Alljärgnev on katkend värskeltilmunud Tiit Tarlapi romaanist ÌMeie, kromanjoonlasedì, millega Pärnu kirjastus Ji avab oma ulmesarja ÌUlmeguru soovitabì. Rohkem infot leiab sarja e-päevikust, mis asub aadressil: http://ulmesari.blogspot.com/
Ehkki planeedi kaaslane oli juba taevasse tõusnud, ei tunginud selle kahvatud kiired kuigivõrd läbi lehestiku ja metsa all valitses endiselt kottpimedus. Mercal, Paet ja meedikuna laipa üle vaatama tulnud Drona Gral liikusid Vikari saadetud dessantlasest teejuhi kannul elektrilaternate valgel. Öises metsas tundus tee pikana. Jalad kippusid alatasa millegi taha kinni jääma ja planeedi esimesel uurimisretkel leiutatud tõrjekreem suutis vaid hädavaevu peletada lendsitikaid, kes pinisevate parvedena kibelesid piisakest verd imema.
ÌKosmos hoidku, mis see Minkor siit ometi otsis?ì kirus Drona, kui ta juba teist korda põõsasse kukkus ja Arrol teda kättpidi välja sikutas.
See ei olnud Mercali arvates üldse ainult retooriline küsimus. Tõepoolest, mida Sert Minkor siit üksinda otsis? Just üksinda, sest muidu oleks temaga juhtunust teatanud ta kaaslane või kaaslanna. Või oleks leitud kaks laipa. Äkki oli viimane alles leidmata?
Minkori avastas paarike, kes tavaliselt liikumisteelt üsna ühesel eesmärgil kõrvale oli hälbinud. Vasakul asus lai sissetallatud teerada emborlaste hulgas populaarsele metsalagendikule. Kosmoses tekkinud nälg ürglooduse järele ei ilmutanud inimestes veel mingit langustendentsi ja suur lõke lõõmas lagendikul igal õhtul. Küllap oli see ka täna nii, kuigi jutud, mida selle ümber räägiti, võisid tavalistest üksjagu erineda.
Kiskjaid emborlased ei peljanud. Nad polnud loomi õieti näinudki, ainult öösiti kuulnud. Inimeste suur hulk ja tormiline tegevus oli nad ilmselt kaugemale peletanud. Pealegi kandis igaüks linnakust veidigi eemaldudes puusal faaserit.
Kuigi lagendikuni plaaniti rajada valgustatud metsasihti – palke läks nagunii üha rohkem vaja –, polnud selleks veel aega jätkunud. Tänase järel tõusis see ohutuse huvides arvatavasti esmatähtsate ülesannete hulka.
Aga võib-olla, mõtles Mercal, oli Minkor koos kellegagi, kes lihtsalt ei teatanud juhtunust? Või peitus siin hoopis midagi muud? Sest kummalisel kombel oli just Sert Minkor selle õhtu kõige tagaotsitum emborlane.
Teejuht peatus nii järsult, et Mercal talle otsa komistas. Seljataga lõksatasid Paeti ja Drona faaserid tööreiimile.
ÌEksisid ära või?ì
ÌEnne oli tee justkui lühem,ì pomises dessantlane. ÌAga mööda minna me ju ka ei saanud, tulime kogu aeg piki jõekallast.ì
Nad rüsisid nõlvakut pidi edasi ja silmasid lõpuks läbi tihniku all vee ääres tulesid. Mööda võsastunud uhtoru külge polnud isegi laternate valgel lihtne laskuda. Drona otsis tükk aega taga jalast kadunud kinga ja kirus ennast, et polnud mallanud pärast koosolekut oma korterist läbi põigata ja kombinesooni riietuda. Küsimus, mida Minkor siit pimedas otsis, muutus järjest pealetükkivamaks.
Jõevesi oli suvises madalseisus ja jättis kummalegi poole voolusängi viie või kuue sammu laiuse kruusase paljandi. Seal seisis laternate valguses grupike inimesi. Mõned laternad vilkusid ka üles- ja allavoolu. Seisjate keskel lebas kruusal inimese surnukeha. Paar sammu kõrval vedeles niisama elutu karvane loom, veidi eemal teine. Kas nad olid Minkori tapetud? Ei, hukkunu faaser püsis endiselt kabuuris. Ta oli tabatud ootamatult.
ÌMa eelistaksin, et siin oleks liivane,ì ütles keegi tulijaile. Et mitte üksteist pimestada, olid valgusvihud suunatud alla ja saabujad tundsid vaid hääle järgi ära Tennos Vikari. Viimasel oli õigus, erinevalt liivast ei jäänud kiviklibule peaaegu mingeid jälgi.
ÌVaadake teda,ì soovitas Tennos. ÌKas see pole veider?ì
Juba esimene lähipilk surnule kinnitas, et Tennosel oli põhjust nii öelda. Laip oli juba üksjagu räsitud, rõivastus muutunud ihu otsivate hammaste all kaltsupuntraks. Üks põsk oli ära hammustatud, kõri asemel haigutas jõle auk ja parem käelaba puudus. Mida aga kusagil ei paistnud, oli veri. Seda oleks pidanud tulema kõikjalt, eriti kõrihaavast, mis esmapilgul ainsana tappev tundus, kui arvestada, et käelaba läks kaotsi juba hiljem. Aga verd ei olnud. Ja vastus ei saanud peituda selles, et ohver tapeti ühes kohas ning lohistati alles siis kaldakruusale – riided oleksid pidanud ikkagi verest nõretama.
Drona laskus laiba kõrvale põlvili ja valgustas seda lähedalt oma laternaga, liikudes valgusvihuga pikkamisi pea poolt jalgade suunas. Siis pöördus ta pea ja hirmsa kaelahaava juurde tagasi ja palus keha kergitada. Kaks meest tegid mis kästud ja kõigile sai nähtavaks see, mida enne võis pea ebahariliku asendi põhjal ainult arvata. Drona viipas käega, et keha jälle lahti lastaks.
ÌKaelaluu on murtud,ì ütles ta professionaalse kiretusega. ÌAga ma olen peaaegu kindel, et see pole mitte läbi hammustatud. Kontrollida saan alles linnakus, aga üks on juba praegu selge – see mees oli surnud juba enne, kui loomad teda ründasid. Ja pean ütlema, et mul on üsna raske ette kujutada kiskjat, kes tapmisega, verd valamata hakkama saaks.ì
Teistega oli sama lugu. See-eest kujutasid nad päris hästi ette võitlusvõtet, millega suudaks kaela murda väljatreenitud inimene. Nii mõnigi juuresolija oskas seda isegi.
ÌKes ta leidis?ì küsis Paet.
Paar valgusvihku tegid hüppe ja tõid esile okist ikka veel kaamete nägudega mehe ja naise. Meest Mercal tundis, see oli üks Ebracki mehaanikutest. Naine kuulus nähtavasti assolaste hulka ja mingi perifeerse mõtlemisega täheldas Mercal seda kui meeskondade segunemise kiiduväärset ilmingut, samal ajal kui ta peatähelepanu oli suunatud tähtsamale.
Üleelatud ehmatusele vaatamata oli leidjate jutt päris ladus – võib-olla põhjusel, et nad seda juba mitmendat korda üle pidid rääkima. Jah, nad olid koos teistega lagendikul istunud, kuni vaidlused ja proklamatsioonid neid ära tüütasid. Siis tahtsid... olla omaette. Kiskjad? Ei, neid nad ei kartnud. Vähemalt siis veel mitte. Loomadest polnud kuni siiani ju mingit tüli tekkinud.
Neil olid valgustid ja nad olid privaatsuse ja sobiva peatuskoha otsinguil nähtavasti kaugemale jõudnud, kui algul kavatsesid, sest äkki seisis jõgi vastas ja otse all kostis mingite loomade puremisurinat. Nad valgustasid jõekallast ja nägid mitut karvast olendit lamava inimese kallal. Nad tulistasid, algul vaid hirmutamiseks, et mitte inimest tabada, aga kui kividelt sädemeid pritsivad valgusesähvatused loomad eemale peletasid, siis ka pihta. Kaks looma jäi maha, paar tükki pages. Seejärel laskusid nad alla ja veendusid, et inimene on surnud. Naisel oli lühimaa-kommunikaator kaasas ja ta võttis selle abil ühendust linnakupatrulliga.
Mercal astus lähima looma juurde ja keeras ta jõudu pingutades saapaninaga teisele küljele. Lühikese hallika karvaga neljajalgne oli päris raske, nii umbes poole keskmise mehe kaaluga, vahest isegi veidi rohkem. Pea näis suuresti koosnevatki esiletungivatest lõugadest, mis olid surmakrambist veel irevil ja paljastasid kollakasvalgeid kihvu.
ÌMingid kohalikud laibaõgijad vist?ì oletas Mercali kõrvale ilmunud Paet poolküsivalt.
ÌNäib nii. Aga kaalu ja sitkust arvestades ei pelga nad küllap ära ka laipade juurdetegemist, kui olemasolevaist puudus tuleb.ì
ÌEsimese siinoleku ajal leidsime selle liigi variatsioone peaaegu kõikjal,ì ütles Drona. ÌSee siin on üks suurekasvulisem alaliik. Toiduvaesel ajal võivad nad karjadesse koguneda ja rünnata endast mitu korda suuremaid imetajaid. Intellekti taoline primitiivne ühistegevus ei eelda. Võrreldes mõningate hiidlihasööjatega, kellega meil varem või hiljem samuti tegemist tuleb, on nad ainult nagu kerge eelvägi...ì
Ì...kes sinu oma hinnangu põhjal praegu vist ei puutugi asjasse,ì lisas Mercal.
ÌNemad Minkorit ei tapnud,ì kinnitas Drona veel kord.
Nad läksid neljakesi teistest natuke eemale, et nõu pidada.
ÌNii et see oligi siis mõrv,ì pigem konstateeris kui küsis Tennos. ÌEsimene mõrv meie hulgas.ì
ÌVähemalt esimene, mis korda läks,ì tähendas Drona. ÌSee, mida plaaniti Nelleri vastu, oli peaaegu samaväärne.ì
ÌJa tõenäoline katsetaja lamab tõenäoliselt siin,ì ütles Mercal.
ÌVõi ka mitte,ì pakkus Paet teist versiooni. ÌTappa võidi ka süütu, et ta tunduks süüdlasena. Vastu ta ju enam vaielda ei saa ja tõeline süüdlane loodab selle abil pääseda. Või süüdlased.ì
ÌKaval mõte,ì tunnustas Mercal. ÌAga sa vist ei tea veel, et meie kahtlused olid juba eelnevalt seotud Minkoriga. Ta käitus laevalt lahkumisel ja vahetult pärast seda natuke kummaliselt. Kas see poleks nüüd liiga suur kokkusattumus, kui süütuks ohvriks oleks sattunud ei keegi muu kui meie kahtlusalune number üks, kellega oleks väga vestelda tahtnud?ì
ÌLihtsaim variant kõlaks nii,ì ütles Drona, Ìet katse Nellerit Ebrackil neutraliseerida läks tänu sulle, Paet, nurja. Need, kes selle katse organiseerisid, kohkusid nüüd ära, sest uurimine võis nendeni välja jõuda. Kõige ohtlikum tunnistaja oli mõistagi täideviija, oletame, et Minkor. Ja siin ta meil nüüd on. Kuidas ta löögi alla meelitati, pole tähtis. Ka tema oli hirmul ja küllap talle midagi lubati.
Miks jäeti laip jõekaldale? Kiskjate peale ei saanud eriliselt loota, me peaaegu ei tunnegi nende harjumusi. Aga murdunud kaelale annaks hädapärase seletuse ka järsk kallas.ì
ÌNii pidi see olema,ì nõustus Mercal. ÌKardan väga, et tunnistajat, kelle abil Ebracki diversiooni algatajateni jõuda, meil enam ei ole. Mis sellest, et me nende algatajate isikuis ei kahtle.ì
ÌAga nüüd on päris kindlalt olemas mõrvar, kes tunnistaja tappis,ì tuletas Vikar meelde.
ÌTeda nii lihtsalt juba ei leia,ì raputas Mercal pead. ÌMeil pole isegi ühtki kahtlusalust ega piiratud isikute ringi, nagu oli diversiooni puhul. Siin võib ainult juhus aidata, aga selle peale ma ei loodaks.ì
Vaikides jagasid sama arvamust ka kolm ülejäänut.
ÌÜht võib siiski teha,ì ütles Drona. ÌTapja on tõenäoliselt keegi assolastest. Paet, sa rääkisid enne midagi Nark Valentist, kes on naha ja karvadega Tukhari mees. Meil, ebracklastel oleks siin raske midagi uurida, eriti praegu. Aga kui sina püüaksid veidi ta tänaõhtuseid liikumisi välja selgitada...ì
ÌTeen seda,ì noogutas Arrol, Mercal aga tundis heameele asemel ootamatut võõristust. Kas ka tema nõustuks niisama kõhklematult, kui olukord sunniks teda nuhkima näiteks Tennos Vikari järele?
ÌAga märkamatult,ì rõhutas Drona. ÌMinkori puhul oli lihtsam. Diversioon toimus, kahtlusaluste arv oli piiratud ja näiliselt jäi see nii-öelda Ebracki siseasjaks. Valenti puhul võiks sellest tulla aga probleem assolaste ja ebracklaste vahel ja ma tean juba praegu kahte tähtsat isikut Assolt, kes selle meelsasti lõkkele puhuksid.ì
ÌArusaadav,ì nõustus Arrol. ÌSee oleks neile praegu otsekui sünnipäevakink.ì
ÌMa tegin väga halvasti, kui rääkisin siin juhtunust kõigi kuuldes kui mõrvast,ì tunnistas Drona. ÌMuutusin lihtsalt üleni meedikuks ja kellelegi muule minus enam ruumi ei jäänud. Aga siin peab nüüd kogu aeg seljataha vahtima.ì
ÌNad said juba niigi aru, et kiskjad teda ei tapnud,ì ütles Vikar.
ÌAga ma oleksin võinud vähemalt näo teha, et usun kukkumise versiooni. Nemad siin ju ei teadnud, miks mul oli põhjust midagi muud kahtlustada. Nii või teisiti, taolise info levik praegu küll olukorrale kasuks ei tule.ì
ÌMa vaatan, mis teha annab,ì ütles Mercal ja läks uuesti teiste juurde. Vahepeal olid sinna tagasi jõudnud ka uurijad alt- ja ülaltpoolt jõekaldalt. Loomulikult ei olnud nad midagi leidnud.
Dessantlastele võis peaaegu et loota, nad püsisid ikka veel üsna distsiplineerituina. Laiba leidnud paarikeses ei olnud Mercal nii kindel. Tõsi küll, ametliku kinnituseta jääks infoleke ikkagi vaid kuulujutu tasemele, aga kuulujutud on ärevatel aegadel mõnikord suurema jõuga kui kinnitatud info.
ÌTe vist teate, et ma täidan praegu linnaku turvaülema kohuseid?ì küsis Mercal. ÌNiisiis hakkan mina siin juhtunut uurima. Asja huvides palun teid sellest mitte kellelegi rääkida. Ametlikuks versiooniks jääb esialgu õnnetusjuhtum kiskjatega. Toetage seda. Kui siin on tõepoolest tegemist mõrvaga – ma rõhutan, kui ikka on –, siis ei tea mõrvar missuguses seisundis me keha leidsime ja kas kuritegu enam üldse välja paistis. See võib ta hooletuks teha.ì
Edasi rääkides tundis Mercal äkki hämmastusega segatud ängistust. Kosmos küll, mis neist selle lühikese ajanatukesega saanud oli! Inimesed tapsid üksteist. Dessantlane Paet Arrol nõustus pikema kõhkluseta nuhkima dessantlase Nark Valenti järel. Ja tema, Mercal Laok keelitas poliitilistel põhjustel inimesi mõrva maha vaikima.