Laevad kündsid soolast merevett. Neid oli kokku kaksteist. Ees sõitev suurim alus oli kahtlemata juhtlaev, teised järgnesid talle tagapool ja külgedel. Läänetuul paisutasid purjesid ja seepärast ei pidanud mehed aerudele rõhuma, vaid võisid muretult jälgida, kuidas vahused lained üksteist taga ajasid, ja kodurand üha lähenes.
Saarlased tulid tagasi sõjakäigult, kuhu nad olid asunud üsna varsti pärast jääminekut. Ligi kuu aega olid nad rüüstanud Rootsi idarannikut, kasutades ära asjaolu, et sealsed viikingid olid nendega ühel ajal kodunt lahkunud. Svealased sõitsid läbi Taani väinade suurele merele ja jätsid koduranna idast tulijatele avatuks. Seda ära kasutades olid eestlased saanud sõjaretkelt kopsaka saagi ja palju orje.
Mõistagi osutati neile ka vastupanu, kuid see suruti ruttu maha. Vallutajatest jäi rannale maha kustuma hakkav tuleriit, mille suitsus langenud sõjameeste hinged esiisade juurde tõttasid. Laevalgi lebasid kaetuna mitu raskesti haavatut, kellest polnud teada, kas nad veel kodumaad näevadki.
Ühe laeva kaunistatud vööris seisis umbes 17-aastane poiss. Ta nautis laevasõitu ja laskis tuulel sasida oma pikki heledaid juukseid. Noormehe pilk oli suunatud ettepoole, ta silmad otsisid horisondilt maad, kus teda ootas noor neiu. Vaid siis, kui haavatute kumedad oiged tema kõrvu kostsid, krimpsutas poiss nägu.
See nooruk oli Saare ühe kihelkonna vanema Seppo noorim poeg Liivo. Vanemal oli üldse kokku kuus last, seitsmes aga oli ühes ammuses lahingus otsa saanud. Esimesest naisest oli tal nüüd järel kolm poega ja tütar, pärast abikaasa surma naitud praegune naine aga oli perre lisanud poja ja tütre. Liivo oligi noorim poeg.
Oma vanemate vendadega sai poiss halvasti läbi. Nood olid sõnakehvad ja sünged, juba meheeas, ning võtsid väikevenna narrimist ja õpetamist lausa kohustusena. Lapsepõlves olid nad vähe hellust tunda saanud, sestap kasvasid vennaste kasvatusvõtted sageli üle väikevenna julmavõitu kiusamiseks.
Tõsi küll, nüüd pidid vennad juba Liivoga ettevaatlikud olema. Poiss oli juba kümnendast eluaastast sõjamehetarkusi õppinud ja teda võis juba osavaks sõdalaseks pidada.
Noormehele olid relvakäsitsemist õpetanud erinevad sõjamehed ja asjalikult oli ta kogu saadavast tarkusepagasist välja noppinud parimad nipid. Nii oli igal mõõgakandjal võitluskunstis midagi erilist, ainult talle omast, ja poiss võttis üle just sellised erisused. Kõiki neid vajadusel kasutades oli temast saanud mõõgavõitleja, kellega keegi enam naljalt kokku minna ei tahtnud.
Lisaks heitis Liivo osavalt taprit, tabas odaga täpselt märki ning tema nooled tõid puu otsast alla iga nugise ja orava — jahil käimine oli noormehe lemmikharrastus. Poistekamba eesotsas oli ta ära õppinud käte, jalgade ja kaikaga kaklemise ning oskas relvitultki sõjariistus vastasega võidelda.
Nüüd võis Liivo uhke olla — ta oli lahingus tapnud kuus vaenlase sõjasulast ja teist samapalju oli otsa leidnud tema nooltest. Vanemad mehed võtsid teda juba täisväärtusliku sõdalasena. Kodu jõudes saab ta uhkena vaadata kullajuukselise Liisu silmadesse!
Poiss oli vajunud mõtetesse ja teda äratasid meeste valjud hõiked: nood oli silmanud horisondil tumedat metsariba. Ees oli kodurand!
Laevad sõitsid uhkelt madalate kallaste vahel asuvasse lahte. Aerusid appi ei võetud, purjed lasti lihtsalt maha ja alused jooksid sahinaga liivasele põhjale kinni. Mehed hüppasid madalasse vette ja tarisid laevad rannaliivale. Need jäeti sinna juhuks, kui kättemaksjad peaksid tulema ja sõjameestel tuleb kiiresti merele sõita. Igal juhul kissitasid neemeotstel merd seiravad valvurid kahekordse tähelepanuga silmi, et võõrad purjed õigeaegselt ära näha.
Rannaluidete taga asuvast külast valgus rannale kümneid inimesi. Kostsid rõõmsad hõiked, kui naised ja lapsed koju naasnud sõjamehi tervitasid. Samas aga kuuldus mitmelt poolt ka itku, kui keegi sai kuulda võõrsile tuleriidale jäänud mehest, vennast, pojast või isast.
Rannal rühkivale Liivole tõttas kõigepealt vastu temast paar aastat noorem õde. Kuni ta poisil kilgates kaelas rippus, jõudis pärale ka pisarais ema, kes poega omakorda embas ja suudles. Viimasena pääses noormehe käte vahele linalakk Liisu ja poiss tundis õnnetunnet, kui neiu rinnakumerused tema vastu liibusid.
Mehed puhkasid mitu päeva, jutustasid omastele oma sangaritegudest ja vaatasid üle sõjasaagi. Siis aga kutsusid külarahvast põllud ja niidud ning saarel algasid igasuvised rahulikud askeldamised.
Vendade surmavõitlus
Liivo lõi kodustes töödes kaasa, õhtuti aga läks Liisuga randa või metsaradadele jalutama. Tüdruk tuli päikeseloojangul vanema õue ja sealt kurjad sündmused alguse saidki. Nimelt silmasid ka vanemad vennad ära, et neiu on igati pilkupüüdvaks kasvanud. Üks vendadest, Asmer, kena väljanägemise ja libeda jutuga, otsustas vennalt tüdruku üle lüüa.
Varsti pani Liivo tähele, et Liisu ilmus üha harvemini tema juurde, vabandades ennast koduste tegemistega. Poiss aga tunnetas valuga südames, et tüdruk eemaldub temast kiiresti. Seepärast läks ta ühel õhtul ise teda otsima, ja sai kuulda, et neiu olla randa läinud.
Noormees tõttas teda otsima, kuid ei leidnud näitsikut kusagilt. Kui ta oli juba lootuse kaotanud, ja tahtis koju naasta, sööstis tüdruk ühest võsatukast välja. Ta juuksed olid sassis, riided kortsus ja nägu õhetav. Poissi silmates läks ta näost tulipunaseks, kohendas kiiruga riideid ja pani jooksuga minema.
Liivo mõistis, mis on juhtunud ja teda haaras piiritu kurbus. Mõõgapidet pigistades läks ta põõsaste vahele ja kohtas seal Asmerit, kes kohendas samuti riideid ja sidus mõõka vööle. Venda nähes ilmus ta näole algul pisut kohkunud, seejärel aga ülbe ja üleolev ilme.
Liivo tundis, kuidas raev ta endasse mässis. "Sina ja Liisu...?" kähistas ta pooleldi küsivalt, pooleldi tõdemusena.
"Liisu on naine ja talle on vaja meest, mitte poisikest," vastas Asmer. Edasi toimus kõik välgukiirusel. Liivo rebis mõõga tupest ja lõi venna kaela suunas, soovides kõigest hingest see enesega rahulolev nägu koos peaga õlgadelt maha raiuda.
Asmeri päästis tema sõjakäikudel omandatud valvsus ja kiirus: vend jõudis mõõga tupest tõmmata ja teise löögi vastu võtta. Ennast kogudes tõrjus ta väikevenna maruvihased löögid, üritades teda lapiti mõõgaga lüües rivist välja lüüa. Ta ei tahtnud venda tappa.
Liivo seevastu raius kõigest jõust ja Asmeril oli tegemist tema tõrjumisega. Kui Liivo viimaks õlast kergelt haavata sai, muutus ta järsku kaalutlevaks ja külmaks. Vend seevastu läks pealetungile, üritades poisil mõõka käest lüüa ning kogu see jama lõpetada.
Mõõgakõlina peale kohale tõtanud külarahvas hoomas kohe ära, et vennad mitte oma sõjakunsti ei lihvi, vaid päris tapahimus võitlevad. Aga enne kui vanem Seppo jõudis poegadele vahele minna, tegi Liivo pettelöögi, ja venna hetkelist peataolekut ära kasutades torkas talle mõõgatera külge. Kohe tõstis ta uuesti mõõga, et põlvili kukkunud Asmeril pea maha raiuda, kuid nüüd jõudis isa kohale ja tema vali "Mõõgad käest!" sundis noormeest terariista langetama.
Seppo tahtis poega vihas lüüa, aga sädemed Liivo silmades ütlesid, et poeg on suureks kasvanud ja sel kombel teda enam karistada ei saa. Vanem andis käsu poegadelt relvad võtta ja haavatu külla viia.
Asmeri haav paranes ruttu. Liivo aga pidi küla vanemate meeste ette selgitusi andma minema. Tema süüd peeti rängaks: paljud olid näinud, kui vihaselt püüdis ta tappa oma lihast venda, oma veresugulast. See tegu nõudis karmi karistust.
Vanema venna karistus loeti haava näol juba kättesaaduks, Liivo aga otsustati aastaks kodukülast pagendada.
"Venna vastu käe tõstmise eest viiakse sind pagendusse Hiiu saarele. Tagasi võid tulla tuleva aasta jaanikuks," ütles isa välja vanade meeste otsuse.
Juba järgmise päeva hommikul astus kibestunud ja trotslik noormees sõjalaeva pardale, mis suundus põhja, maasäärele, mida tänapäeval tuntakse Kõpu poolsaarena. Ta oli täies relvis ja mehed laadisid alusele tema tarvis kraami, mida pagendatule võõras ja karmis kohas vaja võis minna.
Kuni laev laineid kündis, jagas vana sõjamees Ott talle teadmisi hiidude maast. Noormees sai kuulda, et erinevalt muust Eestimaast pole seal ei maakonda ega kihelkondi, isegi elavaid hingi on vaid üksikuid.
"Need on kurjategijad, kes on karistuse eest põgenenud, või inimesed, kes teiste keskel elada ei taha," selgitas Ott. "Sea endale rannas elamine sisse ja ära saare sisse mine — seal võid haldjaid, hiiglasi või sootuks lühikesi mehikesi kohata. Nendega ole aupaklik ja ettevaatlik, muidu teevad nad sulle haiget. Parem hoidu üldse nende teele sattumast!"
Ja nii seisi Liivo ühel hetkel üksi võõra ja vaenuliku maa rannas ning jälgis, kuidas teda kohale toonud laev lõunasse purjetas. Turri tõusnud kuklakarvad ütlesid talle, et kellegi silmad jälgivad teda.
Hiidude maal
Poiss vaatas enda ümber. Ta seisis kesk kivist randa, kaasavõetud varustus jalge ees vedelemas. Päike paistis eredalt, lained loksusid laisalt kaldale. Tema selja taga kõrgus rannajärsak, mis edasi läks künka mõõtu rannaluideteks. Koht oli ilus ja poleks olnud seda piinavat keegi-jälgib-mind tunnet, oleks Liivo ennast isegi meeldivalt tundnud. Koduigatsust tal polnud, seal juhtunu oli teinud ta koduste suhtes kibestunuks. Poiss igatses vaid ema ja õe järele.
Ei, nüüd pidi ta hakkama tegutsema. Kõigepealt tuli leida varjualune. Üllatuslikult ei tulnudki seda kaua otsida. Üsna kalda ligidal metsas oli tuul ühe rannamänni koos juurtega ümber lükanud ja kaldu olev sammaldunud juurtepahmakas moodustas paraja koopa, kuhu poiss ilusasti sisse mahtus ja ruumi veel ülegi jäi. Sinna ta oma kodu teha kavatseski. Koht oli selleks igati hea — rand oli kohe käeulatuses, nii et lainete loksumine oli hästi kuulda, samas polnud ta uus kodu merelt tulijaile kohe nähtav.
Liivo tegi oma koopa elamiskõlblikuks. Kõigepealt vedas ta alla kuuseoksi, nende peale sammalt, siis toestas juure küljed puulattidega ja lõikas neile peale mättaid. Ka katuseosa sai tihendatud ning seinad seestpoolt okstepunutisega kaetud. Kui urgas viimaks elamiskõlblik oli, vaatas noormees seda rahulolevalt. Tal oli oma kodu, kuhu sai nii vihma kui tuule eest varju pugeda.
Koopaavasse ladus poiss kividest tuleaseme ja kogus ohtralt kütet kokku, et kaasatoodud tuli pidevalt hõõguks. Kogu oma kaasavõetud varanduse vedas ta oma elamusse.
Esimestel päevadel tutvus ta ümbrusega: kolas rannas ja käis ujumas, ronis küngastel ringi ja silmitses merd. Kedagi polnud läheduses näha ja Liivo mõistis, et siinkandis on ta ainus elav hing.
Esialgu jagus tal ka toitu, kuid ajapikku pidi poiss jahti pidama hakkama. Ta pani lindude tarvis lingud, küttis üsnagi julgeid kitsi ja sai ojasuudmest mõnegi kala kätte.
Oli käes heinakuu. Linnulaul hakkas metsas vaibuma, ööd muutusid pimedamaks ja sumedamaks, kõikjal saagisid ritsikad. Kuna Liivo sai küllaga magada, kadus tal mõnigi kord uni ja ta hulkus metsas või rannas ringi. Ja seal kohtas ta mõndagi huvitavat ja lummavat.
Kord õhtuloojangul meres supeldes otsustas Liivo ujuda suurte kivideni, mis asusid rannast omajagu kaugel. Nood ulatusid kutsuvalt veepinnast kõrgemale ja poiss võttis suuna sinnapoole.
Kui kivideni oli jäänud napilt mõnisada meetrit, nägi noormees nendel kedagi istumas. See oli noor neiu, kellest paistis vaid ülakeha, muu oli kivi varjus. Aga poiss nägi, et tüdruku rinnad on paljad ja kiirustas kivi juurde. Kui ta aga tüdrukust paarikümne jala kaugusel oli, libistas too ennast vette ja sukeldus. Vee pinnale ilmus suur kalasaba ja poleks kivi ümber vesi madal olnud, oleks üllatusest vett suhu tõmmanud poiss uppunud. Ta ei suutnud kaua uskuda, et nägi näkineiut.
Teisel korral silmas Liivo ühes vaikse veega jõekeses keset vesikuppe kiiresti liikuvat veeviirgu. Arvates saarmaga tegu olevat, jäi ta huviga silmitsema ning jahmus, kui veepinnale ilmus tüdruku pea. Tolle juuksed meenutasid vesikasve, kuid nägu oli imeilus. Poissi märgates kiljatas too kurguhäälselt, sukeldus ja temast jäänud virve kadus kaldajärsaku alla. Liivo aga sööstis hirmunult minema, sest varjurahva kohalolek hirmutas teda.
Varjud aga näisid olevat osa Hiidude saarest. Kord metsarajal astudes märkas Liivo endaga kaasa libisevat varju. See oli noor tüdruk, mingi metsavaim, kelle sale keha ja suurte silmadega kaunis nägu küll meelitasid talle järgnema, kuid siis tuli poisile meelde Oti soovitus varjudest hoiduda, ja ta jooksis päikesepaistesse.
Retked viisid Liivo mitmele poole. Kõigepealt uuris ta poolsaart, jooksis ringi kõrgustikel ja nautis avamerelt tulevate lainete hoogsat randapaiskumist. Siis aga hakkas teda meelitama saare siseosa oma soise ja metsase kõnnumaaga.
Seal kohtas ta esimest kord saarel elavaid inimesi. Need olid vanemad mees ja naine, kelle jõekäärus asuva püstkoja peale ta juhuslikult sattus.
Õhus oli tunda häid lõhnu, sest perenaine keetis mingit maitsvat rooga. Võõrast silmanud mees aga haaras kirve ja oli valmis tulijale kallale sööstma.
Liivo tõstis rahu märgiks käe. "Ma ei tule vaenuga, olen ise siin saarel uus," ütles ta veenvalt. Mees ja naine rahunesid, kuid poiss pani tähele, et kirves jäeti käeulatusse.
Naine valas kiirustades talle lihaga keedetud putru, mis noormehele väga hea maitses. Mees küsis talt, kuidas ta saarele sattus ja Liivo rääkis ausalt kõik ära. Võõrustajad jäid teda uskuma ja Maanoks hüütav peremees lakkas pilke oma kirvele heitmast.
Poiss sai kuulda, et teised olid Saares elanud ja seal oma külavanemaga tülli pööranud ning siis võõrsile uue kodu rajanud.
"Ole ettevaatlik nii inimrahva kui ka haldjatega," luges Maano talle õpetussõnad peale. "Varjurahvas polegi ehk nii ohtlik, kui röövlid — kusagil lõunapoolsel rannikul elavad kolm venda, kes kõiki siinseid asukaid röövivad. Meiltki on nad mitu korda kõik söödava viinud — hea, et mul eit vana on, teda pole nad tahtnud, minust vanast kännust ju pole kolmele mehele vastu hakkajat."
Liivo külastas neid nüüd üha sagedamini, jäädes siiski oma varjupaigale truuks. Kord sai ta uutele sõpradele kasuks olla, sest aitas neil jäädavalt vabaneda röövelvendadest.
Taplus röövlitega
Ta astus ühel oma järjekordsel retkel rahulikult piki randa lõuna poole. Aeg-ajalt jäid ta teele suured kivimürakad ja poiss ronis nende otsa, et merele vaadata. Nii jäi ta röövelvendadele silma enne, kui tema nad avastas. Liivo nägi endale lähenemas kolme relvis meest, kelle hõredahambalised suud mõnitavalt irvitasid. Noormees tõmbas mõõga välja ja jäi tulijaid ootama. Teisi relvi tal kaasas polnud, mille pärast Liivo end mõttes igati sõitles.
Vennad arvasid end kiitsakast noorukist igati üle olevat, seepärast ei tõtanud nad relvi tõstma. Alles poisi ette seisma jäädes tõmbasid nad mõõgad välja ja üks tõstis ähvardavalt oda.
"Kassa näed, uus poiss siia elama asunud! Põgenesid mõnelt laevalt või kukkusid üle parda?" päris üks.
"Pane oma relvad maha, siis jätame su ehk isegi ellu. Ainult naha pargime kuumaks," irvitas teine.
Liivo sirutas mõõga ette. Seda võis tõlgendada ainult ühte moodi. Vennad läksid irvitades liikvele.
Üks meestest viskas poissi odaga. See oli jõuline löök. Ründaja üllatuseks põikles Liivo just viimasel hetkel kõrvale ja oda kaevus rannaklibusse.
Edasi toimus kõik röövlite jaoks liiga kiiresti. Poiss oli hetkega oda juures, tõmbas selle ropsuga maast välja ja heitis jahmunud ründaja suunas. Mehe silmad läksid punni, kui teravik ta kaela läbis. Tabatu kukkus algul põlvili, siis külili, tema silmad kustusid.
Teised vennad vaatasid üllatusega tapetut ja tapjat. Näis, et nendeni ei jõudnud kuidagi arusaam — poisike oli tapnud lahingutes ja mõrvades karastunud täismehe. Siis süttisid nende silmis vihasädemed ja mõlemad sööstsid raevunult noormehe kallale.
Liivo hüples kivirahnude vahel, et mõlemad mehed korraga lööma ei pääseks ja tõrjus raskeid, purustavaid hoope. Ta ei võtnud ühtegi lööki otse vastu, vaid üritas need kõrvale suunata. Jõulisi otselööke kilbiga tõrjudes poleks ta lihtsalt suutnud vastu pidada.
Võitlus kestis kaua ja Liivo hakkas väsima. Seda nähes surusid vennad raevukamalt peale. Ja järsku juhtus midagi kummalist. Kui üks meestest andis raevuka löögi, Liivo kummardus ja sööstis ta käe alt läbi, ise samal ajal kaitsmata jäänud kaela suunas torgates. Ta tundis, kuidas tera liha läbis ja kuulis valulist möiret. Poiss pöördus kohe ümber ja valmistus uut lööki tõrjuma.
Seda polnud vaja. Haavatu oli kukkunud vastu kivirahnu ja üritas nüüd karjudes end püsti ajada. Veri lausa purskus ta kaelast. Kolmas vend jälgis tema surmaheitlust jahmunult. Seda nähes ründas Liivo teda.
Ta andis ainult paar kiiret hoopi, kuid need tegid oma töö. Kolmanda mehe käsi lebas järsku koos mõõgaga rannaliival, tabatu aga vahtis uskumatult veritsevat könti. See oli tema elus ka viimane vaade, sest kohe lõikas vahe tera ta pea otsast. Liivo oli andnud surmalöögi.
Poiss vaatas ringi. Üks meestest tegi veel mõne tõmbe ja siis olid kõik kolm surnud. Rannale laskus verine vaikus.
Liivo istus kaua kivil, et jõudu koguda ja lahinguerutus endast välja lasta. Siis kogus ta tapetud meeste relvad kokku, sidus need punti ja enne tagasiteele asumist lohistas laibad vette. Tuul puhus merele ja loksuvad lained viisid surnukehad kiiresti silmist.
Poiss tõttas tapluspaigast minema. See koht ei meeldinud talle enam üldse. Ta tahtis oma koju. Homme räägib ta Maanole ja ta naisele, et röövelvendi pole enam karta vaja.
Varjurahvas
Liivol ei õnnestunud ka varjurahvast eemale hoida. Ühel ööl sumedas hämaruses märkas ta metsaheinamaal eredat valgust. Uudishimust aetuna hiilis ta sinnapoole ja piilus läbi lehestiku.
Poisi hämmastus oli piiritu. Õhus lendlesid valgust kiirgavad liblikad, rohus läikisid sajad jaaniussid, andes ümbrusele mingi ebaloomuliku valgustuse. Taevas oli täiskuu ja kõik see lasi lagendikul toimuvat hästi näha.
Aasal tantsisid kümned mehed ja naised, kõik alasti. Nende tants oli meelas, metsik, tantsijad näisid sellest lausa joovastuses olevat. Enamik võõrastest tantsis paaris, naised meestele oma kehasid pakkudes, nood aga kauneid vorme pilkude ja kätega paitades. Aeg-ajalt hüppas keegi haldjatest maast lahti ja hõljus latvade poole, et siis taas alla tulla tantsijatega ühineda. Kogu seda tralli saatsid meeletult kaunid helid, mis poisi südamesse tohutu igatsuse istutasid.
Mingil hetkel kihutas üle taeva sabaga täht, varjurahvas muutus seepeale arvukateks helendavateks tulekeradeks, kes üksteist taga ajades naeruga metsa vahele kihutasid. Aeg-ajalt põrkusid mõned neist kokku. Siis paiskusid sädemed laiali, et hetke pärast taas sätendavateks keradeks ühineda. Haldjad kadusid hommikuhämaruses ja poiss oli nähtud pildist mitmeid päevi uimane. Hiljem käis ta veel sageli tollel metsaniidul, aga too kaunis maailm enam tema ees ei avanenud.
Teisel korral viis kodutee Liivo läbi raba. Soosaarele jõudnuna kavatses ta seal natuke hinge tõmmata ja ööhääli kuulata. Kui poiss seal istus ja suveööd nautis, ilmus ühe rabalauka mustendavale veepeeglile helendav tuluke.
Noormees polnud varem virvatulesid näinud ja uuris külma helendavat valgust erakordse huviga. Siis süttis naabruses teine, siis kolmas, ja varsti helkis erinevatel laugastel kümmekond tulukest.
Rabasügavikest liuglesid peagi välja mehed ja naised, nad hõljusid vaevu mättaid puudutades laugaste kohal, naersid ja ajasid üksteist taga. Poiss jälgis nende mängu põõsa varjust ja judises.
Nii läks terve öö mööda, maa-alused tantsisid, Liivo jälgis neid. Kui päike idas tõusma hakkas, kadusid maa-alused oma sügavikesse.
Tutvus Jakkiga
Saabus august. Ööd olid juba pimedad, õhtuti hiilis nurmedel õrn udu ja ritsikad saagisid väsimatult. Liivo jätkas oma käike ja naases sageli pimedas koju. Ta tahtis varjurahva tegemisi jälgida, kuid kohtas ühel hetkel hoopis inimest.
Tegelikult oli ta juba mõnda aega tähele pannud, et tema toiduvarud kahanesid ruttu. Poiss kahtlustas mingit looma, kuid jälgimine ei andnud tulemusi. Ikka ja jälle kadus käntsakas soolaliha või päts leiba. Siis aga sattus ta juhuslikult varga peale.
See juhtus ühel õhtupoolikul, kui ta sättis ennast taas saare sisemuses ringi uitama, lootuses kohata haldjaid ja näha nende tantsu. Ta asus juba teele, aga märkas siis, et noatupp on tühi. Poisile meenus, et ta oli noaga lõiganud kasekäsna, et sellesse lõkketuld hõõguma jätta. Terariist oli sinna maha ununenud.
Liivo läks kiiresti tagasi. Oma koopa juurde jõudes kukkus poisil suu lahti, sest selles askeldas keegi, ilmselt tema toiduvarusid otsides.
Võõras oli Liivo poole seljaga. Poiss nägi saledat keha, mida kattis nahkkleit, pikki tumedaid käharaid juukseid ja sihvakaid jalgu, mis olid kängitsetud nahksussidesse. Siis tundis tundmatu ära, et keegi jälgib tead ja pöördus järsult ümber. Kiiresti libises ta koopast välja, kuid noormees tõkestas ta tee.
Liivo jahmus, nähes imeilusat suurte silmade, nöbinina ja suure meela suuga tüdrukut. Jahmunud oli toogi, kuid kohe oli näitsiku käes nuga, mille ta ette sirutas.
"Ära tule lähemale," susistas too kassi kombel. Vihast hiirepüüdjat ta hetkel meenutaski.
"Kes sa oled? Kuidas Sa siia sattusid?" küsis noormees ja kui tüdruk ei vastanud, siis jätkas uue küsimusega: "Sina siis varastadki minu tagant toitu?"
Vastuse asemel tegi näitsik kiire sööstu ja jooksis Liivo haarde eest põigeldes metsa. Ta oli kiire ja oleks äärepealt poisil käest libisenud, kuid talle sai saatuslikuks oks, mida põgenik ei märganud ja mille otsa ta komistas.
Liivo oli kohe kohal ja haaras püsti tõusvast neiust kinni, kuid kohe kukkusid nad mõlemad rohule. Tüdruk oli osav, kuid poisi jõu vastu ta ei saanud. Võitja istus võidetule peale ja surus ta käed vastu maad. Naudinguga tundis poiss pekslevat, ümarate vormidega keha enda vastas, neiu lõhn pani ta pea pööritama.
"Lase mind lahti!" lõõtsutas tüdruk vihaselt, üritades ikka veel vabaneda.
"Kui Sa lubad, et jooksu ei pane, saad lahti," lubas poiss. Neiu lõtvus kohe ja Liivo vabastas ta püsti tõustes. Kohe oli ka tüdruk jalul ja vaatas teda sootuks teise näoga.
"Mis si nimi on ja kuidas sa siia sattusid?" päris nooruk. Näitsik uuris teda kõhklevalt ja vastas ise küsimusega: "Kes sa ise oled?"
"Olen Saare ühe vanema Seppo noorem poeg Liivo ja olen siia pagendatud," vastas poiss ausalt. Tüdruk tunnetas tema siirust ja vastas pärast väikest mõtlemist:
"Minu nimi on Jakki. Ma põgenesin ühelt laevalt, mis mind orjusesse viis. Hüppasin lihtsalt vette ja ujusin kaldale, enne kui nad laeva pöörata said."
"Kelle käes sa vangis olid ja kuhu sind viia taheti?"
"Need mehed ei rääkinud sinu keeles ega sõitnud sinu rannikule. Nad röövisid mu ida poolt ja suundusid päikese loojangu poole," selgitas neiu.
"Aga kust sa meie keelt tunned, kui sa siit pärit pole?" jätkas Liivo küsitlemist.
"Olen pärit kaugelt idast, suure jõe kaldalt. Mind rööviti juba väikese tüdrukuna ja olen seni ühe röövija kätest teise omadesse rännanud. Oma emakeelt mäletan endiselt, sinu keele ja veel mitut teist õppisin ära teiste vangide käest, kellega koos olin," jutustas Jakki.
"Ja siin otsustasid putku panna?" ei jätnud poiss järele.
"Kuulsin meestelt, et siin saarel elab vähe rahvast ja kui me neeme otsast mööda sõitsime, libisesin vaikselt vette. Läks palju aega, enne kui nad minu põgenemist märkasid, aga siis oli juba hilja. Nad tulid küll maale, aga kus sa sellisest tihnikust..." oli tüdruk nüüd jutuhoos.
"Siis sul vedas!" nentis poiss, mille peale tüdruk kostis kibedalt: "Mind tüütas ära, et iga mees mind käperdas ja ma kõigile lõbuks pidin olema. Nii ma jalga lasingi..."
Kohmetunud poiss kutsus neiu enda juurde kaasa ja oli rõõmus, kui too kõheldes nõustus. "Ma ei tee sulle liiga," lubas ta paluva tooniga. Tüdruk naeratas rõõmsalt.
See õhtu oli Liivole enneolematult meeldiv. Nad istusid koos Jakkiga lõkke ääres, sõid küpsetatud metskitseliha ning jutustasid vastastikku oma rahvast ja oma seiklustest. Südaöösel hakkas tüdruk veetlevalt haigutama ja noormehe loal puges koopasse karunahale magama. Lõkke ääres tukastav Liivo ei saanud kaua und, sedavõrd oli võluva kaaslase leidmine talle südamesse läinud. Liisu kadus ta meeltest.
Uus elu
Järgmisel hommikul läksid poiss ja tüdruk retkele juba kahekesi. Jakki näitas oksliku männi otsa rajatud pesa moodi kohta, kus ta ennast varjanud oli, ja poiss imestas, kuidas ta varem näitsikut polnud kohanud. Too oli teda juba pikemat aega jälginud.
Poiss pani imeks, kui osav oli tüdruk kõigis tegemistes. Näiteks oskas ta haruldaselt hästi vibu lasta. "Minu kodumaal õpetati tüdrukuid juba varakult ennast kaitsma ja nooltega on see kõige lihtsam," märkis Jakki, naerdes oma nakatavat naeru.
Noored käisid nüüd igal pool koos. Vahel tõusid nad varakult ja läksid päikesetõusu vaatama. Õhtuti jalutasid nad rannas ja unetutel öödel jälgisid varjurahvast: haldjaid metsalagendikel, päkapikke metsaradadel ja niitudel ringi tormavaid vaime, kel varanduste jahtimine käsil oli. Varjurahvast üritasid nad siiski targu eemale hoida. Aga nad külastasid ka meest ja naist, kellega Liivo oli kord kohtunud. Korra sattusid nad ka püstaiaga ümbritsetud pisikülale, kuid hiilisid minema, sest seal elasid kurjategijad.
Kord võttis Jakki jalutades Liivol käest kinni. Poisil oli sellest hea meel ja ta põimis oma sõrmed ümber tüdruku omade. Rannas jalutades ütles tüdruk äkki: "Läheme ujuma!" Vastust ootamata tõmbas ta oma nahkkleidi seljast, seisatas korraks ihualasti poisi ees ja tormas siis vette.
Kohmetunud Liivo järgnes tema eeskuju. Kui nad mõnda aega ujunud olid, toetas neiu jalad põhja ja seisis vööni veest väljas noormehe ees. Tema paljad rinnad olid täidlased ja Jakki naeratas kustuvalt. Kui Liivo tema ees seisatas, põimis tüdruk käed ta kaela ümber, noormehe peopesa aga sulgus rinna ümber.
Hiljem läksid nad randa. Seal tõmbas liivale laskunud Jakki Liivo enda peale. Armatsedes ta naeris, ohkas, kiljus ja sosistas lembesõnu.
Nüüd möödusid pimedamaks läinud sügisööd nende jaoks kuumade kehade ringmängus. Tüdrukul ei saanud armatsemist isu kunagi täis ja poiss oli jätkuvalt valmis talle headmeelt valmistama.
Aga noored valmistusid ka talveks. Oma pesake tehti mugavaks, leease toodi sissepoole ja südamikust tühi puutüvi sai suitsutoruks. Liivo küttis kitsi, rebaseid ja linde, Jakki aga soolas liha või kuivatas. Nahkadest tegid nad oma ühise aseme.
Tüdruk oli haruldaselt taiplik ka talvevarude kogumises. Mingid juurikad, millest sai kuivatatult jahu hõõruda, marjad, seened, pähklid, ravimtaimed — mida kõike ta ei kogunud keldrisse. Selle oli Liivo ehitanud ühte paljandisse ja toiduained säilisid selles hästi. Kaitseks loomade eest kattis sissekäiku kokkuseotud puutüvedest uks.
Ilm kiskus üha enam talve poole. Mõnda aega säras kuldses lehekuues mets päikesepaistes. Siis tulid tormid, mis paiskasid suuri laineid randa ja viisid puulehed. Järgnesid öökülmad ja varsti kattis maad õhule lumekiht.
Liivo oli ise kaasa toonud riideid ja jalatseid, Jakki aga õmbles neid endale loomanahkadest.
Nüüd nad tormasid ringi lumelagendikel ja merejääl, kus Liivo küttis hülgeid. Kord sattusid nad jäätunud rabas tuisuhaldjate peale, kes inimesi nähes neid lumepilve matsid. Kui saabus südatalv ja pööripäev hakkas päeva pikemaks venitama, nägid noored põhjast saabunud koerakoonlasi. Need väikesed tegelased tulid hambaid näidates lähemale, kuid tõstetud vibu ja löögivalmis oda peletasid võõrad eemale.
Raske oli neil talvel. Noored külastasid oma tuttavaid vanameest ja memme ning said neilt toitu. Aga nad õppisid ka ära, et kooselu pole ainult pidev armatsemine. Raskustest said nad jagu üheskoos. Nii tuli Liivol päevi olla Jakki kõrval, kui too palavikus vappus. Ravirohud tegid neiu siiski terveks.
Aga veel sügisel hakkas Jakkil hommikuti paha. Ta kadus õue oksendama. Kui see korduma hakkas, tuli Liivole hirm peale. Aga tüdruk teadis, mis on tulemas. Tema rinnad paisusid, talve poole hakkas suurenema kõht. Tüdruk oli saamas emaks.
Poja sünd
Kui kevadel päike kõrgelt käima hakkas ning metsa ja randa ilmus kevade märke, viis Liivo Jakki oma tuttavate juurde. Naine võttis tüdruku oma hoole alla. Noortel oli toit otsas, neiu aga ei tohtinud nälgida. Poiss tormas jahile, küttides lõunast naasvaid linde ja talviselt kõhnu kitsi.
Oli juba suvi, kui Jakki tõi ühel päeval ilmale suure ja tugeva poja. Noored olid nüüd pidevalt koos, et oma last imetleda. Oma koju nad esialgu ei läinud, sest ka nende võõrustajad tahtsid pisikese eest hoolitseda...
Nii jäil neil teamata, et vanem Seppo oli saatnud poja järele laeva. Mehed leidsid rannalt nende kodu, kuid panid ka tähele, et selles polnud kaua elatud. Nad küll otsisid poissi, kuid pidid peagi tagasiteele asuma. Saarlased kartsid, et sel suvel svealased vastavad sõjakäiguga ning siis on iga laev ja mees vajalikud.
"Kui ta on surnud, siis ei saa me teda aidata. Aga kui ta on elus, siis suvel poiss hukka ei saa," ütles Seppo raske südamega poja otsinguid katkestades.
Jakki ja Liivo otsustasid Saaremaale naasta suve lõpu poole, kui meri oli tüüne ja paadiga sõit polnud ohtlik. Nad tahtsid, et poeg kasvaks veel veidi, enne kui merereis ette võetaks. Paat oli valmis — nendega sõbraks saanud vanamees oli selle oma kätega valmis raiunud.
Tagasi Saaremaale
Nad sõudsid piki randa lõunasse. Paat oli küll kipakas, kuid peegelsiledal merel täiesti juhitav. Alles siis, kui noored jõudsid Hiiumaa ja Saaremaa vahelisse väina, hakkas Jakki veidi kartma. Mitte enda pärast — ta oli merega harjunud — vaid lapse pärast, kes paadi ümber minnes kindlasti upuks.
Kui Saaremaa rannik juba ligidal oli, vaatas Liivo end järsku valvsalt ettepoole. Jakki järgis tema erutatud pilku ja märkas seda, mis poissi oli häirinud. Saarel tuprusid päris mitmes kohas taevasse suitsusambad.
"Vaenlane on randa tulnud," sosistas noormees, justkui kartes, et teda võidakse kuulda.
Nüüd polnud pikka venitamist. Liivo andis aerudele valu ja peagi sahises paat ühe neeme idaküljel kaldasse. Poiss hüppas maale, aitas Jakki ja lapse paadist välja ja üheskoos pugesid nad läbi võsa, et näha neeme taha jäävat lahte. Seal viskusid nad pikali, sest nähtud pilt rabas mõlemat.
Laht oli täis võõraid sõjalaevu. Nende vöörikaunistuseks olid raiutud hirmutavad koletised. Ühe-või kahemastilistel alustel olid purjed langetatud ning mehed saalisid ranna ja laevade vahel. Pardale kanti saaki, sinna toimetati ka orjastatud saarlasi.
"Lähme siit ruttu minema," sosistas Jakki, sest laps hakkas häält tegema ja vaenlased võisid seda kuulda.
Noored tõttasid tihnikusse, eelistades liikuda padrikus ja mitte sattuda lagedale maale. Liivo oskas metsas märkide järgi õige suuna leida ja peagi olid nad tihedas metsas. Mõlemad olid väsinud, kuid tõttasid ometigi edasi, et ohutusse paika jõuda. Jakki toitis last rinnaga lausa jooksu pealt.
Õhtu leidis nad sügavas laanes. Vahepeal läks maa lausa soiseks, kuid Liivo teadis, kuhu nad lähevad. Neil oli vaja jõuda soosaarele, kuhu rahvas tavaliselt sõja eest pakku läks.
Öösel magasid noored teineteise kaisus, laps Jakki vastu surutud. Hommikul aga leidis Liivo kerge vaevaga üles peidupaiga, kuhu oli põgenenud sadakond saarlast.
Neid pidas kinni valvur, kes oli välja pandud, hoiatamaks vaenlase piilurite eest. Kuulnud, et tegemist on vanem Seppo pojaga, juhatas ta nad kohale.
Soosaarel võis näha inimesi askeldamas, magamas, nutmas, söömas. Need põgenikud olid vaevu vaenlase ees pääsenud, saamata toitu ega riideidki kaasa kahmata. Laager pakkus mannetut ja haledat vaatepilti.
Liivo juurde astus vanem mees, kilp käel ja mõõk vööl.
"Ole tervitatud, Seppo poeg Liivo," kummardas ta. "Tore, et meil üks relvis mees juures on. Mu mehed," ta osutas paarikümne rohul lebava või istuva mehe poole, "tahaksid lahingusse söösta, aga enamik ei jõudnud relvigi kaasa võtta. Tegime küll nuiasid, aga kiivri ja kilbi vastu need ei saa."
Vanamees peatus hetkes ja selgitas siis, et vanem Seppo läks ida poole mehi koguma ja peaks varsti kohal olema. Siis tuleb lahing ja vaenlased lüüakse saarelt välja.
Järgmisel päeval hakkasid mehed retkeks valmistuma. Liivo oli Jakkiga hädas. Tüdruk polnud nõus maha jääma, ta tahtis lahingus poisi kõrval. Neiu oli leidnud ühe noore ema, kel on oma lapse kõrvalt rindades piima küllaga ja kes oli nõus teiste last ajutiselt hoidma.
Liivo keeldus. "Saad sa aru, ma ei saaks vaenlase vastu julgelt minna, kui peaksin jälgima, kas sina mitte hädas pole," püüdis poiss tüdrukule aru pähe panna. Ta jäi kindlaks, kiskus ulguva Jakki enda küljest lahti ja jooksis lahkuvale salgale järele.
Mehed marssisid läbi metsa ja üle nurmede, kuulatades samas, kas pole kuulda taplust või vaenlase lähenemist. Peagi hakkas kostuma löökide kolinat, meeste hääli ja hobuste hirnumist. Sõdalased kikitasid kõrvu. Lahing oli alanud.
Salk tormas taplusesse. Metsast läbi jooksnud, sattusid nad avarale puisniidule, kus saarlased ja väiksem vaenlase salk kokku olid saanud. Välkusid mõõgad, vilistasid nooled, karjusid haavatud ning maa auras verest.
Svealased olid hakanud eestlasi tagasi suruma, seepärast kulus väiksemgi abivägi marjaks. Liivo nägi isa üllatunud pilku, vendade kulmukortsutust, ja sööstis taplusesse.
Vaenuvägi jäi pidama. Liivo lõi mõõgaga, torkas, põikas vastulöögi eest eemale ja lõi jälle. Tema vastu tulijad surid ja poiss hakkas vastase rivisse sisse murdma. Mehed järgnesid talle. Svealased hakkasid tasapisi taganema. Nüüd aga astus Liivo vastu suur ja tugev mees, vastaste pealik.
Viimane lahing
Juba esimestest löökidest sai poiss aru, et tema vastas on tõsine vaenlane. Too andis raskeid hoope ja Liivo jõud kulus nende tõrjumiseks. Ta hakkas vaikselt tagasi tõmbuma, teised koos temaga. Poiss oli saanud mitu haava ja hakkas väsima.
Sel hetkel jõudis metsaservale noor ja sale tüdruk, vibu käes ja nooletupp üle õla. Ta nägi Liivo ponnistusi, tapahimus svealaste pealikku ja niutsus hirmust. Liivo on hukkumas, pean teda aitama, mõtles Jakki.
Neiu pani noole valmis, pingutas vibunööri ja sihtis. Ühtäkki oli ta väga rahulik. Nool pidi sihtmärgile jõudma ja selleks oli vaja keskendumist.
Liivo taandus koperdades vaenlase eest. Järsku ta komistas, kuid jäi siiski jalule. Seda nähes ulgus svealane raevust ja tõttas surmalööki andma. Ta jättis kilbi kõrvale, et kogu jõust raiuda.
Vibunöör helises, nool asus teele. Pealiku käsi oli mõõgaga langemas, kui teravik tema silma tungis ja ajudeni välja sööstis. Metsiku röögatusega langetas mees mõõga ja kukkus põlvili. Liivo kukutas end pealiku ette ja torkas talle mõõga kõrri.
Svealased jahmusid, kui oma pealiku langemist nägid. Eestlased tormasid neile raevukalt kallale ja sundisid vaenlase taganema. Metsast varjust lendasid üha uued nooled, mis tabasid täpselt. Neid laskis neiu, kes kergendusest nuttis.
Veidi enne seda, kui svealased paaniliselt põgenema hakkasid, andis Liivo ühele vaenlasele surmahoobi. Seejuures keskendus ta löögile ja jättis kilbikäe veidi hooletusse. Sõjasulane torkas odaga ja see tungis sügavale poisi rinda. Tema silme ees lõid tantsisklema sädemed.
Odamees küll tapeti kohe, kuid Liivo kukkus põlvili, seejärel külili. Tema suunurgast hakkas vereoja nirisema. Metsatukast kostus valuline kiljatus.
Jakki nägi, kuidas Liivo surmatorke sai. Ta jooksis nuttes lahinguväljale. Lahing oli juba eemale kandunud. Neiu põlvitas kallima juurde ja pisarate voolates palus tal tõusta. Kuid Liivo silmad olid juba klaasistumas. Ta naeratas veel nõrgalt, käsi pigistamas tüdruku kätt.
Lahing käis ikka veel. Metsaservale olid ilmunud svealaste vibukütid, kes üritasid noolesajuga oma kaaslasi põgenemisel aidata. Nooled niitsid palju eestlasi, kuid ei muutnud enam lahingu käiku.
Jakki oli Liivo juures põlvili, kui kaks juhuslikku noolt teda tabasid, üks kõrri, teine südamesse. Neiu kukkus kallima kõrvale, ikka veel tema kätt hoides. Piiritu valu ja armastusega vaatas ta veel korraks poisi surnutardumuses, ent ometi nii kallist nägu. Siis järgnes temagi poisile kaugetele radadele.
Kuulnud ühe sõjasalga purustamisest, otsustas svealaste kuningas võõralt rannalt lahkuda. Laevad olid juba sõjasaaki ja orje täis, saarlastele aga võis iga hetk abi saabuda. Laevastik purjetas pärituules merele.
***
Vanem Seppo istus tardunud olekus pingil. Tema ees lebasid tema nelja poja surnukehad, kaetud linase riidega. Vanema silmist voolasid pisarad. Tema sugu oli hääbumas, sest poegadel olid vaid tütred. Isa ei suutnud nuukseid tagasi hoida.
Tema kõrval köhatas üks sõjamees. Seppo tõstis pea. Sõdalane osutas naisele, kel oli süles laps.
Noor naine astus ette. "Siin on teie pojapoeg, vanem Seppo," sõnas ta. "Teie noorem poeg jättis lahingusse minnes selle meie hooldada, sest tema naine läks temaga taplusesse kaasa."
Vanemale meenus noor tüdruk, kes surmaembuses Liivo kõrvalt leiti. Ta mõistis, et see oli tema poja naine. Seppo tõusis, võttis õrnalt pambu kätte ja vaatas kaua oma pojapoega. Seekord olid ta silmis õnnepisarad.