Frank Roger on sündinud 1957 aastal Belgias Ghenti linnas.
Oma esimese jutu avaldas ta 1975. a. Seejärel on teda avaldatud paljudes ajakirjades ja antoloogiates, alates 2000. aastast ka autorikogumikes.
Kui kokku lugeda kõik tõlked - seni 29 keelde - saab avaldamisi kokku üle 700, enamasti on need lühijutud, kuid ka mõned lühiromaanid. Lisaks kirjutamisele tegeleb ta kollaaide ja graafikaga, lähtudes nendeski valdkondades sürrealistlikest ja satiirilistest traditsioonidest. Kes tahab teada täpsemalt, on teretulnud tutvuma tema koduleheküljega:
Tõlkinud Juhan Habicht
Jeff Campbell piilus vilksamisi kella poole. Ta ootas kannatamatult kohvipausi. Loodetavasti oli Harveyl õnnestunud uus ports sira hankida. Jeff nõjatus tooli seljatoele ja vaatas kontoris ringi.
Ta nägi inimesi, kes istusid oma laua taga, põrnitsesid arvutiekraani, klõbistasid klaviatuuri, vastasid telefonikõnedele, lappasid mingeid pabereid. Teisel pool tänavat nägi ta teist ärihoonet, kus inimesed tegid oma kontoriruumides enam-vähem sedasama. Kas oli see nii kogu linnas? Kogu maailmas? Vähemalt näis see küll nii olevat.
Kontorielu oli ta surmani ära tüüdanud ja kui Harvey poleks ühel päeval oma pakkumisega ligi astunud, poleks ta seda enam välja kannatanudki. Esimene annus sira oli avanud tema jaoks uue maailma – nii otseses kui piltlikus mõttes. Temast oli saanud sira sagedane kasutaja, enam poleks ta oma elu ilma nende mustade tablettideta ettegi kujutanud.
Esimene annus oli olnud tasuta, nüüd maksis ta kraami eest korralikku raha, aga tal polnud selle vastu midagi. See raha läks asja ette.
Kui ta viimaks kohvikusse astus, nägi ta rõõmuga, et Harvey on juba seal, rüüpab kohvi ja naeratab säravalt.
“Ma tõin mõned need,” ütles Harvey ja avas korraks pihu, nii et Jeff nägi seal mõnda musta tabletti. Mehed lobisesid pisut, rahatähed liikusid käest kätte ja Jeff pistis värske varu taskusse.
Kui kohvipaus läbi sai, läks ta tagasi oma laua juurde ja pidi võitlema kiusatusega üks tablett kohe alla neelata. See teine maailm, kus ootasid kangelaslikud teod, tugevad tunded ja lihtsad rõõmud, oli küll kutsuv, kuid pidi veel ootama. Jeff püüdis keskenduda tööle, mida ta nii väga vihkas, ja tegi, mida temalt oodati. Lõppude lõpuks oli see ju tema töö.
Viimaks koju jõudnud, neelas ta tabletid alla, tundis rõõmuga, kuidas maailm tema ümber sädelema hakkas - millest need oma hüüdnime ju olidki saanud - ja lasi neil end kaasa vedada. Tuba virvendas miraaina tema ümber, samas hakkas see teine maailm üha tajutavamaks muutuma, täites vähehaaval kogu reaalsuse. Ta teadis, et varsti kaovad isegi mälestused tõelisest maailmast.
Kui ümbrus oli paika saanud, pingutas Jeff lihaseid. Iga kord oli alguses raske poolelijäänud tegevust jätkata, sest mälestused taastusid osakaupa. Kas polnud ta mitte oma sõjasalgaga valmistumas suureks lahinguks pealetungivate barbarite vastu? Ta astus telgist välja, vaatas ringi ja märkas, et tõepoolest paistsid sõdurid tema käsku ootavat. Päikesekiired panid nende higised kehad ning nende mõõgad ja sõjakirved läikima. Jah, nüüd tuli talle meelde. Nad pidid minema ja andma löögi sissetungijate eelväele.
“Läksime,” ütles ta lihtsalt. Nad hakkasid jooksma, innukatena lahingut oodates. Just seda oli ta nii väga igatsenud: mõõgavõitlust, seltsimehelikkust, romantikat, kaaslaste vankumatut lugupidamist ja ustavust. Siin tundis ta end elusana. Selline elu oli elamist väärt. Ta jooksis, et kiiremini näha vaenlase verd.
Päikeseloojanguks oli kõik läbi. Vaenlane oli viimase meheni tapetud, kuid ka Jeffi sõjasalk oli kandnud raskeid kaotusi. Vaid pooled ta meestest naasid lahinguväljalt ning neistki olid mitmed raskesti vigastatud… Jeffilgi oli käsivarres sügav haav ja ta oli kaotanud tublisti verd.
Telgis sidusid ta haavu tema neli naist, kellega ta oleks eelistanud hoopis teisiti aega veeta, kui seisund vaid lubanuks. Nüüd pidi ta aga rõõmustama sellegi üle, et sai puhata ja paraneda.
Hiljem, juba öösel tuli tema juurde meedik. Vaatas ta sidemed üle, noogutas heakskiitvalt ja istus tema kõrvale.
“Tänane oli vaid vähetähtis kokkupõrge. Varsti ootab meid tõeline lahing. Mis sa arvad, kas me oleme selleks piisavalt tugevad?”
“Ma ei tea,” tunnistas Jeff. “Me kaotasime mehi, ja järgmine kord võib vaenlasel olla arvuline ülekaal. On neidki, kes ütlevad, et me oleme hukule määratud. Jääb loota, et jumalad on meile armulikud.”
“Ma kardan, et halbu uudiseid on veelgi. Mul on kumaseemned otsas.”
“Kumaseemned,” sosistas Jeff ja tema häälde kippus meeleheide. Ta oli need juba peaaegu unustanud, aga nüüd tulid need jälle meelde. Tal oli saanud tavaks neelata neid salapäraseid seemneid, millel oli imeline mõju. Need lasid tal põgeneda kujutluslikku maailma, kus ta võis ajutiseltki unustada karmi ja sugugi mitte ainult kangelastegudest koosneva elu.
See fantaasiamaailm asus kusagil katastroofieelses minevikus, ajastus, millest praegustel segastel, murelikel ja barbaarsetel aegadel oli jäänud vaid ähmane mälestus. Inimesed elasid seal luksuslikult, töötasid kontorites, kus puudusid igasugused ohud. Seal polnud vaenulikke sõjasalku ega metsloomi, keegi ei jäänud haigustest, õnnetustest või nakkustest vigaseks.
Nüüd meenus see talle kõigis üksikasjades. Elu “kontoris”… Arvutiekraanid. Telefonid. Terve linnatäis selliseid kontoreid, tuhanded inimesed elasid rahulikku, muretut elu, saavutasid seeläbi eneseteostuse. Turvaline maailm, kus tehti pikaajalisi plaane ning mida võis teadmatusest pidada ühetooniliseks või mille tänamatu pilk võis leida igava olevat.
Ilma kumaseemneteta on tal võimatu sinna tagasi pääseda. Ta on sunnitud jääma oma tegeliku elu ja kõigi selle raskuste juurde.
Paradiis, mis eksisteeris küll vaid tema enda peas ja sedagi ainult mõneks tunniks, jäi talle nüüd kättesaamatuks. Kas ta saab veel kunagi oma laua taga istuda, arvutiga töötada või helisevale telefonile vastata? Kas ta kohtub veel kunagi “Harveyga”, viirastusliku tabletimüüjaga, kelle ilmumine kuulutas ette kumaseemnete mõju lõppu ja paratamatut naasmist karmi reaalsusse?
Ta vajus tagasi patjadele. “See on tõepoolest halb uudis,” ütles ta meedikule.