Otsing

Kristjan Sander Kristjan Sander: Kui palju te muidu alternatiivajaloo vastu huvi tunnete? On teil ses žanris lemmikautoreid või eeskujusid? Mart Laar: Alternatiivajalugusid loen huviga, kuid kindlaid eeskujusid mul pole. KS: 2014. aasta lõpus tekkis huvitav olukord – ühel ja samal teemal ilmutasid korraga romaani kaks autorit, Mart Laar ja Eero Lattu („Kaitstud Eesti”). Kas olete viimati nimetatud teosega tuttav? ML: Kahjuks pole Erro Lattu raamatut veel lugeda jõudnud, kuid kavatsen seda kindlasti teha. Ilmselt on 1939–1940. aastast alternatiivajaloo kirjutamiseks lihtsalt aeg küps. Soomeski

Kristjan Sander Mart Laar, „Sügissõda“ I (READ 2014) Eero Lattu, „Kaitstud Eesti“ (Tänapäev 2014) [[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"103","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"float: left; margin-left: 10px; margin-right: 10px; width: 200px; height: 302px;","typeof":"foaf:Image","width":"318"}}]] Eesti-aineline moodne, 20[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"104","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"float: left; margin-right: 10px; margin-left: 10px; width: 200px; height: 306px;","typeof":"foaf:Image"

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"102","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"350","style":"width: 480px; height: 350px; margin: 20px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"480"}}]] Foto: Andres Putting, delfi.ee “Täheajas” number 12 ilmus Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee”. Mulle tuli tahtmine seda arvustada, ehkki olen kunagi Veskimeest juba arvustanud (http://www.algernon.ee/node/730). See jutt on nimelt mõneti teistest erinev. Kunagi kirjutasin artikli “Eesti rahva ennemuistsed jutud kui ulme” (http://www.algernon.ee/node/358). Kui see avaldati

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"101","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 326px; height: 480px; float: left; margin-left: 20px; margin-right: 20px;","typeof":"foaf:Image","width":"326"}}]]Kõigist niinimetatud žanrikirjandustest on vististi teadusulme kõige kahetisemas positsioonis. Kogu „ilukirjanduseks“ nimetatud kultuurifenomeni spektri ulatuses, igas alamžanriis, subkultuuris või traditsioonis leidub nii suurepärast kui maotut, nii inimvõimete piiride kui piiratuse monumente. Teadusulme on seejuures aga ainus, mis juba

Kui Ryan Leong sai telefonikõne ema surma kohta, oli ta üks jalg surutud hargneva puutüve vahele ja teine kõlkus üle elektrifitseeritud tara. Ta vajutas visuaali pimedaks, pomises: „Ma kuulen,“ hüppas üle tara ja maandus kalmistumuru kõvale plastikmurule. Ta noogutas, haarates mobiili külmast kangete sõrmede vahele, ja kordas haiglaõe sõnu: „Neerupuudulikkus, mhmh, valutult, jah, oli aeg.“ Õde ei suutnud mõista, miks ta pole valusalt eredate tulede ja kaledate lõhnadega Northern Alberta Regionaalhaiglas oma ema kõrval, kes oli olnud nii tilluke selles siledate linadega voodis ja talle sealt

Sulle, juhuslikult kohatud tundmatule See juhtus – inimkeeli öeldes – tükk aega tagasi pühapäeval, veidi pärast keskpäeva, maaliinide autobussis. Kõik istmed olid kinni ja vaatamata oma eale jäin ühes kärukese ja tagasihoidlike hommikuste täikaleidude kotiga seisma. Mõni tosin meetrit enne peatust andis ta konduktorile märku, et tahab peale tulla, tõi üles ühe oma kohvritest ja palus veidi oodata, et ta jõuaks tuua teise. Ta oli, nagu ta pagaski, rüütatud musta. Püksid ja teksavest olid sooja suve kohta liiga soojad. Neile lisandus mootorrattakiiver, mis jutustas ta kirest nende masinate vastu

Jaanus Saksing Lugu, mille teile nüüd jutustan, leidis aset minu lähedase sõbra hea tuttavaga möödunud sajandi lõpuaastatel. Lubasin talle, et ei avalda täpset toimumispaika, aga kui võtate ette Eesti kaardi ja jagate maismaaosa risti neljaks, osutaksin kõige loodepoolsemale tükile. * Minu sõbra tuttav, nimetagem teda hr Biedermanniks, oli päritolult väliseestlane ning hiljuti saabunud Kanadast, kus ta oli sündinud. Biedermanni huvialaks oli antiigikogumine, vanematelt saadud väärtpaberid ja raha võimaldasid küllaltki vaba elu sellega tegelemiseks. Praegu aga ootas teda ajaloolisel kodumaal

Jaanus Saksing „Võta aga veel kooki!” ütles vanaema oma pojapojale, mulle, ühel sügisesel õhtupoolikul oma köögis laua taga istudes. Kell oli seitse õhtul ja väljas oli novembrikuiselt pime ja tormine, kuid köögis põles hubane valgus ja tuli pliidi all praksus lõbusalt, levitades oma kuma üle ruumi ning tekitades mõnusa soojatunde. „Vanaema, räägi palun üks lugu,” laususin kahe suutäie vahelt, ise vilksamisi moosipurgi poole piiludes. „Lugu?” imestas vanaema. „Jah, midagi sellest ajast kui sa noor olid,” vastasin, samal ajal mõteldes, kas vanaema pahandab, kui ma lusika purki pistan. „Ma kohe