisse. Ei Nord Skreami juhtkond ega ühegi Läänemere-äärse riigi valitsuste esindajad pole seletamatut juhtumit kommenteerinud.” Juks ohkas ja pani lehe käest. “Uku, kas sul on igav?”
Uku tähelepanu oli silmnähtavalt hajumas. Inna/Siiri pilkudega lauatennist mängida oli küll huvitav, ent Sumeri jumalanna kuuhõbejat põrnitsust ja valge mao kõikenägevat elundit ta natuke pelgas. Värskelt omandatud nõidurivõimete treenimise vajadus ei andnud aga karta ega häbeneda; niisiis pilgutas ta kordamööda ja korraga kõiki enda silmi. Ainult kolmanda silmaga vaadates oli näha valge madu ja natuke udusem Inanna; silmapilk hiljem oli esiplaanil aga Inanna ja valge madu fookusest väljas. Ainult lihalikul pilgul - parema ja vasema silmaga vaadates - polnud näha üldse kedagi. Kolmas ja vasem silm andsid tulemuseks tõmmu ja kelmikalt naeratava Inna, kolmas ja parem silm ujedalt piiluva blondi Siiri. Vaikimisi - kõik silmad pärani valla - nägi taevaliku olendi avataarade sulam aga välja nagu üsna veidra hübriidtulnuka viirastus... Arusaadav, miks Ukul oli raskusi pealtnäha asjassepuutumatu artikli sisu jälgimisega.
“Ei, ma kuulan küll,” õiendas ta. “Aga mis seos on neil uppunud rootslastel teie tegevusega?”
“Meie tegevusega, Uku,” naeratas naiselukas üle laua. “Sa oled sellega sama lahutamatult seotud nagu me kõik. Olid seotud juba enne sündi ja jääd seotuks pärast surma. Lohutagu sind teadmine, et kaalul on kogu inimsoo vabadus. Kaotada pole midagi, võita aga kõik.” Ukule meenus, et nii Inna kui Siiri on osavad egokõditajad. (“Kuidas ma küll piltmõistatust varem kokku ei pannud?” mõtles Uku endiselt veidi juhmistunult - ja nentis siis resigneerunult, et see polnud lihtsalt võimalik. Ta ei saanud ju aimata, et mingi mõistatus üldse olemas on! Ka kõige kaunim neist on madu, tsiteeris kommentaator taamal elutargalt pühakirja.)
Abi otsides pöördus Uku ihtüoandroid Üllari poole. Loigro kõrtsi - või interplanaarse vabastusarmee Põhjala erigrupi peakorteri - aknast kiiskavas hommikuvalguses olid lõpused natuke paista, ehkki põlle ja kottis dressipüksid paramilitaarse vormi, rammusa murraku laitmatu kantseliidi vastu vahetanud Üllar hoidis pead enamasti õlgade vahel. Kalasilmi varjasid päikeseprillid. “Millega meie õigupoolest tegeleme?” uuris Uku. “Kas me allume sõjaväeluurele?”
“Mitte päriselt,” tunnistas Üllar, tõstis käed kuklale ja puuris läbi tumendatud klaaside tahmast lage. “Me oleme sisuliselt põrandaalune okultistlik löögirühm, mille struktuur, alluvusjärjestus ja rahastamise üksikasjad ilmselgetel põhjustel mõnevõrra erinevad traditsioonilisest sõjaväelisest subordinatsioonist. Hetkel kanaldan käsklusi mina, aga see võib muutida juba järgmise seansi ajal. Kõigi asjaosaliste ning kogu organisatsiooni turvalisuse tagamise huvides ei avaldata grupivälist struktuuri ühelegi liikmele, kuni see pole otseselt vajalik. Nii on kindlam.” Et nimetatud teadmised esialgu Ukule vajalikud pole, oli ütlematagi selge.
“Kuidas ma tean, et teie pöörane versioon tegelikkusest on õigem kui see, millesse ma enne pimesi uskusin?” nõudis Uku, ehkki aimas vastust. “Kust ma tean, et ma pole ikka veel teie salakeeduse mõju all ja ei näe seda kõike ulmaunes?”
“Ei teagi,” muigas Juhan. “Ainus, mida sa uskuda saad, on sinu vaist. Kui sa õigesti küsid, on vastused sinus endas olemas. Mäletad ju küll - “mina olen võti ja lukk ja uks”...”
Uku pööras kolmanda silma enda sisemusse ja otsis vastust. “Saan aru,” lausus ta aeglaselt kõlatul häälel. “Süütud teadlased pidid surema, sest sattusid kogemata peale Tsathoggua äratusloitsu manifestatsioonile, milleks oli meie neljamõõtmelises konsensus-reaalsuses hiiglaslik ürgne Värav, pääs Iidsete kodadesse, maailmakõiksuse algjõu lätetele - ning kosmilisse andmeside-võrku. Kui nad oleksid ellu jäänud, oleks kriitiline olekuvektor murdunud ning Tsathoggua ja tema järel kõik uinuvad Iidsed ärganud. Alanud oleks inimkonna ajaloo kohutavaim ajajärk - kohutavaim ja viimane.” Uku avas ihusilmad. “Aga kes või mis nad tappis? Kas mina?”
“Meie kõik, kaasa arvatud sina,” tunnistas Üllar. “Võib-olla kogu inimkond, alates esimesest valgustunust. Sinu anamnees ning Iidsete reaalsusmaatriksi koodi, niinimetatud "Necronomiconi" ärkamine sinus nihutas tegelikkust sellisel moel, et taevakehad ei joondunud enam päris nii, nagu vaja. Katastroofid, mida oli tarvis pooluinuva Tsathoggua vaigistamiseks ja lepitamiseks, tekitasid meie planeedi liikumises, konsensus-tegelikkuse projektsioonides või mõlemas korraga tillukesi ebakorrapärasusi, mis kajastusid ja võimendusid tähekaardil. Ettemääratud julma ajalugu on nihutatud, võib-olla aasta võrra, võib-olla sajandeid - me ei tea veel. Selle väljaarvutamisel läheb kindlasti vaja sinu abi. Aga inimkond on sel moel - ja sinu kaudu - kättesaadavaks muutunud teadmiste abil viimaks vaba kirjutama uut tegelikkust, uut ajalugu, vaba võitlema saatusega veel ühe päeva, aasta, sajandi... Sa ei saa ometi tõsimeeli küsida, kas need surmad, milles vallandunud energia valikuline juhtimine oli vajalik sellise eesmärgi saavutamiseks - elud, mis oleks võetud igal juhul, kuid meie sekkumiseta juba täiesti mõttetult raisatud, ainuüksi verejanuliste isandate isu rahuldamiseks hävitatud - olid selleks liiga kõrge hind?”
“Ära targuta,” sekkus vana Juhan kähedal häälel. Ta palged olid tuhakarva, pilk väsinud. “Sa tead, et vajadus seda küsimust esitada on ainus, mis meid meie orjastajatest eristab. Anna inimesele aega vastus ise välja mõelda.”
Järgnenud hiilivas, omamehelikus vaikuses pööras Uku kolmanda silma pilgu üles ja vaatas tagasi, nähes hetkeks kogu universumi võimalikkuste ja seoste võrku enda ees ja all avanemas - selle sees punast niiti, sügavast minevikust kaugesse tulevikku ulatuvate sündmuste põlvkonnalülidega ühendatud ahelat, mis viis inimsuse võidu, tõelise vabaduse ja parima võimaliku tegelikkuseni - ning selle ümber ikka ja jälle, temaga koos ühest kehastusest järgmisse vonklemas Inna-Inanna-Siiri madujat elujoont, igavest lubadust, mis ootas igavest täitmist. Kui ta vaid suudab seda kujutluspilti säilitada ja toita, suudab tegelikkust jätkuvalt oma tahtele allutada... Siis on vastus kõhklematu.
“Ma usun, et mäng on küünlaid väärt,” lausus Uku ühe minuti ja seitsmeteist sekundi pärast.
Rannas laksusid lained merele, kiljusid kajakad tuultele tema nime.
November 2006 - jaanuar 2008, Tallinn.