Otsing

Originaal kogumikus Johanna ja Günther Braun, "Der Utofant - Aus der Zukunft aufgefundenes Journal aus dem Jahrtausend III" (1982) Tõlkinud Rauno Pärnits "Algernoni" toimetusel ei õnnestunud leida Johanna ja Günther Brauni autoriõiguste valdajaid. Juhul, kui nad ei ole rahul teksti ilmumisega "Algernonis", palutakse neil kirjutada aadressil algernon@obs.ee . Die Redakteure von "Algernon" haben keinen Erfolg gehabt, Kontakt mit den Erben der Autoren oder mit anderen Rechteinhabern herzustellen. Falls sie nicht mit der Veröffentlichung dieses Werkes einverstanden sind, ersuchen wir, dass sie uns

Deborah Walker Originaal kogumikus „The Gruff Variations” Tõlkinud Juhan Habicht Kui loojad lõpuks saabusid, osutus see pettumuseks. „Ma pole kindel, kas ma sain õigesti aru,” ütles Kernish, kolmest vennaslinnast vanim. „Kas te olete arenenud nii kaugele, et ei vaja enam elupaika?” Seitse loojat nõrgusid laevast välja. Nad seisid Kernishi vastuvõtusaalis. Kernishi hümnid keerlesid nende ümber. See loojatest, kes näis olevat pealik, igatahes oli ta kõige suurem, koos lehistega peaaegu kolme meetri pikkune, raputas pead. „Meil on küll linnad, kaugel-kaugel täheparve tuumas.” Looja vaatas ringi

Jacey Bedford Tõlkinud Teia Friedenthal Polnud võimalik kaksipidi arvata, ta kolksus kõndides. Probleeme tekitas tagumine käpp. Ta märkas seda mitu päeva tagasi, varsti pärast Beringi väina ületamist, see oli nii kaheksakümmend viis kilomeetrit järeleandmatut külma soolavett. Pats, pats, pats, kolks! Pats, pats, pats, kolks. Jah, kindlasti oli see puus. Liiga palju liikumist ja kindlasti liiga palju soolavett. Ta ei olnud loodud sellise reisimise jaoks, ainult kergeks lontsimiseks bambusesalude vahel, vältides liiga palju tõuse ja languseid. Ta oli kuulnud neid laboris rääkimas, enne kui ta

Triinu Meres Ennustajanna juuksed olid pikkadesse rasvast ja tolmust tumedatesse patsidesse põimitud ja kortsulisest näost vaatasid vastu nurkadest rähmased silmad. Aga tema täidlased rinnad lohmaka hõlsti all näisid pringid ja vetruvad ning käsivartel mängisid lihased sileda põdrakarva naha all. Vana haige naise nägu noore ja tugeva keha kohal. Lood rääkisid, et ta on elanud sadu aastaid, võttes endale noorte tüdrukute kehasid, mille kohal tema eakas nägu alati samaks jäi. Leonidas ei teadnud, kas neis lugudes tõtt oli, aga omalt poolt ei tahtnud ta neid uskuda. Võlutare peljati – aga nad

Kristjan Sander Kristjan Sander: Kui palju te muidu alternatiivajaloo vastu huvi tunnete? On teil ses žanris lemmikautoreid või eeskujusid? Mart Laar: Alternatiivajalugusid loen huviga, kuid kindlaid eeskujusid mul pole. KS: 2014. aasta lõpus tekkis huvitav olukord – ühel ja samal teemal ilmutasid korraga romaani kaks autorit, Mart Laar ja Eero Lattu („Kaitstud Eesti”). Kas olete viimati nimetatud teosega tuttav? ML: Kahjuks pole Erro Lattu raamatut veel lugeda jõudnud, kuid kavatsen seda kindlasti teha. Ilmselt on 1939–1940. aastast alternatiivajaloo kirjutamiseks lihtsalt aeg küps. Soomeski

Kristjan Sander Mart Laar, „Sügissõda“ I (READ 2014) Eero Lattu, „Kaitstud Eesti“ (Tänapäev 2014) [[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"103","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"float: left; margin-left: 10px; margin-right: 10px; width: 200px; height: 302px;","typeof":"foaf:Image","width":"318"}}]] Eesti-aineline moodne, 20[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"104","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"float: left; margin-right: 10px; margin-left: 10px; width: 200px; height: 306px;","typeof":"foaf:Image"

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"102","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"350","style":"width: 480px; height: 350px; margin: 20px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"480"}}]] Foto: Andres Putting, delfi.ee “Täheajas” number 12 ilmus Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee”. Mulle tuli tahtmine seda arvustada, ehkki olen kunagi Veskimeest juba arvustanud (http://www.algernon.ee/node/730). See jutt on nimelt mõneti teistest erinev. Kunagi kirjutasin artikli “Eesti rahva ennemuistsed jutud kui ulme” (http://www.algernon.ee/node/358). Kui see avaldati

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"101","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 326px; height: 480px; float: left; margin-left: 20px; margin-right: 20px;","typeof":"foaf:Image","width":"326"}}]]Kõigist niinimetatud žanrikirjandustest on vististi teadusulme kõige kahetisemas positsioonis. Kogu „ilukirjanduseks“ nimetatud kultuurifenomeni spektri ulatuses, igas alamžanriis, subkultuuris või traditsioonis leidub nii suurepärast kui maotut, nii inimvõimete piiride kui piiratuse monumente. Teadusulme on seejuures aga ainus, mis juba

Kui Ryan Leong sai telefonikõne ema surma kohta, oli ta üks jalg surutud hargneva puutüve vahele ja teine kõlkus üle elektrifitseeritud tara. Ta vajutas visuaali pimedaks, pomises: „Ma kuulen,“ hüppas üle tara ja maandus kalmistumuru kõvale plastikmurule. Ta noogutas, haarates mobiili külmast kangete sõrmede vahele, ja kordas haiglaõe sõnu: „Neerupuudulikkus, mhmh, valutult, jah, oli aeg.“ Õde ei suutnud mõista, miks ta pole valusalt eredate tulede ja kaledate lõhnadega Northern Alberta Regionaalhaiglas oma ema kõrval, kes oli olnud nii tilluke selles siledate linadega voodis ja talle sealt