Ilmselt peaksin alustama pisukese selgitusega. Ma ei ole ühegi Eestis ulmet avaldava kirjastuse vaenaja. Jah, ma olen nii üht kui teist teinekord kritiseerinud, aga kuna nad kõik ajavad üldiselt vajalikku asja, siis on see kriitika pigem rahulolematuse avalduseks.
Iseäranis käib see selgitus kirjastuse Varrak kohta, kelle puhul on mul mitu korda ette heidetud, et miks ma neid ei salli. Võimalik, et ma olen Varrakut tõesti rohkem kritiseerinud, kui teisi kirjastusi, aga sel on ka oma põhjus. Varrak on suur kirjastus ning avaldab aastas ka palju ulmeraamatuid ning kes palju teeb, sel palju juhtub.
Kuna käesoleva kolumni teemaks on romaanide poolitamine, siis loomulikult käib see jutt ka kirjastuse Varrak kohta. Aga tõe huvides märgime siiski ära, et Eestis on sel teemal patustanud ka Katherine, Kupar, Fantaasia ja Pegasus. Võibolla mõni veel, aga esmahetkel ei meenu.
Romaanide poolitamine, kolmeks- või neljaksjagamine pole ju tegelikult mingi eestimaine leiutis. Kui rääkida ulmekirjandusest ja eelkõige inglise keeles ilmuvast, siis pädevamaks ja ajaloolisemaks näiteks oleks C. J. Cherryh ja tema mahukad romaanid, mida kirjastus kolmeköiteliste triloogiatena avaldas. Autor on kommenteerinud, et kuidas kirjastuses öeldi, et ajalooline romaan võib tuhat lehekülge olla, aga kes ostaks sedavõrd tüsedat ulmeromaani. Ja siis tehtigi tervikromaanist triloogia. Hämmastav on sealjuures see, et romaan ÌThe Faded Sunì (1978, 1979, 1980), mis kolmeköitelise triloogiana avaldati, on eraldi köidetena täiesti loetamatu, sest ühe köite lõpp on ka järgmise algus. Samas aga romaan ÌCyteenì (1988), mis autori meelehärmiks pehmekaanelisena kolmeks jagati, on triloogiana täitsa loetav.
Ma ei hakka kirjutama siinkohal hieroglüüfe kasutavatest rahvastest, kes ka kolme-neljasajaleheküljelised romaanid mitmes köites avaldavad. Aga nii idas kui ka läänes on see siiski pehmekaaneliste raamatute seonduv kirjastuslik-tehnoloogiline küsimus. Noh, et teatavas paksuses pehmekaaneline laguneb ilmselt rutem jne.
Ja siin jõuame esimese olulise punkti juurde, mis eristab Eesti kirjastuselu muust maailmast. Siinmail ei müüda mitme köitena avaldatavat romaani korraga, vaid hämatakse ja püütakse teha nägu, et romaani erinevad pooled on erinevad romaanid. Jaapanis näiteks on ühe romaani köited poes paberiribaga üheks pakiks tehtud ning neid isegi ei müüda eraldi.
Teine erinevus muust maailmast on see, et Eestis on sageli raamatust üsna raske leida märget, et tegu on romaani esimese poolega.
Kolmas ja ilmselt oluliseim argument on rahaline – Eesti kirjastajad müüvad romaani jupitades seda mitu korda... kas poolekstegemine just kahekordne müük on, aga poolteist korda tuleb ära küll. Ja selle kolmanda põhjuse alla ilmselt see probleemikoer ka maetud on.
Samas, kes käsib raamatuid mahupaberile trükkida ja kolmesajaleheküljelisest selline raamatuplokk vormida, mis normaalmahus sisaldaks vähemasti viissada lehekülge? Küsimus on muidugi retooriline ja kurtidele kõrvadele.