11. saj. linnulennul
Ristisõjad on välja jäänud. Rõhk on kirjeldamaks Eesti aladel sel ajal toimuvat ja heita kerge pilk Euroopale.
11. saj. on kõrgkeskaja algus Euroopas. Viikingiaeg kestab, kuid hääbub Skandinaavias, kus levib ristiusk. Põhjala viikingite järeltulijad määravad suuresti Euroopa militaarse ja kultuurilise palge.
Eesti aladel
On hilisrauaaeg. Senine linnusasula süsteem laguneb, kõikjal üle maa jäeti enamik vanadest linnustest maha ning ehitati uusi ja võimsamaid. Enam – vähem kindlaid hilisrauaaja linnuseid teatakse tänapäeva Eesti alal veidi alla 50, neist üle poole on rajatud alles hilisrauaajal. Kui varasemate linnuste juures oli pea alati asula, siis uued ei olnud seotud mingi kindla külaga. Seal, kus elu varasemal linnusel jätkus, jäeti reeglina maha kõrval olnud asula ja linnusele ehitati uued ja endisest võimsamad kaitserajatised. Varasema linnuseküla elanikud kolisid linnusesse.
Eesti hilisrauaaja linnused ületavad oma suuruselt ja kaitseehitiste tugevuselt ükskõik missuguse varasema ajastu omad. Läänemere idakalda linnused olid võimsamad kui läänekalda (Skandinaavia) omad.
Lääne Eestis ja saartel, kus maa oli tasane, oldi sunnitud kuhjama üles kogu linnamägi. Need paekivist ehitatud ringvall linnused ongi Eesti muinasaja võimsamad monumendid. Eesti ringvall linnustest suurim on Varbola Jaanilinn. See on rajatud kuni 8 m kõrge seljaku otsale ja selle paekivist laotud vall on 580 m pikk ja väljastpoolt 5 – 10 m kõrge. Valli laius on harjal 2 – 3 m ja jalamil 25 – 30 m. Linnuse õu on pea 2 hektari suurune. Koos valli ja vallikraaviga katab kogu ehitis üle 5 hektari suuruse ala. Varbola on legendaarne kui linnus, mida kunagi ei vallutata. Linnuste valliharjal on alati puust kaitserajatised. Varbola ringvalli ehitamisel veetakse kokku veerand miljonit hobusekoormatäit kive.
Kasvab kõikjal Eestis rahvaarv ja põllumaa pindala. 11. saj teisel alustab talirukis võidukäiku Eestis. Rukki kõrval kasvatatakse ka otra, nisu, hernest, kaera ja põlduba. Kasvatatakse ka lina ja Lõuna-Eestis ka kanepit. Vett ei jooda, sest keetmata veest võis saada tõbesid. Peamised joogid olid taar, kali ja õlu. Jookidel, eriti joovastavatel, oli tollase inimese elus palju tähtsam roll kui üldiselt arvatakse. Muinasaja lõpu eestlane jõi palju rohkem kui tema järglased tänapäeval. Seda soodustas nii raske füüsiline töö kui ka soolane toit.
Eestlaste poliitiline, sõjaline ja kaubanduslik aktiivsus Läänemerel saavutas 11 saj. varasega võrreldes hoopis uue taseme. Põhjused ilmnesid juba viikingiajal, mil Eestis oli kohati tekkimas isegi ülerahvastatus. Näiteks Saaremaal on juba 10 saj. paiku kogu viljeluskõlblik maa üles haritud. Ülerahvastatusest tekkinud sisepinged avalduvad alati väljapoole suunatud aktiivsuse kasvus. Sõjaline ja kaubanduslik välistegevus pakkus neile, kes maad pärida ei saanud (nooremad pojad) võimaluse hankida vara ja staatust. Me osaleme aktiivselt Euroopa poliitika kujundamises.
Väljapoole suunatud aktiivsuses mainitakse pidevalt saarlasi. Küll mereröövlitena, küll kauplejatena. Kas on loogiline, kui Taanlased Inglismaa peale läksid, et siis kaaskonnas oli ka Eesti päritolu sõdalasi. On küll. Eesti (Adalsysla) on viikingite kultuuriruumi kindel osa. Siin on hukkunud Läänekalda viikingite kuningaid, neid on siin orjuseski peetud (Olav Tryggvason) . Saarlaste laevastik väidetakse olevat olnud üsna suur ja jõuline. Nii väidab henrik, et 1211 aastal said sakslased Koiva jõel sõjasaagiks üle 300 saarlaste laeva. Kuigi see arv on liialdatud, näeme ära suurusjärgu. 300 laevaga tungib ka Norra kuning Harald III 1066 inglismaale. Seega on meie merevägi ka Euroopa mastaabis täiesti arvestatav jõud. Ja on ka 11 sajandil.
Seega – me tapleme ja kaupleme üsnagi kaugetel randadel. Meie veri seguneb vallutatava verega ja nendega, kes siia tulevad. Tagajärjena oleme üks pikemakasvulisi ja parema kehaehitusega rahvaid Euroopas.
Raud - Eestis hakati kohalikust soomaagist suuremal hulgal rauda sulatama juba keskmise rauaaja lõpupoolel st siis 8 – 9 saj. Viikingiajal tõuseb üheks Eesti rauasulatuskeskuseks Tuiu piirkond Saaremaal. Keskaeg Euroopas on puuaeg. Sel lihtsal põhjusel, et rauda ei jätku piisavalt. Samal ajal toodetakse Tuius muinasaja lõpus rauda lausa tööstuslikes kogustes – 1500 – 2000 tonni. Vähemalt sama palju andsid metalli ka Virumaa rauatööstuskeskused. Arvutuste põhjal väidetakse, et tervelt pool Eestis toodetud rauast, st ca 2000 tonni, veeti välja. Kolmandik Tuiu rauaproove langeb 11. Sajandisse. Seega – 11 sajandil hakkame me rauda eksportima. Kas on loogiline väita, et see raud vääristati turvisteks ja relvadeks, mis jõudsid ka nö Suurte tegudeni, mis määrasid riikide ja rahvaste saatuseid? Ma arvan et on.
Välja veetakse ka vilja. Ja ka seda juba 11. Sajandil. Veetakse nii Venesse kui ka Läände. Lisaks veel muid põllumajandussaadusi.
Aga kõigest tähtsam on, et me ekspordime inimesi. Ei ma ei pea silmas orjakaubandust. Just needsamad nooremad pojad lähevad, et võita kuulsust ja au ja raha. Ja sugugi kõik neist ei tule tagasi. See ei tähenda, et nad surma oleks saanud. Nad leiavad endile töökohad teistes maades, ugri päritolu nimesid on näiteks ka Bütsantsi keisrit teenivate varangide nimekirjades, kindlasti on neid ka mujal. Mõned neist naasevad, et nõutada võimu. Paljud aga assimileeruvad seal kohapeal ja annavad edasi meie geneetilist koodi. Muutuvad keeled ja nimed, nende jälgi on raske ajada, aga fantaasia abil sugugi mitte võimatu.
Hõbe – viikingiajal jõuab hõbe Läänemere äärde enamasti hõbemüntidena, mis vermitud Araabia kalifaadis. Rootsist on leitud üle 80000 araabia mündi, Poolast ja Venemaalt samuti kümneid tuhandeid. Eestist ca 5000, hulga rohkem kui Soomes või Lätis. Viikingiaja aardeleide, mis koosnevad peamiselt araabia rahadest, on teada peaaegu kogu Eesti alalt. Suhteliselt rohkesti on aardeid leitud Põhja-Eesti põliste asustuskeskuste piirkonnast, Tallinna, Rakvere ja Kohtla-Järve ning Jõhvi ümbruskonnast. Rohkesti on aardeid ka Saaremaalt ja Lääne- eesti mandriosast.
Enamik meie kogukamaid mündileide kuulub 11. Saj nelja viimasesse aastakümnesse ja 12 saj. algusesse. Tollest ajast teame eestis ligi 40 aaret, mis on rohkem kui ühelgi naabermaal sel ajal. Siinkohal tahaks ette hüpata ja tõdeda, et just 1061 lüüakse venelased Tartust välja. Ja seejärel algab nö „Kuldaeg“? Hõbeda juurdevool jätkub 12. Saj keskpaigani, kusjuures eriti aktiivne paistab sel ajal olevat olnud läbikäimine inglastega. Meil on nii lääne- kui idanaabritega võrreldes tunduvalt rohkem piiskopp Bernoldi Deventeri denaare (teatavaid Frankimaa münte) ning alates 11. Saj lõpust normanni soost valitsejate inglise penne. Otse silmatorkavalt palju, mõnda münditüüpi vaat et rohkemgi kui Inglismaal, kõnelemata meie naabermaadest – on Eestist leitud Inglise kuningas Stepheni (William Vallutaja tütrepoeg) rahasid 12. Saj. keskelt.
Välissuhetest laiemalt.
Nagu öeldud, on Eesti kogu aeg olnud viikingi kultuuriruumis sees. See paik on pinnuks silmas pea et kõigile valitsejatele. Otse loomulik on, et kiidetakse üles oma tegusid ja materdatakse vastast kuis võimalik. Eesti aladele ja inimestele antakse ka viikinginimed.
On tähelepanuväärne, et põhjamaade rahvapärimustes peetakse nii eestlasi kui muid ugrilasi rohkem nõidusega seotuks kui teisi Läänemere äärseid rahvaid. Saagakirjanduses räägitakse finnidest tavaliselt kui suurtest nõiakunsti tundjatest. Iseäranis Eesti ala on põhjamaade viikingite ettekujutuses ohtlik ja müstiline paik. Njalli saagas räägitakse, kuis islandi kangelane Thorkell tappis Balagardi rannal (Soome edelarannikul) merekoletise ja pärast seda Adalsyslas (Lääne – Eesti) lohe. Skandinaavia viikingite ettekujutuses leidsid eestis ja Saaremaal alati aset kõige ohtlikumad ja kardetavamad seiklused. Eks see näita omakorda, et neil siinsetega kibedaid kogemusi oli. Skandinaavia ühiskonna ladvikus ringelnud fantastilised lood näitavad üles ebausklikku hirmu ja aukartust Eesti rannikualade ees. Eestimaa inimesed pidada kummardama lohesid ja ohverdavat neile elusaid inimesi. Nad ostvat neid orjakaupmeestelt ja neil ei tohtivat olla ainsatki füüsilist viga, sest vigast ohvriandi võib lohe mitte vastu võtta (Bremeni Adam).
Meiega paistab olema võitlema roninud nii norra, taani, rootsi kui ka islandi viikingeid. Tõsi on see, et tegelikult olid eesti ja kura viikingid sedavõrd tegijad, et suutsid sõdida kogu skandinaavia maailma vastu. Kuningas Sven Estridssoni ajal 1049 ja 1051 aastal kuningas Magnuse ajal viidi Taani kirikutes sisse palve: Oo kõigeväeline jumal, kaitse meid kuralaste eest. Taani kirikutes loetud palved, eestisse vangi viidud rootslaste suur arv ja igasuguste teadete puudumine Rootsis vangis peetud eestlaste kohta näitab selgelt, kumb pool selles mereröövlisõjas rohkem kannatada sai. Eeltooduga sarnane palve, et jumal kaitseks rahvast taani viikingite eest, on mõnikümmend aastat varem võetud kasutusele Inglismaal. Heimskringla teated Norra kuninga Harald Hardraade (tuleb ka hiljem juttu) valitsemisajast näitavad selgelt, et idaviikingid olid sel ajal ründav pool.
Ca. kolmandik 1025 – 1050 aastal püstitatud Skandinaavia ruunikividest räägivad arvukatest idateelastega peetud sõdades hukkunud rootsi sõdalastest.
Suunamuutus Rootsi poliitikas sai alguse 1019 aasta Uppsala tingil, kus Thorgnir, Rootsi Tnethlandi maakonnast pärit mõjukas kolmanda põlve seadusetundja ja öeldavasti ka maa targim mees kutsub üles sõlmima rahu norrakatega, et vabastada käed idatee taltsutamiseks. See kõne juhatab sisse Novgorodi ja Skandinaavia ühise Eesti vastase poliitika.
Selleks ajaks (170 aastat pärast Rjurikut) on Novgorodist saanud jälle kogenud Skandinaavia mõõgameeste seiklusmaa. Neist on meieni jõudnud dru¸iina pealiku Hakon Pimeda, Eimund Hringssoni ja Ingvar Maailmaränduri nimed. Lisaks rootslastele ja norrakatele on Jaroslavi õukonnas ka islandlasi. Vana-Laadoga kindluse loovutamisega tasuti tegelikult rootsi sõjameestele, keda taheti pärast sisevaenlase alistamist (Vladimiri järglaste omavaheline võimuvõitlus) kasutada võitluses eestlastega.
1030 teeb Jaroslav Tark sõjaretke Tartusse , vallutab selle ja rajab sinna Jurjevi linnuse, paneb Ugandi enesele maksu maksma. Jaroslavi plaan on Jurjevit kasutada tugipunktina kogu Eesti alistamiseks. Aga sellest ei tule midagi välja. Jaroslavi Tarbatu sõjakäigu järel tegi Laadoga jarl Rongvaldi poeg Uljab 1032 plaani Põhja Eesti vallutamiseks koos tähtsa Lindanise (Tallinn) linnuse, sadama ja turukohaga. Asub ka retkele, kuid saab karmilt peksa – palju sai neid seal hukka, ainult vähesed tulid koju tagasi. Jarl Rongvaldi pojad olid Olaf Tryggvasoni ja tema emaga suguluses. 1054 tungib Jaroslavi pojapoeg Izjaslav koos Novgorodi asevalitseja Ostomiriga kaugele Põhja eestisse, kuid ei suuda vallutada Keava linnust. Ja siis tuleb vastulöök – 1061 ründavad eestlased Jurjevit, tapavad sealoleva Novgorodi garnisoni ja ründavad Pihkvat. 1019 – 1060 aasta sündmuste põhjal võib väita, et Eesti on sellel ajal liialt tugev ja hästi organiseeritud selleks, et Rootsi ja Novgorodi ühine rünnak oma piiridel peatada.
Ühiskonnast.
Naised on meie aladel võrdsemate õigustega kui suhteliselt mehekeskses Euroopas. Väidetakse naisliinipidi pärimise õigusest, et naisest sai naine alles peale tütre sünnitamist. Lesestunud naisel on õigus ise kosja minna, kogenumad naised õpetavad neidudele, kuidas olla seksuaalselt aktiivne, suuliselt antakse edasi armastusloitse.
Tõnno Jonuksi sõnutsi ei ole meie aladel ühtset religiooni. Oleme tugevalt viikingiusundi mõjusfääris, kuid iga paikkond lisab sellele oma erisuse ja rakendab seega asja oma eripäraga.
Viikingite järeltulijad
Viikingite järeltulijad normannid omavad suurt mõju nii Euroopa kui ka Lähis Ida poliitilises, kultuurilises kui ka sõjalises pildis. Nad on kardetud, hinnatud oma sõjaka vaimsuse pärast. Just normanni soost sõdalased on need, kes viivad esimese Ristisõja võidule. Normannid on Inglismaal, Põhja Prantsusmaal, Sitsiilias ja Lõuna Itaalias. Sajandi lõpus jõuavad nad Jeruusalemma.
Normandia
On nõnda, et Prantsuse kuningas Charles III (Lihtne) otsustas ära osta Taani päritolu viikingid ja pakkus nende juhile Rollole tehingut, et too saab enesele Seine`i suuet ümbritsevad maad, juhul kui tõotab, et tõrjub tagasi rivaalitsevad viikingid. Sõlmitakse Saint-Clair-sur-Epte leping. Rollo pidas kokkuleppest kinni ja kõigest mõne põlvkonna pärast said viikingitest normannid, kes võtsid üle alamate keele ja ristiusu. Normandia hertsog Guillaume (William Vallutaja) on Rollo järeltulija kuuendast põlvest.
Inglismaa
Peale lastetu kuninga Edward Usutunnistaja surma 5 jaanuaril 1066 oli Inglise kuningatroonile 3 pretendenti: William Sohilaps (hilisem William Vallutaja), Harold Gowinson ja Norra kuning Harald III (Harald Hardraada) .
See Harald Hardraada on huvitav mees. Ta on Olav Püha (Olav Haraldsson) poolvendadest noorim. 1030 osaleb ta Stiklestadi lahingus, kus hukkub Püha Olav. Harald ise saab haavata, kuid tal õnnestub põgeneda. 1031 (st. aasta peale Tartu vallutamist ja Ugandi maksusõltlusesse painutamist Jaroslav Targa poolt) jõuab Harald koos kaaslastega Kiievisse, kus astub Jaroslav Targa teenistusse. Ta osaleb Jaroslavi Poola kampaanias samal aastal. Mõni aeg hiljem leiame ta juba Konstantinoopolist Varangide seast. Harald paistab silma Bütsantsi kampaanias Bulgaaria vastu. Arvatakse, et rahad, mis Harald teenib Konstantinoopolis, aitavad tal ka hiljem Norra krooni tagasi saada. Harald lahkub Konstantinoopolist 1042. Imelikult kombel just aasta enne seda, mil Jaroslav Tark saadab Konstantinoopoli peale oma laevastiku.
Harold II ehk Harold Godwinson (umbes 1022 – 14. oktoober 1066) oli Inglismaa kuningas aastal 1066.
Harold oli Taani päritolu võimuka üliku Godwini poeg. 1053. aastal sai temast isa surma järel Wessexi krahv ehk kuninga järel mõjukuselt teine mees riigis. Ta paistis silma eduka sõjamehena, lüües aastatel 1062–1063 Walesi valitsejat. 1064. aastal saabus Harold Normandiasse, kus asus hertsog Williami teenistusse, kus sõdis edukalt Bretagne vastu. Normanni allikate kohaselt lubanud Harold aidata Williamile hankida Inglismaa trooni, ent tõenäoliselt on see hilisem fiktsioon, et õigustada Inglismaa vallutamist. Lastetu kuningas Edward Usutunnistaja plaanis trooni jätta hoopis oma sugulasele Edgar Æthelingile, kuid too oli vana kuninga surres liialt noor. Et Inglismaad ähvardasid korraga kaks invasiooni, nii Norrast kui ka Normandiast, otsustas inglise ülikute kogu kuningaks valida hea sõjamehena tuntud Haroldi.
William Vallutaja elik William Sohilaps. Sünnib 1027 Normandia hertsog Robert I ainsa ja ebaseadusliku pojana. Tema ema on parkali tütar. See teadmine varjutab kogu Williami elu.
1066 septembris tungivad norrakad ja normannid pea korraga Inglismaale. Norrakaid juhib Harald Hardrade, kes on liidus Haroldi venna Tostiga. Haraldi väes on 15000 meest. Fulfordi lahingus saavutab Harald suure võidu esimestei kohatud inglise vägede üle. Harald eeldab, et Harold Godwinson on allaandmiseks küps. Kuid Harold ise on teisel arvamusel. 25 sept 1066 kohtuvad Stamfordi silla lahingus Harold Hardraade ja Harold II väed. Haroldi raskelt relvastatud anglosaksi väed olid katnud nelja päevaga 185 miili, kuid valmis lahinguks. Haraldi viikingid, kes aga olid oodanud vastast saabuvat päevi hiljem olid paljud jätnud oma rasked turvised laevadele. See otsustas lahingu käigu. Kuigi viikingid osutasid tunde kestvat metsikut vastupanu, murdsid saksid nende kilbirivist läbi. Kui ka mõlemad viikingite väejuhid olid surma saanud, langes lahing lõplikult sakside kätte. Harald ise sai surma noole läbi, mis tungis ta kõrri. Tema armee sai nii kõvasti lüüa, et 300 – st laevast suundus vaid 25 tagasi Norra.
Kuid Harold ei saanud kaua lustida lahinguväljal. Samal ajal olid normannid juba Lõuna – Inglismaal maabunud. Nõnda pidid Haroldi väed kiirmarsile asuma, et taas ruttu teisele poole riiki jõuda. 14. oktoobril toimunud Hastingsi lahingus Harold langes ning William Vallutaja kroonib end inglise kuningaks.
William Vallutajal on 9 last. Tema surma järel 1087 saab Inglise kuningaks tema kolmas poeg William II, üldiselt tuntud ka kui William Rufus, kes valitseb 1087 – 1100. See on armutu valitseja, kellele ei paista meeldivat need, kelle üle ta valitseb. Jäädes Normandia traditsioonidele truuks põlastab William II nii Inglismaad kui selle kultuuri. Ta on sõjakas, ta ei võta naist, ei tooda järglasi
William Rufuse järel asub Inglise troonile Henry I – William Vallutaja kolmas poeg. Saab troonile, kuna vanem vend Robert on Esimeses Ristisõjas. On jõhker tüüp üsnagi. Kui Robert naaseb ristisõjast, tahab ta vennale koha kätte näidata ja ta Inglise troonilt tõugata, kuid Henry surub ta Inglismaalt välja. Veelgi hullem, 28 sept 1106, täpselt 40 aastat peale William Vallutaja maabumist Inglismaal, leiab Normandia pinnal, väikeses Tinchebray külas aset lahing William Vallutaja kahe ellujäänud poja vahel. Henry võidab selle ja ühendab Normandia ja Inglismaa ühtse võimu alla.
Stephen (ka Stephen de Blois; 1096 – 25. oktoober 1154) oli viimane Normanni dünastiast Inglismaa kuningas.
Stephen oli William I lapselaps. Ta sai troonile 1135 pärast onu Henry I surma, sest jõudis end enne tolle tütart Matildat kuningaks kroonida. Tema valitsusaeg oli ebakindel, sest parunid kahtlesid tema võimu legitiimsuses ning korraldasid sageli ülestõuse. Siiski õnnestus tal kuni surmani võimul püsida. Trooni pärandas ta oma kaugele sugulasele Henry II-le, kellest sai Plantageneti dünastia alusepanija.
Sitsiilia ja Lõuna Itaalia vallutamine aga kestab aastakümneid. Esimesed normanni soost rüütlid saabuvad Lõuna Itaaliasse 999. Algselt teenivad normannid kas Bütsantsi palgasõduritena või kohalike Lombardi ülikute vägedes. Kui Napoli hertsog Sergius IV annab normanni soost Rainulf Drengotile Aversa linnuse, loob ta sellega normannidele head eeldused maa edasiseks allutamiseks. Sergiust peetaksegi peamiseks katalüsaatoriks normannide võimu edenemisel Lõuna Itaalias. 1035 jõuavad Aversasse William Iron- Arm (Raudkäsi) ja Drogo – Normandia väikeaadliku Tancred Hauteville vanemad pojad. Need kaks asuvad Lombardide poolele Apuulia provintsi pärast Bütsantsiga peetavas sõjas. 1040 on Bütsants kaotanud enamiku sellest provintsist. 1042 valitakse Melfi normannide pealinnaks ja sama aasta septembris valivad normannid valivad oma juhiks William Raudkäe.
1047 jõuab Langobardiasse Robert Guiscard – Hauteville Tancredi kuues poeg. Ta lahkub Normandiast viie ratsarüütliga, keda saadavad 30 jalameest. Lagobardiasse jõudes on temast saanud ringihulkuva röövlijõugu pealik. Anna Comnena – Bütsantsi keisri Alexios I Komnenose tütar, printsess ja esimene lääne naissoost kroonikakirjutaja kirjutab Robert Guiscardi kohta järgmist:
Päritolult normann, kuigi mitte kõrgest soost, siiski iseloomult türann, salakaval, vapper lahingus, kangekaelne sedavõrd, et ükski takistus ei sega tal saavutada oma tahtmist. Tema kasv oli kõrgeim pikematestki, jume punapõseline, juuksed linased, õlad laiad, hea kehaehitus. Selle mehe käsk paneb tuhanded lendama. Nõnda varustatult õnne, füüsilise jõu ja iseloomuga oli ta ei kellelegi allumise täielik kehastus. Kas pole ühe korraliku eestlase kirjeldus?
Robert Guiscard on hakkaja mees ja jõuab paljutki:
• Liitub Capua printsi Pandulf IV – ga selle tülides Salerno prints Guaimar SIV – ga 1048. Aasta hiljem aga lahkub Guiscard Pandulfist, kuna too ütleb lahti oma esialgsest lubadusest anda Guiscardile loss ja oma tütre käsi
• Saab vennalt Drogolt Scribla linnuse käsutada, ei ole selle positsiooniga aga rahul ja lähitulevik leiab ta juba San Marco Argebtabo lossist Calabrias.
• Abiellub lord Girard Buonalbergo tütrega – Alberada Buonalbergoga. Girard on normanni soost sõjapealik, kes on Benevento printsi teenistuses. Girard on piisavalt kõva mees, et anda tütrele kaasavarana (ja Girardiga liitlassuhete kinnituseks) kaasa 200 rüütlit. Alberadaga on Robertil 2 last – Bohemond ja Emma
• Saab Apuulia isandaks 1057;
• 1058 lahutab oma esimesest naisest, kuna nad olid lähisuguluses ja võtab naiseks Lombardi soost Sichelgaita, kellega tal on 8 last;
• 1059 paavst Nicholas II tunnistab ametlikult Guiscardi kui Apuulia, Calabria ja Sitsiilia isandat. Järgmise 20 aasta jooksul korraldab ta pidevalt sõjaretki, et oma võimu Lõuna Itaalias ja Sitsiilias kinnistada;
• 1071 Robert koos oma venna Rogeriga võtavad üle Bütsantsi viimase kantsi Itaalias - Bari. Järgmisel aastal vallutavad nad kogu Sitsiilia, tehes sellega lõpu peale Islamlikule Sitsiilia Emiraadile. Muide – see vend, Roger I, sellel on poeg Roger II, kelle õukonnas elab ka Abu Abd Allah Muhammad al-Idrisi al-Qurtubi al-Hasani al-Sabti, elik lihtsamalt al-Idrisi. Viimane kollab oma isanda toel palju ringi ja koostab kaarte. Tema koostatud kaardil spekuleeritakse olevat ka vanim võimalik märge Tallinna kohta aastast 1154.
Ja siis juhtub, et Bütsantsi keiser Michael VII saadab käskjalad Roberti juurde, palumaks oma pojale Constantinile Roberti tütre Helena kätt. Robert nõustub kihlusega ja saadab oma tütre Konstantinoopolisse. 1078 paiskab sõjapealik Nicephorus Botaneiates aga Michael VII võimult. See purustab Roberti tütre troonipretensioonid ja annab samas vanale Robertile aluse süüdistada Konstantinoopolit tema tütrega halvas käitumises ja kuulutada keisririigile sõda.
Kui Robert vägesid kogub pöördub tuul Konstantinoopolis jälle ja võimu võtab Alexius I. Roberti saadik naaseb Konstantinoopolist sõnumiga, et Alexius tahab rahu normannidega. Robertil pole aga rahu tarvis. Tema tahab sõda.
Esmalt saadab ta eelväega teele oma poja Bohemondi, kes maabub Aulonis. 1081 aasta mais seilab Robert Guiscard 16000 mehega, kellest 1300 olid normanni soost rüütlid, keisririigi vastu.
18 oktoobril 1081 toimub Dyrrhachiumi lahing. Lahingu algus on Alexiusele soodne – bütsantslaste parem tiib haarab normanni vasaku tiiva ümber, see puruneb ja põgeneb. Peamiselt Anglo – saksi päritolu Varangidest palgasõdurid (lahkunud Inglismaalt peale William Vallutaja tulekut) sööstavad põgenevaid normanne jälitama, kuid osutuvad peagi peajõust äralõigatuks ja nad tapetakse halastamatult. Normannide tsenter murrab läbi Bütsantsi tsentri sundides bütsantslased põgenema.
Peale võitu vallutavad normannid enamiku Makedooniast ja Thessaliast. Seejärel saab Robert sõnumeid, et Paavstil on vaja abi Püha Rooma Keisri Henry IV vastu, kes teda on ahistama tulnud. Robert siseneb 36000 mehega Rooma ja sunnib Henry taanduma.
Samal ajal tümitab Roberti poeg Bohemond Alexiust mitmes lahingus, kuid saab ise peksa Larissa all ja tõmbub tagasi Itaaliasse, kaotades kõik normannide võidetud alad. Robert sööstab 150 laevaga olukorda päästma, võtab tagasi Korfu ja Kefalonia, kuid sureb palavikku 15 juulil 1085 70 aasta vanuses.
Roberti poeg Bohemond hiilgab hiljem esimeses ristisõjas jällegi normannide väesalga eesotsas.