Aitäh, Einstein! Ma küll ei jaga ööd ega mütsi Sinu relatiivsusteooriast, aga vähemalt teadmine aja ja ruumi suhtelisusest on aidanud mu mõistusel kohaneda paari aasta taguse ehmatava kogemusega.
Mis on aeg? On see füüsikaline, filosoofiline või psühholoogiline nähtus? Reeglina tajume aega lineaarse, üksteisele järgneva sündmuste ahelana. Selliselt tajutav njuutonlik aeg ei saa pöörduda tagasi ega rutata ettenähtud sündmustejadast edasi.
Enne 2007. aasta suve ei vaevanud ma oma pead kordagi selliste küsimustega. Kuid viimased kaks aastat olen piinelnud obsessiivse kompleksi käes – vähe on minuteid, kus ma aja olemuse üle ei juurdle. Aga kui pikk on minut? Tegelikult?
Kõik on suhteline! E=MC2!
Olin ka varasemalt kuulnud, et Aardla poldriga on midagi imelikku lahti. Möödujad olevat sattunud seal ajaauku, kuulnud mõistatuslikke hääli või seestunud veidrate sundmõtetega. Ma ei võtnud neid lugusid kuigi tõsiselt, sest alati olid need juhtunud tuttavate tuttavatega – ehk siis, neil lugudel oli ilmselge nn. linnalegendide maik juures.
Poldri veerel kulgev kruusatee oli juba aastaid olnud minu armastatud jalutuskäigurada. Hoolimata läheduses asuvast tihedasti asustatud Ülenurme alevist, oli tee peaaegu alati inimtühi. Eriti mõnus aeg oli seal jalutamiseks juuni lõpp, mil rohelist poldriniitu ilmestasid kirjud suvelilled ja Porijõgi levitas vetika- ja mudasegust lõhna.
Ühel sellisel suvisel jalutuskäigul tabas mind, kuidas seda viisakalt öeldagi, vastupandamatu looduse kutse. Pikemalt kaalutlemata astusin mõned sammud teelt kõrvale poldri kõrge heina sisse. Kui olin oma privaatsed toimetused lõpetanud, märkasin ehmatusega, et päike on juba loojumas. Mis tähendas, et kellaaeg oli lähenemas keskööle. Ometi näitas mu käekell ei rohkem ega vähem kui 14.22. Mis eriti kummaline - päeval oli silmapiirile kogunenud tume äikesepilv, mis ähvardava kiirusega ligines, nüüd aga oli taevas selge ja õhk värske. Idee, et ka mina sattusin paljuräägitud ajaauku, tundus mõeldamatult absurdne. Aga kuidas teisiti olukorda seletada! Jalutasin edasi. Hämardus. Ülenurme Konsumini jõudsin juba lauspimedas. Loomulikult oli pood kinni, kuigi minu kella järgi oli aeg umbes poole nelja paiku. Trükkisin pangaautomaadist konto väljavõtte ja sellel seisis must-valgelt 00.07. Olin rabatud. Ma kohe kindlasti ei kükitanud aasal üheksa tundi.
Läksin koju. Und ei tulnud. Istusin netis ja otsisin materjali ajanihete juhtumite kohta. Selgust saamata, uinusin alles varahommikul.
Kui ärkasin, oli kätte jõudnud juba pärastlõuna. Eelmise päeva seiklus poldril näis kui unenägu. Tegutsesin kiirustades, et jõuda Sõbra keskusesse, kus oli viimast päeva käimas kangalaat. Kohale jõudes tabas mind ebameeldiv üllatus. Sõbra keskuse uksed olid lukus ja märgata polnud mingit liikumist. Ma polnud ju ometi hiljaks jäänud! Seni, kuni ümber maja luusisin, avanes keskuse tagauks ja sealt väljus keskealine proua. Proua suundus otse minu juurde - küllap olin talle kahtlase mulje jätnud. Loomulikult tundsin huvi kangalaada kohta. Tõredavõitu naisterahvas osutas vastuseks aknal rippuvale reklaamile ja nähvas midagi mu kirjaoskuse kohta. Kuna minu näoilmest ikka veel peegeldus arusaamatus, pidas proua vajalikuks igat sõna rõhutades teada anda, et olen ühe päeva hiljaks jäänud. Proua lahkudes seisin jupp aega jahmunult kui soolasammas. Libistasin käe jaki, mis mul ka poldriteel jalutades seljas oli olnud, taskusse. Vaatasin veelkord pangatekki: 00.07, 29. juuni. Ma olin jalutama läinud 27. juuni lõunaajal. Ehk siis - ühe väikese kõrvalpõikega poldrile olin kaotanud oma elust ei tea kuhu poolteist päeva! Mul hakkas õudne.
Järgnevate päevade jooksul ilmnes, et minu ajaaugus viibimine ei olnud tekitanud erilisi küsimusi. Üks või teine oli mind küll telefoni teel taga ajanud, kuid leppinud „levist väljas“ paratamatusega. Loomulikult jagasin oma seikluselamust ka sõpradega: skeptilisemad arvasid, et küllap ma päikesepiste sain ja meelemärkuse kaotasin või siis magasin terve ööpäeva. Teised olid juhtunust vaimustuspöördes ja soovitasid pöörduda Volke, Vigala-Sassi või mõne kolmanda paranähtuste guru poole.
Paar nädalat pärast poldriseiklust läksin vanematele külla. Ei ema ega isa pea suurt paranähtustest. Ema jaoks on see ebameeldiv teema, isa lihtsalt ei usu neisse. Kõigel peab ju olema loogiline seletus. Aga ikkagi. Sel ajal kui paps köögis lehte luges ja mina endale pätikohvi tegin, rääkisin oma elamuse suusoojaks ära. Paps mõmises midagi ja jätkas lehelugemist. Ega ma teistmoodi reaktsiooni ei oodanudki. Suundusin kohvitassiga teleka taha lösutama, kui kuulsin läbi koridori, kuidas isa mobiilil numbreid valib ja valjuhäälselt torusse teatab: „Vanem plika räägib siin, et sattus ka poldril ajalõksu.“ Vahemärkusena mainin, et papsi jaoks oleme mina ja mu noorem õde ilmselt ka kuldses keskeas „vanem plika ja noorem plika“.
Aga “sattus KA ajalõksu“ kõlas lootustandvalt – kui juba minu paranähtuste põlgurist paps vaevub ajaaugu teemat üles võtma, siis järelikult toimub Aardla poldril midagi vägevat. Naasin kööki selgust saama.
„Kas sul reedel on midagi ees?“ uuris paps järsku minult
„Ei.“
„Jah, saab küll“ teatas paps telefoni. Mul võis sel hetkel üsna totakas näoilme ees olla. Mäletan, et kallutasin oma jahmunud tardumuses üle tassi ääre läraka kohvi põrandale.
„Seda et,“ asus paps selgitama „ära seal poldri peal väga uljalt hulgu. Mingit ajalõksu muidugi olemas ei ole, aga seal võivad olla vene sõjaväest jäänud seadmed, mis inimesi kuidagi psühholoogiliselt mõjutavad.“
„Mis mõttes, nagu... seadmed,“ jõmisesin.
„Vaat´ ma helistasingi Viljari vennale, vana Kuusiku-Vellole. Ta oli stagnaajal Ülenurme majandis maaparandaja. Igatahes poldri rajamise päevil mingi jama oli. Paar kuud oli polder sõjaväe poolt sisse piiratud, ühtegi tsiviili ligi ei lastud. Mis seal täpselt toimus, seda teadis tollal vaid Vello. Isegi vana Roosveed ei pühendatud asjasse. Nägin Vellot just Viljari sünnipäeval. Jahvatas ka midagi poldri ajalõksudest. Ma mõtlesin, et joodiku jutt, aga nüüd sina ka...“
Tõele au andes polnud mul aimugi, kes oli Viljar ja kes oli vana Kuusiku-Vello. Vana-Roosvee all mõtles paps ilmselt endist Ülenurme katsemajandi direktorit.
„Sa siis ikkagi usud ajalõksu?“ uurisin.
„Ahh!“ ühmas paps äärmise halvakspanuga „Hakkab oma lolli juttu ajama.... ma ju räägin, et seal võivad olla maha jäetud mingid magnet- või elektroonikaseadmed, mis põhjustavad inimestel meeltesegadust.“
Paps jätkas lehelugemist ja sellega poldriteemaline vestlus lõppes.
Reedel aga seisin nagu mika vana Kuusiku Vello ukse taga, külakostiks kaasas pudel konjakit. Endine melioraator oli oma ea kohta üsna vitaalse olemisega. Konjakipudel korgiti kohe lahti, kuigi ma üritasin peremeest veenda, et see pole tõesti vajalik.
„Ega ma omal ajal ei julenudki rääkida, mida poldril nägin, nüüd aga ei usu enam keegi mu juttu.“ alustas Vello jutulõnga veeretamist „Mõtlevad, et ätt on seniilne.“
„Ma sattusin poldril ajaauku.“ teatasin otse „olen täiesti kindel, et just nii juhtus. Ei mingit teadvuse kadu ega meeltesegadust.“
„Ahsoo. Millal see juhtus?“
„Kaks nädalat tagasi.“
„Nojah. Siis oli äikesetorm.“
„Miks see oluline on?“
„Igasugune elektrisäde põhjustab poldril ajanihkeid, mis siis veel äikesest rääkida. Ei soovita sel ajal sinna hulkuma minna. Inimesi on kaduma läinud. Viimati näiteks konstaabel Veetamm.“
„Ma olen seda Veetamme lugu kuulnud. Samas on ju võimalik, et mõni pätikamp õiendas temaga arved või pani ta ise endale käe külge.“
„Teda nägi viimati reidi tegev konstaabel Dubolazov poldril jalutamas. Dubolazov pakkus küüti, aga Veetamm keeldus. Pärast seda polnud Veetamme enam nähtud. Sellest oli isegi tollal lehtedes juttu.“
Kehitasin õlgu. Hoolimata läbielatud kogemusest oli veider ette kujutada konstaabel Veetamme äkitselt ilmumas näiteks aastasse 2134
„Hea, et teadlastel pole praegu raha poldrit torkima minna. Mõni asi on targem rahule jätta.“
„Mis seal poldril siis on?“
„Ega seda täpselt teada ei saadudki.“ nentis Vello „Aardla polder sattus siseministeeriumi, ehk siis MVD, huviorbiiti kuuekümnendate lõpus. Sinna, kus praegu asub Ülenurme koolimaja, tegi hädamaandumise lennuk An-42. Lennukis viibis piloot ja kohalik metsamajandi mees. Mehed olid „annukaga“ loendamas metssigade populatsiooni ja seetõttu lendasid suhteliselt madalalt. Ja jälle – pane tähele - silmapiiril oli lähenemas äikesetorm. Aardla poldri, tollal siis Aardla luha kohal lennates läinud korraga kõik näitajad rivist välja ja lõpetanud töö. Idee järgi oleks pidanud lennuk taevast alla kukkuma nagu kivi. Tunnistajaid oli sel juhtumil mitmeid. Räägiti, et lennuk olevat luha kohal äkitselt kadunud ja ilmunud siis täpselt samal ajal välja ilma ainsagi kriimustuseta paar kilomeetrit eemal. Lennukis olnud mehed aga rääkisid, et kummalisel kombel lasknud masin end väga hästi juhtida. Hädamaandumine olla kestnud ligi veerand tundi.“
„Veider,“ segasin jutule vahele „mina lihtsalt hüppasin poolteist päeva ettepoole läbi aja. Siin aga näib olevat toimunud aja aeglustumine.“
„Või siis tajusid piloot ja metsavaht aega kümneid kordi kiiremini. Kuid juba siis tulid MVD mehed robinal kokku Aardla luhale asja uurima. Aga siis toimus Moskvas võimuvahetus ja kõik jäi sinnapaika. Nii palju saadi teada, et poldri all jooksevad kokku mingid maajõuväljad. Magnetanomaalia olla nii tugev, et elektrooniliste mõõteriistadega polnud suurt midagi teha. Aga kui seitsmekümnendate lõpus kinnitati heaks Aardla poldri rajamise plaan, kaevas siseministeerium Aardla anomaalia toimiku arhiivist jälle lagedale.“
„Ja polder piirati sõjaväe poolt sisse?“
„Jah, terveks suveks. Ametlikuks põhjenduseks toodi sõjaaegsete lõhkeainete otsimine, aga loomlikult keegi ei uskunud seda. Arvati, et katsetatakse mingit uut relva. See, mis tegelikult toimus oli hoopis jubedam. Tüüpiline näide sellest, kuidas nõukogude võim ei hoolinud grammigi oma kodanike elust ja tervisest.“
Vello jäi hetkeks mõttesse, enne kui jätkas „Sattusin ise objektile tänu sellele, et neil oli vaja meeskonda inimest, kes tunneks hästi luha pinnast. Loomulikult tehti mulle põhjalik taustauuring ja tiriti mitu korda Vanemuise tänavalegi kohale.“
„Kas nad otsisid luhalt midagi konkreetset või lihtsalt uurisid olukorda?“
„Vaata, sina oled nii noor, et ei mäleta, aga tollal käis kõva kosmosevõidujooks Ameerikaga. Tähelinnas valmistuti mehitatud kosmoselennuks Marsile. Nõukogude teadusime vaenlaseks oli aga aeg. Kui uskumatult see ka ei kõla – siseministeeriumi mehed koostöös Tähelinna teadlastega kogusid andmeid ajamasina ehitamiseks.“
„Täitsa segased...“ olin rabatud
„Ei tea midagi. Kui ajanihked on võimalikud, siis miks mitte neid kontrolli alla võtta. Kuidas see Miturin ütleski...“
„Me ei oota looduselt armuande, meie kohus on neid võtta.“ nii noor ma ka ei olnud, et seda kuulsat nõukogulikku postulaati mitte mäletada
„Just. Ehk siis suve jooksul korraldati luhal mitmeid eksperimente. Vaadeldi, kuidas Aardla jõuväljad inimestele mõjuvad. Katseisikutena kasutati Venemaalt eksporditud vange. Näiteks aja aeglustamise valemi leidmiseks lükati inimesi lihtsalt tõstuki korvist alla või isegi lasti maha. Mitu meest sai surma ja kümned invaliidistusid.“
„Milleks? Kas ohvreid ei saanud siis vältida.“
„Tõtt öelda esialgu isegi pöörati katseisikute turvalisusele tähelepanu. Aga siis avastati, et ajanihke üheks oluliseks katalüsaatoriks on inimese bioväljast lähtuv informatsioon. Aja aeglustamise katse õnnestumiseks oli vaja ehedat surmahirmu. Surmahirm koos Aardla jõuvälja ja elektrilise impulsiga kiirendas katsealuste ainevahetust kümneid kordi ja sellega seoses muutus automaatselt ka nende ajataju. Nad nägid ümbritsevat aegluubis.“
„Ja katsed õnnestusid?“
„Aja aeglustamise katsed lõppkokkuvõttes jah. Nagu juba ütlesin - kui katseisikud kandsid teatud sünteetilisest materjalist rõivastust ja seisid silmitsi reaalse surmaohuga, siis jäid nad tänu ajanihkele ellu. Nägin oma silmaga kuidas tõstukist alla lükatud inimesed viivuks haihtusid. Sama olla juhtunud ka püssikuuli trajektoori ees seisjatega. Eluga pääsenud katsealused olid hiljem kirjeldanud sarnast kogemust, nagu kümmekond aastat tagasi hädamaandumise teinud lennuki kaks reisijat. Seevastu ajahüppe katsed nii edukalt ei läinud.“
„Miks?“
„Sest ajahüppe fenomen oli tunduvalt ebastabiilsem ja raskemini kontrollitav nähtus. Küll aga suudeti välja selgitada meeleseisund, mis soosib ajahüpet. Selleks oli nii öelda absoluutne muretuse tunne. Ja mis sa arvad, kuidas seda paadunud retsidivistidest katseisikute puhul saavutati.“
„Raske öelda.“
„Kõlab tobedalt, aga läbi juhuse avastati, et vajaliku meeleseisundi rolli täidab edukalt kergendus, mida inimene tunneb pärast hädalkäimist.“
„Nojah...“ meenus, mis asjaoludel ise ajaauku sattusin.
„No ka selle katsegrupiga tehti järjekindlalt mitte vähem jõhkraid katseid. Inimesi sunniti tarbima vedelikku ja siis seda väljutama kümneid kordi päevas. Võib öelda, et enamikel, kes ajahüppesse sattusid, vedas.“
„Palju neid võis olla?“
„Sajast katsealusest umbes paarkümmend. Enamik ilmusid päeva-paari pärast välja. Osad jäidki kadunuks. Ajahüpete peamine probleem oligi võimatus ette ennustada nende pikkusi. Seda ei suudetudki lahendada. Vot sellised lood,“ lõpetas vanamees jutu.
Istusin veel mõned head tunnid Kuusiku Vello juures. Sain teada, et kõiki katseid filmiti hoolikalt ja kogu salvestatud materjal on ilmselt kusagil siseministeeriumi piiratud juurdepääsuga arhiivifondis.
Rääkisime ka Eesti julgeolekust. Milliseid strateegilisi eeliseid annaks Vene armeele ajamasina olemasolu. Iseasi, kas omal ajal nõukogude teadlased suutsid ikka luua kunstlikult samad tingimused, mida tekitavad Aardla luha jõuväljad.
Igatahes pärast külaskäiku Kuusiku Vello juurde, on mul mõtteainet kõrge raugaeani välja.
Papsile aga kinnitasin väidet, et jah, Aardla luhal katsetati määnsetki elektromagneetilist relva. Lihtsalt papsiga on võimatu vaielda.
Poldriteel pole ma jalutamas käinud kaks aastat. Hirm on.