Kerge lamedapõhjaline paat liikus vaks-vaksa võrra mööda uduloori mähitud jõge ülesvoolu. Jõekalda soistel heinamaadel polnud peale häälekalt kudrutavate pulmahoos konnade aimata ühtegi hingelist.
Paadis istus kaks meest. Vanem ja tõmmum oli heitnud enesele üll villase keebi, mille oli ostnud kuu aega tagasi Sjaellandist ristitud anglosaksidelt. Ümber habetunud näo oli ta sääskede kaitseks mässinud valgeks pleegitatud puuvillase räti, mille oli soetanud juba ammu kodulinna – Samaniidi impeeriumi südame Buhhaara - turult.
Noorem, heledamat verd, reisija ei lasknud end häirida ei putukatest ega ööjahedusest. Lihasevaludki olid järgi andnud juba kümneid versti tagasi ning noormees tõmbas jonnaka järjekindlusega aerusid läbi vee. Udu hajus tasapisi ning idakaare päike vallandas noorlindude jutuvada.
„Isand Natiq. Me hakkame kohale jõudma.“ kõnetas noormees äkki reisikaaslast keeles, mida siinsed kaldad polnud veel varem kuulnud.
„Insallah.“
„Isand Natiq. Minu esivanemate vaimud aitavad kõikide samaniidide käskijat. See on Allahi tahe.“
„Insallah.“ kordas Natiq. Igapäevased palved ja kombekohane paastumine ei olnud selles kummalises Põhjala päritolu noormehes minetanud metslaste uskumusi. Noormeest kutsusid moslemid Azraq´iks – tema sini-siniste silmade pärast.
„Isand Natiq. Sa mõtled minust?“
Natiq noogutas. Azraq tabas lennult inimmõtte keerdkäike, mis tagas talle auväärse positsiooni Buhaara emiiripalee müüride vahel.
„Mõtlen sinust, mu poeg. Mõtlen meie valitsejast. Mõtlen meie riigist. Võib-olla on samaniidide hukk kõikvõimsa Allahi tahe.“
„Võib-olla, aga mitte praegu. Minu esivanemate tarkus on buiidi sortside riugastest võimsam.“
„Insallah.“
Jõgi oli muutunud kitsaks, madalaks ja kärestikuliseks ning jõekaldad metsaseks. Aeg-ajalt tõkestas rändajate tee mõni jõele risti lanenud puu ja kivid kraapisid paadi põhja. Natiq märkas äkitselt jõe paremkalda liivajärsakul seismas kuju. See oli veider vanamees, kelle linasele rüüle oli tõmmatud üll hundinahk. Mehe kaela ümbritsesid kümned hambakeede read. Natiq pilgutas silmi ja kuju kadus.
„See oli meie arp.“ selgitas Azraq „Ta on saatnud meid juba pikemat aega.“
„Kuidas....“
„Hundina liigub ta väga kiiresti edasi.“
„Hundina!?“
„Kõik meie külaelanikud on hundisugu. Hunt oli meie kõige esimene esivanem. Meie küla arbid on alati osanud end hundiks muuta. Sellega seoses mu isand,“ Azraq aeglustas sõudmist ja küünitas end Natiqi poole, rõhutamaks järgneva sõnumi tähtsust „kui sa otsustad jahile minna, vaata et hunti ei tapa. Suured õnnetused ja hädad tulevad külale.“
Natiq vangutas pead. Jälle need metslasejutud.
„Veider,“ jätkas Azraq, keda kodupaigale lähenemine silmnähtavalt elavamaks muutis „Kui ma Cadizis õpipoisina töötasin, siis räägiti, et Rooma linna rajajat kasvatas ka emahunt. Isand Natiq, kas sa oled Roomas käinud.“
Natiq vangutas pead „Kahjuks ei. Kristlased muutuvad moslemite suhtes järjest vaenulikumaks. Kes teab, mis Andaluusiastki saab.“
„Kurb, et islamiusulised kokku ei hoia.“ nentis Azraq „buiidid ründavad samaniidlasi, pärslased araablasi, turgid pärslasi“ Azraqi jaoks oli usu pärast sõdimine arusaamatu. Miks ei võiks korraga kummardada Kristust, Allahi, püha allikat ja seda tüsedat meest sealt kaugelt idast. Need ei sega ju teineteist.
„Üks buiidi iiid on hullem kui kümme Rooma paavsti!“ Jututeema oli Natiqi jaoks ärritav. Kes teab, mis võis juhtuda Samaniidi impeeriumis aasta jooksul, mil Natiq ja Azraq rännakul on.
Jõgi oli muutunud läbimatuks. Kui Azraq oli kaldale lähemale tüürinud, kargasid mõlemad mehed jääkülma vette, et paat kuivale tõmmata. Natiq märkas nüüd okste all teisigi rohmakaid veesõidukeid. Kaldast suundus metsa alla sissekäidud rada.
Veel enne kui jõekärestike kohin kuuldeulatusest kadus, jõudsid rännumehed külani. Tulijaid tervitas esiteks rõõmus lasteparv, kes neid saatvate koerte klähvimise saatel kisasid läbisegi: “Sutetõiv on tagasi! Sutetõiv on tagasi! Vaata kui karvase sõbra kaasa on võtnud! See vist küll karu olnud!“
Ka naised katkestasid hetkeks heinatöö, et tulijaid uudistada.
Kuid ka Natiqil oli uuditsemist piisavalt. Küla koosnes kaheksast majapidamisest, mis asusid üksteisest parajas nägemiskauguses. Azraqi hõimlased elasid madalates palktaredes, mille katused olid laotud hoolikalt seotud pillirootutsudest. Põllulapid ja heinamaad olid eraldatud raudkividest laotud aiaga. Siin-seal hulkus ringi lambakari, koplis sõid heina tugeva kondiga hobused ja sõnnikuste külgedega lehmad. Tume põlislaas oli külamelust peletatud kaugele. Isegi kõige haralisemate kuuskede oksad ei küündinud puudutama talutarede katuseservi. Ühes taluhoovis laasis grupp mehi värskelt raiutud palke. Sinna Azraq suunduski, Natiq tema järel.
„Need on mu sugulased,“ sosistas Azraq sõbrale „isa, vennad, lell ja lellepojad.“
Rännumeeste lähenedes viskasid mehed kirved käest. Kõige pikem ja kogukam kõndis tulijatele vastu nägu naerul.
„Tere, tere!“ hõiskas ta rõõmsalt ja asetas oma rasked käed Azraqi õlale „Ootasime sind juba. Arp hakkas juba noorkuu ajal rääkima, et sa oled lähedal. Ja kes sul kaasas on?“
„See on Buhhaara vesiir. Minu sõber. Kohtusime temaga Andaluusias, sain tema kaudu Samaniidi emiiri juures teenistust.“
„Minu jaoks need seitsme maa ja meretagused nimed üks kama kõik.“ naeris talumees „aga kui ta on sinu sõber, siis on ta meie kojas teretulnud. Tulge puhake reisiväsimust. Õhtul teeme suure peo teie tuleku auks.
Azraq magas päev otsa kui palginott kodutare põhukotil, samal ajal kui ta sõber küljelt küljele vähkres ja sulepatju taga igatses. Nii juhtuski, et Natiq otsustas reisilt taastumist pikendada ja kiigeplatsile ei jõudnudki
„Noh, poiss. Millise välja valid.“ nügis õlu manustamisega pisut liiale läinud Azraqi isa oma esmasündinut ja osutas kiigele, kus küla neiud õõtsumise rütmis heledal häälel laulu leelotasid.
„Isa, mitte veel.“ vastas Azraq punastades „ma pean emiiri aitama, ta on minu vastu olnud väga lahke.“
„Sa tulid pika tee koju ja lähed nüüd tagasi sinna metslaste juurde?“ ärritus isa
„Tasumeel, ära hakka.“ sekkus juttu arp „poisil on oma saatus.“
„Sina hoopis ära hakka!“ ärritus kõnetatu „Sinu juttude pärast Sutetõiv saarlastega kaasa läks. Kibedal lõikusajal. Talus on iga töökäsi arvel.“
„Poisil on oma saatus.“ jäi arp endale kindlks „Ja sina ära nurise. Järgmine kevad sünnivad Helemeelel kaksikud poisid. Terved kui purikad. Töökäsi tuleb peale rohkem kui küll“
Tasumeel purises midagi pahaselt omaette, kuid ennustus meeldis talle. Ta kergitas end püsti ja läks oma naist otsima, et arbi ettekuulutust kiirendada.
„Sa oled terve õhtu imelisi lugusid jutustanud,“ pöördus arp nüüd Azraqi poole „räägi nüüd, mis sul südamel on.“
„Riiki, mis mul nüüd koduks on, ründab lõunast valitseja, kes tunneb vägevat nõidust.“ alustas Azraq „tema sõdurid on väsimatud, hobused kiired kui tuul, odad ja nooled tabavad alati märki. See võib olla lõpp. Meie viimane lootus oled sina ja sinu tarkused.“
Arp vajus kühmu ja silmitses tuld. „Ma räägin täna vaimudega.“ sõnas ta siis pärast mõneminutilist vaikust. Seejärel vajus ta veel rohkem kühmu ja rohkem Azraq arpi sel õhtul ei näinud. Küll aga oleks Natiq olnud hämmeldusest oimetu, kui oleks näinud kui ükskõikselt külarahvas suhtus suurde hunti, kes kiigeplatsilt kivikalme poole sörkis.
Ka järgmisel päeval ei teadnud keegi arbist miskit, kuigi vajadust oli. Natiq tundis end kehvasti ja kolis nüüd taluhoovil olevasse suvekööki, kus oli küll rohkem putukaid, kuid see-eest värskem õhk. Lühem maa ka vajadusel metsa alla silgata. Helemeel tegi kallile külalisele nii mugava aseme kui vähegi võimalik ning Natiq tundis selle üle siirast tänulikkust. Azraq seadis arpi otsides sammud kivikalmele, kust ta viimase pooloimetuna leidiski. Azraq tänas õnne, et oli taibanud veelähkri kaasa võtta. Ta tõstis arbi pead ning niisutas värske allikaveega ta nägu. Arp toibus, võttis poisi käest lähkri ja võttis sealt ahned sõõmud.
„Mul oli raske rännak.“
„Näen.“
Arp silmitses Azraqi uudistaval pilgul, nagu näeks poissi esimest korda. „Sind ootavad ees kuulsusrikkad teod, kuid sinu poeg saab sinust veel kuulsamaks.“
„Mida sa nägid?“
„Oot, kuidas sa kutsusidki seda rahvast, kes sinu valitsejat ründab?“
„Buiidid.“
„Vot. Mitte buiidid ei tunne nõidust, vaid sinu valitseja vend. Ta tahab ise võimule tulla ja kasutab buiide ära. Tema kambris voodi all on rullis leht, mis on tehtud harali lehtedega taime vartest, mille nime ma ei tea. Ma nägin seda taime kasvamas ilma äärel üüratu laia jõe kaldal. Nägin ka neid vaime, kes võimsate sõnadega sellest taimest tehtud lehe peale manati. Hirmsad, koledad vaimud ja sama hirmus ja kole vägi on nende loitsudes.“ Arp sättis endale uuesti peale mahalibisenud hundinaha ja jätkas tunduvalt reipamal toonil „Aga olgu kui suure väega sõnad tahes, üks korralik lirakas tatti aitab alati. Peamine, et on teada, kes on sõnade taga. Jäta meelde – las sinu valitsejaisand ütleb oma vennale „sina oled see“ ja sülitab talle silmade vahele. Siis on vägi murtud. Küll vennad edasi isekeskis hakkama saavad.“
„Emiir võib mul pea otsas raiuda, kui ma talle sellise uudise viin.“
Arp ohkas ja sügas enda meelekohti: „Mõnikord on nii isegi parem. Läheme, ma otsin endale pajukoort peavalu peletamiseks ja sinu võõramaalasele rohtu kõhulippamise vastu. Ma nägin oma rännul tema vaevusi ka.“ Ta tõusis, tegi hüvastijätuks esivanematel kummarduse ja Azraqi kaasa viibates liikus kalmest eemale.
„Üks asi veel,“ jätkas arp „rahvas, kelle juures sa elad, kummardab musta taevakivi. Meil on metsas ka üks selline. Kui sa sellest tüki raiud ja endaga kaasa võtad, toob see sulle õnne.“
Nelja kuu pärast istusid kaks rännumeest juba Mervi teemajas. Azraq silmitses mõtlikult läände suunduvaid hiina kaupmehi, kes kaameleid datlipuude varju talutasid.
„Mu poeg, kas igatsed koju?“
Azraq näppis pluusi alt taevakivitükikest ja vastas muheledes. „Võib-olla, aga mul on oma saatus.“
Natiq rüüpas piaalist teed ja vangutas pead „Mida rohkem ma mõtlen sinu jutu peale, seda rohkem ma näen, et sul on õigus. Meie emiiri kõrgestisündinud vend on selle kõige taga. Kõik jookseb paika.“
„Ma ütlesin, et minu esivanemate vaimud aitavad.“
„Insallah“ ütles Natiq naeratades
***
Möödus märkamatult seitse aastat. Tänutäheks troonipöörde vandenõu paljastamisel külvas emiir Natiqi ja Azraqi kingitustega üle. Azraqist sai jõukas maaomanik Buhhaara lähedal asuvas linnakeses. Paraku emiiri tervis oli vaenuaastate jooksul kurnata saanud ja pärast venna tapalavale saatmist tal endalgi pikka pidu polnud. Võimule tuli Mansuri poeg Nuh, kelle valitsusajal algas Samaniidi impeeriumis uus õitsenguaeg. Mööda siiditeed liikusid riiki sisse-välja lisaks luksuslike kaupadele ka ida ja lääne õpetlased. Natiq ülendati suurvesiiriks ja Azraq...Azraq loobus kõigist tiitlitest lihtsa perekonnaõnne kasuks.
Oli kaunis kevad. Azraqi hubase kivimaja kaunilt kujundatud sisehoovis õitsesid virsikud. Leheõite sajus seisis kaunis mustasilmne kaunitar ja hoidis süles vastsündinud poissi.
„Millised suured sinised silmad, nagu isal“ naeris noor naine ja kudistas last „Väike Hussein. Hussein ibn Abdullah ibn Azraq”
„Mu kaunis Nurgül,” lausus väikemehe õnnelik isa „võimalik, et ma ei satu enam oma esiisade maale. Ma soovin, et minu nimi kõlaks mu esmasündinud poja täisnimes minu esivanemate keeles.”
„Aga muidugi. Ja kuidas see kõlaks?”
„Ibn Sutetõiv.”
„Ibn….misasi?”
„Ma sain ise ka aru, et kõlab kummaliselt.” Azraq võttis naise sülest ettevaatlikult poja ja vaatas tema sinistesse silmadesse.
„Nime Azraq panid mulle Andaluusia kaupmehed minu silmavärvi järgi. Miks ei võiks see minu poja nimes kõlada minu esivanemate keeles. Hussein ibn Sina.”
„Ibn Sina…” kordas Nurgül „See kõlab hästi.”
Pisike Hussein Ibn Abdullah Ibn Sina naeratas, just kui aimates, et temast käib jutt.