Tõlkinud Silver Sära
Palju aastaid tagasi, kui ma olin teel Hongkongist New Yorki, veetsin ma nädala San Franciscos. Mu viimatisest külaskäigust sellesse linna oli möödunud palju aega ja minu Ida-seikluste ajal oli see kasvanud rohkem, kui ma oodata oskasin. Ma olin rikas ja võisin endale lubada mu enda kodumaa taaskülastust, et uuendada sõprust nende noorpõlvekaaslastega, kes veel elus olid ja suhtusid minusse endise sümpaatiaga. Mu kõige suuremad lootused olid seotud Mohun Dampieriga, vana koolivennaga, kellega olin pidanud katkendlikku, ent ammu soikunud kirjavahetust - nagu ikka juhtub meestevahelise kirjavahetusega. Võib-olla olete tähele pannud, et vastumeelsus kirjutada kirja pelgalt viisakusest võrdub sinu ja kirja saaja vahelise kauguse ruuduga. See on raudne reegel.
Ma mäletasin Dampieri kui teadlase kalduvustega kena, noort ja tugevat meest, kes tundis vastumeelsust töö suhtes, silmatorkavat ükskõiksust maiste asjade vastu, sealhulgas jõukuse vastu, ehkki oli pärinud ise piisava varanduse ega pidanud seetõttu puudust tundma. Ma arvan, et tema perekonnas, mis oli üks riigi vanimaid ja aristokraatlikumaid, oli uhkuse asi, et ükski selle liige polnud kunagi ajanud äri, tegelenud poliitikaga ega muul moel silma paistnud. Mohun oli mõnevõrra sentimentaalne mees ja temas leidus märkimisväärsel hulgal ebausku, mistõttu uuris ta mitmesuguseid okultseid teemasid, ehkki tema terve, kaine mõistus kaitses teda fanaatiliste ning ohtlike uskumuste eest. Ta tegi julgeid avastusretki võimatuse maailma, ilma et oleks kaotanud sidet osaliselt läbiuuritud ja kaardistatud piirkonnaga, mida meile meeldib nimetada teadmiseks.
Õhtu, mil ma talle külla läksin, oli tormine. Californias oli talv ja lakkamatu vihm piitsutas inimtühje tänavaid või ründas uskumatu raevuga majasid, kui kohatine tuulehoog vihmavalingut edasi kandis. Troskajuhil oli mere lähedal asuvas hõredalt asustatud eeslinnas õige koha leidmisega tõsiseid raskusi. Üsna inetu maja seisis keset krunti, kus - nii palju, kui ma hämaruses otsustada võisin - ei kasvanud ei lilli ega rohtu. Kolm või neli piinava tormis käes väänlevat ja oigavat puud näisid üritavat ebameeldivast ümbrusest põgeneda ning leida ookeanilainetes paremat kasvukohta. Maja oli kahekorruseline tellistest hoone, mille ühte nurka oli ehitatud korruse võrra kõrgem torn. Torniaken oli ainuke, kust paistis valgust. Miski selle koha välimuses tõi mu ihule kananaha, ehkki sellele võis kaasa aidata ka mööda mu selga alla voolav vihmanire, kui ma ukse poole varju alla kiirustasin.
Vastuseks mu kirjale, kus teatasin talle soovist läbi astuda, oli Dampier kirjutanud: „Ära kella helista - tee uks lahti ja tule üles.” Nii ma tegingi. Treppi valgustas teise korruse kohal üksainus nõrk gaasilamp. Mul õnnestus ilma kukkumata üles jõuda ja ma avasin ukse, mis viis torni nelinurksesse valgustatud tuppa. Hommikumantlis ja sussides Dampier astus mulle vastu ja tervitas mind sõbralikult, ning kui mu peast oli läbi lipsanud mõte, et tervitus oleks olnud sobilikum juba välisuksel, siis ainult üks pilk mu vanale koolivennale hajutas kõik kahtlused tema võimaliku ebasõbralikkuse suhtes.
Ta polnud endine. Ehkki ta oli vaevalt üle keskea, oli ta halliks läinud ning silmanähtavalt küürus. Ta kehaehitus oli luider ning nurgeline, näol sügavad kortsud, nahk surnukahvatu, ilma vähimagi värvivarjundita. Tema ebaloomulikult suurtes silmades säras peaaegu õudustäratav leek.
Ta pani mu istuma, pakkus sigarit ja kinnitas tõsiselt ning siiralt, et tal on suur rõõm mind taas näha. Siis vestlesime veidi tähtsusetutel teemadel, kuid temaga toimunud muutusi vaadates valdas mind kogu selle aja melanhoolne nukrus. Ta näis sellest aru saavat, sest korraga ütles ta üsna rõõmsalt naeratades: „Ma valmistasin sulle pettumuse - non sum qualis eram.”
Ma ei teadnud, mida vastata, kui suutsin siiski öelda: „Tegelikult ei oska ma midagi arvata: su ladina keel on küll endine.”
Ta nägu valgustas taas naeratus. „Ei,” ütles ta, „surnud keelena muutub see üha konarlikumaks. Kuid ole kannatlik ja oota: seal, kuhu ma teel olen, on ehk mõni parem keel. Kas sa tahaksid selles keeles sõnumit saada?”
Kõnelemise ajal kadus naeratus ta näolt ja lõpetades vaatas mulle silma sisse niisuguse tõsidusega, mis mind lausa häiris. Ja siiski ei tahtnud ma tema meeloluga kaasa minna ega näidata talle, kui sügavalt tema surmaootus mind mõjutas.
„Ma kujutan ette, et läheb veel kaua aega,” ütlesin, „kui inimkõne enam meie vajadusi ei rahulda ja kui need vajadused koos rahuldamisvõimalustega minevikku kaovad.”
Ta ei vastanud ja ka mina vaikisin, sest vestlus oli võtnud masendava pöörde ning ma ei teadnud, kuidas seda veidi vastuvõetavamale teemale suunata. Ühtäkki, kui tormihood hetkeks vaibusid ja eelneva lärmi taustal vaikus lausa ehmatav tundus, kuulsin kerget koputust, mis näis kostvat minu tooli taga asuva seina tagant. See heli oli selline, mida võis tekitada inimese käsi, aga mitte taoline, mis meenutas koputust uksele ja nõuaks sisselaskmist, vaid - nagu mulle tundus - pigem kokkulepitud signaali, teadaandmist, et keegi viibib kõrvaltoas. Ma arvan, et enamikul meist on taolisi kogemusi rohkem, kui me rääkida tahaksime. Ma heitsin pilgu Dampierile. Kui mu pilgus oli kerget lõbusust, siis tema seda ei märganud. Ta näis mu kohalolu üldse unustanud olevat ja vahtis mu seljatagust seina taolisel ilmel, millele ma ei osanud mingit nime anda, ehkki mu mälestus sellest on praegu sama elav kui tookord. Olukord oli ebamugav; ma tõusin, et lahkuda. Selle peale näis ta taas end kokku võtvat.
„Palun istu,” ütles ta. „See pole midagi - seal pole mitte kedagi.”
Ent koputus kordus, samasuguse õrna ja aeglase järjekindlusega nagu varemgi.
„Anna andeks,” ütlesin, „aeg on hiline. Kas ma võin homme läbi astuda?”
Ta naeratas, mulle tundus, et veidi mehhaaniliselt. „See on sinust väga delikaatne,” ütles ta, „aga täiesti tarbetu. Tõesõna, see on ainuke tuba tornis ja seal pole kedagi. Vähemalt…” Ta jättis lause lõpetamata, tõusis ja lükkas lahti akna, ainukese avause seinas, mille tagant heli näis kostvat. „Vaata ise.”
Teadmata, mida muud võiksin teha, astusin tema juurde akna ette ja vaatasin välja. Veidi kaugemal asuv tänavalamp andis läbi taas oavarrest valava tumeda vihma piisavalt valgust, et oleks täiesti selge - „seal pole mitte kedagi”. Tegelikult oli näha vaid paljas torni kivisein.
Dampier sulges akna ja viibanud mu tooli poole, istus isegi.
See intsident polnud iseenesest eriti müstiline; ent ükskõik milline kümnetest seletustest oli võimalik (ehkki ma pole osanud ühtegi neist välja mõelda), jättis see minusse kummalise tunde, eriti vist seetõttu, et mu sõber püüdis mind tungivalt veenda ja see asjaolu andis juhtunule teatava tähtsuse ning tähendusrikkuse. Ta oli tõestanud, et seina taga ei ole kedagi, kuid tegelikult sütitas hoopis uudishimu; ja ta ei pakkunud ise ühtegi selgitust. Tema vaikimine ärritas mind ja ma solvusin veidi.
„Mu hea sõber,” ütlesin, ma kardan, et mõnevõrra irooniliselt, „ma ei soovi seada kahtluse alla sinu õigust varjata nii palju vaime, kui sa oma arusaamadega sõpruse kohta vajalikuks pead. See pole minu asi. Aga olles tavaline praktiline inimene ja tegeledes peamiselt maiste asjadega, ei ole vaimud minu hingerahu ja mugavust silmas pidades mulle vajalikud. Ma lähen nüüd hotelli, kus teised külalised on ikka veel lihast ja verest.”
See polnud viisakas kõne, ent mu kaaslane ei näidanud välja vähimatki solvumist. „Ole nii kena ja jää siia,” ütles ta. „Ma olen tänulik, kui sa jääd. Seda, mida sa kuulsid, olen ma enda teada kuulnud ka kaks korda varem. Nüüd MA TEAN, et see pole ettekujutus. See tähendab mulle palju - rohkem, kui sa arvata oskad. Võta veel üks sigar ja varu rohkesti kannatust, kuni ma sulle selle loo ära räägin.”
Vihm sadas nüüd ühtlasemalt, see oli vaikne monotoonne sabin, mida vaid harva rikkusid tuulehoos painduvate puuokste ootamatud tõmblused. Öö oli kätte jõudnud, kuid kaastunne ja uudishimu tegid minust mu sõbra monoloogi - mida ma ei katkestanud algusest lõpuni ainsagi sõnaga - andunud kuulaja.
„Kümme aastat tagasi,” ütles ta, „elasin ma linna teises otsas, mida me nimetame Rincon Hilliks, ühe ridamaja esimesel korrusel. Kunagi oli see San Francisco parim kvartal, kuid oli siis hooletusse jäetud, osaliselt seetõttu, et selle arhitektuuri primitiivne iseloom ei sobinud enam kokku jõukate elanike maitse-eelistustega, ja osaliselt seetõttu, et teatavad juurdeehitused olid olnud katastroofiliste tagajärgedega. Majarida, kus elasin mina, asus tänavast veidi eemal, ja igal boksil oli oma tilluke aiake, mida eraldas naabrite omast madal raudaed ja mida poolitas matemaatilise täpsusega väravast ukseni kulgev kruusarada.
Ühel hommikul, kui ma majast välja astusin, märkasin ma noort tüdrukut, kes sisenes vasakule jäävasse aeda. Oli juunikuu, ilm oli soe ja tüdruk kandis kerget valget kleiti. Ta seljal rippus rohkete lillede ja tolleaegse moe kohaselt kaunite lintidega ehitud lai õlgkübar. Mu pilk ei püsinud ta suurepärasel, ent lihtsal riietusel pikalt, sest keegi poleks suutnud vaadata ta nägu ja mõelda samal ajal millelegi maisele. Ära karda, ma ei hakka seda kirjeldamisega labastama; see oli erakordselt kaunis. Selles Jumaliku Kunstniku loodud veatus armsas elavas pildis oli kätketud kõik, mida olin eales näinud või millest unistanud. See liigutas mind nii sügavalt, et mõtlemata selle teo kohatusele, paljastasin endalegi märkamatult pea nagu vaga katoliiklane või hästikasvatatud protestant Õndsa Neitsi kuju ees. Neiu ei pahandanud, vaid vaatas mind oma kaunite tumeda silmadega - see pilk lõi mul hinge kinni - ja astus muul moel mu liigutusele reageerimata majja sisse. Hetke jooksul seisin ma paigaletardunult, müts käes, valusalt teadlik oma ebaviisakast käitumisest, ent ikkagi niivõrd vallatud sellest tundest, mille tekitas see võrratult kaunis nägemus, et mu süütunne polnud nii tugev, kui oleks pidanud. Siis läksin ma oma teed, jättes südame ukselävele. Asjade loomuliku käigu korral poleks ma tõenäoliselt enne pimedat tagasi tulnud, kuid juba varajasel õhtupoolikul olin taas oma aiakeses ja teesklesin huvi väheste mõttetute lillede vastu, mida ma polnud varem tähelegi pannud. Mu lootus oli asjatu, ta ei ilmunud välja.
Rahutule ööle järgnes päev täis lootusi ning pettumust, kuid ülejärgmisel päeval, kui ma ümbruskonna tänavatel sihitult ringi uitasin, nägin ma teda. Loomulikult ei korranud ma oma rumalat mütsihaaramist ega söandanud teda isegi pikemalt vaadata, et näidata erilist huvi ta vastu. Ent mu süda peksis peaaegu kuuldavalt. Ma värisesin ja punastasin, kui ta suured tumedad silmad minul peatusid ja ma nägin ta pilgus ilmselget äratundmist, milles puudus vähimgi koketeerimine või pealetükkivus.
Ma ei väsita sind üksikasjadega. Ma kohtusin tütarlapsega hiljem veel palju kordi, kuid ei kõnetanud teda kunagi ega püüdnud mingil moel ta tähelepanu võita. Ka ei võtnud ma midagi ette, et temaga tuttavaks saada. Võib-olla pole mu ülimat pingutust nõudnud enesesalgamine sulle lõpuni mõistetav. On tõsi, et olin kõrvuni armunud, ent kes suudaks üle saada oma harjunud mõtteviisist või käituda loomuvastaselt?
Ma olin see, keda mõned rumalad inimesed armastavad nimetada ja teised, veel rumalamad armastavad, et neid nimetataks - aristokraat. Ja hoolimata tema ilust, võluvast olekust ja armsusest polnud tüdruk minu klassist. Ma olin teada saanud ta nime - mida pole vaja praegu välja öelda -, kuulnud üht-teist tema perekonna kohta. Ta oli orb ja elas ülalpeetavana ühe uskumatult paksu naise üürimajas - see oli ta tädi. Minu sissetulek oli väike ja mul puudusid anded abieluks; selleks on vist tõesti vaja andekust. Abielulised sidemed selle perekonnaga oleksid määranud mu elama nende elustiili järgi ning mul oleks tulnud loobuda oma raamatutest ja uurimustest. Ja sotsiaalses mõttes oleksin langenud lihtrahva hulka. Selliseid mõttekäike on lihtne maha teha ja ma ei soovigi end kaitsta. Olgu siis kohtuotsus minu vastu, kuid õiglases kohtuprotsessis peaksid sugupõlvede kaupa kõik mu esivanemad olema samuti kohtupingis ja mul peaks olema võimalus range karistus edasi kaevata, viidates vastuvaidlematule suguvõsatraditsioonile. Mu soontes voolav veri lausa karjus sellise ühenduse vastu. Lühidalt öeldes, mu maitsed, harjumused, instinkt, see vähene mõistus, mis mul armumise järel alles oli - kõik võitlesid selle vastu. Veelgi enam, ma olin parandamatu sentimentalist ja leidsin ebaisikulises ning vaimses suhtes teatavat õrna veetlust, mille tutvus oleks labastanud ja abielu kindlasti hävitanud. Mitte ükski naine, kinnitasin ma endale, ei ole selline, nagu see armas olevus välja paistab. Miks peaksin end ise unest äratama?
Kõik need mõtted ja tunded dikteerisid mulle sündmuste edasise käigu. Au, uhkus, mõistlikkus, mu ideaalide hoidmine - kõik need ütlesid mulle, et peaksin lahkuma, ent selleks olin ma liiga nõrk. Ülim, milleks ma kogu tahtejõudu kokku võttes võimeline olin, oli lõpetada kohtumised tüdrukuga, ja seda ma ka tegin. Ma vältisin isegi võimalikke kokkusaamisi aias, lahkudes korterist ainult siis, kui teadsin, et ta on läinud muusikatundi, ja pöördudes tagasi alles pärast pimeduse saabumist. Ja siiski oli ma kogu aeg nagu transis, andusin kõige lummavatele fantaasiatele ning kogu mu vaimne elu kulges ühes rütmis nende unistustega. Ah, mu sõber, sina, kelle käitumist ühendab mõistusega selge ning loogiline joon, ei või mõista seda rumaluse paradiisi, milles ma elasin.
Ühel õhtul pani kurat mulle pähe mõtte käituda sõnulkirjeldamatu idioodina. Mu jutuka majaperenaise ilmselgelt ettevaatamatu ja eesmärgitu küsitlemise läbi sain ma teada, et noore naise magamistuba külgnes minu omaga ja neid eraldas ainult sein. Ootamatule ja labasele impulsile järele andes koputasin ma kergelt seinale. Loomulikult ei tulnud mingit vastust, ent ma olin kangekaelses tujus ja ma kordasin seda rumalat tegu, taas tulemusteta, kuid mul jätkus siiski sündsusetunnet seejärel loobuda.
Tund aega hiljem, kui ma olin süvenenud oma põrgulikesse uurimustesse, kuulsin ma või arvasin, et kuulsin oma märguandele vastust. Raamatuid põrandale pillates hüppasin ma seina juurde ja nii rahulikult. kui mu pekslev süda lubas, koputasin aeglaselt kolm korda seinale. Seekord oli vastus selgelt ja eksimatult kuulda: üks, kaks, kolm - minu märguande täpne kordus. Rohkem mul midagi välja meelitada ei õnnestunud, kuid selles piisas. Seda oli liigagi palju.
Järgmisel õhtul ja veel paljudel õhtutel see rumal mäng jätkus, kusjuures minule jäi alati „viimane sõna”. Kogu selle aja jooksul olin ma üliõnnelik ja otsekui deliiriumis, kuid vastavalt oma veidrale loomusele jäin ma enesele kindlaks ja vältisin kohtumist temaga. Siis, nagu ma oleksin pidanud isegi arvama, ei vastatud mulle enam. „Ta põlgab,” ütlesin ma endale, „minu tagasihoidlikkust ja soovimatust teha konkreetsemaid lähenemiskatseid.” Ma otsustasin ta üle otsida, saada temaga tuttavaks ja - mis edasi? Ma ei teadnud ega tea ka praegu, mis sellest edasi oleks saada võinud. Ma tean vaid seda, et kulus palju päevi, mil ma üritasin temaga kokku saada, ja kõik oli asjata. Ta oli nüüd nii nähtamatu kui ka kuuldamatu. Ma kondasin tänavatel, kus me olime kohtunud, kuid ta ei tulnud. Ma jälgisin aknast tema majaesist aeda, ent ta ei väljunud majast ega sisenenud sinna. Ma langesin sügavasse masendusse, uskudes, et ta on lahkunud, kuid ei võtnud ette ainsatki sammu, et hajutada oma kahtlusi vesteldes majaperenaisega, keda olin hakanud vältima, sest olin kord rääkinud temaga tüdrukust mitte nii aupaklikult, kui oleksin pidanud sündsaks.
Siis saabus see saatuslik öö. Kurnatuna tunnetemöllust, otsustamatusest ja meeleheitest, olin varakult voodisse heitnud ja magasin sellist und, mis mul sellises seisundis veel võimalik oli. Keset ööd sundis mingi vägi - mingi vaenulik vägi, mis tahtis mu hingerahu lõplikult hävitada - mind silmi avama ja istuli tõusma ning täiesti ärkvel olles kuulatama pingsalt midagi, mille olemasolust mul aimugi polnud. Siis tundus mulle, et kuulsin kerget koputust seinale - tuttava signaali hädist varju. Mõne hetke pärast see kordus: üks, kaks, kolm - mitte valjemini kui enne, kuid see tundus olevat ärevam ning tungivam. Ma pidin juba vastama, kuid Hingerahu Vaenlane sekkus taas jõhkralt mu tegemistesse ja käskis kätte maksta. Tüdruk oli mind kaua ning julmalt ignoreerinud, nüüd oli minu kord teda ignoreerida. Uskumatu väiklus - andku jumal mulle andeks! Ma lebasin hommikuni ärkvel, julgustades oma kangekaelsust kõige häbitumate õigustusega ja - kuulatasin.
Kui ma järgmisel keskhommikul majast välja astusin, kohtasin oma majaperenaist, kes parajasti sisse tuli.
„Tere hommikust, härra Dampier,” ütles ta. „Kas te olete juba uudist kuulnud?”
Ma ütlesin talle, et polnud uudiseid kuulnud; tegelikult andsin mõista, et ma ei tahagi mingeid uudiseid kuulda. Tema ei pannud mu mõistaandmist tähele.
„See puudutab kõrvalmaja haiget noort daami,” vaterdas ta edasi. „Mis! Te ei teadnudki? Aga ta on juba mitu nädalat haige olnud. Ja nüüd…”
Ma peaaegu tormasin talle kallale. „Ja nüüd,” karjatasin ma, „mis nüüd?”
„Ta on surnud.”
Sellega lugu veel ei lõpe. Nagu ma hiljem teada sain, oli pärast nädalapikkust deliiriumi teadvusele tulnud haige palunud - need olid ta viimased sõnad - lükata oma voodi toa vastasseina juurde. Teda hooldanud inimesed arvasid, et see tüdruk sonib ikka veel, ent täitsid siiski ta palve. Ja siis oli õnnetu surmale määratud hing üritanud taastada katkenud sideme - kuldse niidi, mis ühendas tema süütut puhtust pimeda ning jõhkra Isekusega.
Kuidas sain ma olnut heaks teha? Kas on olemas palveid, mida võib lugeda taolistel öödel väljas liikuvate hingede rahustuseks - selliste hingede rahustuseks, mida „puhuvad nähtamatud tuuled” -, öödel, mil tormituul ja pimedus on küllastunud tähendustest ja ennetest, vihjetest minevikule ja ennustustest läheneva hukatuse kohta?
Täna oli kolmas kord. Esimesel korral olin ma väga skeptiline ja tegin vaid loomulike meetoditega kindlaks koputuse iseloomu; teisel korral ma vastasin sellele pärast seda, kui koputus kordus mitu korda, ent vastust ei saanud. Tänane juhtum viib lõpule „fataalse triaadi”, mida on üksikasjalikult selgitanud Parapelius Necromantius. Rohkem pole mul midagi rääkida.”
Kui Dampier oli oma loo lõpetanud, ei osanud ma midagi asjakohast öelda ja talle küsimuste esitamine oleks olnud liigne jultumus. Ma tõusin ja jätsin hüvasti, püüdes näidata osavõtlikkust. Ta võttis selle vastu sõnatu käepigistusega. Samal ööl, koos oma kurbuse ja süümepiinadega, lahkus ta Igaviku teedele.