Otsing

Kirjandus ja kirjastamine on ajuti otsekui Uue Maailma anastamine. Enamjaolt käib rajamaa hõlvamine (turu laiendamine) suhteliselt rahulikult, kuid teinekord esineb ka tõelist kullapalavikku. Moodsam lasteulme on pärast Potterit just selline kirjanduslik Klondike, kuhu kõik rüsinal tormavad, kuid vaid vähesed oma rikkuse leiavad. Lasteulme pole ju miski eriti uus avastus, piisab kui meenutada kasvõi Robert A. Heinleini sedasorti romaane... või siis Ursula K. Le Guini Meremaa sarja. Eks kirjastajad taha samuti turgu juba varakult sisse söötma hakata ning sestap on lasteulmet (vähemasti inglise

Olime kodust juba üsna kaugele jõudnud ning arvasin, et aitab küll. Oli õige aeg teha väike peatus, kaevata rattalenksu küljes tolknev plekkkarp vihmausse täis, puhata veidi ning siis edasi sõita. Keerasin ratta külavaheteelt paremale, vuristasin vaba käiguga nii kaugele, kui see läbi niitmata heina võimalik oli ning peatusin just metsa ääres, esimese suurema puu kõrval. Tagant kostus ähkimist. Undamise saatel pedaalis läbi heina minu poole Hahti, mu noorem vend. Ta tegi veel viimase pikka änn- änni, pidurdas järsult, kukkus siis efektse kaapeka käigus mu ette küljeli ja libises mööda

Käesolevas "Algernoni" numbris avaldatakse teise ajakirja poolt korraldatud temaatilise jutuvõistluse edetabel koos töödega. Mul on selle üle väga hea meel. Indrek Hargla mõttest eelmisel sügisel on vaikselt välja kasvanud üritus, millest näib olevat hea meel nii kirjutajatel kui lugejatel ja mis käib suurepäraselt kokku "Algernoni" ideega pakkuda vähem kogenud autoritele avaldamisruumi ning võimalust tutvuda lugejate arvamusega. Ma loodan, et vaikselt on alus pandud uuele traditsioonile. Kaks korda aastas, suvise ja talvise pööripäeva kandis näib olevat õige sagedus taolise ettevõtmise

Lugu avaldatakse "Marduses".

?Tee, et sa kaod, uss!? ?Kuradi sohilaps!? ?Nõid!? ?Mine tagasi huntide juurde, kust sa tulnud oled!? Põlastavatest hüüetest tagaaetuna jooksin lõkke äärest ära metsa, nägu katmas pisarad. Nad ajasid mu minema. Minul ei olnud kohta nende seas. Jooksin järjest sügavamale, põgenedes iseenda maiste deemonite eest. Puuoksad kriipisid mu paljaid jalgu, nägu ja käsivarsi, kuid see ei seganud mind. Õhus rippus hingemattev rebestatud naha lõhn. Ma jooksin nagu tagaaetud loom surmahirmus, proovides end asjatult metsas ära eksitada. Nad ajasid mu ära suve suurimalt pidustuselt. Ainukeselt pidustuselt

Kõige värskem kommunikeerumis- ja suhtluskäsitlus soovitas istuda lihtsalt maalähedases ringis toolidel, nii et ?aur? kaduma ei läheks, nii et emotsioonid jääksid ringlusse. Mingit lauda ei lubatud keskele seada, see oleks lõhkunud ruumi tekkinud maailma kaheks, üla- ja alaosaks. Kuid inimene on tervik! Ei ole alaosaelu ja ülaosaelu. On elu. Nojah, nii rääkis igal juhul meie direktor. Otse minu vastu oli istuma sattunud muhu seeliku ja tanuga naine kultuuriosakonnast. Teadsin teda põgusalt, olin isegi vist paar korda trepikojas teretanud. ?Vaba mõtlemine, sillerdav omapära!? võis teda nähes

Lugu avaldatakse "Marduses".

Mu vanemate maja ümbrus on alati igasugustest vaimudest, hingekestest ning tontidest kubisenud. Lapsena harjusin nendega ära niivõrd, et isegi suurena lubasid nad mul endid näha ja mõnusalt juttu ajada. Ehk vanim neist oli Tuudur, vana majavaim, kes seal elanud juba aegadest mil esimesed ehitised krundil oma vundamendi said. Ta oli lüheldast kasvu, veidi üle poole meetri pikk, hallika naha ja vammusega ning armastas piipu popsides muinasjutte rääkida. Temast paarsada aastat noorem oli mõisa endine teenijatüdruk Liila. Liila oli hingedest kõige ilusam - lumivalgete pihani juustega ning suurte

Tuul silus pikka rohtu maadligi ja pillutas selle keskel istuvale naisele heledaid juukseid näkku. Sellest polnud lugu. Näha polnud nagunii midagi. Ümberringi ainult haljas roheline rohi, õitsvad aasataimed, esimesed ritsikad laulsid nende vahele peitunult, taamal mõned puudesalud. Laugjas küngas künka järel. Sama maastik päevast päeva. Kusagile vasakule jäi jõgi, lai ja sügav. Talle meeldis vesi tegelikult, kuid see voolav jõgi peletas teda eemale. Meelega kõndis ta temast tajumise kaugusel. Teadis kogu aeg, et jõgi on läheduses, kuid päris kaldale ei läinud. Et sinna sisse jalgu kasta - see

Ma ei salli oma tädi maja tagust. Eriti hämaras. Miks, seda räägin kohe pikemalt. Olen ümbritseva suhtes alati ülitundlik olnud, mispärast ei meeldi mulle näiteks ööbida väga vanades hoonetes või käia lahingupaikades. Selle vana maja (mis asus otse mu vanemate eluhoone vastas ning mõisa ajal oli majutanud moonakaid) tagune aga kohutas - ja paelus - mind juba lapsena rohkem kui kõik eales külastatud vanad majad või paigad kokku. Miks läksin siiski sinna ikka ja jälle tagasi lilli korjama ja põõsasse onni ehitama? Miks veetsin kõige rohkem tunde just seal, tolle mitmesaja-aastase hoone varjus