Viis Haldjakest kummardasid kätki kohale.
Ametlik versioon Haldjakeste olemusest väitis, et nad on kui noored tütarlapsed nõtke keha ja sädelevate tiivakestega. Neid tuleb austada, sest neile on antud võime lugeda lõputu tähistaeva avarustest välja inimeste saatust ning nende ennustustel on alati määratud täituda. Ja kui sa juhtud sündima heleda õnnetähe langemise ööl, siis ilmub mõni neist isiklikult sulle Saatuse poolt määratud kingitust üle andma.
Ringi liikus ka hulk mitteametlikke arvamusi, mida aga kombekad inimesed omavahel avalikult ei arutanud. Ettevaatuse mõttes. Saatust (ja selle ettekuulutajaid) ei tasunud ilmaasjata narrida.
Esimene Haldjake tõstis majesteetliku liigutusega käed. Vaikne helendus laotus üle hälli, mis oli riputatud puskliku takunööriga laudalakka – magava ema käeulatusse. See tähendab, et käeulatuses oleks ta olnud, juhul kui ema oleks lakas maganud. Aga ase heintes oli tühi ning värske vaigu ja saepuru järele lõhnav titeküna seisis kiigutamata paigal. Laudas polnud peale kätkilise, lehmakondi ja paari kana ühtegi hingelist.
Haldjake tegi ähmase valguse paistel paar salapärast liigutust, pomises midagi omale nina alla ja sihtis siis nimetissõrmega hoolikalt lina sisse mähitud pambu suunas.
„Sellest siin saab suur sangar, alistamatu võitlustes!” kuulutas ta valju ja (ootamatult!) käheda häälega.
Ülejäänud Haldjakesed vaatasid talle otsa.
Esimene Haldjake mõtles veidi, pomises veel üht-teist ja täiendas oma ennustust: „Et siis suur sangar ja kangelane! Tema mõõka kardetakse ja austatakse nii lähedal kui kaugel ning selle abil sooritab ta oma kangelasteod, mida rahvas mäletab veel kaua peale tema surma! Terve kuningriik saab teda oma päästjaks kutsuma.”
Ülejäänud Haldjakesed noogutasid. See oli üks tubli ja toekas ennustus, mille täitmisega ei tohiks lapsukesel tulevikus mingeid probleeme tekkida.
Teise Haldjakese käetõste kahekordistas valguse.
Juhul, kui keegi oleks lakanurga heinakuhja tagant piilunud, oleks ta nähtust veidi üllatunud. Kätki kohal kumava valguse paistel oli näha viit tütarl..., noh vähemalt naissoost isikut, kelle noorus on igihaljas ja ... peidus pisut sügavamal. Umbes nagu naabripere Kata, kelle sisemine ilu oli võõraste silmade eest hoolikalt vistrike ja rasvavoltide alla varjule pandud.
Aga isegi JUHUL, kui keegi oleks salamahti haldjakeste toimetamist pealt vaadanud, poleks ta sellist mõtet endale lubanud. Viisakad noormehed ei arvusta naisterahva vanust ega välimust. Vähemalt arvustatavate kuuldes mitte. Ja kuulu järgi olla haldjakesed üsna terava kõrvaga ning suutelised ka suusõnaliselt väljaütlemata mõtteid tabama.
„Sellest siin saab suur südametemurdja – kõigi naiste lemmik siin ja sealpool vett!”
Salamärkide asemel tegi Haldjake käega ühe suure ja graatsilise kaare, mis oleks äärepealt värske ilmakodaniku hällist välja paisanud. Oli tõeliselt hea, et laka peal heintes kedagi piilumas ei olnud, sest sedasorti graatsia oli nõtkusest ja noorusest VÄGA kaugel. Pigem sarnanes see värskelt maale saanud madruse viipele, millega kõrtsmiku käest tops rummi nõutakse – seda viimast, enne laua alla vajumist. Aga selline mõte oli täiesti mõeldamatu. Isegi omaette.
Olles veendunud, et Teisel Haldjakesel pole enam midagi lisada, võttis Kolmas Haldjake jutujärje üle.
„Sellest siin saab kuulus kõnemees. Võimatu on teda väitlustes võita ning teda kuulates tunnistavad targadki oma eksimust.”
Järjest heledamaks paisuv valgus toppis oma kiiri lauda kõige kaugematesse ja pimedamatesse soppidesse. Jultunult trügis ta ka Haldjakeste näo kohale madalale tõmmatud kapuutside alla, kuid pages sealt peale esimest pilku hirmunult. Kes iganes oli kunagi Haldjakeste ilu ja noorust kuulutanud, siis nüüdseks oli tema info pisut vananenud. Nii umbes sada kuni paarsada aastat.
„Pikka iga tulevasele sangarile. Elagu ta kaua ja nähku oma lapselapsi ning lapselapselapsigi!”
Neljas Haldjake luksatas, komistas ning haaras kõvasti kätkiservast kinni, et mitte külili käia. Nii lehm kui kanad vaatasid hästi hoolikalt kõrvale ning püüdsid silmamunasid söövitavast valgusest hoolimata teha nägu, et nemad pole midagi näinud. Ei seda, et haldjakesed pole noored ega ka seda, et enamus neist pole teps mitte kained. Lodumetsa nõial oli kombeks enne sõnuma-asumist mõnikord kärbseseenekärakat visata, kuid haldjaõnnistus on ju midagi muud. Midagi üllast ja ebamaist.
Viies Haldjake tõstis õnnistamiseks oma käed. Kätkit ümbritsev valgus teadis, et tegemist on grande finale´ga ning pingutas, et enne kustumist veel viimast muljet jätta. Otsekui viimasel hetkel oma õnnistuse ulatust kaaludes lasi Haldjake pilgu üle õõtsuva kätki libiseda. Ta uuris helendavat hälli, sellele sääskede tarbeks heidetud palakat ja rahutut põntsumist jalutsis, mis oli alanud pärast eelmise õnnistaja raputust.
„Olgu tema süda tugev kõigis katsumustes, mis elul talle varuks on ning ÄRGU TA SABA IIAL LONGU VAJUGU…”
* * *
Kolm ehmunud silmapaari jälgis kambriakna kardinaserva tagant laudast paistvat valgust.
Peretütar surus vaikselt vigisevat pampu rinna vastu. Iga kord kui valgus uut indu saades heledamaks lahvatas, pääses ta huulte vahelt valla ohe. Või siis ettevaatlikult kuuldavale toodud karjatus.
Kuni tänase õhtuni oli ta pidanud haldjakesi ebasündsaks muinasjutuks, mida kõik teavad, aga millest avalikult ei räägita. Tegelikult olid tähetargad juba ammu välja arvutanud ajahetked ja kohad, millal ja kus polnud soovitav käima peale jääda. Vastavad nõuanded kuulusid iga rändastroloogi põhiteenuste hulka. Kahjuks olid nii rändav astroloog kui ka peretütar ise päevade arvutamisel korralikult puusse pannud.
Perenaine hoidis kätt suu ees. Ta oleks heameelega tahtnud kõiki kõrgemaid jõudusid omale appi kutsuda, aga seekord ei saanud seda kohe kuidagi teha. Kõik kõrgemad jõud OLID juba kohal ning neid ei olnud kohe teps mitte mõistlik segada.
See oli olnud tema mõte kamandada tütar laudalakka sünnitama, kui oli näha, et laps kavatseb kõigist palveist hoolimata just määratud tunnil ilmale tulla. Oskuslikult oli ta tite vastu võtnud ning kätki penni külge kiikuma riputanud. Samal ajal oli plika lebanud heinte peal ning püüdnud toibuda saadud kogemusest, et mismoodi see lapsesaamine siis TEGELIKULT käib. Enne keskööd oli värske vanaema hoolikalt hälli kinni katnud ning lapse koos lapselapsega tuppa lohistanud.
Peremees vahtis laudakatust. Laudas särav valgus andis tänuväärt võimaluse üles märkida kõik kohad, kust katus parandamist nõudis. Kuigi laastudest laotud katus nii mõneski kohas juba tähistaevast kippus meenutama, siis uuesti laastutamise peale peremees veel ei mõelnud. Veskiomanik küsis värskelt lõigatud pilpapundi eest ennekuulmatu summa – pool vaskmünti ning seda raha polnud võimalik tühipalja laudakatuse peale raisata.
„Heldene aeg!” ohkas perenaine. „Ja ongi kõik VIIS korraga ametis!”
„Kui nad peaksid minu käest küsima, siis mulle ei meeldinud teie plaan juba algusest peale!” mühatas peremees. „Ülenurme Volli teadis rääkida, et mõnikord olla nende õnnistused päris asja ette. Tema vennanaise onupoeg olla saanud endale sihukese lauluhääle, et suutis ühe röögatusega üle kolme karjamaa kõik lehmad kokku kutsuda.”
„Mis tehtud, see tehtud,” nähvas perenaine. „Kui nad korra juba oma õnnistuse on andnud, siis enam seda tagasi võtta ei saa! Ja pole mul vaja pärijapoega, kes kõige kibedamal heinaajal vikati vartpidi maasse virutab ja lõokestega koos lõõrima kukub. Need nupust nikastanud haldjad kujutavad ette, et elu koosneb ainult kuningatest ja kangelastest. Mõned muidusööjast moosekandid pealekauba. Selle peale ei mõtle neist keegi, et mõnel vaja kartulas maha panna ja sigadele aedik ehitada.”
„Kurram, sa kätsatad siin!” kirus peremees. „Vaat kui tullakse pärima, et kus see õige titt on, mida õnnistada vaja – mis sa siis neile ütled? Need sindrima tiivulised mammid kippuvat kole käbedalt iga tühja-tähja peale solvuma. Sihandse jutu peale oleks sa juba ammu konn kortslehe all ja kes siis me vaese lehmakondi talitab?”
„Ei tule nad midagi! Nad vastutavad oma nahaga, et nende õnnistused ka teoks saavad. Ja ma tahaks seda näha, mismoodi nad seekord ennast välja keerutavad...”
* * *
Kätkit katnud palakas lendas nurka. Valgus, mis üritas hirmunult pageda, käsutati tagasi paigale, kuid tal lubati võtta pisut vabamalt. Nii umbes ühe kroonlühtri jagu. Kummalegi poole kätkit. Kuni järgmise korralduseni.
Kutsikas hälli sees tegi paar abitut katset ennast püsti ajada, kuid loobus, avastades, et kiikuvas kätkis on kõigi nelja jala korraga ülesleidmine ülejõu käivalt keeruline töö. Lõpuks piirdus ta lihtsalt pea tõstmisega ja vahtis Haldjakestele otsa süütult juhmi ilmega. Selleks hetkeks oli kutsika koeraaru oma arutlustes jõudnud järeldusele, et seda, mida ta nägi, ei saanud olemas olla. Järgmisena võttis aru ette probleemi, et kui kõike seda ei saanud olemas olla, siis miks ta nägi asju, mida polnud olemas.
„KUTSIKAS!” kähises vanim Haldjake. Suure ähmiga oli ta kapuutsi peast lükanud ning nüüd polnud kellelgi kahtlust, et ta oli tõepoolest kõige vanem. Kõige vanem kindlasti nii siinpool ja suure tõenäosusega ka sealpool vett. „Me õnnistasime KUTSIKAT!!!?”
„Kutsikat neh,“ teatas neljas Haldjake ja toetas oma laia tagumiku heintele. Kusagilt sügavalt voltide vahelt nõiuti lagedale kruvikorgiga plasku, mille abil tehti oma järeldusele kaalu andmiseks sobiv paus. „Päris tore kutsa, teine.”
Kutsikas vaatas ümberseisjatele otsa ja püüdis saba liputada. Saba oli tal kena ja kahar.
„Jebutstvamatsanapits…”
Teine Haldjake jõllitas pimeda pilguga tuimalt enda ette. Nii palju, kui õekesed teda tundsid, oli see märk lähenevast depressioonihoost. Kolmas Haldjake haaras Teisest välgukiirusel kinni ning pööras ta seljaga hälli poole. Teine Haldjake rapsis paar korda kätega ja lisas paar veel keerulisemat ning nähtavasti ka rõvedamat sõimusõna.
Laudanurga pimedusest potsatas välja mingi ebamäärane kogu, mis näis koosnevat papagoinokast, peotäiest hiigelsuurtest madudest ja tohutust süldilaarist. Vaese lehmakondi jaoks oli see viimane piisk tema kannatuste karikasse. Loobunud lõplikult teesklemast, et ta pole ümberringi toimuvaga absoluutselt kursis, heitis Mustuke pea kuklasse ja tormas üllatavalt inimlikult ulgudes laudast välja. Laudauks, mis oli suletud ning robaka tabaga ka lukustatud, jäi tal täielikult kahe silma vahele. Sõna otseses mõttes.
Neljas Haldjake vaatas kohalevannutud koletisega tõtt. Koletis oli võimas, ereda fantaasia sünnitis, mis oleks suvalisel rändrüütlil KINDLASTI mõõga ootusärevusest hüplema pannud. Aga taust ei sobinud talle kohe kuidagi. Vedeledes endasuuruse lehmasõnniku hunniku peal keset kaagutades tormavate kanade tuulispaska, kaotas uhke monstrum enamuse oma võimsast imagost. Kahjutundega nipsutas Haldjake sõrmi ning saatis väljasõnutu teise aega ja teise ruumi. Üks kena koletis väärib alati vaprate jaoks väljamõtlemist, kuid praegu oli mõtlemise jaoks teine ülesanne. Hoopis ebameeldivam.
„Olgu, vaatame, millega me oleme hakkama saanud,“ ütles Kolmas Haldjake, kui oli koos vihast puhkiva Esimesega seosetult pomiseva teise Haldjakese heintele asetanud. Ettevaatuse mõttes näoga seina poole ja korralikult kammitsatesse köidetult. „Kutsikas või mitte, aga me oleme ta nüüd ära õnnistanud. Teie ettepanekud?“
„Et susi sööks seda koerarajakat! Nüüd ja praegu!” lõugas Esimene Haldjake. Või õigemini tahtis seda teha. Lause ei saanud veel korralikuks sajatuseks vormuda, kui Haldjake käis kokku nagu liigendnuga. Efekt meenutas laadakaklejat, kes saatis oma vastase lõua pihta korraliku paremsirge, kuid tabas mingi müstiliste aegruumi metamorfooside tulemusena hoopis omaenese nabaalust.
„Näed sa,“ ütles Neljas rahulolevalt ja tegi põuepudeliga oma sõnadele järjekordse pausi. „Ega ikka ei tasu minu õnnistuse vastu sõnuma hakata. Niimoodi võib veel songa saada.“
Esimese Haldjakese kõigi väljaütlemata sajatuste taha võttis ennast järjekorda veel üks väljaütlemata arvamus. Sedapuhku Neljanda Haldjakese kohta.
„Rändrüütlite nimel, pane oma plasku taskusse ja aita kaasa mõelda!“ pahandas Viies ning viskas oma kapuutsi ka kuklasse. Tollesama olematu pealtvaataja jaoks paljastus päris kena näolapp. Peaaegu selline, nagu üks õige haldjake peaks välja nägema. „Oleks te vähemalt võtnud vaevaks alustada oma soovimisi kohustusliku vormeliga – „Olgu õnnistatud see LAPSUKE, kes siin kätkis lebab…””
„Meie kõigi arvates PIDI siin lapsuke olema,” ütles Kolmas. „Vähemalt niimoodi ma Esimese jutust aru sain.”
Kolmas, Neljas ja Viies vaatasid Esimese poole, kes heintel lebades õhku ahmis. Õigemini püüdis ahmida, kuni lausutud õnnistused ja lausumata jäänud needus omavahelist loogilist paradoksi püüdsid lahendada. Mida iganes see oli, mida ta enda õigustuseks öelda tahtis, pidi see võtma ennast üüratu pika peamiselt vandesõnadest koosneva järjekorra lõppu.
„Heakene küll,” leebus Kolmas. „Koht ja aeg on õiged. Kui just Jupiter pole hakanud jälle ette käima. Meil on ju ennegi olnud, et me oleme oma ettekuulutustega pisut mööda pannud, aga alati on olnud võimalus asju pisut TÄPSUSTADA!”
„Eks te siis täpsustage!” lõi Viies pea kuklasse. „Minu ettekuulutus on täiesti korras, kuna mina olin ainus, kes VAATAS, keda ta õnnistab.”
„Preili Vaatleja oleks võinud ju siis teistele ka näidata,” suskas Neljas ja võttis järjekordse lõuatäie.
„Minu meelest kulub teile selle supi helpimine täiesti ära!” põrutas Viies. „Mitu korda olen ma teile öelnud, et töö ajal ei tohi tina panna. Et see lõpeb varem või hiljem parandamatu prohmakaga. Kas ma pean teile meelde tuletama, millise jama ÜKS täitumata jäänud ennustus põhjustada võib?”
„Kullake, supi helpimisest rääkides oleme me kõik ühes taldrikus!” kortsutas Kolmas kulmu. „Kui juba vallandama hakatakse, siis ei vaadata kellegi teenimise lehte eraldi. Ikka kõik ühe puuga ja korraga. Seega pane oma musikene nüüd koomale ja aita mõelda!”
Neljas Haldjake pidas välja järjekordse äärmiselt rõhutatud pausi. Kahjuks polnud selge, millise kaaluka väite toetamiseks oli see mõeldud.
„Eks siis mõtleme,” mossitas Viies. „Ma tahaks näha, mismoodi selle peni kõneosavust ja vehklemisoskust tagant utsitada annab. Lapselastest ma ei räägigi.”
„Ära nüüd kõike korraga, võtame lihtsamad asjad kõigepealt!” ütles Kolmas ja hakkas sõrmedel lugema. „Sinu ennustusega on kõik tip-top. Kui hästi järele mõelda, siis käib ka teine soov ilma kõbimata küll. Keegi pole kuskil öelnud, et naistele ei võiks üks kena kutsu meeldida.”
„Ja-jah. Meeldib kohe nii väga, et pole nende laste ja lapselaste saamisega kah mingit probleemi,” lällas Neljas, pannes veel ühe punnsuutäie.
„Lootusetu TÕBRAS!!!” kriiskas Viies. „Oli sul vaja nüüd seegi vähene ära solkida. Seda lastesaamise värki oli vaja naistele meeldimisest ERALDI vaadata! Aga sina laususid nüüd need omavahel kokku!”
„Loomulikult, alati olen mina süüdi,” solvus Neljas. „Mäletate, kui Esimene ükskord kogemata sepa esmasündinud pojale ennustas, et too printsile mehele läheb. Mina olin siis see, kes olukorra ära päästis.”
„Hästi tehtud küll,” põlastas Viies. „Lõuna Kuningas oleks äärepealt oma käega tolle paarikese kuuseoksa tõmmanud. Tead, kuningate jaoks on seaduslike järeltulijate muretsemine väga oluline tegevus. Seksuaalsest orientatsioonist hoolimata.“
„@#¤%&......”(Tsenseeritud!) (Ja oluliselt lühendatud.)
Esimene Haldjake oli kõnevõime tagasi saanud. „Kõigi maade rändrüütlite nimel! Kui ma selle lita kätte saan, kes siin poegimas käis, siis seon tal oma käega varbad kõrvade taha sõlme nagu ... nagu jänesel!”
Ülejäänud kõnevõimelised Haldjakesed vaatasid jahmunult Esimesele otsa.
„Miks peaks jänesel varbad kõrvade taga sõlmes olema?” päris Neljas, unustades hetkeks isegi oma plaskuga pausitamise.
„Rahu, rahu!” püüdis Kolmas kuidagi olukorda lepitada. „Jänestega tegeleme siis, kui me oleme selle koeraga siin lõpetanud. Kas kellelgi on ideid, kuidas võiks üks peni mõõgavõitlusega suureks sangariks saada?”
„Siduge talle mõõgatera saba külge!” urises Esimene, vaadates, kuidas kutsikas meeleheitlikult saba liputades Haldjakeste tähelepanu võita püüdis. „Las liputab kõik ümberringi hakklihaks.”
„SEE ei olnud ennustus!” lõikas Viies. „Me ei tohi ennustuste täitumisse OTSESELT sekkuda. Kas kellelgi siis ühtegi head mõtet rohkem ei ole, kuidas see asi siin kuidagimoodigi kombe ajada?”
„On küll,” teatas Esimene. „Mul on üks paganama hea mõte. Kell on juba kuke peal, aga meil on vaja sellele õnnistatud koerarajakale ametlik eestkostja määrata. Selline teravsilmne ja kergejalgne, kuna nähtavasti tuleb tal kostmise käigus kõvasti ringi lipata. Viies, see krants on sinu hoolitseda!”
„MIDA?!?!?!?”
Viienda Haldjakese protestikarjatus kajas juba tühjadele seintele. Naabertalus soputas kukk tiibu ja kuulutas selge ning puhta kukeleeguga uue päeva saabumist. Kõik viis Haldjakest haihtusid ainult neile endile teadaolevasse kohta selle öö tegevustest aru andma. Olematu pealtvaataja kivistunud liikmed hakkasid vaikselt uuesti sõna kuulama ja ta laskis selle ajani kinni peetud hinge lahti. Seejärel kukkus ta silmili samale heinakuhjale, mille taga ta ennast varjanud oli ning jäi meelemärkuseta oma hinge tagasitulekut ootama. Valgus kätki ümber lõdises, kuid jäi siiski paigale. Tema lahkumiseks polnud korraldust antud.