Vöör valges vahus, lõikas laev läbi laineselja.
Pikne lasi noole ja Ukko müristas poja kiituseks vasaraga taevavõlvi. Tihe vihm piitsutas vee mullitama, seitse sülda kõrged lained kerkisid kui künkad ja langesid taas, kui nende vennad tuule tõukel peale surusid. Taevas oli madal ja raudne kui pajakaas. Meri kees oma soolaste tuultega sängis.
Meeskond surus end aamide ja kirstude vahele, mille kaitseks oli mustvalge puri laiali tõmmatud, küürus turjad või sirutuvad pead kangapinda kühmustamas. Rasked piisad tampisid paksu riiet ja tumedat puud parrastel. Tüürimees kössitas oma aeru ümber, silmad vidus ja suu kõver.
Meriratsu laskus laineorgu. Vesi uhas temast üle, pilved peakohal kadusid. Müristas.
Iilide undamine venis tumedaks, pilvekühm varjas päikese.
Äkki lõi Pikne kahes, kolmes, viies kohas korraga, ning taevaisa kõmistas järgi.
Piiskade pilves tõusis lai laevanina laineharjale. Tammine aer nagises ja jäikus, ent kõhukas kere pidi kuuletuma. Tormi taustal vaid tumeda täpina tunduv laev pöördus kui mingisugune mere-elukas ning keeras end lainesse.
Viimane mõdu tilkus tumedale joogipinnale. Tühi lähker lendas laevapõrandale. Sarve hõbedane ots tõusis külmas tuules, vihmapiisad katsid teda ja panid lohepea läikima.
Tõiv langetas sarve ja pühkis käisega suud. Täävimao selg ta käe all oli külm ja kõva. Punane kuub ta seljas oli soolasest veest läbimärg. Ta rüüpas sarve tühjaks ja irvitas.
Taamal kerkis kõrge poolsaar. Maru liikus merelt maale, vihma hall loor oli jõudnud juba üksjagu laante kohale, mida ta nüüd hägustas. Ent maaninal võis näha karjust, kes oma koeraga pea võidu joostes lambaid varju ajas. Eemal kerkis metsiku tuule kiuste paks koldesuits. Rannal tirisid kaks kalurit paati kõrgemale, tuules ja raskes vihmas ise vaevu püsti püsides.
Haletsusväärne, mõtles Tõiv ja naeris hääletut irvet. Aga mina teid, mullaseid, ei haletse.
Pilved muutusid hõredamaks, tuul leebemaks. Mõnigi puu pidi murduma ja mõnigi katus puistuma, ent see ei olnud enam meremeeste mure. Päike helkis rünkade pragudest ja valgus immitses tagasi pilvealusesse maailma.
Laine käis ikka veel kõrgelt ja tuul oleks purje puult rebinud, ent oht oli möödas. Aegamisi ilmusid pead ja kehad kanga alt välja, näod uimased, ehmunud või rohelised. Vana tüürimees seisis sirgena, sõba peast õlule lükatud, hall habe tuules liikumas.
"Aerudele!" Tõivu hääl oli lõbus, ent kindel. "Turu ei tule ise lähemale, hõbe ei kuku ise kotti. Aitab magamisest, päev on veel pikk!"
Nelikümmend aeru lükati välja ning nende tõukel rühkis Kange, sest nõnda oli tema nimi, otsekui iseäralik putukas õhtu poole.
*
Teine sealsamas ööseks maabunud alus ei olnud palju suurem ja torm oli teda rohkem räsinud. Ka tema meeskond tundus kahandatud. Tõiv oli otsustanud.
Aegamisi muutus odavarre lõkkesse eksinud ots söeks. Peened leegid silitasid kuiva ja kõva puud, võis kuulda, kuidas tulevaim mõnust ohkas.
All rannal muutusid hääled üha valjemaks. Tõrvikud kustusid ükshaaval. Hääled vaibusid. Seal oldi aru saanud ning nüüd ka valmis saamas.
Tõiv tõmbas odavarre lõkkest, peaaegu vandus, ent jättis ütlemata. Rumal, mõtles ta, ei mõista, kui sinuga räägitakse.
Vihma kallati tihedalt ning taevas oli must. Tõivu relvastunud laevkond oli kui vaimud pimeduses.
Tõiv võttis oda paremasse kätte ning tõmbas vasakuga võitlusnoa. Ta pöördus veel vaid miilava lõkke poole. Kui ta rääkima hakkas, pöördusid pead ja kaugemad mehed astusid lähemale.
"Ukko, ülijumala! Näitasid sa nõnda selgelt, mida mult sa soovid saada, anniks tappeluse teel, õnne hakuks, õhutuseks. Sinu toas on täna tüli, sinu seada seltsi saatus. Poja-su paremat väge pane sisse saarepuusse!"
Laulu lõpetades tõstis Tõiv oda ja tõmbas noaga vao paremasse pöidlasse, kust tume veri odavarrele nõrgus. "Ukko, ülijumala!" hüüdis ta, tõstis oda põiki üles ning lasi verega väestatud urjal sütele langeda.
Kakskümmend meest oli selle lõkke äärde mahtunud. Nüüd langes odaohver täies pikkuses hõõguvatele sütele, tulepiud kui allilma piitsad sirgusid rinnakõrguseni, taandusid siis ja jäid vaiksete leekidena hubisema.
"Ukko, Ukko, ülijumala!" kostis kümnest, kahekümnest suust, veel ja veel. Taevas oli neile appi tulnud, ise käe ulatanud, ja nende kuningas oli osanud teda mõista.
Saarepuu tõmbus mustaks, veri andis lehka.
Tõiv naeris laialt ja õelalt. Ta pistis noa tuppe, võttis vasakusse kätte kilbi ja uue oda, paremasse viskoda. Mehed olid hakanud siin-seal relvi kilpidele lööma. Võimsa möirgega ja samal ajal odaotsa kuplale kilistades haaras ta eestvedamise. Aeglasemalt, kiiremini, hüüetega või ilma, kurgu põhjast häälitsedes, taevast appi kutsudes või vihamehe ema solvates, nüüd lärmasid kõik. Kange õlle lähkrid käisid viimase hetkeni ringi, üks sattus Tõivulegi pihku. Tuul oli kaljuse laiu tipus hõredate mändide vahel külm, rohkem soojuse kui julguse pärast rüüpas ta sügava sõõmu. Ent mõnigi läks võitlusse uimasena, pehmel keelel hoobeldes. Meelekindlust pole kõigile võrdselt antud.
Kilpi lüües liikus Tõiv kiiruga kustu aetud lõkete vahelt välja, rannale laskuvale nõlvale puude alla. Laevkond voogas tema kõrval ja ümber kui vari, ühegi käsu või keeluta. Hetk oli õige.
Kolmkümmend sammu jäi randa jõudnud laeva ning selle meeskonnani. Nood käitusid samaväärselt, mustast ööst kostus kõma ja kriiskeid kui tontide pidu.
Tõiv vaatas aeglaselt ringi. Kõik olid koos ja valmis. Õllest vahvaks, urjast uhkeks, juhi kindlusest julgeks tehtud. Enam ei võinud oodata.
"Lähme!"
Rõhuga odavart kilbile lüües sammus Tõiv raskelt edasi, ning viirastuste murd järgnes talle. Keegi hõikas, keegi röökis, ent suitsuna keerles nende kohal ühte rütmi settinud löökide kuma. Ununesid taevas, vihm, tuul. Siin oli sõda. Siin oli teise väe vald. Tõiv kogus meelt, neelas alla värinad ja hüüdis:
"Thara...!"
"...pitka!" kajas laevkond ta ümber kui iidne laas.
"Thara...!"
"...pitka!"
Sõdade valdjat nad kiitsid, tema oli nüüd nende vaar, vend ja elutee isand. Tema koja poole pidi mõnigi neist täna minema. Kiitus, kiitus ja au peremehele, sest kes tahaks jääda Toonela metsadesse soeks?
"Thara...!"
"...pitka!"
Kümme sammu jäi vaenlaseni. Tõiv ei näinud neid, ei näinud omasidki. Pime ja vihmahall, tuul kandis hääli minema. Olgu Thara kiidetud! Tulgu taevas appi, pidagu ta meeles, mis sai lepitud!
Kogenud käel heitis Tõiv oda välguvalguses helkinud kiivri alla. Raks, ja kilp ei pidanud, hala, ja mees vajus kokku.
Tõiv võttis võitlusoda paremasse kätte. Nüüd...
"Hakka...!
"...pääle!"
Kui igikalju vajumas merre, langesid nad võõrastele sisse.
*
Lõkked kumasid hoonete ja kaubavirnade vahel, loitsid punast kuma seintele ja heitsid tujukalt õhku sädemeid. Pill jörises, kes jõi õnne terviseks, kes ebaõnne unustamiseks. Leigarid laulsid, naised kiljusid, vahimehed viisid tülitsejaid kaugemale. Ent kuigi pidutujus, oli see siiski turg.
"Kuus!"
"Veli, loll, kuuega ei saa sa midagi...kuus ja pool!"
Tõiv noogutas. "Kaks vakka?"
Mees, kelle nime ta ei olnud vaevunud meeldegi jätma, ent kes pidas end ilmselt oma vennast targemaks, surus rutakalt Tõivu kätt. "Kaks!" Järgmine rüübatud suutäis ei teinud tema olekule enam midagi, see oli juba ammu pehmemast pehmem.
"Muidugi, ega ma kade ei ole. Ma sõidan homme ära, kellel veel soovi..."
Mitmest suust kostis pakkumisi, niipalju naapalju vastu, teisalt midagi muud, keegi pakkus kariloomi. Tõiv valis mehe üsna enda lähedal ja hakkas tingima. Sealjuures täheldas ta rahuloluga, et vanemapoolne ülik, nii sai Tõiv selle mehe asetusest aru, teisel pool lõket oli taas suu lahti teinud. Natuke veel, mõned korrad veel...
"Viis örtugit ja kuus vakka? Ei, nii hästi ei sobi..."
Silmanurgast jälgis Tõiv ülikut. Jälle rääkis too nolk, kes temaga kaasas oli, talle vaikselt midagi kõrva. Kuigi mees pead raputas, tõmbus ta laup siiski rohkem kortsu. Nolk oli kaine ja kuigi ta need mööda lasi, märkas Tõiv siiski tolle põlgust täis pilke. Selle asjaoluga tuli arvestada.
"Kuus ja igalt teiselt veel kolmandik. Hästi, lööme käed!" Odav nagu Sigtuna lits, mõtles Tõiv kaupa kinnitades, naeratust nõrgestamata. Ent seda on vaja...Kratti, sa libe näru, meie kihl sai kindel, tee parem nii, et see oleks asja eest!
Vaevalt eelmise kauba lõpetanud, võttis Tõiv üles ühe teise mehe pakkumise, mis ennist õhku oli jäänud. Ülik, kes oli Tõivu poole pöördumas, jõudis kuuldavale tuua ebamäärase heli, enne kui pettunult vait jäi.
Tõiv tegi meele kangeks ja näo, kuis poleks ülikut kuulnudki. Jälle seletas nooruk ülikule midagi – ja hetkeks hajus Tõivu enesevalitsus ning pani ta silmakirjaks peetava vaidluse juures komistama.
Nende vahele jääv lõke ja istujate omavaheline melu, ka Tõivu kauplemine ise, segas kuulmist, ent liigutustest sai Tõiv aru, et nooruk veenab meest äraminekule.
"Kuule!" Rutuga eelmise tehingu lõpetanud, pöördus Tõiv temast kaugeimal, peaaegu vana üliku kõrval istuva kaubitseja poole. "Sa pakkusid ennist, aga vist keegi pakkus üle...igatahes, mul enam palju pole järel, et kui tahad, siis võta ära...oli vist viis ja igalt kolmandalt veel üks?" See oli valetamine ja iseenda müümine, aga kui oli tuldud suurt kala püüdma...
Vana ülik vaatas Tõivule suurte silmadega otsa, ning kuigi too seda tajus, tegi ta, kui märkaks vaid oma uusimat võimalikku ostjat.
Ülik köhatas. "Kuule, kaupmees..."
Tõiv vaatas näiliselt vaid viisakusest mehele otsa.
"Jah?"
"Et su sool...mis veel järel...ma võtan selle kõik ära..."
"Aga...kas sa ei näe, et ma juba kauplen..."
"Ma pakun üle!" Veri voolas ülikule näkku.
Tõivu pilk vaatas kuhugi kaugele ja tema nägu oli liikumatu. "Jah...iseenesest on see võimalik..."
Mees, kellele Tõiv ootamatu pakkumise oli teinud, oli segaduses. Ülik hingas raskelt ja vaatas ainiti Tõivule otsa, higipiisad otsaees.
Oli mõni hetk vaikust. Ümberringi käis melu, ent ei ülik ega Tõiv pannud seda tähele.
Tõivu sõnad tulid kui põuavälk. "Kaheksa, ja kõik, mis mul veel laevas on. Kohe praegu lööme käed. Jah või ei?" Ning ta naelutas oma pilgu ülikule näkku.
"Jah...jah, lööme käed!"
Nooruk, kes kogu asja nördinult ja tigedalt pealt vaadanud oli, hakkas ilmselt ülikut ümber veenma, ent peatati järsu käeviipega.
"Ole vait! Soola on vaja - ja me ei ole mingid võsaveere uusnikud, kes peotäie kaupa ning naelte ja nahkade eest nuruvad. Ma võtan kõik ära! Kaheksa, jah..." Ülik sai aru, et see oli ikka üsna kõrge hind.
"Tead, teeme seitse ja iga teise vaka eest veel pool. Meest sõnast, aga ma ei taha sulle liiga teha, sõber." Tõiv naeratas oma kindlaimat ja omamehelikuimat naeratust. Vana mehe näkku ilmus tänu, nii hinna kui ka pöördumise eest. Ja mina tänan sind, Kratti, mõtles Tõiv. Jumal oli lasknud tal õigesti tunda, et just nõnda, solvamise ja peletamise piiri peal pääseb selle mehe hõbeda kallale.
"Lööme's käed!" Tõiv tõusis ja tõusid tema neli saatjatki. Ülikki ajas end jalule, mõistmata vist küll, miks nüüd selline tõsidus. Ent Tõiv sirutas käe ja kiiresti, otsekui kartes õnne läbi leitud vara kaotada, surus ülik seda.
Tõiv naeratas sõbralikult. "Need mehed on meile tunnistajateks. Kas sul hõbe on ligi?"
Tõiv oli algusest peale märganud tüsedat kukrut vana mehe vööl, lisaks mitut rasket võru paremal randmel. Leping oli kinnitatud, ning mees ei teadnud, et ta oli end just hõbedast paljaks lubanud. Oli juba tema enda asi, mida ta randa maha tõstetud kahekümne vaka soolaga ette võttis. Alati võis müüa...odavamalt, kui ülikallis hind, millega ostetud.
Ülik noogutas.
"Aga lähme, ajame kauba korda, mis seal's veel!" Reipalt haaras Tõiv istepakkude vahelt maast sõba ning otsekui selle kinnitamiseks suitsu eest varjudes sattus Naaniga silmitsi. Tungiva pilguga tegi ta noormehe valvsaks, sujuva peajõnksatusega osutas, keda, ja silmadekõõritamisega andis korralduse. Naan noogutas vaevumärgatavalt ning sõle kinni saanud Tõiv pöördus taas.
Naeratusega üliku juurde astudes ja noorukit peaaegu kõrvale tõugates pani Tõiv mehele käe ümber õlgade ja suunas ta minekule. Noorukit näiliselt juhuslikult tahapoole müksates püsisid tema mehed tal tihedalt kannul.
*
"Sa tõesõna ei oska süüa teha..."
"Söö suu tühjaks, enne kui rääkima hakkad..."
"Mida ma siin söön, kõrbenud on..."
"Kui ei maitse, ära söögi..."
"Tühi kott ei seisa püsti, aga oleks mul valida..."
"No selge, järgmise portsu teed sina."
Himuti kuuma suutäia tagant kerkivast häälekast nördimusest hoolimata tõusis Tõiv lõkke äärest püsti ja sirutas selga. Päike paistis läbi nõtke kase noorrohelise ladva, tuuleke paitas palgeid ja üksikud laisad pilved venisid üle taeva.
Kudres norsatas valjult, keeras end unes küljelt seljale ning langetas seeläbi oma küünarnuki vastu samblast kivi. Pahuralt silmi paotades ei jõudnud ta segajale tähelepanu pööratagi, kui märkas kõrget päikest ja teda lõbustatult silmitsevaid kaaslasi. Kaks hetke neid täheldanud, tõmbas ta aeglaselt kätega üle näo ning keeras end sõbast välja. Ülirahulikult tõusis Kudres istukile ja jäi liikumatuks, vahtides valulisel ilmel tulle.
"Ilus ilm täna, kas pole?" muigas Himut lõkkekohendamise vahele. "Kas magasid ka hästi?"
Kudres hingas raskelt välja ning vaatas Himutile altkulmu otsa.
"Kuule, poisike, see, et sina ei kannata mehemoodi juua..."
"...see, et mina ei raatsi loomamoodi juua, ei tähenda veel, et sina oma möödaniku valudest targemaks saaksid. Aga mis seal ikka, ega vanale koerale..."
"Ah mine sa ka..." vajutas Kudres ja ajas end koperdades püsti. Paar sammu tasakaalu leidnud, astus ta aegamisi sinnapoole, kus vulises kauplejaid jootev jõemõõtu allikas.
Tõiv muigas oma kaaslaste teada-tuntud iseloomude peale ja vaatas üle aegamisi ärkava turu.
Inimesi oli liikvel juba kümneid. Siin-seal tõusis lõkkesuits, tehti leiba, loksutati peaaegu tühje lähkreid ja kummutati neid. Üks turske vägilane, mõõk ja vaskotsne sõjanui vööl, Tõivu teada palgasõjameeste pealik, kiskus kuue ült ja lasi kahel orjataril oma karulikke õlgu ja kaelasooni mudida, ise pead vasakule ja paremale murdes ning nägu pahuraks väänates. Kohalikud poisikesed hiilisid magajatest ümbritsetud lõkete ligi, et häid-paremaid söögijääke maitsta, mõni julges isegi mõnda mõõka tupest vaksajagu välja tõmmata, mispeale tema kaaslasedki seda imetlema kogunesid. Ilmselt möödunud õhtul jutule saanud värsked sõbramehed kätlesid ja jätkasid peetud plaane. Vaidlema läinud, joobnult lollusi teinud või muul moel tüllikeeranud vahtisid üksteist altkulmu ning puhisesid midagi lähikondlastele.
"Kuulge," lausus Tõiv üle õla vaikselt teistele, "vaadake, kes tuleb."
Raskelt longates ja aeg-ajalt kätega rinnakorvi krabades, nägu sealjuures koledasti krimpsu tõmbumas, saabus turuplatsile too nooruk, kes möödunud õhtul vana ülikut saatnud oli.
Tõiv nägi rahulolevat muiet Naani näol ja irvitas. Noormees märkas seda ja vaatas veidi tõsinedes Tõivule otsa. Tõiv noogutas talle tunnustavalt ning nende näod venisid taas naerule, kui nad pilku eemale suunates nägid nooruki raskusi enda puupakule istuma seadmisel.
"Sellest asjast...Tõiv, kuhu me selle hõbeda viime? Saksamaale? Või teeme ühe Viljandi-otsa ja toidame ojamaalasi? Praegu oleks hind päris hea..."
Tõivule meeldis karm nali, ent veel enam meeldis talle Himuti asjalikkus ja alatine mõttetöö. Ta pöördus laotubade ja kohalike meeste majade keskele moodustunud väljakust ära ja istus lõkke äärde maha, kobades lähkri järele. Naan ulatas talle selle, Tõiv pruntis nõu lahti ning võttis sõõmu keskpärast kohalikku õlut, enne kui Himuti tõmmatud mõttelõnga kerima hakkas.
"Lähme Saaremaadele. Külle valitseb vist ikka veel Sõrvel, see vana elumees tunneb mind ja usaldab mu sõna ka teie kohta."
"Mis sinna?" Himut kummardus lõkkele lähemale ja toetas küünarnuki põlvele.
"Nad sõdivad seal jälle. Rääkisin eile selle mehemürakaga, kes praegu seal naistega uhkeldab, võttis meilt nonde karjalaste kiivrid ära ja mõne mõõga ka. Ta tuli oma poistega just Kuresaarelt. Linnad põlevad ja metsad on halavaid mullaseid täis. Paistab, et Saartel tuleb kuum suvi."
"Miks nad sõdivad?" Naani kulm oli kipras ja pilk uudishimulik.
Tõiv ja Himut naeratasid ning Tõiv jätkas: "Miks Saartel ikka sõditakse, raua pärast muidugi. Muhule ei antud juba mitu sügist lepitud osa, noh, miks peakski antama, muidugi, aga nüüd sõitis Rebune kümne laevaga ümber saare ja pistis Otsanlinnale öösel tule otsa. Ja hakkab jälle pihta, kui juba veriseks läks, siis ega need lepingud seal kellelegi päris meeldi."
"Kas me lähme võitlema?" Poisi hääles polnud ootusärevust, vaid kaine teadmissoov. Tõivule meeldis see.
"Eks näis. Ega see ilus leib ole, aga teravat rauda ja sõjarüid peaks vähemasti Rebusel nüüd ohtrasti olema, ning ta on ka ahne mees. Need võiks siis Viljandis rukkiks teha ja selle üle vee viia, nagu sa, Himut, pakkusid."
Himut noogutas selle jutu peale ja paistis, et jäi rahule, kuigi mõtlik-murelik ilme tema näolt ei hajunud. Nii oli see alati, kui mõttest pidi tegelikkus saama.
"Tõiv!"
Hüütu pööras pead sama järsku, kui ootamatult oli tulnud kutsumine.
Majade vahelt lähenes Neuvo. Maine kaubamees pidas oma igipõlist naeratust ja ulatas lõkke äärde jõudes Tõivule käe, mida too just püsti tõusnuna kõvasti surus.
"Tere taas, sõber. Mis sind meie juurde toob?"
"Kas asute täna teele?"
Tõiv vaatas hetkeks ringi ning kahe kaaslase nägudes vastuolemist mitte nähes noogutas aegamisi. "Paistab nii jah. Retk on pikk ja meri tujukas."
"Tahtsin küsida, et ega sa vimma pea, et ma sult eile kõike ära ei võtnud? Tead ju küll, rootslased sõidavad ka ja ma pole ainus siin ranniku peal, ning talumees ostab, kust saab..."
"Ei ole viga, ma sain tast ilusasti lahti."
"Siis on hästi..." Neuvo vaikis hetkeks ja vaatas maha, otsekui sõnu otsides. "Tegelikult, ma tahtsin ka öelda, et kui jälle tuled ja vähegi saad, too rauda. Mu sisemaa sõbrad küsivad juba pikemat aega, nüüd suvi ka tulekul, mõnel mehel jääb vaat et vili võtmata, sest vikat pudeneb pooleks. Maksavad nad küll kõiksugu asjades, valget neil ei ole, aga see jäägu minu mureks. Miks te naerate?"
Kolm väinameest olid tõepoolest juba kaubasõbra palve peale vaikselt muigama hakanud.
"Paistab, et sa panid just paika, mis tähed meid edasi viivad," lausus Tõiv teistele pilke heites. "Aga olgu peale, Neuvo, mu sõber, me peame su soovi meeles ja kui taevas annab, tuleme järgmine kord rauast raskena."
"See oleks hästi küll. Aga ma soovin teile head teed, või teie puhul pigem tuult, ja mingu teil kõik hüvasti, kuniks taas kohtume!"
"Nõnda sinul samuti!"
Samamoodi naeratades noogutas Neuvo kõigile kolmele ning läks.
"Sõrvele siis?" Küsijaks oli Himut.
"Sõrvele. Verd või hõbedat, pigem ikka viimast, aga Saaremaad on pidanud liiga kaua meie kaunitest nägudest puudust tundma."
"Me peame liha ostma, ja õlut, kuigi see on siin seekord vähe vilets..."
"Siis tee seda, vana orav, aga ära tapa sellega minu mõtteid! Täna on ilus päev ja ma ei taha seda tüütustega rikkuda!"
Tõivu tuju oli hea. Nad olid terved, rikkad ja sõit seadis end suisa ise sihti. Linnud laulsid ning Tõiv tundis soontes tiivustavat kihelust.
"Lähme, vaatame, mis sest Kudresest saanud on. Ja peksame ülejäänud mäsu ka üles – veel enne eha oleme saarte vahelt väljas!"