Otsing

Pisikese rahvakilluna kõdistab eestlaste eneseteadvust ilmselt omajagu asjaolu, kui neid kusagil muu maailma kunstiteoses ära märgitakse. Oleme ju kõik kuulnud Hemingway ütlust iga maailma sadama ja seal leiduva ühe purjus eestlase kohta. Eneseteadvus upitamise programmi käigus on eestlase joobeaste maailma sadamates muidugi maha vaikitud. Aegajalt leiab ka kohalik ajakirjandus mõne teose, kus eestlasi ja Eestit mainitakse: olen lugenud ühest spioonipõnevikust ja siis ka ühest kõrgliteratuursete ambitsioonidega maagilise realismi romaanist. Kindlasti on selliseid veel. Ikka on Eesti mingi

Vaade tuledesäras linnale kahekümnenda korruse kõrguselt tekitas kummaliselt võõristava tunde. Võibolla oli põhjuseks pimedus, võibolla toonitud aknaklaasid, võibolla ümberringi sagivad hästi riietatud ning poolpidulik-poollõbusa näoga inimesed. Ei tea... Sangje Kjab astus sammu karastatud klaasidele lähemale - nii, et kinganinad peaaegu puudutasid läbipaistvat vaheseina, seda sentimeetrist kaitsekihti, mis eraldas teda kuristikust, seal puhuvatest külmadest tuultest ning vahest ka kindlast surmast. Klaasi taga paistsid sirgete joontena tuled, mis järgisid täpselt teede kaari ning moodustasid

Üks lugu keskaegsest Tallinnast Oli 1405 aasta 20. augusti, püha Bernardi päeva hilisõhtu. Tund aega tagasi oli Pühavaimu kiriku kellamees löönud öörahu üheksa valvekella. Tallinnas algas öise vaikuse aeg. Vaid käristiga linnavahti, kes pidi kitsastel pimedatel tänavatel korra ja tulekahjude järele valvama, võidi kuulda aeg-ajalt möödumas. Arhitekt tõstis pea ja kuulatas. Trepilt kostsid tümpsuvad sammud. Seejärel lasi keegi uksekoputil kukkuda. Arhitekt tõusis ja hiilis ukse juurde, valmis ukse avanemisel kas tarduma ja laskma külalist sisse või viskuma talle otsa ja oma teravate kihvadega

Käesoleva aasta eesti ulmekirjanduse peasündmus on ilmselt romaanivõistlusel 3. koha saanud Meelis Friedenthali "Kuldse aja" ilmumine. Meelis Friedenthali seni võrdlemisi kesisest loomigust moodustab Kronose/dotsentide sari suure osa. Sinna kuuluvad kaks 2000. ja 2001. aastal ilmunud pikemat teksti ning seni lugejatele vaid põgusate pilguheitude kaudu tuttava ängmaailma 2004. aastal romaaniks vormistatud kujutus. Ulmekirjanduse võtmes asub romaan üsna ühel pulgal P. C. Jersildi "Elus hingega" - teoses on piisavalt kõiksugust teadusulme butafooriat, et seda ulmeks pidada, kuid samas on selle

1431 aasta 16 septembril, püha Korneliuse päeval, peeti Tallinnas iseäralikku matusetalitust. Maeti Tallinna kauaaegset linnatimukat Henrikut. Tavakohaselt sängitati timukad küll surnuaia müüri taha, sest enesetapjate ning timukate maised jäänused ei tohtinud rüvetada pühitsetud mulda, ent seekord tehti teisiti. Püha Barbara kabeli tagant lammutati lahti kalmistu müür ning timukas Henrik maeti otse selle alla, võimalikult lähedale pühale maale. Linn tahtis näidata, et tal on veel meeles, kuidas ligi 40 aastat tagasi Henrik linna päästis. Tal oli siis õlul 30 aasta ringis, kui linna tuli katk -

Üks jõululugu keskaegsest Tallinnast Laual küünal särab ja kuusk on ehteid täis. Jõulud ei lõpe ära, see mõte mul peast läbi käis. Lumememm nukrutseb hoovil, ta märkab veel küünalde sära. Las täituda nüüd minu soovil, et jõulud ei lõpe ära. Ei helgi enam midagi mu ees ja kadunud küünalde sära. Kuid tean, et minu südame sees jõulud ei lõpe ära. Katariina Ratasepp, 9-aaastane 1423. aasta jõuluõhtul istusid kaks tüdrukut - heledapäine, tõsine ja otsekui altkulmu maailma uuriv Katariina ning tumedapäine, särtsakas ja sädelev Ursula - käed kombekalt sülle pandud, laia tammise laua ääres ning

Minu vanatädi suri sel varakevadel. Ta oli juba väga vana, ligi kaheksakümnene ning ma arvan, et see oli suureks kergenduseks paljudele, eelkõige temale endale. Üksinda, suguvõsa poolt praktiliselt unustatuna vanadekodus oma viimaseid päevi õhtusse veeretades oli ta objektiivse reaalsuse lõplikult subjektiivse vastu vahetanud. Tema matused toimusid juba nädala, testamendi ettelugemine kahe nädala pärast. Mina olin ka sinna palutud. Alguses ei tahtnud ma minna. Kuigi minu läbisaamine vanatädiga oli alati olnud päris hea, ei lootnud ma midagi pärida ja tegelikult ei tahtnudki. Samuti ei soovinud

Vihmapiisad esiklaasil. Millegipärast on mu mällu söövitunud just need vihmapiisad auto esiklaasil. Vihma oli just hakanud sadama ja ma sirutasin sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu maanteel oli mulle üdini tuttav, seda teed olin lugematu arv kordi sõitnud. Vastu tulev sõidukite vool, ees suur ja aeglane veomasin, ei pannud mind ka üllatuma. Suurte ja aeglaste veoautode sohvrid pole kunagi hiilanud oskusega endast kiiremaid mööda lasta. Õnneks polnud Tartu poole minejaid kuigi palju ja mul oli pikka aega olnud ees tühi tee mida mööda oli lausa lust sõita lubatud

Surm: Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi. Tallinna Surmatants Bernt Notke 15. saj lõpp Sellel rahulikul 1398. aasta 10 juuni, püha Margareta päeva hommikul, mil keegi ei osanud veel aimatagi, millised sündmused saavad tol päeval sündima, olid paljud Tallinna linnakodanikud Roosiaeda jalutama tulnud. Puhaste, siledakskammitutena patseerisid nad Roosiaiast kaile ja tagasi