Toome lugejateni intervjuu Leo Kunnase, sõjaväelase ja "Gort Ashryni" autoriga. Hr. Kunnas on lubanud täiendavalt vastata kommentaaridesse postitatud küsimustele.
Alustaks sellest et „Gort Ashryn“ täidab teatud määral üht lünka eesti ulmekirjanduses. On teil arvamusi, kus võiksid veel täitmist ootavad lüngad olla?
Võiks teha loo sellest, kuidas tuhande saja kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel aastatel oleks tõusnud ja kasvanud pealik, kes oleks Eesti ühendanud ja loonud Suur-Eesti umbes samal ajal, kui rüütlid tulid. Vaat’ see oleks huvitav teema, aga see nõuaks tööd ja mul ei ole plaani seda teha.
See nõuaks suurt tööd.
Et selle juurde kunagi jõuda, ma pole kunagi mõelnud päris tõsiselt, aga see oleks huvitav. Keegi võiks seda teha.
Alternatiivajalugu on hästi moes praegu, kõigile väga meeldib.
Seda on jah palju tehtud ja näiteks fantasy-raamatuid ma ei ole ise kunagi mõelnud kirjutada, sest seda on nii palju tehtud. Tegelikult „Gort Ashryni“süzhee ma mõtlesin välja juba üheksakümnendate alguses, aga mul pole kunagi olnud aega seda teha. Ja võib-olla pole olnud ka piisavalt küpsust. Nüüd olen ma viimaks jõudnud sinna järku, et teoks teen lõpuks ära.
Millised teie enda eelistused ulmekirjanduse või ilukirjanduse osas on?
Ulmet, ma arvan, et olen 70-80% lugenud sellest, mis on eesti keeles ilmunud ja ma loen vene ning inglise keeles ka. Mul ei ole otseseid eeskujusid selle raamatu tegemisel, aga ma olen tahtnud teha sellist terve maailma või terve reaalsuse loomise lugu. Taolisi väga palju ei ole, ainult paarkümmend kogu maailmas. Selles mõttes on kahtlemata ambitsioonikas plaan. Mis ma võin veel näiteks tuua – „Düün“ ja selle järjed, „Asumist“ ja selle järgedest rääkimata, või siis „Hyperion“ ja selle järjed või siis Strugatskite teatud teoste seostatud tervik, samamoodi Ursula LeGuini teosed. Neid võib veel tuua, ma lihtsalt loetlesin esimesed, mis mulle tulid meelde, kus luuaks terve maailm sisuliselt otsast lõpuni. Samamoodi Tolkien ja mõned fantasy-autorid on teinud oma mätta otsast. See on olnud kogu aeg eesmärk ja see on loomulikult ka „Gort Ashryni“ taustaks.
Miks ma oma raamatus või siis esimeses osas olen suhteliselt detailne – ma kasutan üsna lihtsat keelt, tänapäevaseid mõisteid, mis omandavad aga hoopis teise tähenduse. Näiteks, kui seal võitleja ütleb „tank“, siis tänapäeva inimene kujutab ette, mis asi see on – seal on sama mõiste, aga selle mõiste sisu on absoluutselt teine ja selliseid mõisteid on seal kümneid. Inimene peab saama aru, mida need mõisted üldse tähendavad. Sellepärast just esimeses osas lisaks sellele, et ma avan Anton Irve VIII isiku ja tema tausta, on eesmärk viia lugeja ka sellesse maailma sisse. Mul üks kamraad ütles hästi, et ta teab kaht raamatut, milles on sama põhjalik käsitlus või lähenemine sissejuhatusele – üks on „Jumalaema kirik Pariisis“ ja teine on „Sõda ja rahu“. Siin poleks teistpidine lähenemine ka kuidagimoodi võimalik.
Põhisüee muidugi tuleb teises osas ja lõpplahendus kolmandas osas. Ma väga põhjalikult loomulikult täna ei räägi, mis seal tuleb, kuid lugejatel on kindlasti jäänud esimese osa lugemise käigus väga palju võimalikke süeeliine või niidiotsi, mis hakkavad nii-öelda juhatama.
Kuivõrd on need kolm osa üldse eraldi teostena vaadeldavad? Mulle tundub, et tegemist ongi lihtsalt ühe pika looga, mis on kirjutamise järjekorras ükskõik mis alusel kolmeks raamatuks jaotatud.
Jah, ta on sisuliselt üks teos, lihtsalt jagatud teatud loogilistesse etappidesse. Mis ma võin öelda, et järgmise osa pealkiri saab olema „Sõda“ ja viimase osa pealkiri „Rahu“, mis on osalt iseloomustavad ja teisalt jälle petlikud.
Ma julgeks veel väita, et see esimene osa, kui teda loogiliselt jagada, koosneb ka kahest poolest. Üks siis sissejuhatus ja teine poisi ja tüdruku lugu. Kas järgmiste osade sündmused on üksteisega rohkem seotud, toimuvad järjest algusest lõpuni?
Nüüd on see maailm avatud ja peategelase isiksus sirgeks tehtud, sellest ühiskonnast pilt ette saadud. Pilt on lugeja jaoks valmis, on loogiline, et see sõda tuleb. Mis seal hakkab toimuma ja kuhu need sündmused edasi viivad ja mis liinid seal veel avanevad, on juba järgmiste osade teema. Praegu ma ise olengi järgmise osa kallal, kui esimene osa on 13 peatükki, siis see tõenäoliselt tuleb 18 (pluss-miinus kaks peatükki). Mõnevõrra paksem siis, ma ei oska muidugi lehekülgi täpselt öelda, aga keskmine peatükk on umbes 15 lehekülge.
Tuleviku kohta on vihjeid antud küll, aga kas just seda taustainfot, mis on pool esimest osa, polnuks olnud võimalik tilgutada loo arenemise käigus, nagu Strugatskid seda tavaliselt teevad?
Seda oleks olnud võimalik teha, aga ma tahtsin anda tervikliku pildi. Üks variant oleks ka olnud anda see edasi lineaarse jutustusena, et tegelane on alguses 15-aastane ja kõik läheb edasi nii nagu ta läheb, aga siis ma oleks pidanud kõrvaltegelasi pidanud tekitama sellise hulga, et see poleks olnud kõige ratsionaalsem tee. Niigi tuleb raamat suhteliselt mastaapne. Lahendusena püüan anda vältimatu ja hädavajaliku tausta.
Ma olen lugenud läbi kõik Robert Jordani fantasy-raamatud, kogu tema selle paksu ajaratta sarja ja mul olnud mõte, et ta oleks võinud umbes 3 osa säästa. Siin on täpselt sama lugu, teistsuguse lahenduse korral oleks „Gort Ashryn“ hakanud ka kulgema justkui ajaratta lugu.
Vennad ilmselt oleks alustanud samamoodi hetkest, kui action algab, kuid siis üksikute flashback’idena infot andnud.
See oleks olnud lugejale liiga raske, ta ei oleks aru saanud, mis toimub, kuidas selline sõda on võimalik. Nüüd ka ma pole kõike käsitlenud, mõned olulised detailid lihtsalt ütlesin ära, et tegevusele kontekst tekiks. Muidu oleks umbes nagu läbi jää vajumine. Mõned fännid kritiseerivad, et mindud on liiga detailidesse, kuid II ja III osa seisukohalt on see oluline.
Ideaalset lahendust pole vist võimalik saavutada.
Kas te koostate mingisuguse kava, kui te kirjutate, näiteks peatükkide kaupa?
Loomulikult, ma olen terve raamatu kohta tegelikult juba ammu teinud kava. Ma kutsun ise seda süeekaardiks, seal on kõigepealt peatükid, peatükkide järel siis sündmused. Loomulikult detailides ikka tuleb muutusi, aga kuidas süee tuleb algusest lõpuni on mul algusest peale selge.
Te olete väitnud, et on teatud autorid, kes paistavad silma suure sooviga kirjutada militaarset ulmet, aga peaaegu niisama suure küündimatusega või midagi sinnapoole. Kas võiks nimesid nimetada?
Klassikaline näide on Heinleini „Tähesõdalased“ ja selle põhjal tehtud film. Lihtsalt inimene, kes ei ole kaadrisõjaväelane, ega ta ei saagi midagi paremat saavutada. Raamat, tõsi küll, on kirjutatud, kui ma ei eksi, siis 1956. aastal ja eks me kõik ole oma aja vangid. Kui ma nüüd uuesti lugesin Asimovi eestikeelset versiooni „Teraskoobastest“, siis ma nägin just selge pilguga, et ta sai kirjutada ainult sellest, mis tema ajal oli teada ja mida sai ette ennustada. Sa oled paratamatult selle vang ja sa ei saa selles mõttes väga seda ületada. Kui me võtame Jules Verne’i „20 000 ljööd vee all“, siis see on omas mõttes geniaalne teos, et on ka tänapäeval pädev: kogu allveelaevandus sisuliselt ongi selline (samas ega see allveelaevandus vahepeal kuhugi edasi arenenud ei ole ka). Ma muidugi püüan sellest välja rabeleda nii palju kui võimalik. Mida veel saab teha, on võtta hetkeajastust see kõige viimane seis ja üritada sellest edasi minna. Siis on loota, et see on 20 või 50 aasta pärast ka enam-vähem pädev ja ei tundu naeruväärne.
Teie teoses toimub sündmustik 900 aastat või umbes nii hiljem. Kui võtta näiteks seesama lahingurobotite teema, siis juba praegu nad patrullivad oma liine pidi suhteliselt efektiivselt. Kas ei võiks arvata, et ikkagi 900 aasta jooksul, arvestades veel neid tohutuid arvutusvõimsusi, mida te mainite, nad ei võiks olla oluliselt pädevamad?
Eks inimesed mine ka pädevamaks. Võin ette öelda, et inimese ja masina ning päriselu ja virtuaalsuse õhkõrnad vahed on need, mida ma käsitlen järgmises osas veel põhjalikumalt. Sellised sõdurid, kellest ma siin räägin, võivad kõige varem olla võimalikud juba 60-70 aasta pärast. Siin on kaks asja. Üks on see, et demokraatlikes riikides on tõrge, et peetakse täiesti loomulikuks, kui viiulikunstnik või sportlane alustab 3-4 aastaselt, kuid sõjaväelastega see nii ei ole. Minu mõistes tänapäeval professionaalset sõdurit veel olemas ei ole. Et selliseks saada, peaks alustama varakult. Ma olen lahendanud selle nii, et kloonimine teeb selle võimalikuks ja neil inimestel pole vanemaid, kellel oleks neile mingeid õigusi, sest milline vanem laseks oma lapsega niimoodi teha? Teine asi on sümbiootilised personaalarvutid, mitte verbaalselt suhtlevad personaalarvutid, mis on mõne aastakümne küsimus.
Ma olen võrgus üsna mitu ennustuste lehekülge läbi käinud, et paremini kirjeldada seda, mis tuleb. Teine inspiratsiooniallikas on muidugi suured strateegiamängud, eriti „Orioni“ seeria ja muud, põhimõtteliselt Civ’id. „Civilizationi“ pluss on muidugi see, et see annab loogilise arengupuu, kuidas mingid asjad tekkisid ja leiutati. Ma püüan samamoodi vaadata teadusennustusi ja leida loogilise terviku, et milline tulevikuteadus võiks olla, ilma et leiduks mingeid suuri loogikavigu.
Ma nüüd soovin endale õnne, kümnes küsimus on mul siin kirjas nii, et kas autor on kunagi mänginud strateegiamänge nagu „Master of Orion“. Kumab ka teosest läbi, et see on üks allikas. Mulle isiklikult tundus kõige suurema loogikaveana see, et lahinguarvuti on arvutustehnika tohutu tipp, aga samal ajal kui need robotid, keda nad käisid seal tapmas, olid suhteliselt tänapäeva tasemel idioodid. Et kui neil oli 127 erinevat käitumisvarianti, siis sellist AI-d on ka tänapäeval ilmselt võimalik teha ja 900-aastase tuleviku kohta tundub natuke nõrk tulemus.
Samas robotite suhtes ollakse põhimõtteliselt kahel väärarvamusel nii tegelikkuses kui ulmes, mida ma ise ei jaga. Üks on see, et mille poolest inimene erineb robotist? Ükskõik kui hea robot teha, tal tuleb piir ette, et ta suudab hästi teha rutiinseid asju. Tihti arvatakse, et robotid hakkavad kunagi mässama või midagi sellist, aga robotid selle raamatu järgi ei hakka mitte kunagi mässama. Pigem on vastupidi – robotid täidavad ülitäpselt kõike, mida neile määratakse ja pigem see on ohtlik probleem. Meil ei ole vaja sellist armeed, mis lihtsalt teeb ükskõik mida. Eks seda probleemi ole ka mujal käsitletud. Ma ei usu robootika tulevikku ses mõttes, et nad suudaksid sõdureid asendada. Sümbiootiliste personaalarvutitega sõdurid saavad alati olema tugevamad kui robotid. Loomulikult teatud tingimustes inimene ei saa toimida, ei suuda taluda näiteks teatud kiirendusi ja pidurdusi, aga see on iseasi. Teisalt, kui lahingarvutid on 64 000 000 inimkonna mõistust või kui suurarvutid on veel meeletult võimsamad, siis ega see ei tähenda automaatselt, et kõikides asjades arvuti oleks inimesest intelligentsem.
Jah, see on pigem programmeerijate töö kui riistvara küsimus. Ulmekirjanduses üks väga levinud motiiv on, et võetakse inimese aju ja pannakse mingi masina sisse, nii et inimkeha tal taga ei ole, olgu ta siis kosmoselaeva sees või ükskõik mis muu asja sees. Kas see ei võiks olla üks selles maailmas pädev mõte?
Seda seal päriselt ei tehta, aga kui me näeme II osas tehisinimesi (robotpolitseinikke), siis sisuliselt nad ongi väga paljuski inimesed. See vahe ka kaob, aga ma ei sooviks teisest osast liiga palju rääkida, lugejatele peab jääma oma avastamisrõõm.
Väga õige. Kas neis teostes kirjeldatakse autori arvates ideaalset sõjaväge või siis sõjaväge, mis on asunud autori jaoks juba ideaalist kaugenema mingil põhjusel?
Kui lugeda II ja III osa, siis me näeme, et suuri probleeme selles ühiskonnas on ja siis saavad ka paljud küsimused, mis esimeses osas tekkisid, vastuse. Mitmed kamraadid on pidanud seda üheks kõige sõjavastasemaks raamatuks üldse, mis on kunagi tehtud ja võib-olla neil on selles mõttes õigus. Siin on alati dilemma – kui ideaalne armee teha, siis kui just pole tegu sõjaväelise diktatuuriga, täidab ta alati poliitilist tahet ja see tahe ei pruugi alati olla ratsionaalne, õiglane ega muus mõttes moraalne. Siin loomulikult dilemmasid on ja kui lugejad loevad edasi, siis nad näevad, et need tulevad päris rasked.
Siin ei ole mingit plaani ega kavatsust mingiski mõttes ideaalmaailma luua. Ma olen veendunud, et ideaalmaailma ei ole võimalik luua, iga ideaalmaailma loomise katse, ükskõik kas kirjanduslik või veel hullem, tegelik, lõppeb absoluutse katastroofiga. Kui mitte ainult ulmekirjanikud, vaid ka poliitikud ja futuroloogid endale teeks selle selgeks, et tuleb loobuda ideaalmaailma taotlemisest, siis see oleks juba väga suur võit. Sellist maailma ei ole olemas ja seda ei saa tulla.
Kui rääkida riikide sõjalisest võimekusest, siis teatud perioodil oli põhiühikuks diviis ja praegu on see brigaad. Kas ei võiks arvata, et tulevikus on selleks veel mingisugune väiksem üksus?
Põhimõtteliselt siin raamatus nähaksegi erinevaid üksusi, vastastel on oma eriline juhtimisstruktuur, mille ma olen neile teinud. Võib-olla on see teatud lihtsustamine, sest tavainimestel on sõjalistest terminitest niigi raske aru saada, kui ma kasutaksin veel mingeid omaloodud süsteeme, siis see läheks liiga raskeks. Praegune üksuste struktuur läheb tagasi 16.-17. sajandisse ja sellised süsteemid kestavad üsna kaua. Võtame näiteks ülikooli kui sellise, oma olemuselt on see ju keskaegne. Õiguse väga fundamentaalsed asjad on Vana-Roomas välja mõeldud. Kui meil juba on kasutusel tähestik, siis me ei vaevu seda ümber mõtlema ja koos digitaalse maailma tulekuga ei kao kümnendsüsteem ära. Kui inimesed on teatud asjadega harjunud, siis need lihtsalt jäävad ja keegi ei vaevu neid ilma hädavajaduseta asendama.
Järgmine küsimus tekkis juba seoses „Kustumatu valguse maailmaga“. Igal asjal on teatud eesmärgid, ilukirjandusel sealhulgas ka. Kas nende hulka kuulub ka kasvatustöö lugeja kallal?
Ma olen tahtnud alati teha selliseid raamatuid, millest iga lugeja võiks leida midagi endale. Panna sinna erinevaid alltekste ja kontekste, et lugejad vastavalt oma soovile ja võimetele võiksid endale terakesi leida. Sõjandusvaldkonna inimene võib siin raamatus ka rohkem teada, kes kasutatud nimede taga ajaloos on. Ma isegi mõtlesin, et teen lisa, kus on kõik nimed avatud, lõpuks sai ainult Anton Irv sellise lühieluloo. Kuperjanovit teavad kõik, aga vaevalt et tänapäeva inimesed Anton Irve eriti teavad, kuigi nad peaks, sest tema roll Vabadussõjas oli palju suurem ja otsustavam kui paljudel teistel. Siit võib leida veel selliseid kihte, mida iga lugeja võib-olla ei märka, aga kes soovib sügavamale kaevata, võib avastada veel midagi.
Kas te Anton Irve valisitegi seetõttu, et ta tundub olevat teenimatult kõrvale jäetud?
See oli üks põhjus. Mul oli teisi kandidaate ka, kellest peategelast teha, aga ma lugesin Anton Irve eluloo läbi ja selle põhjal, kes ta loomult oli ja mida ta tegi, tundus mulle, et tema sobis peategelaseks kõige paremini. Elulugu on tõsiselt muljetavaldav. Ilma et ta oleks mingit formaalset ohvitseri ettevalmistust saanud, ülendati ta tsaariarmees, mis oli suhteliselt seisuslik ja karmi korraga, oma isiklike tegude eest ohvitseriks. Lihtsalt eesti talumehe pojana sündinud mehed ei saanud midagi niisama. Vabadussõja saavutustest ma ei hakka üldse rääkima. Ta oli nii jao, rühma kui kompanii tasemel pädev ja lõpuks juhtis päris suuri üksusi, nii et sai igas mõttes hakkama. Üht-teist pidi tal ikkagi iseloomus, geenides ja mujal olema.
Kõik võitlejad, kes on raamatusse valitud, on mingites sõdades silma paistnud. Terad on sõkaldest ära eraldatud ja seetõttu pole ka paljusid probleeme, mis tekiks tavaarmeel. Sellise valiku ja sellise kasvatussüsteemi juures loomulikult on neil võitlejatel oma probleemid, kuid need on mõnevõrra teistsugused, kui tavaarmeel. Evolutsioonis ei jää ka ellu kõige tugevamad ja nutikamad, vaid kohanemisvõimelisemad. Kõik prototüübid ju surevad sõdades ja ei oleks tegelikult ellu jäänud. Evolutsioon tõrjub selliseid kõrvale.
Romaanis on rõhutatud, et peategelase üleloomulikud või psii-võimed on ka tollal väga erandlikud nähtused.
Tegelikult seal on öeldud, et 2% ühiskonnast ja võib-olla 15-20% armeest. Aga temal need arenevad ja kasvavad. Ma olen mõelnud, et mõnedel lihtsatel meestel selleks, et juhtida, pidi midagi olema, võib-olla midagi sellist, mida me ei näe. Mõned mehed lihtsalt juhivad ja isegi kui nad eksivad, siis alluvad annavad neile kõik andeks. Teised mehed võivad ükskõik mida teha, aga nad ei saa ikka hakkama ja neile ei anta ka mitte midagi andeks. Kõik need esitatud asjad on muidugi pseudoteaduslikud, nad ei ole praegu ei tõestatavad ega ümber lükatavad. Aeg näitab, kuidas meil areng läheb ja mis osutub tõeks ja mis ei osutu.
Me ei tea praegu sedagi, kas kusagil on peale meie elu ja milline see täpselt on. On ainult oletused.
Mulle oli sümpaatne teiste eluvormide kirjeldamine, nii meile lähedaste, küllaltki humanoidsete, kui ka selliste, mis on meist ikka väga kaugel.
Ma just tahtsin seda skaalat teha võimalikult laiaks, et me ei kapselduks mõttesse, et mida meie näeme eluna ja mida meie näeme ühiskondliku korrana, ongi ainus võimalus.
Teisest küljest, ma olen püüdnud näidata, et mida kaugemad nad meist on, seda parem anss on meil koos hakkama saada, sest nad ei jää meile kuidagi jalgu. Pigem tuleb probleeme endasarnastest, kes elavad samas keskkonnas ja on mingil moel samamoodi sotsialiseerinud.
Lõpetuseks, kuidas on plaanis edasi kirjutada?
Kogu see triloogia on nagu kümnevõistlus, et kolm ala on tehtud ja seitse on alles teha. Siin ei saa pärast öelda, et oda ei lennanud seekord või jalad ei võtnud. Kogu sooritus on vaja teha korralikult. Ma ise loodan seda teha, kui ma teenistuses ei ole, siis ma teen nii palju kui suudan. Maksimumeesmärk on saada järgmine osa jõuludeks valmis, miinimum on järgmise aasta kevadsuveks. Ma teen küll iga päev, aga teen nagu jõuan. Kolmanda osaga läheb ka aasta või natuke peale. Eks muidugi olen mõelnud ka selle peale, et tõlkida lugu inglise keelde, ses osas on ka natuke eeltööd, aga sellest on muidugi vara rääkida.
Fännid on praegu raamatu positiivselt vastu võtnud, paljud inimesed on helistanud ja erinevatest vaatenurkadest kommenteerinud, näinud seal erinevaid asju. Minu teada pole vähemalt keegi raamatut käest visanud. Ma olen lootnud seda saavutada, et iga lugeja ei tea, mis järgmised 5 või 10 lehekülge toovad. Ta võib midagi aimata või mõelda, mingeid seoseid ära tabada, aga mingeid asju püüan kontseptuaalselt teistmoodi käsitleda, kui siiani on käsitletud.
Teises osas sündmused hakkavad oluliselt arenema ja III osas kulmineeruvad.