Otsing

Ajalooalane jutustis 1219. aasta suvest ja ühe pärimusloo algupärast See oli suviharja paiku, ei teagi enam täpselt, mitu ajastaega tagasi, kui ta siin käis. Vähesed mäletavad veel seda aega, sest see oli ammu enne suurte sõdade algust. Mõned külarahva seast tervitasid teda lausa avasüli, majutasid oma katuse alla ja palusid põldusid õnnistada. Rebala pool olla isegi ühe palvuse läbi viinud. Need kaasajooksikud oleksid vist lubanud tal hiiepuudki maha raiuda ja võinud tema ässitusel vanad kalmedki rüüstada, kui mõned teised poleks ägedat vastuseisu näidanud. Kuidas need sõgedad küll temas

Karujala küla oli üks võimsamaid oma kihelkonnas. Talud olid suured ja lapsi rohkesti. Küla servas elas sepp Olleko, kelle kätetöö oli kõrgelt hinnatud nii siin mail kui ka teisel pool Suurt lahte. Hommikul oligi kohale jõudnud kaupmees soomlaste rahva seast, keda kutsuti Hidaseks. Ega Hidanen nii suur kaupmees polnudki – jäi teine oma pealikule võlgu ja tegi ohtlike reisidega oma võlga tasa. Tookord oli tal raha peitnud püksi – enne reisi oli ta endale lubanud, et ilma odadeta ta pealiku ette tagasi ei lähe. Eestlaste maa oli aga nendel aegadel ärev, sest latgali hõimudega olid odad verised

Vöör valges vahus, lõikas laev läbi laineselja. Pikne lasi noole ja Ukko müristas poja kiituseks vasaraga taevavõlvi. Tihe vihm piitsutas vee mullitama, seitse sülda kõrged lained kerkisid kui künkad ja langesid taas, kui nende vennad tuule tõukel peale surusid. Taevas oli madal ja raudne kui pajakaas. Meri kees oma soolaste tuultega sängis. Meeskond surus end aamide ja kirstude vahele, mille kaitseks oli mustvalge puri laiali tõmmatud, küürus turjad või sirutuvad pead kangapinda kühmustamas. Rasked piisad tampisid paksu riiet ja tumedat puud parrastel. Tüürimees kössitas oma aeru ümber

11. saj. linnulennul Ristisõjad on välja jäänud. Rõhk on kirjeldamaks Eesti aladel sel ajal toimuvat ja heita kerge pilk Euroopale. 11. saj. on kõrgkeskaja algus Euroopas. Viikingiaeg kestab, kuid hääbub Skandinaavias, kus levib ristiusk. Põhjala viikingite järeltulijad määravad suuresti Euroopa militaarse ja kultuurilise palge. Eesti aladel On hilisrauaaeg. Senine linnusasula süsteem laguneb, kõikjal üle maa jäeti enamik vanadest linnustest maha ning ehitati uusi ja võimsamaid. Enam – vähem kindlaid hilisrauaaja linnuseid teatakse tänapäeva Eesti alal veidi alla 50, neist üle poole on rajatud

"Algernon" kuulutab koos "Mütofestiga" välja jutuvõistluse, mille teemaks on Eesti Lembitu-eelne maailm, Eesti etno-müto või konkreetselt "Mütofesti" maailm. Jutuvõistluse eesmärgiks on vääristada meie vanemat ajalugu, mille vägevust vähe teadvustatakse. Taustaks ja inspiratsiooniks võib lugeda mitmete kirjutajate ühisloominguna sündinud "Mütofesti" maailmast: http://www.mytofest.ee/2008/index.php?option=com_content&view=article&i… või uurida lisatud teksti "Ajaloo ja luule piiril". Võistluse peaauhinnaks on sepp Vanakaru käe all sündinud pussnuga koos käsitöise tupega (vaata

Aitäh, Einstein! Ma küll ei jaga ööd ega mütsi Sinu relatiivsusteooriast, aga vähemalt teadmine aja ja ruumi suhtelisusest on aidanud mu mõistusel kohaneda paari aasta taguse ehmatava kogemusega. Mis on aeg? On see füüsikaline, filosoofiline või psühholoogiline nähtus? Reeglina tajume aega lineaarse, üksteisele järgneva sündmuste ahelana. Selliselt tajutav njuutonlik aeg ei saa pöörduda tagasi ega rutata ettenähtud sündmustejadast edasi. Enne 2007. aasta suve ei vaevanud ma oma pead kordagi selliste küsimustega. Kuid viimased kaks aastat olen piinelnud obsessiivse kompleksi käes – vähe on

Üks võimalikke viise ulme käsitlemiseks on teha vahet, kuidas suhtub teose autor singulaarsusesse. Singulaarsus tähendab teatavasti punkti, mida läbimata ei ole võimalik midagi öelda selle taga toimuva kohta. Gravitatsioonilise singulaarsuse näide on must auk; tehnoloogilise singulaarsuse näide on saavutus, mis maailma põhjalikult muudab. Charles Strossi arvates võiks selleks olla näiteks inimest ületava paindliku tehisintellekti tekkimine. Religioosse või müstilise singulaarsuse näitena võib tuua jumala ärkamise maailmas, mis toimib tollesama jumala unenäos (vt. näiteks Gregory Benfordi juttu

Politseinik seisis väikeses hallis, mille tagumises osas tõusis lai trepp, aga ta ei vaadanud üles, vaid oma jalge ees lebavat surnukeha. Siis ta taipas, et tal polnud politseilinti kaasas ja kobas taskutes telefoni järele. No muidugi, vanema aja inimene, nagu ta oli, oli ta unustanud selle kaasa võtta. Ta peab ise Billi järele minema, mõtles mees ja käsutas välisuksele vaatama jäänud kogu: “Ma pean ära käima. Tõmba minema, töll.” Konstaabel ei teadnud, mis Erkemi alevikku ees ootab, kuid miski temas peas tagus häirekella. *** “Jonathani surmaga ei ole kõik korras. Erkeimis on alati juhtunud