Otsing

Patrick Rothfussi "Tuule nimi" oli fantasy vallas üks 2007 aasta üllatusi. mitte nüüd ehk kõigile tingimata meelepärane, aga debüütteosena siiski tugev. ja miskitpidi vastus neile, kes panid omal ajal imeks, miks veetis autor ülikoolis üheksa aastat ja vahetas korduvalt teaduskonda - nüüd on siis selge, et töötas oma romaaniga. eeltööd on asi kahtlemata nõudnud, sest autor on nö tühja koha pealt loonud oma maailma geograafia, ajaloo, religiooni(d), rahasüsteemid, kalendri jne, pluss veel mitmel tasemel maagia. esimese võrdlusena tuli mul aga meelde hoopis Cardi "Enderi mäng" - ja selle läbiv

Ette kantud Estconil, 18. juulil 2008. Niisiis, minu jututeemaks on „Eesti ulme 2007”. Objekti piiritlemiseks peaksin täpsustama, et ettekande pealkirjas nimetatud „ulme” tähendab selles kontekstis nii anriulmet kui ka mis tahes muud üleloomulikku, tänapäeva teadusega mitteseletatavat ilukirjanduslikku teksti. Seetõttu võivad selle mõiste alt leida end autorid, kes ise oma loomingut kuidagi ulmega ei seosta, ja kelle jaoks ULME = SF. On ju Mehis Heinsaar ja Andrus Kivirähk ise intervjuudes öelnud, et nemad oma tekste ulmeks ei pea. Aga ärgu lasku nad end sellest ulmefriikide liigitusest

Ervin istus laua taga ning sorteeris närvilise moega hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles oli ilmselt magatud või vähemalt polnud neid riideid juba väga pikka aega puu peal hoitud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid aga särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja konjakipokaali. Ervin tõstis ühe neist mõtlikult üles ja uuris seda mõnda aega. Seal aimdus veidi pruunikat jooki, aga ka tuhaebemeid ja võibolla veel midagi. ‘Käib küll.’ Ta kallas endale

Kirjastuse "Eesti Raamat" sarjas "Klassikalised lood" on ilmunud gooti romaani zhanri loov Horace Walpole'i "Otranto loss". Äärmiselt soovitav lugemine igale ulmekirjandusest veidigi sügavamalt huvitatule.

Kirjastuselt "Fantaasia" on äsja ilmunud uus antoloogia sarjast "Täheaeg". Koostaja Raul Sulbi. Sisukord: Kristjan Sander, "Ei puhka sinus" Kristjan Sander, "Õhtu rannal" Taivo Rist, "Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga" Veiko Belials, "Kübaramoor" Indrek Hargla, "Tontla metsas" Dani Adler, "Valutuli" Maniakkide Tänav, "Kallis sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?" Paolo Bacigalupi, "Flööditüdruk" Jeff VanderMeer, "Balzaci sõda" Siim Veskimees, "Ajast füüsikas ja ulmes" Veel sel aastal peaks ilmuma "Täheaja" 5. anne, mille kohta on koostajal öelda järgmist: Eesti autorite

Kalender kuupäevaga seitsmeteistkümnes oktoober oli seatud seinale ülihoolikas kujundusharmoonias kahe maaliga, millest üks kujutas päikeseloojangut juba kergelt raagus puude kohal ning teine puuviljavaagnat kahe banaani, kolme pirni ja ühe õunaga. Viimase oli Margareth Barkley ostnud tuhande kuuesaja dollari eest ühelt internetioksjonilt. Pildi autoriks oli keegi Jim McConaghey, keda Margareth tavatses geeniuseks nimetada. Tegelikult ei olnud tal aimugi, kes see oli ning ühe korra peale maali ostmist seda nime Google’i otsinguprogrammi sisestades ei leidnud ta samuti ühtegi vastet. Mis otse

Elu pritsumajas kulges tavalist rada. Viimane suurem laks oli olnud paar nädalat tagasi kui kolmas vahetus käis kustutamas üht vana talumaja. Vambola vahetus seevastu oli veetnud rahulikult juba kaks kuud ilma, et oleks olnud midagi suuremat paarist pannipõlengust. Viimane sellinegi vahejuhtum oli olnud juba kaks vahetust tagasi ja ei saanud öelda, et meeskond asjade sellise käiguga rahul poleks olnud. Vambola oli erand, tema oleks meelsasti eelistanud kuskil tulekahjul vett lasta ja redeli otsas turnida, sest alternatiiviks oli igapäevane õppetöö, kus tuli tuupida mitme sekundiga mootorsae

2008. aasta suvel ilmub antoloogia "Soome ulme", milles on järgmised novellid ja lühiromaanid: 1. "Lendav Hollandlane" (2000), Johanna Sinisalo 2. "Berliini näitelavad" (2000), M. G. Soikkeli 3. "Baby Doll" (2002), Johanna Sinisalo 4. "Kuninga kogutud hullused" (2004), Petri Salin 5. "(Kui) Zirma on olemas" (2004), Petri Salin 6. "Igas lihatükis on tahe" (2005), Jenny Kangasvuo 7. "Merelaine naha all" (2005), Jenny Kangasvuo 8. ""Tss, tss!" tegid need" (2005), Anne Leinonen 9. "Teislane" (2006), Anne Leinonen 10. "Jutumeister" (2007), Susi Vaasjoki Kui raamat meeldib, on põhjuseks soome ulme

Morten istus baaripuki otsas ja rüüpas õlut. See ei olnud ei Originaal, Alekokk ega Pulss - see oli lihtsalt õlu! Petlikult maheda maitsega ja kadakatestki kangem. Erinevalt kõrgestisündinud linnaõlledest kargasid kohalikust rüüpest võetud sõõmud kohe kupli alla sumisema ja seda veel enne kui esimene kann poole peale sai. Letitagusel riiulil seisid ka peenemate napside pudelid, aga need olid mõeldud pigem silmailuks kui allavõtmiseks. Üks õige saarlane ei joo magusat viina. Õige saarlane joob õlut. Ja õllekõrvaseks on loomulikult kala, pärit mullusest kui mitte tunamullusest loomusest