Otsing

On selliseid kohti, kus sageli õnnetusi juhtub, kuigi pealtnäha pole paigas iseenesest mitte midagi ohtlikku. On ju küll teekäänakuid, mille kurikuulsuse põhjuseks on lihtsalt mõni vaadetvarjav võsatukk; on talukohti, mille hooned põlevad sagedamini kui mujal, kuid sellegi põhjus võib olla üsna argine ja inimestes kinni. On kurje kaldaid jõgedes-järvedes, kuid ikka on seal mõni voolu- või neelukoht, andes ettevaatlikkusele maise põhjuse. Neid teisi kohti, neid, mis näevad välja sama ohutud kui iga teine teada-tuntud turvaline paik, kuid mis võtavad ühe hinge teise järel, neid on aga ka. Alati

Külm tuul lõõskas üle jäätunud rabade, murdes lume all nõrgaks jäänud vanu puid. Inimesed, kes olid söandanud nii kaugele põhja tulla, olid kõige tugevamad ja visamad oma suguvendade seas. Nad teadsid, et külmas ja pimeduses ellujäämiseks oli vaja kõigi seda ilma valitsevate vaimudega hästi läbi saada, tuli tuua ohvreid nii headele kui kurjadele vaimudele, nii kuule kui päikesele. Ainult sel moel pöördus päike igal aastal oma ringkäigult nende juurde tagasi, ainult niimoodi kandsid põllud vilja ja hundid ei murdnud nende poegi. Nad said hakkama ja nende suurt väge täis laul peletas terve talve

Kuninglikult pidulikus rohkete hõbekaunistustega punases sügava peakotiga mantlis tilluke kogu võimsa musta hobuse seljas kihutab läbi metsa nagu oleks tal kõik maailma paharetid kannul. Tegelikult on tal kannul see paharettidest kõige halvem – aeg. Otse piitsaga peksab see. Ratsaniku vääriliselt on ka hobu uhkesti rakendatud: valjad on hõbelitritega kaetud, jaluserihmad kaunistatud keeruliste mustritega, hõbeilustistega sadul ja ratsmed on heast nahast ning hõbedaga kirjatud sadulatekk öömust. Lehekujuliseks sepistatud jaluses paistab pisikese jalake kõrges mustas võõrapärase kujuga saapas

Kerge lamedapõhjaline paat liikus vaks-vaksa võrra mööda uduloori mähitud jõge ülesvoolu. Jõekalda soistel heinamaadel polnud peale häälekalt kudrutavate pulmahoos konnade aimata ühtegi hingelist. Paadis istus kaks meest. Vanem ja tõmmum oli heitnud enesele üll villase keebi, mille oli ostnud kuu aega tagasi Sjaellandist ristitud anglosaksidelt. Ümber habetunud näo oli ta sääskede kaitseks mässinud valgeks pleegitatud puuvillase räti, mille oli soetanud juba ammu kodulinna – Samaniidi impeeriumi südame Buhhaara - turult. Noorem, heledamat verd, reisija ei lasknud end häirida ei putukatest ega

Laevad kündsid soolast merevett. Neid oli kokku kaksteist. Ees sõitev suurim alus oli kahtlemata juhtlaev, teised järgnesid talle tagapool ja külgedel. Läänetuul paisutasid purjesid ja seepärast ei pidanud mehed aerudele rõhuma, vaid võisid muretult jälgida, kuidas vahused lained üksteist taga ajasid, ja kodurand üha lähenes. Saarlased tulid tagasi sõjakäigult, kuhu nad olid asunud üsna varsti pärast jääminekut. Ligi kuu aega olid nad rüüstanud Rootsi idarannikut, kasutades ära asjaolu, et sealsed viikingid olid nendega ühel ajal kodunt lahkunud. Svealased sõitsid läbi Taani väinade suurele

Young adult literature ehk siis noortekirjandus on suunatud peamiselt vanusegrupile 12-18, samamoodi siis loomulikult ka noorte fantaasiakirjandus (edaspidi NF). Samas on see piir üsna hägune ning kõige olulisemateks kriteeriumiteks noortekirjanduse äratundmisel laiemalt oleks ehk 1) raamatu peategelaseks on teismeline ja 2) tegeldakse teismeliste probleemidega. Viimasel ajal on märgata üldist suunda, et fantaasiasugemega asjad on sagenemas ja ka nn tavakirjanduse valda kuuluvatesse teostesse hiilivad sisse maagilised või fantastilised elemendid. Võib ehk öelda, et noortekirjandusse on sisse

Ajalooalane jutustis 1219. aasta suvest ja ühe pärimusloo algupärast See oli suviharja paiku, ei teagi enam täpselt, mitu ajastaega tagasi, kui ta siin käis. Vähesed mäletavad veel seda aega, sest see oli ammu enne suurte sõdade algust. Mõned külarahva seast tervitasid teda lausa avasüli, majutasid oma katuse alla ja palusid põldusid õnnistada. Rebala pool olla isegi ühe palvuse läbi viinud. Need kaasajooksikud oleksid vist lubanud tal hiiepuudki maha raiuda ja võinud tema ässitusel vanad kalmedki rüüstada, kui mõned teised poleks ägedat vastuseisu näidanud. Kuidas need sõgedad küll temas

Karujala küla oli üks võimsamaid oma kihelkonnas. Talud olid suured ja lapsi rohkesti. Küla servas elas sepp Olleko, kelle kätetöö oli kõrgelt hinnatud nii siin mail kui ka teisel pool Suurt lahte. Hommikul oligi kohale jõudnud kaupmees soomlaste rahva seast, keda kutsuti Hidaseks. Ega Hidanen nii suur kaupmees polnudki – jäi teine oma pealikule võlgu ja tegi ohtlike reisidega oma võlga tasa. Tookord oli tal raha peitnud püksi – enne reisi oli ta endale lubanud, et ilma odadeta ta pealiku ette tagasi ei lähe. Eestlaste maa oli aga nendel aegadel ärev, sest latgali hõimudega olid odad verised

Vöör valges vahus, lõikas laev läbi laineselja. Pikne lasi noole ja Ukko müristas poja kiituseks vasaraga taevavõlvi. Tihe vihm piitsutas vee mullitama, seitse sülda kõrged lained kerkisid kui künkad ja langesid taas, kui nende vennad tuule tõukel peale surusid. Taevas oli madal ja raudne kui pajakaas. Meri kees oma soolaste tuultega sängis. Meeskond surus end aamide ja kirstude vahele, mille kaitseks oli mustvalge puri laiali tõmmatud, küürus turjad või sirutuvad pead kangapinda kühmustamas. Rasked piisad tampisid paksu riiet ja tumedat puud parrastel. Tüürimees kössitas oma aeru ümber