Politseinik seisis väikeses hallis, mille tagumises osas tõusis lai trepp, aga ta ei vaadanud üles, vaid oma jalge ees lebavat surnukeha. Siis ta taipas, et tal polnud politseilinti kaasas ja kobas taskutes telefoni järele. No muidugi, vanema aja inimene, nagu ta oli, oli ta unustanud selle kaasa võtta.
Ta peab ise Billi järele minema, mõtles mees ja käsutas välisuksele vaatama jäänud kogu:
“Ma pean ära käima. Tõmba minema, töll.”
Konstaabel ei teadnud, mis Erkemi alevikku ees ootab, kuid miski temas peas tagus häirekella.
***
“Jonathani surmaga ei ole kõik korras. Erkeimis on alati juhtunud imelikke asju ja tegutsenud kahtlasi inimesi. Ma ütlen, värdjad Derkod on sellega seotud,” hoiatas alevikuelanik inspektor Werterit.
Mainitud Jonathan oli Jonathan Samson, kelle kägistamist oli Sherman Werter saadetud uurima. Kohalik konstaabel oli talle andnud oma napid andmed üle ja inspektor asus Jonathani naabreid küsitlema. Jane Laurel, kelle ukse taha läks inrpektor teisena, oli tundunud tasakaaluka vanainimesena. Alguses oli vestlus hallisilmse koduselt riides naisega kulgenud rahulikult, siis aga jõuti peaasjani ja paranoilised jutud algasid.
“Rääkige siis, milline mulje on jäänud teil Jonathan Samsonist ja millised tundusid teile tema suhted kohalikega?” küsis Sherman.
“See Jonathan ei oleks pidanud Peak’i majja kolima. See maja on neetud,” ütles Jane ja edasi jõudiski ta jutuga Derkode juurde.
“Vabandust, aga miks te nende kohta nii halvasti ütlete?” küsis mees.
“Ma ei mõelnud kehalist värdjalikkust, kuigi nad on ka... Nad on sõna otseses mõttes värdjad, punnsilmsed ja soomustunud nahaga. Räägitakse, et nende esivanemad olid nõiad…”
“Palun,” ütles Sherman. “Aga mida te peate silmas, et ka nende käitumisega polnud kõik korras?”
“Nad peavad loomi ja need lihtsalt kaovad. Mitte paar korda aastas, nagu ikka loomi tapetakse, nende kitsed kaovad pidevalt ja nad hangivad nende asemele noori loomi. Ja siis on veel mõne aasta tagune surmajuhtum. See poiss leiti nende maa pealt...”
“Võib-olla räägiksite ka Jonathani teistest naabritest. Ja temast kui naabrist,” püüdis mees juttu teisale suunata, aga naine jõudis ikka jutuga pea vastu kivi lömastanud noormehe ja Derkode nõidadena tegutsemise juurde nagu naiste ühte heitmine deemonitega, kohalikus kivikangrus kuradite väljakutsumine ja muu säärane.
Naise juurest lahkudes heitis inspektor pilgu tagasi ja nägi, et Jane värvitud laudmaja oli veidi räämas, ehkki mitte eriti pahaendeline. Samsoni väikest häärberit meenutav maja jäi naise kulunud majakesest veidi eemale ja selle külje all lösutas lippaiaga ümbritsetud akendeta sara, mis võinuks Jane juttude põhjal olla Derkode oma. “Nad on kasimatud ja ristiinimese kommeteta,” kordas inspektor Jane sõnu ja otsustas, et sinna läheb ta alles homme.
***
Teiste naabrite jutust ei selgunud midagi ligilähedastki sõbraliku välimusega vanadaami räägitule. Jane Laurel oli tõsiselt klatinud. Tõsi küll, teistes naabrites oli olnud mingit tõrksust, aga seda sai seletada inimeste loomuliku reaktsiooniga võimuesindajate suhtes. Aleviku moodsama osa lähedal elas Jamessonite pere, mis ei tundunud üldse huvituvat Jonathan Werterist ja tema saatusest. Oma ümberehitatud ja valgeks värvitud elamuga tundusidki nad pigem kuuluvat moodsa elamurajooni juurde. Üldse meenutas nende kivimaja naabrite omi vaid viilkatuste poolest.
Sherman andis endale aru, et aleviku uue ja vana osa vaheline kontrast pani ta mõtisklema arhitektuuri üle. Ta raputas need mõtted peast, otsekui oleks ridamajade vahele jõudmisega aleviku vana osa jäänud lõplikult selja taha, ja Sherman seadis sammud politseijaoskonna poole, et vaadata, kas kohalikud sullerid pole tema autot näppimas käinud.
Masin oli selline, mida ta isegi selle hinnaklassi juures sai endale lubada alles pikema säästmise järel. Sherman heitis autole põgusa pilgu ja hakkas siis astuma hotelli juurde, kui keegi teda müksas. Inspektor peatus ja vaatas räpasetes riietes inimesele järele, ning otsustas, et selle oli kühmus kogu kuulus mehele. Miski tegi teda mehe juures rahutuks ja Sherman mõtles, et mehe nägu, mida ta oli silmanurgast näinud, oli tundunud kummaline. Eemalduja käed paistsid imelikud ja Sherman ei teadnud, kas oli midagi lahti mehe nahaga või oli tegemist kerges hämaruses mängivate varjudega.
***
Erkeim asub Ïoti- ja Inglismaa piiril ja selles kohas on tunda mingit segu oti mornist õhkkonnast ja kahe kultuuri vahelistest pingetest. Alevikku piirab kahelt poolt kerge mets ja mujalt nõmm, mis põhja pool jätkub kümneid miile, otsekui oti süngete legendide maailma algus.
Inspektor ei näinud unes ei deemonlikke koeri ega ilma peata viirastusi, kes otsivad võimalust kätte maksta minevikukonfliktide vägivalla eest. Ta ärkas puhanuna, juurdles, kas lähim kriminalistikalabor on oma tööga valmis saanud ja tellis täiesti korraliku härjasilma. Veidi mõelnud küsis Sherman ühelt poolt praetud muna kõrvale praesaia kohalikku toidusedelisse kuuluva kibuvitsamarmelaadiga.
Väljas, sisselülitamata neoontule all valvas üks Derkodest. Mees, kelle väljakasvanud juukseid soe septembrituul sasis, oli see sama kõõmane ja pesemata dressides isik, kes oli eelmisel päeval inspektori peaaegu kõnniteele tõuganud. Derkode perekonna pea oli tal käskinud “nuhkmanil” silm peal hoida ja öelnud: “Eks sa ise tea, Joe, mis mujal meie kommetest arvatakse. Isegi naabritolkamid arvavad.”
Joe teadis. Ta ise oli juba lapsena rituaale kaasa leelutanud ja vaadanud, kuidas ohverdati kitsi ja hädakorral isegi lambaid. Lambad olid tapal alandlikud, aga kitsed rabelesid, kuni verevool südamest ja kaelast nad nõrgaks muutis ja pani nende lihased lõdvestuma nagu tollel poisi…
Joe raputas endalt kunagised mälestused ja isegi ema hommikused sõnad, kuid see polnud kerge. Ema oli rohkem kui aukartust äratav, ta ajas hirmu peale.
***
Sherman väjudes Joed ei näinud. Hotelliesine oli tühi ja Sherman kiirustas punastest tellistest hoone poole, kus asus politseijaoskond ja maja suuremat osa enda alla võttev alevikuvalitsus. Ta sisenes politseijaoskonda ja küsis leti taga istuvalt noorempolitseinikult, kas konstaabel on kohal. Mees, kelle nimi oli Bill, vastas jaatavalt.
Konstaabel Victor O’Hara oli veidi tüsenev mees, kes võis kolmekümne kahes aastasest Shermanist olla oma kümme aasta vanem. Inspektorile meenus esmakohtumisel konstaabli poolt antud ülevaade, mees oli oma kiilast pead korduvalt katsudes vabandanud:
“Ma arvan, ma ei unustanud politseilinti, vaid mõtlesin, et Derkode töll teeb nalja.”
See vestlus meenus Shermanile, kes astus üle väikese kabineti ukse, sest konstaabel oli maininud Derkosid. Ka Jane oli rääkinud Derkodest.
“Teie ettekandes on öeldud, et laiba leidis George Derko,” meenutas inspektor. Victor kinnitas, et George oli oma juttu järgi käinud Jonathanilt tikku küsimas. Sherman jätkas:
“Üks Jonathani naabritest rääkis mulle nendest Derkodest. Jah, see klatimoor Jane, nagu te teda nimetate. Kes need Derkod siis on? “
“Nad on degenerandid. Ilmselt nägite nende maja,” ütles konstaabel ja rääkis Shermanile aastaid siseruumidesse hoidunud mamma Derkost ja tema kolmest matslikust võsukesest.
“Ei, toimikuid meestel pole. Jah, selle varasema kuriteo puhul olid nad tunnistajad. Üks, Joe vist, leidis tolle purustatud peaga poisi… Hea küll, ma otsin selle toimiku välja.”
Miski ütles Shermanile, et Derkosid oli põhjust rohkem tähele panna kui teisi Jonathani naabreid.
***
Konstaabel ei olnudki nii kiilas, kui Shermanile oma nooruse tõttu tundus. Kiilast laigukestki katsus Victor rohkem sellepärast, et polnud sellega veel harjunud. Shermani pilk, mis oli aega-ajalt ta peale vilksanud, meenus Victorile nüüdki, kui ta juurdles, kuhu pagan inspektor oli eilsest saadik kadunud.
Peale Shermani lahkumist oli Victor igavlenud. Ta jalutas paar korda aleviku vahel, luuras poe juures, kuni tabas ühe lubadeta nolgi rooli istumas, ja lõpuks oli söönud kodus missis O’Hara valmistatud eine ja rohkem tukkunud mingi uue draama-komöödia ajal, kui seda tõeliselt vaadanud.
“Ma jätan su,” kordas ta pildikastile sõnu, mis olid sealt äsja kostnud, ja klõpsutas ekraani pimedaks.
Nüüd siis konstaabel istus ja ootas, et inspektor välja ilmuks ja temaga räägiks. Ikkagi vaheldus Billiga vestlemisele ja võib-olla saab ta ka osa tõeliselt raske kuriteo lahendusest. Kuigi, tolle poisi asi viieteist aasta eest jäi küll lahendamata.
Keskpäeval otsustas Victor, et vaatab, kas inspektor on linna sõitnud. Ta pöördus ridamaja eest ära ja oli vaevalt viis minutit hiljem "Öömaja Erkeli" ees. Inspektori mustalt kiiskav Opel oli kohal.
“Huvitav,” mõtles Victor ja otsustas kõndida Erkeimi vanemasse osasse. Ta hakkas astuma ja korraga tõusnud iil puhus talle vastu. Laskus hämarus,kuigi kell oli alles vähe, ja Victorile tundus, et varasügisel ei oleks üldse tohtinud minna nii pimedaks. Talle meenusid punapäise vanaema O’Hara õhtupalved ja ta pidi muigama. Kas ta peaks väikse tuulehoo tõttu tõesti uskuma, et korraga oli kõik muutunud pimedaks ja süngeks, ja taevaisa appi kutsuma? Lähimas kiriklas käia oli hoopis teine asi, kui igapäevases elus ingleid appi kutsuda ja kuradeid tõrjuda.
Peagi ei mäletanud Victor oma mõtteid, vaid vastas aedadest kostvatele tervitustele.
***
Inspektorit ei olnud ka järgmisel päeval. Konstaabel niheles oma tooli. Derkod käitusid, nagu poleks midagi juhtunud ja kriminalistikalaboris unustasid teadlased peagi, mille nad oli avastanud.
“Vaata,” ütles noorem laborant teisele, kellel oli juustes halli, ja nad koos vahtisid kompuutri ekraani.
“Nende nahatükkide konsistents näis kohe veider,” ütles hõbesalk, “aga mis pagan selle DNA-ga lahti on?”
“Võibolla on tegemist vähirakkudega? Kes ütleb, et mõrvar peab terve isik olema,” arvas noorem. Nad saatsid SMS-i Shermani numbrile, millelt poleks vastatud, kui keegi oleks vaevunud sellel helistama.
***
Lõpuks viskas Victoril üle. Konstaabel ei teadnud, miks ta nii rahutu oli.
“Kui inspektorihärra tundis sellist huvi Derkode vastu, siis siin midagi on,” ütles ta endale. Pealegi olid paar aleviku vanema osa elanikku talle öelnud, et nad olid näinud inspektorit tulemas, aga mitte lahkumas. Jah, tegu võis olla tähelepanematusega, või nad ei olnud inspektori lahkumise ajal enam aias, aga tema seda nii ei jäta, ütles Victor endale ja avastas, et sulgeb juba politseijaoskonna ust väljaspoolt.
Seda tuhinat jagus Victoril, kuni ta jõudis Jamessonide maja juurde. Sealt edasi astus ta vaiksemalt ja ragistas ajusid selle üle, millised on üldse tema õigused ja et isegi kui ta oleks Shermaniga samal auastmel, kas ta siis vajaks Derkode majas nuuskimiseks läbiotsimisorderit. Ta oli üsna veendunud, et inspektor oli surnud ja kuigi Victor seda endale tunnistada ei tahtnud, siis mängis selles aimuses oma osa see, et maa ta jalge all oli veelgi härmas. Eelmisel ööl oli Erkemile laskunud varajane hall.
Ühtegi Derkot polnud näha. Victor astus aia juurda ja piilus puuduva lipi kohast sisse. Maja akendest ei paistnud liikumist ja kedagi ei askeldanud ka keskmise kuuri suuruse kõrvalhoone juures. Inspektor tundis arusaamtut kergendust ja leidis end augu kõrval olevaid lippe katsumas. Üks neist oli lahti ja ta oli aias. Nii muretu ta ka ei olnud, et oleks väravast läinud.
End veidi tobedana tundes kükitas Victor põõsa taha ja liikus siis kohmakalt järgmise juurde, nagu polekski ta kunagi läbinud politseitreeningut või oleks sellest möödunud üle kahekümne aasta. Nagu oligi tegelikult möödunud, ütles ta endale piiludes sisse akna harvade klaasikilluhammastega nelinurgast.
Ta juurdles, miks ta polnud kunagi Derkodele rohkem tähelepanu pööranud, mida peaaegu elamiskõlbmatu maja ja pere antisotsiaalsus oleks pidanud esile kutsuma. Ta küll ei teadnud enne, et nad magasid õlgedest asemetel, nagu ta aknast nägi. Victor oli alati nende vastu tundnud mingit ükskõiksust, mille varjus võis peituda vastumeelsus. Ta vaatas neid huvita, kui mõni neist ridamajade vahelt poodi kiirustas või sealt lahkus. Ta mõtles, et nad on pesemata ja ebameeldivad, kuigi ta selgesti nägi, et nende nahaga oli midagi rohkem lahti, kui mustusekihi kuhjumine. Victor ei käinud eriti nõmmel, kus Derkod pidid endale leidma mingisugusegi karjamaa oma lammastele. Võib-olla ta ei tahtnud seal käia nende pärast. Ja mis sai kõigist neist kitsedest, mida nad juttude põhjal olid lisaks lammastele kasvatanud?
Kui kedagi neist kodus polnud, pidid nad olema nõmmel. Ja kus pagan oli see vanamutt, kelle tekkidesse mähitud kogu Victor oli vist vaid paar korda aastate jooksul näinud?
***
Bill ei uskunud kõhutundesse, aga ta uskus oma ülemusse. Nii nad sõitsid jalgratastel nõmme ristipõiki mitme miili ulatuses läbi.
“Äkki nad on Kuradikangrus, söör,” ütles noorempolitseinik, lõpetades viisaka maapoisina pöördumise tiitliga, mida konstaabel polnud ära teeninud. Victor urahtas, sest lisaks kõhutundele oli tal tunne, et ta ei taha Billi pakutud võimaluse peale mõelda. Lapsepõlves oli ta öösel käinud julguseprooviks ühes kivikangrus ja mõned kivimürakatest näisid end liigutavat ja ära joostes oli ta juba päris kindel, et maa kivide vahel häälitses otsekui kurguhäälel.
Victor ei teadnud, kas olla õnnelik, et kangur jäi läände metsaveerde. Teel sinna oli aega rahuneda, aga ka enda hirme üles kütta. Õnneks nõudsid pedaalid, mille väntamisest ta hoolimata puhkepausist väsinud oli, oma osa tema tähelepanust.
Siis hakkas eemalt paistma vilkuv valgus. Neil, kes olid kangrus, oli ilmselt tõrvik kaasas.
Deemonlikud paigad võivad olemas olla või mitte. Isegi lapsed hoidsid Kuradikangrust eemale, aga see võis juhus olla. Kindlasti ei juurelnud kaks maapolitseinikku kivide paigutuse ja kangru geograafilise asendi üle. Nad tulid ratastelt maha, ning hakkasid vaikselt kangru poole astuma.
Politseinikud polnud ainsad, kes olid oma tegevusele keskendunud. Neli kogu kangrus ei vaadanud ümberringi.
Joe oli alasti nagu ka George ja ta noorem vendki. Seda ei kutsutud tantsuks, mida nad tegid ja politseinikele, kes kükitasid kivide varjus, meenutas see pigem mingit hoogu. Joe õõtsutas end vaevalt ümbrust tajudes ja häälitses, sama tegid ta vennad ja kõigil tilkus kehalt higi. Joe adus, et ema tekkidesse mässitud kogu on sealsamas. Enam ema ei sekkunud nende leelutustesse, sest need ei läinud enam sassi, vaid oleks nagu maa enda seest neile suhu kerkinud. Kangru keskel oli väike kivi, mille Derkod olid sinna kunagi seadnud ja katnud nikerdustega. Altari mühul lebas midagi tumedat.
“On see...” sosistas Victor ja noorem mees, kelle silmad hämaruses paremini nägid, vastas, et altaril lebav kogu oli kits.
Tekkidesse mähitud Muira Derko süütas tõrvikuga puud.
“Võib-olla need hullud tapavad ka inimesi,” ütles Bill pead pöörates Victorile ja nägi toda püsti kargavat.
“Hei, teie. Lõpetage see lollus ja räägime inspektor...”
“Panthani pärast, mitte praegu,” kähises ema Derko, kes oli juba enne vaadanud paar korda nende asukoha poole, nagu oleks midagi kuulnud.
“Mis pagan see vastuhakk võimuesindajatele...” Muira ei kuulanud neid enam, vaid langes põlivili ja kähises paluvalt:
“Panthan, argo bhest pjula...”
Edasine toimus irratsionaalselt kähku, nagu oleks kõik peale Victori liikunud aegluubis. Tegutsedes ta ei imestanud, vaid lähtus vaistudest, mis ütlesid talle, et ta kardab, et ta kardab altarit rohkem kui midagi muud, et Billi kõhtunnet ei saa usaldada ja et kui ta õigeaegselt tegutseb, käitub altar... noh, nagu kivi, millel on lõkkepuud ja liha.
Materiaalse objektina, mõtles ta hiljem, altar käitub lihtsalt kui materiaalne objekt.
Victor , kes ei tundnud enam mingit väsimust, lennutas end üle kivi kiiremini, kui suudaks isegi noor mees, kui too just väga ärevil pole. Ta jooksis ja Muira pojad ei teinud midagi tema takistamiseks, aga Muira oli pagana kiire. Tegelikult tundus ruum naise ümber väänduvat nii, et korraga oli politseinik tema all, mis pani Victori teda rohkem kartma kui altarit ja ta ei kartnud naist selle vasakus käes oleva tõrviku pärast.
Victor kiskus tõrviku Muira käest, torkas kobrulise nahaga kogu suunas, naine taandus veidi, mees, korraga kindel, et ta kartis seda, kes naine tegelikult oli, ajas end ühele põlvele ja rebis kitse altarilt, puud varisesid looma kehaga kaasa ja korraks tundus, nagu tahaks Muira-Panthane teda lömastada – "Mis pagana Panth..." küsis Bill hiljem ja Victor ei maininud seda talle mõttesse kerkinud nime enam kunagi - siis aga sööstis nõid alatari juurde, tema paluv leelo jõudis alata, aga altar väändus ja siis oli naine pooleks kistud, maa värises, nii et umbes sel ajal kukkusid politseinikud silmini maha või lihtsalt hiljem põhjendasid endale sellega seda, miks nad ei saanud näha, mis täpselt juhtus, ja poisid hakkasid ulguma ja roomasid ema poole.
Muira rebenenud teki vahelt paistis see, mida inspektor Sherman Werter oli enne oma surma näinud.
***
Sherman koputas uksele, mille pragunenud värv meenutas moodsat kunstiteost, ja ootas mõttesse vajunult. Ta otsutas, et kasutab jõulist strateegiat, sest ta ei uskunud, et kolka asotsiaalid oskaks teda selle eest kohtusse kaevata. Kõrvalhoones määgis lammas.
“Kas sina oled George Derko,” küsis ta ukse avanud ebamäärases vanuses kalkarilt ja see pöördus ümber, et kedagi hüüda. Inspektor lükkas ta eest ja väänas mehe kätt, millega see teda takistada püüdis. Siis ta ületas kiiresti sisustamata esiku ja oli ühe ukse juures.
Selle toa aken oli suletud vineerplaadiga ja kui inspektorile oleks aega antud mõelda, oleks ta taibanud, miks.
Nii palju kui hämaruses paistis, olid toa ainsaks sisustuseks tugitool, millel vedelesid võidunud tekid. Toas seisis sassis juustega naine, kes oli kõhnem kui alevikuelanikud teda teadsid olevat. Shermani mõistus tõrkus seda vastu võtmast, aga naisel puudus parem käsi ja selle asenel oli kombits, mille Muira oli endal ümber keha keeranud. Naise ilme muutus inspektorit nähes ja ta keris kombitsa lahti.
Sherman taipas vaid nii palju, et on hädaohus ja võttis kaitseasendi. Kombits sööstis kiiresti ta tõstetud käte vahelt läbi ja haaras tal kõrist. Ta haaras sellest, sõrmed libisesid iminappadega pinnal, ja siis murdis kombits ta kaelalülid.