Tõlkinud Silver Sära
Ehkki iga sõna sellest loost on tõsi, ei oota ma, et inimesed seda usuksid. Tänapäeval nõutakse enne uskumist „ratsionaalset seletust”. Las ma annan kohe alguses „ratsionaalse seletuse”, mis on leidnud kõige rohkem poolehoidu nende hulgas, kes on mu elu traagilisima loo ära kuulanud. Arvatakse, et me - tema ja mina - kogesime tol 31. oktoobril meelepetet ja et see eeldus asetab kogu toimunu rahuldavale ning usutavale alusele. Kui lugeja on mu loo ära kuulanud, võib ta ise otsustada, kui suures osas ja mis mõttes on see seletus „ratsionaalne”. Sündmustes oli kolm osalist: Laura, mina ja veel üks mees. See mees elab veel ja võib kinnitada minu loo kõige vähemusutava osa õigsust.
Ma pole oma elus kunagi kogenud, mis tähendab olukord, kui sul on piisavalt raha kõige tavalisemate vajaduste rahuldamiseks - head värvid, kangad, pintslid ja sõiduraha - ning kui me abiellusime, teadsime üsna hästi, et suudame ellu jääda ainult „ranget kokkuhoidu järgides ja tööle keskendudes”. Mina tollal maalisin ja Laura kirjutas ning me tundsime, et vähemalt nälga me niimoodi kannatama ei pea. Londonis elamine ei tulnud kõne allagi, mistõttu hakkasime otsima maamaja, mis oleks ühtaegu nii puhas kui ka maaliline. Need omadused leiavad harva väljenduse ühesainsas majas ja meie otsingud olid mõnda aega üsna viljatud. Me jälgisime kuulutusi, kuid ilmnes, et enamikus ihaldusväärsetes eluasemetes, mida me vaatamas käisime, puuduvad mõlemad tingimused ja kui majal juhtus olema kanalisatsioon, oli see krohvitud seintega ning meenutas kujult teekotti. Ja kui me leidsime viinapuude või roosidega kaetud veranda, oli hoone seestpoolt kindlasti kõdunenud. Maaklerite sõnaosavus ja sellele vastanduv kaunite hoonete kallal toimetatud vägivald, mida me nägime ja põlgasime, ajasid meie pead nii sassi, et ma kahtlen sügavalt, kas kumbki meist oleks pulmapäeva hommikul majal ning heinakuhjal vahet teinud. Aga kui me mesinädalate ajal sõpradest ja kinnisvaramaakleritest rahu saime, läksid meie mõtted taas selgeks ja me tundsime lõpuks kena maamaja nähes selle otsekohe ära. See juhtus Brenzettis, mis on väike mägiküla lõunapoolsete soode lähedal. Me läksime sinna ühest lähedasest külast, et vaadata kirikut ja kirikust kahe põllu kaugusel me selle maja leidsimegi. See seisis seal üsna omaette ja jäi Brenzetti külast umbes kahe miili kaugusele. See oli madal ehitis, mille toad eendusid seintest ootamatutes kohtades väljapoole. Oli näha väike müüritis - kaetud luuderohu ja samblaga, kaks vana tuba, mis olid alles jäänud seal varem seisnud suuremast majast - ja selle müüritise ümber oligi maja kerkinud. Kui poleks olnud roosipõõsaid ning jasmiine, oleks see olnud kohutav. Sellisena oli hoone aga võluv ja pärast põgusat ülevaatust asendus vaoshoitus entusiasmiga ning me otsustasime selle ära osta. See oli absurdselt odav. Mesinädalate järelejäänud osa veetsime mööda Ashfordi komisjonipoode kolades ning Chippendale´i toole ja vana tammepuust mööblit otsides. Lõpuks käisime veel linnas, külastasime Libertyt ning varsti hakkasid madalad, tammepuust aampalkide ja võretatud akendega toad koduna tunduma. Maja juurde käis vanamoodne, rohtunud jalgradadega aed, kus kasvas tohutul hulgal päevalilli, suuri liiliaid, roose, tokkroose ja tuhandeid väiksemaid kauneid lilli. Aknast avanes vaade nõmmekarjamaadele ja neist kaugemal oli näha kitsas sinine mereviirg. Suvi oli fantastiline, me olime üliõnnelikud ja saime esialgu arvatust varem tööle asuda. Ma ei tüdinenud aknast avanevast vaatest ega imelistest pilvekujunditest ning kandsin neid väsimatult kangale. Laura istus laua taga ja kirjutas neist luuletusi, kus mina mängisin enamasti keskset rolli.
Meie majapidamistöid tegi üks pikka kasvu vanem talunaine. Tal olid kenad näojooned ja figuur, ehkki toitudest oskas ta valmistada ainult kõige lihtsamaid. Ent aiandusest teadis ta kõike ja ta rääkis meile, kuidas nimetati vanasti maisipõlde ning jutustas salakaubavedajatest ja maanteeröövlitest ning mis veel parem - „olevustest, kes ringi liiguvad” ja „ilmutistest”, kellega võib tähevalgetel öödel üksildastel jalgradadel kokku juhtuda. Naisest oli meile palju abi, sest Laura vihkas majapidamistöid samavõrd, kui mina armastasin rahvapärimusi ning õige pea jätsime kogu majapidamise proua Dormani hoolde ja kasutasime tema lugusid väikestes ajakirjadele saadetud juttudes, mis meile nii mõnegi gini sisse tõid.
Meie abieluõnn kestis kolm kuud. Me ei tülitsenud kordagi. Ja siis see juhtus. Ühel oktoobriõhtul käisin ma ühe noore iirlasest arsti - meie ainukese naabri - juures piipu suitsetamas. Laura jäi koju, et lõpetada üks koomiline sket Monthly Marplot´ile. Kui ma lahkusin, oli ta heas tujus ja naeris omaenda naljade peale. Kui ma tagasi tuppa astusin, istu ta kühmuvajunult akna all nagu musliinkalts ja nuttis.
„Taeva päralt, kullake, mis juhtus?” karjatasin ma ja võtsin tal ümbert kinni. Ta surus näo mu õla vastu ja nuttis edasi. Ma polnud teda varem kunagi nutmas näinud - saate aru, me olime kogu aeg nii õnnelikud - ja ma olin kindel, et juhtunud on mingi kohutav õnnetus.
„Mis juhtus? Võta end kokku ja räägi.”
„Proua Dorman,” nuuksus ta.
„Millega ta hakkama sai?” küsisin ma tohutut kergendust tundes.
„Ta ütles, et peab enne kuu lõppu ära minema ja et tema vennatütar on haige. Ta läks teda vaatama, aga ma ei usu, et see on õige põhjus, sest ta vennatütar on kogu aeg haige. Ma arvan, et keegi on teda meie vastu üles ässitanud. Ta käitus nii imelikult…”
„Ära muretse, kiisuke,” ütlesin mina, „tee ükskõik mida, aga ära nuta, sest siis hakkan mina ka nutma, et sind piinlikkusest päästa ja siis ei tunne sa oma abikaasa vastu enam kunagi austust.”
Ta kuivatas mu taskurätikuga kuulekalt silmad ja isegi naeratas nõrgalt.
„Aga vaata,” jätkas ta, „see on ju tõsine asi, sest need külainimesed on nii arglikud ja võib kindel olla, et kui üks neist ei taha mingit asja teha, siis loobuvad ka kõik teised. Ja mina pean hakkama lõunat valmistama ning pesema neid vastikuid rasvaseid taldrikuid. Ja sina pead hakkama vett tassima ning saapaid ja nuge puhastama - ja meil pole enam üldse aega tööd teha ning raha teenida ega üldse midagi. Me peame päev läbi rassima ja puhata saame ainult siis, kui ootame, et veekann keema hakkaks.”
Ma väitsin talle, et isegi kui me peame kõike seda ise tegema, jääb meil ikkagi aega muudeks tegemisteks ja puhkuseks. Aga tema nõustus nägema tulevikku ainult kõige tumedamates värvides. Minu Laura ei tahtnud üldse arukalt mõelda, aga ma poleks teda rohkem armastanud ka siis, kui ta oleks olnud sama arukas kui Whately.
„Ma räägin proua Dormaniga, kui ta tagasi tuleb ja vaatan, kas suudan teda veenda,” ütlesin mina. „Võib-olla tahab ta, et tal palka tõstetaks. Kõik saab korda. Lähme jalutame kirikusse.”
Kirik oli suur ja üksildane ning meile meeldis seal käia, eriti selgetel öödel. Rada viis läbi metsa ja kulges mööda künkaharja läbi kahe lagendiku ning ümber kirikuaia müüri, mille taga kõrgusid sünkmustad jugapuud. Seda osaliselt sillutatud rada kutsuti „kirstuteeks”, sest seda teed mööda oli pikka aega surnuid matmisele viidud. Kirikuaias kasvas rohkesti puid ja seda varjasid suured jalakad, mis kasvasid müüri ees ning sirutasid oma majesteetlikke oksi õnnistavalt õnnelike surnute kohale. Hoonesse pääses normandia stiilis suure madala käigu ja rauaga üle löödud tammeukse kaudu. Sees ulatusid võlvid kõrgele hämarusse ja nende vahele jäid kuuvalguses valgelt kumavad võrkaknad. Kantsli juures olid aknad rikkalikult kaunistatud, nende fantastilised värvid helendasid tuhmilt ja muutsid kooritoolide tumeda tammepuidu varjutaoliselt pehmeks. Ent kummalgi pool altarit asetsesid madalatel alustel kaks hallist marmorist täies sõjarüüs rüütlikuju, käed tõstetud igavesse palvesse, ja kummalisel kombel olid need kujud alati näha, oli siis kirikus valge või täiesti pime. Nende nimed olid unustuse hõlma vajunud, ent talupojad rääkisid, et need olid olnud jõhkrad ning julmad mehed, kes röövisid nii maal kui ka merel, olid olnud oma aja nuhtlus ja nende hingel olid nii võikad teod, et maja, kus nad olid elanud - muide seesama suur maja, mis oli seisnud meie kodu kohal -, oli tabanud taevase kättemaksuna pikselöök. Kuid sellest hoolimata olid nende pärijate kuld ostnud neile koha kirikus. Karme ja õelaid marmornägusid vaadates tundus see lugu täiesti usutav.
Tol ööl näis kirik eriti nõiduslik ja kummaline, sest jugapuude varjud langesid akendest löövipõrandale ja nende sakilised tipud ulatusid sammasteni. Me istusime vaikides ja nautisime vana kiriku pühalikku ilu samasuguse aukartusega, mis inspireeris selle kunagisi ehitajaid. Me läksime kantsli juurde ja vaatasime magavaid sõjamehi. Siis puhkasime veidi aega kiriku kivitrepil ja lasime pilgul libiseda üle vaiksete kuuvalgete aasade, tunnetades iga keharakuga öövaikust ja oma õnnelikku armastust. Lõpuks lahkusime tundega, et isegi kõige halvematel hetkedel on koristamine ja poleerimine kõigest tühised mured.
Proua Dorman oli külast tagasi tulnud ja ma kutsusin ta otsekohe tźte-į-tźte vestlusele.
„Proua Dorman,” ütlesin ma, kui ta oli jõudnud mu töötuppa, „mis jutt see nüüd on, et te ei taha enam siia jääda?”
„Mul oleks hea meel, härra, kui saaksin enne kuu lõppu ära minna,” ütles ta oma tavalise rahuliku väärikusega.
„Kas teil on mingeid etteheiteid, proua Dorman?”
„Ei, härra, üldse mitte. Teie ja teie proua on minu vastu väga lahked olnud. Ma olen kindel, et…”
„Hea küll, aga milles on siis asi? Kas teie palk pole piisavalt kõrge?”
„Ei, härra, palga üle ma ei kurda.”
„Aga siis võiksite ju jääda?”
„Pigem mitte,” - see tuli kõhkleval toonil - „mu vennatütar on haige.”
„Aga teie vennatütar on sellest ajast, kui me siia tulime, kogu aeg haige olnud.”
Vaikus. Pikk ja ebamugav vaikus. Võtsin jutuotsa taas üles.
„Kas te ei võiks jääda veel üheks kuuks?” küsisin.
„Ei, härra. Ma pean neljapäevaks läinud olema.”
Ja meie jutuajamine toimus esmaspäeval!
„Pean ütlema, et minu arvates oleksite pidanud meile varem teada andma. Me ei jõua selle ajaga kedagi asemele leida ja teie perenaine ei suuda teha raskeid töid. Kas te ei saa jääda järgmise nädalani?”
„Ma võin ehk järgmisel nädalal tagasi tulla.”
Selleks ajaks olin ma kindel, et ta tahtis kõigest lühikest puhkust ja seda oleksime võinud talle anda kohe, kui leiame asendaja.
„Aga miks just sel nädalal?” käisin ma peale. „Rääkige nüüd ilusti ära.”
Proua tõmbas väikese salli, mida pidevalt kandis, tihedalt rinnale, nagu oleks tal külm. Siis ütles ta vastumeelselt: „Härra, räägitakse, et katoliku ajal seisis siin suur maja ja siin tehti kõiksugu asju.”
„Kõiksugu asjade” olemust võis ähmaselt aimata proua Dormani hääletooni muutuse järgi - millest piisas, et kananahk ihule kerkiks. Mul oli hea meel, et Laura seal juures polnud. Ta oli alati närviline nagu ülitundlikele inimestele loomuomane ja mulle tundus, et need vana talunaise sisendusjõuliselt ja nakkava usutavusega räägitud lood meie maja kohta võivad meie kodu mu naise silmis vähem meeldivaks muuta.
„Jutustage mulle seda lugu, proua Dorman,” ütlesin ma, „teil ei tohiks midagi selle vastu olla. Ma pole selline nagu mõni noor inimene, kes kõige peale naerma hakkab.”
Mis oli osaliselt õige.
„Jah, härra,” - ta tasandas häält - „võib-olla olete näinud kirikus altari kõrval kahte kuju?”
„Te peate silmas raudrüüs rüütlite kujusid?” küsisin rõõmsalt.
„Ma pean silmas kahte keha, mis on elusuuruses marmorisse raiutud,” vastas ta ja ma pidin tunnistama, et tema kirjeldus oli tuhat korda täpsem kui minu oma, rääkimata kummalisest väest ja jubedusest, mis näis olevat kätketud fraasi „elusuuruses marmorisse raiutud” .
„Räägitakse, et Kõigi Pühakute Päeva õhtul tõusevad need kaks kuju aluselt püsti ning kõnnivad oma marmorrüüs” - (veel üks hea väljend, proua Dorman) - „mööda vahekäiku ukse poole ja kui kirikukell lööb üksteist, astuvad nad uksest välja ja lähevad üle haudade kirstuteele, ja kui on olnud vihmane öö, siis on nende jalajäljed hommikul näha.”
„Ja kuhu nad lähevad?” küsisin mina, olles sellest loost üsna lummatud.
„Nad lähevad tagasi koju, härra, ja kui keegi nendega kokku juhtub, siis…”
„No mis siis saab?” küsisin mina.
Aga ei - rohkem ei kangutanud ma temalt enam ühtegi sõna peale selle, et tema vennatütar on haige ja ta peab minema. Pärast kuuldut tundus vennatütrest rääkimine mulle põlastusväärne ja ma üritasin saada proua Dormanilt teada saada selle legendi lähemaid üksikasju. Kuid kuulsin ainult hoiatusi.
„Ükskõik mis ei oleks, härra, pange uks Kõigi Pühakute Ööl varakult lukku ja tehke ukselävele ning akendele ristimärk.”
„Aga kas keegi on neid olevusi oma silmaga näinud?” käisin ma peale.
„Minu asi pole seda öelda. Ma tean seda, mida tean, härra.”
„Hea küll. Kes elas siin eelmisel aastal?”
„Mitte keegi, härra. Proua, kelle oma see maja oli, viibis siin ainult suvel ja läks alati vähemalt kuu aega enne seda ööd Londonisse. Ja mul on kahju, et teile ja teie prouale ebamugavusi valmistan, aga mu vennatütar on haige ja neljapäeval pean ma minema.”
Ma oleksin tahtnud teda selle ilmselge väljamõeldise rumala kordamise eest - pärast seda, kui ta oli rääkinud mulle tõelistest põhjustest - lausa raputada.
Ta jäi endale väga kindlaks ja meie ühine veenmine ei kõigutanud teda vähimalgi määral.
Ma ei rääkinud Laurale legendist kujude kohta, kes „kõnnivad oma marmorrüüs”, osaliselt seetõttu, et meie maja puudutav legend võis mu naist häirida ja arvatavasti osaliselt ka mingi okultsema põhjuse tõttu. See lugu ei olnud minu jaoks päris sama, mis mõni teine lugu ja ma ei tahtnud sellest enne rääkida, kui too päev möödas on. Ent varsti unustasin ma selle legendi niikuinii. Ma maalisin parajasti võreakna taustal istuva Laura portreed ja ma ei suutnud eriti muule mõelda. Taustaks jääv kollastes ja hallides toonides külluslik päikeseloojak oli juba valmis ning ma töötasin innukalt Laura riiete kallal. Proua Dorman lahkus neljapäeval. Lahkumisel muutus ta niipalju leebemaks, et ütles:
„Ärge ennast väga ära vaevake, proua, ja kui järgmisel nädalal on vaja ükskõik milles teile abiks olla, siis ma kindlasti ei keeldu.”
Selle järgi sain ma aru, et ta soovis pärast halloweeni meie juurde tagasi tulla. Ta jäi liigutava truudusega kindlaks oma väljamõeldisele vennatütre kohta.
Neljapäev möödus üsna kenasti. Laura näitas kartulite ja liha osas üles tähelepanuväärseid oskusi ja ma tunnistan, et mu noad ja taldrikud, mis jäid mu pealekäimise järel minu pesta, tulid paremini välja, kui olin söandanud arvata.
Saabus reede. Just reedel juhtunu pärast ongi käesolev lugu kirja pandud. Ma mõtlen, kas oleksin seda uskunud, kui keegi oleks mulle seda rääkinud. Kõik, mis tol päeval juhtus, on sööbinud mu ajusse. Ma ei unusta ühtegi pisiasja ega jäta ühtegi detaili mainimata.
Ma mäletan, et ärkasin varakult, tegin köögis tule alla ja olin selles osas parajasti suitsust edu saavutanud, kui saabus jooksujalu mu naiseke, päikeseline ja kena nagu kogu see oktoobrihommik. Me tegime koos süüa ja tõdesime, et see on väga meeldiv ajaviide. Majapidamistööd said varsti tehtud ning kui harjad, luuad ja panged taas vaikisid, oli majas tõepoolest väga vaikne. On kummaline, kui palju võib ühe inimese kohalolu või puudumine meie päevaplaani muuta. Me tundsime proua Dormanist suurt puudust ja üldse mitte pottide või pannide pärast. Me pühkisime päev läbi raamatutelt tolmu ja seadsime neid korda ning lõunatasime rõõmsalt, sõime külma liha ja jõime kohvi. Laura oli rõõmsam ja leebem kui harilikult - kui see üldse võimalik on - ning ma hakkasin mõtlema, et see kerge toimetamine mõjub talle tõeliselt hästi. Me polnud abiellumisest saadik nii õnnelikud olnud ja meie pärastlõunane jalutuskäik näis mulle mu elu kõige õnnelikuma ajana. Kui me olime imetlenud, kuidas sügavpunased pilved kahvaturohelise taeva taustal aeglaselt tinahalliks muutuvad ja nägime, et kaugemal hekirivide taga hakkavad soost kerkima valged uduvoolmed, tulime vaikides käsikäes koju tagasi.
„Sa oled nukker, kallis,” ütlesin ma pooleldi naljatades, kui me taas oma väikeses elutoas istusime. Ma ootasin, et ta eitab seda, sest mu enda vaikimine oli olnud tulvil piiritut õnnetunnet. Minu üllatuseks ütles ta:
„Jah. Ma arvan, et olen nukker või pigem rahutu. Mu enesetunne pole vist kõige parem. Ma olen pärast tuppatulekut kolm või neli korda värisenud ja siin pole ju külm, eks ole?”
„Seda küll,” ütlesin mina ja avaldasin lootust, et tegu pole külmetusega, mille põhjustasid hääbuvas päevavalguses soost kerkinud petlikud udupilved. Ta nõustus minuga. Siis, pärast mõningast vaikust, esitas ta ootamatu küsimuse:
„Kas sul on mõnikord eelaimdust, et juhtub midagi kohutavat?”
„Ei,” vastasin ma naeratades, „ja ma ei usuks nendesse, kui mul oleks.”
„Minul on,” jätkas ta. „Ööl, mil mu isa suri, tundsin ma seda, ehkki ta oli kaugel Põhja-Ïotimaal.” Mina vaikisin.
Ta istus mõnda aega vaikides, vaatas tulle ja silitas õrnalt mu kätt. Lõpuks ta tõusis, astus mu selja taha, tõmbas mu pea tagasi ja suudles mind.
„Aga nüüd see tunne kadus,” ütles ta. „Milline laps ma ikka olen! Tule, süütame küünlad ja mängime mõned uued Rubinsteini duetid.”
Ja me veetsime õnneliku tunni või kaks klaveri taga.
Umbes pool üksteist hakkasin igatsema ühe tubli une-eelse piibu järele, kuid Laura oli näost nii kahvatu, et oleks olnud jõhker meie elutuba tugevat tubakasuitsu täis popsutada.
„Ma lähen teen oma piibu õues,” ütlesin.
„Ma tulen sinuga kaasa.”
„Ei, kullake, täna õhtu küll mitte. Sa oled liiga väsinud. Ma ei ole kaua ära. Mine poe voodisse või muidu on mul siin homme üks invaliid ja mul on lisaks saabaste puhastamisele juures veel ka põetamise töö.”
Ma suudlesin teda ja pöördusin minekule, kui ta käed mu kaela ümber heitis ja kallistas mind nii tugevasti, nagu ei tahaks must enam kunagi lahti lasta. Ma silitasin ta pead.
„Ole nüüd hea laps, mu kiisuke, sa oled väga väsinud. Päevane toimetamine oli sulle liiast.”
Ta lõdvendas veidi haaret ja hingas sügavalt sisse.
„Ei. Meil oli täna väga õnnelik päev, Jack, eks olnud? Ära liiga kauaks jää.”
„Ei jää, kullake.”
Ma astusin esiuksest välja ega keeranud seda lukku. Milline öö see oli! Aeg-ajalt kandusid ühe silmapiiri poolt teise poole sünged kobrutavad pilverüngad ja tähti varjasid õhukesed valged rõngad. Pilvejões ujus kuuketas, kerkides lainete kohale ja kadudes taas pimedusse. Kui selle kiired kohati puude latvu riivasid, näisid need kiikuvat aeglaselt ja helitult taevas liikuvate pilvedega ühes rütmis. Kogu maa oli mähkunud kummalisse halli valgusesse, põldude kohal hõljus hämar kuma, mis saab tekkida ainult siis, kui ühte heidavad kuuvalgus ja kastepiisad või siis pakane ja tähesära.
Ma kõndisin edasi tagasi ning nautisin vaikse õhtu ja muutuva taeva ilu. Väljas valitses absoluutne vaikus. Ükski elusolend ei paistnud oma asju ajavat. Polnud kuulda jäneste krabistamist ega uniste lindude piiksumist. Ja ehkki pilved purjetasid üle taeva, ei ulatunud tuul maapinna lähedalegi ega sahistanud metsateedel lebavaid kuivanud lehti. Üle aasade nägin ma kirikutorni, mis kõrgus mustades ja hallides toonides taeva taustal. Ma jalutasin ringi ja mõtlesin kolmele õnnelikule abielukuule - ja oma naisele, tema kenadele silmadele, tema armsatele liigutustele. Oh mu väike tüdruk! Mu oma väike tüdruk! Milline nägemus meie pikast ja õnnelikust elust mulle siis kangastus!
Ma kuulsin kirikukella lööke. Juba üksteist! Ma tahtsin tuppa minna, ent öö hoidis mind tagasi. Ma ei suutnud veel meie väikesesse sooja kodusse minna. Ma tahtsin minna kirikusse. Mulle tundus kuidagi ähmaselt, et oleks hea viia oma armastus ja tänulikkus pühakotta, kuhu oli paljude aastate jooksul viidud nii palju kurbuse- ja rõõmukoormaid.
Majast möödudes vaatasin madalast aknast sisse. Laura lamaskles kamina ees toolis. Ma ei näinud ta nägu, ainult ta tilluke pea oli kahvatusinise seina taustal tumedalt näha. Ta oli täiesti liikumatu. Kahtlemata oli ta magama jäänud. Mu süda tahtis teda emmata, kui ma edasi läksin. Jumal peab olemas olema, mõtlesin ma, ja see on hea jumal. Kuidas muidu võis keegi nii armas ja kaunis üldse olemas olla?
Ma kõndisin aeglaselt piki metsaserva. Öövaikuses kostis mingi heli, see oli metsast kostuv sahin. Ma jäin seisma ja kuulatasin. Ka heli ei kostnud enam. Ma läksin edasi ja kuulsin siis selgesti samme, mis polnud minu omad, ent vastasid kajana minu sammudele. See oli tõenäoliselt kas salakütt või metsavaras, sest need tegelased polnud meie idüllilises piirkonnas tundmatud. Ent ükskõik kes see oli, ta oli rumal, et ei astunud vaiksemalt. Ma pöörasin metsa sisse ja nüüd näisid sammud tulevat rajalt, mida mööda ma äsja olin kõndinud. Ma mõtlesin, et see peab olema kaja. Mets näis kuuvalguses täiuslik. Seal, kus kahvatu valgus läbi hõreneva lehestiku maapinnani ulatus, olid näha suuri kuivanud sõnajalgu ning põõsaid. Mu ümber seisid kolm puutüve nagu gooti sambad. Need viisid mu mõtted taas kirikule, ma astusin kirstuteele, sisenesin surnuvärava kaudu kirikuaeda ning suundusin haudade vahelt madala trepi poole. Ma seisatasin hetkeks kivipingi juures, kus olime Lauraga hämarduvat maastikku silmitsenud. Sel hetkel ma märkasin, et kiriku uks oli lahti ja süüdistasin ennast, et olin selle eelmisel õhtul kinnilükkamata jätnud. Me olime ainukesed inimesed, kes üldse kiriku juures käisid - kui mitte arvestada pühapäevi - ja mind pahandas mõte, et meie hooletuse tõttu pääseb rõske sügisõhk sisse ja teeb iidse sisustuse kallal hävitustööd. Ma astusin sisse. Võib-olla näib see kummaline, et mulle meenus alles vahekäiku mööda altari poole minnes - see oli ootamatu külmatunne, millele järgnes kohe enesepõlguse hoog -, et see on sama päev ja tund, mil traditsiooni kohaselt „elusuuruses marmorisse raiutud kujud” kõndima lähevad.
Kui legend mulle taas meenunud oli - ja ma meenutasin seda külmavärinaga, mille üle ma häbi tundsin -, ei suutnud ma vastu panna ning läksin altari juurde, et kujusid vaadata, nagu ma endale kinnitasin. Tegelikult tahtsin ma esiteks iseennast veenda, et ma ei usu seda legendi ja teiseks, et legend pole tõsi. Mul oli üsna hea meel, et olin sinna sattunud. Ma mõtlesin, et saan proua Dormanile rääkida, kui naeruväärsed tema fantaasiad on ja kui rahulikult magavad marmorkujud ka sel jubedal tunnil. Käed taskus, astusin ma mööda vahekäiku. Hämaras valguses näis kiriku idapoolne tiib suurem kui harilikult ja ka kaared kahe hauakambri kohal tundusid suuremad. Kuu tuli pilve tagant välja ja ma sain aru, mis oli selle põhjuseks. Ma jäin jalapealt seisma ja süda hüppas mulle kurku, nii et ma peaaegu lämbusin, ja vajus siis alla, mis ajas mind omakorda öökima.
„Elusuuruses raiutud kehasid” ei olnud oma kohal ja idapoolsetest akendest langev ähmane kuukuma valgustas tühje marmoraluseid.
Olid need tõesti kadunud või olin ma hull? Ma püüdsin end rahulikuks sundida, kummardusin ja libistasin käega üle siledate plaatide, kompides nende ühetasast, murdumisjälgedeta pinda. Kas keegi oli kujud ära viinud? Kas see oli mingi õel nali? Igatahes kavatsesin selle selgeks teha. Otsekohe keerasin juhtumisi taskusse jäänud ajalehe rulli, süütasin selle ja tõstsin pea kohale. Selle kollane kuma valgustas tumedaid võlve ja marmorplaate. Kujud olid kadunud. Ja ma olin üksinda kirikus… või kas ma ikka olin üksi?
Ja siis haaras mind õudus, sõnulseletamatu ja kirjeldamatu õudus - rusuv teadmine kohutavast ning juba toimunud katastroofist. Ma viskasin ajaleherulli käest, tormasin mööda vahekäiku uksele, hammustasin huuli ja hoidsin end vägisi karjuma hakkamast. Oh, ma olin peast segi - või mis see oli, mis mu üle võimust oli võtnud? Ma hüppasin üle kirikuaia müüri ja jooksin otse üle põldude, pilk meie koduaknast kumaval valgusel. Vaevalt olin ma ületanud esimese heki, kui nagu maa seest kerkis mu ette tume kogu. Ikka veel kindel, et toimunud on kohutav õnnetus, tormasin ma teel seisva olevuse poole ja karjusin: „Tee pealt eest!”
Kuid mu rünnak leidis veel tugevamat vastupanu, kui olin oodanud. Mu kätest haarati küünarnuki kohalt kinni, mind hoiti nagu tangide vahel ja kõhn iirlasest arst raputas mind nagu terjer rotti.
„No mes lahti?” hüüdis ta oma äratuntava aktsendiga. „Mes juhtus?”
„Lase lahti, sa loll,” hingeldasin ma. „Marmorkujud on kirikust kadunud. Ma ütlen sulle, kadunud on.”
Ta puhkes lagistades naerma. „Ma näen, et pean sulle homme rohtu andma. Sa oled liiga palju suitsetanud ja vanaeitede jutte kuulanud.”
„Ma ütlen sulle, ma nägin tühje aluseid.”
„Hea küll, tule minuga kaasa. Ma lähen vana Palmeri juurde - tema tütar on haige. Me astume kirikust läbi ja vaatame neid tühje aluseid.”
„Mine sina, kui tahad.” Tema naer rahustas mind veidi. „Mina lähen koju naise juurde.”
„Loll jutt,” ütles ta. „Kas sa arvad, et ma lasen sel sündida? Kas sa kavatsed kogu elu seletada, et nägid, kuidas kõva marmorkivi elama hakkas ja mina pean kogu elu arvama, et sa oled argpüks? Ei, härra, seda sa ei tee.”
Ööõhk - inimhääl - ja ma arvan, et ka füüsiline kontakt selle kuue jala pikkuse terve mõistusega tõi mind tagasi reaalsusesse ning sõna „argpüks” oli nagu mentaalne du.
„Lähme siis,” ütlesin pahuralt, „võib-olla on sul õigus.”
Ta hoidis mul ikka veel kõvasti käsivarrest kinni. Me läksime tagasi üle heki ja astusime kirikusse. Seal valitses surmvaikus. Me läksime mööda vahekäiku altari juurde. Ma ei häbene öelda, et sulgesin silmad: ma teadsin, et seal pole kujusid. Ma kuulsin, kuidas Kelly tikku tõmbas.
„Siin nad ongi, näed isegi. Anna andeks, aga sa kas nägid und või oled liiga palju joonud.”
Ma avasin silmad. Kelly kustuva tiku valguses nägin ma alustel kahte „marmorrüüs” kuju. Ma hingasin sügavalt sisse ja haarasin Kelly käest.
„Ma jään surmani su tänuvõlglaseks,” ütlesin ma. „See pidi olema mingi valgustrikk või olen ma ületöötanud, võib-olla seetõttu. Kas tead, ma olin täiesti kindel, et neid pole siin.”
„Seda ma tean,” ütles ta üsna karmilt, „sa pead vaimsete pingutustega ettevaatlik olema, mu sõber.”
Ta kummardus ja vaatas parempoolset kuju, kelle kivinäol oli kõige nurjatum ja mõrvarlikum ilme.
„Taeva päralt,” sõnas ta, „keegi on siin käinud - käsi on murdunud.”
Ja nii see tõesti oli. Ma olin kindel, et kui me viimati Lauraga seal käisime, oli see terve.
„Võib-olla on keegi üritanud neid nihutada,” arvas noor arst.
„Sellega ei saa seletada seda, mida ma arvasin end nägevat,” vaidlesin vastu.
„Sinu nägemusi seletavad suurepäraselt liiga intensiivne maalimine ja liiga kõva suitsetamine.”
„Lähme ära,” ütlesin mina, „või mu naine hakkab muretsema. Astu meie poolt läbi, võta üks klõmakas viskit ja joo selle terviseks, et mu mõistus oleks korras ning peast läheksid segi hoopis vaimud.”
„Ma pidin minema Palmeri juurde, aga nüüd on juba nii hilja ja on parem, kui ma jätan selle hommikuks,” vastas ta. „Mind hoiti Ühingus pikalt kinni ja mul on tulnud pärast seda veel mitme haige juures käia. Hea küll, ma tulen sinuga kaasa.”
Ma arvan, et tema arvates vajasin mina teda rohkem kui Palmeri tüdruk ja me hakkasime minema minu maja poole, arutasime, kuidas selline silmamoondus sai võimalik olla ning tegime sellest kogemusest suuremaid üldistusi tontlike ilmutiste kohta. Aiarajale jõudes nägime, et välisuks oli lahti ja seest paistis hele valgus ning siis kohe nägin, et ka elutoa uks oli lahti. Kas Laura oli välja läinud?
„Astu sisse,” ütlesin ja dr. Kelly järgnes mulle elutuppa. Seda valgustasid rohked küünlad ja süüdatud polnud ainult vahaküünlad, vaid ka vähemalt tosin tilkuvat rasvaküünalt, mis olid torgatud vaasidesse ja ornamentide vahele. Ma teadsin, et valgus oli Laura ravim närvilisuse vastu. Vaene laps! Miks olin ma ta üksinda majja jätnud? Milline elajas ma olin.
Me vaatasime toas ringi ja esialgu me teda ei näinud. Aken oli lahti ja tuuletõmbus kallutas kõikide küünalde leegi ühes suunas. Tema tool oli tühi ning ta raamat ja taskurätik lebasid põrandal. Ma pöördusin akna poole. Seal, aknaorvas, ma teda nägingi. Oh, mu laps, mu arm, kas oli ta läinud akna juurde, et vaadata, kus ma olen? Ja mis oli see, mis oli tema selja taga tuppa astunud? Mille poole oli ta ringi pööranud, näol see meeletu hirm ja õudus? Oh, mu väikseke, kas oli ta arvanud, et see olen mina, kelle samme ta kuuleb, ümber pööranud ja näinud… mida?
Ta oli kukkunud seljali aknaesisele lauale ja ta keha lebas osaliselt laual ning osaliselt aknalaual. Ta pea rippus üle lauaserva, pruunid juuksed olid lahti vajunud ja langenud vaibale. Ta huuled olid tõmbunud irvesse ja silmad täiesti pärani. nüüd ei näinud need enam midagi. Mida olid ta silmad näinud enne lõppu?
Doktor astus Laura poole, ent ma lükkasin ta kõrvale, sööstsin ise oma naise juurde, haarasin ta embusse ja nuuksusin:
„Kõik on korras, Laura! Kõik on hästi, kallis.”
Ta vajus mu käte vahel kokku. Ma haarasin temast tugevamini, suudlesin teda ja kutsusin teda kõigi tema hellitusnimedega, aga arvatavasti teadsin ma juba siis, et ta on surnud. Ta käed olid rusikasse tõmbunud. Ühes käes oli tal midagi. Kui ma olin täiesti kindel, et ta on surnud ja millelgi polnud enam tähtsust, lasin ma Kellyl ta sõrmed lahti kangutada, et näha, mis see on.
See oli hall marmorsõrm.