Young adult literature ehk siis noortekirjandus on suunatud peamiselt vanusegrupile 12-18, samamoodi siis loomulikult ka noorte fantaasiakirjandus (edaspidi NF). Samas on see piir üsna hägune ning kõige olulisemateks kriteeriumiteks noortekirjanduse äratundmisel laiemalt oleks ehk 1) raamatu peategelaseks on teismeline ja 2) tegeldakse teismeliste probleemidega.
Viimasel ajal on märgata üldist suunda, et fantaasiasugemega asjad on sagenemas ja ka nn tavakirjanduse valda kuuluvatesse teostesse hiilivad sisse maagilised või fantastilised elemendid. Võib ehk öelda, et noortekirjandusse on sisse imbunud nn maagiline realism, mis on muidugi vägagi tervitatav. Heaks näiteks sellistest lugudest on näiteks Geraldine McCaughreani “The White Darkness”, mille peategelasest tüdruku suur kirg on Antarktika ja ainus sõber kujuteldav kapten Laurence “Titus” Oates, maadeavastaja, kes koos Robert Scottiga kukkus läbi Lõunapooluse vallutamisel. Onu viib ta pärast isa surma Antarktikasse reisile, ja kiiresti muutub lugu võitluseks elu ja surma pärast. Palju ootamatuid pöördeid ja väga lihtne, selge ja õhuline kirjastiil.
Veidi nooremale lugejale on mõeldud Kathi Appelti “The Underneath”, allegooriline lugu väärkoheldud loomadest. Nälginud ketikoer sõbruneb hulkuva emakassi ja tolle kahe pojaga ning kasvatab nad üles veranda all, peites neid oma julma peremehe eest. Loos on loomade omavahelised suhted, soojus ja armastus tugevalt vastandatud inimeste maailma julmusele ja hoolimatusele.
Üldjoontes tundub mulle, et NFi võib tinglikult jagada kaheks suuremaks grupiks: nn klassikaline fantasy ja ulme (tinglikult), ehk siis erinevaid sci-fi teemasid, teadust, ka popkultuuri ekspluateerivad asjad. Sellest grupist leiabki tegelikult kõige üllatavamaid asju.
Klassikaline NF
Esimesene grupp ehk klassikaline fantasy jaguneb hetkel temaatiliselt laias laastus kolme suurde valdkonda:
1) vampiirilood,
2) haldjalood,
3) tuntud (muinas)lugude remake’id.
See on praeguse NFi kindlasti kõige mahukam osa ja kahjuks ka kõige suuremas osas saastalähedane. Enamikku neist lugudest võiks “fantaasia”-kirjanduseks nimetada vaid tinglikult, kuna need ratsutavad kõigi klišeede tiibadel, mida eales fantaasiakirjanduses on kasutatud. Valdavalt räägivad need raamatud printsessidest, kes keelduvad abiellumast vanemate tahte kohaselt, või orbudest, kes avastavad, et neil on vägev päritolu ja sageli maagilised võimed, või millestki muust väga sarnasest.
Siiski võib klassikalise NF hulgast leida ka häid asju. Minule on silma jäänud näiteks Kristin Cashore’i “Graceling” (sarja esimene raamat), Celine Kiernani “The Poison Throne” (Moorehawke’i triloogia esimene raamat) ja Michael Swanwicki “The Dragons of Babel”.
Vampiirikirjandus: higised peod ja udune pilk
Suures osas lähevad samasse kvaliteediklassi printsessi-juttudega ka praeguse NFi kaks kõige mahukamat osa: haldja- ja vampiiriteema.
Vampiirikirjandus tundub enamikus koosnevat Stephanie Mayeri kiiluvees purjetavate copycat’idest, kes rõhuvad peamiselt tiinekate märgadele unenägudele. Teine probleem kipub selles vallas olema see, et isegi alguses loetavad lood kipuvad muutuma masendavateks sarjalohedeks. Mitte kõige paremad, kuid väga iseloomulikud näited vampkirjandusest on näiteks P. C. Cast ja Kristin Casti sari House of Night (ilmunud viis, tulemas ka kuues) ja Richelle Meadi sari Vampire Academy (algas 2007, ilmunud kolm ja planeeritud veel vähemalt kaks raamatut. Autor räägib juba ka spin-off’ist). Tüüpiliselt on sarnastes lugudes ohtralt romantikat ja hämaraid seksistseene ning lugu liigub üsna kiiresti ja pealiskaudselt. Üldse võib öelda, et kogu vampiirikirjandust ilmestab rõhuvalt seksuaalne alatoon.
Mõned erandid aga siiski on, märgiks ehk kahte. A. M. Jenkinsi “Night Road” on sünge lugu deemonitest, keda autor nimetab hemovoorideks. Raamatu põhirõhk on kolme noormehe omavahelistel suhetel, mitte tüüpilisel sensuaalsel vereimemisel. Teine huvitavam leid on Marcus Sedgwicki “My Swordhand is Singing”, milles autor on toetunud eelkõige vanadele vampiirimüütidele ja pärimustele ning seksi, romantilist ohkamist ning glamuuri sellest ei leia. Lugu pole küll teab mis pärl, aga väikese rosinana lõpus jõuab tegevus Läänemere äärde ja Tallinnasse, kus peategelased kohtuvad jõletu Veriparraga.
Haldjalood: pole paha!
Teiste lugejatega rääkides on mul jäänud mulje, et ka just sel ja eelmisel aastal väga hoogsalt tuule tiibadesse saanud haldjateema kaldub samasse kraavi, kuhu läheb vampiirirong, kuid minu enda kogemus ausalt öeldes seda ei kinnita – päris mitme loetud teose üle ei saa sugugi nuriseda.
Enamasti on siis haldjakirjanduses – nagu ka vampiirikirjanduses – tegemist tänapäevases maailmas toimuvate sündmustega, kus mingil põhjusel on haldjate ja inimeste maailmad kokku saanud. Nagu vampiire, kujutatakse ka haldjaid ülikauniste ja ohtlikena, kuid tavaliselt on neil meeletu tõmme mõne maise tüdruku poole. Siiski on mulle kätte sattunud raamatud reeglina vähemalt hästi kirjutatud ja ka seksistseene leidub oluliselt vähem, kuigi romantikat on ohtralt.
Parimaks näiteks on ilmselt Melissa Marr ja tema “Wicked Lovely” (ilmus üksikloona, kuid kuuldavasti kasvab triloogiaks). See on tüüpiline urban fairy lugu, mis baseerub keldi legendil Metsikust Jahist. Sarnane kui oluliselt seikluslikum ja tugevama looliiniga on Lesley Livingstoni “Wondrous Strange”. Selle raamatu tegevus toimub New Yorgis, kus samhaini ajal avaneb värav haldjate ja meie maailma vahel. Loo peategelaseks on nooruke näitlejanna, kes avastab, et on haldjakuningas Auberoni tütar. Lugu on oskuslikult põimitud Shakespeare’i “Suveöö unenäoga” ning ei lähe kordagi imalaks.
Vanad asjad uues kuues
Klassikalise fantasy alla liigitatav kolmas suurem grupp, mis jällegi on minu arvates eriliselt hoogustunud viimasel ajal, on tuntud (muinas)juttude ja mütoloogiliste lugude töötlused. Ka siin – NFile tüüpiliselt – kipub asi kiskuma imalaks. Positiivsetest üllatustest rääkides märgiksin ära kindlasti Rick Riordan sarja Percy Jackson & the Olympians (5 raamatut, sari algas 2005 ja kasutab kreeka mütoloogiat tänapäevases kontekstis), Jessica Day George’i “Sun and Moon, Ice and Snow” (norra müüdid ja muinasjutud) ning Neil Gaimani “The Graveyard Book” (gaimanlikult vaimukas töötlus “The Jungle Bookist”).
Fantasy, mis pole fantasy, vaid on… ulme?
Käsitlemata on nüüd veel jäänud see osa NFist, mis minu arvates klassikalise fantasy alla ei mahu ning kaldub muudesse valdkondadesse. Siit olen tegelikult leidnud oma kõige lahedamad ja eripärasemad lugemiselamused NFi vallas üldse, kuid nagu eespool öeldud, on ulme osa NFis väga ebaproportsionaalselt väike.
Üks huvitavamaid teemasid on ilmselt surnute maailma või alternatiivsesse maailma sattumine. A. M. Jenkinsi koomilise ja ehk natuke liiga õpetlikus loos “Repossessed”, võtab auto alla jäänud poisi keha üle igavlev pisideemon, kes otsib vaheldust oma elule põrgus. Lõbus lihtne lugu, mis ometi tegeleb päris sügavuti suhetega perekonnas ja sellega, kui olulised on elus väikesed asjad.
Natuke noorematele lugejatele mõeldud China Mieville “Un Lun Dun” on eelnevatest veidi erinev lugu Zannast, kes suudab liikuda kahe parelleelse maailma – Londoni ja UnLondoni vahel. Leidlikud detailid ja humoorikas jutustamisstiil peaks selle tegema sobivaks kõigile, kellele meeldis Neil Gaimani “Coraline”.
Veidrad võimed
Super- või erivõimete vallas on huvitavamad leiud järgmised:
Scott Westerfeldi sari The Uglies (algas 2005, neli raamatut). Haarav ja omapärane lugu, mis mängib iga tiineka (ja noh, olgem ausad, mitte ainult tiineka) unistusel olla ilus. Tegemist on tulevikuühiskonnaga, kus iga 16aastaseks saav laps läbib operatsiooni, mis teeb ta standardselt ilusaks. Tegemist on kiire ja seiklusliku looga, millesse on peidetud ka paras ports moraali.
„Varaste isanda“ raamatuga loorebereid lõiganud Cornelia Funke sulest on ilmunud põnev triloogia Inkheart, mille peategelase isal on imeline ja kohutav võime – kui ta raamatust kõvasti ette loeb, suudab ta sealt tegelasi päris ellu tuua. Loomulikult pääsevad valla paar päris vastikut olendit.
Tuleviku ja kosmose sisse
Selle teemavaldkonna huvitavamad asjad keskenduvad peamiselt tulevikumaailma moraalile ja sellele, mida võib kaasa tuua tehnoloogia areng.
Neal Shustermani sarkastiline “Unwind” loob tulevikumaailma, milles tülikad teismelised lihtsalt osadeks võetakse, ehk siis neid kasutatakse kehaosadoonoritena. Peategelasteks on kolm sellise saatuse eest põgenevat noort. Ühest neist tahavad vanemad lahti saada, kuna ta on nn probleemne, teine on orb, kes tahetakse osadeks võtta varjupaiga kulude kokkuhoiu mõttes ning kolmanda juppideks tegemine on seoses tema vanemate usuga olnud päevakorral juba sünnist saadik.
Suzanne Collinsi “The Hunger Games’i” on nimetatud “Fahrenheit 451″ mantlipärijaks, kuid ilmne seos on sel kindlasti hoopis “Jooksva mehega”. Lugu toimub postapokalüptilises maailmas, kus nn Ameerika mantlipärijariik nõuab kõigilt alistatud aladelt tribuudina lapsi, kes võitlevad ja surevad gladiaatoritena telekaamerate ees saates “Hunger Games”. Peategelane Katniss pole aga tüüpiline armas tüdruk, vaid pigem antikangelane – külm, kalkuleeriv ja kohati lausa ebainimlik, ometi elab lugeja talle kaasa.
Ja lõpetuseks …
… veel paarist raamatust, mida ma ei osanud nagu hästi ühegi kategooria alla liigitada, aga äramärkimist nad ehk vääriksid.
Melvin Burgess, “Lady: My Life As a Bitch” on lugu tavalisest enesekesksest teismelisest tüdrukust, kelle üks joodik koeraks muudab. Ta satub kokku paari omavanuse kutiga, kellega on läinud samamoodi, ja raamat keskendubki sellele, kuidas tüdruk avastab vastutusevaba elu eeliseid. Satiiriline ja avameelne pilt tiinekate siseelust.
Simon Holti triloogia esikromaan “The Devouring” kaldub tegelikult lausa õuduskirjanduse valdkonda, mis on NFi vallas väga haruldane nähtus. Haaravalt kirjutatud loos tuleb tegemist suitsjate jõledate olenditega, kes võivad võtta üle inimese keha, kõik ta mälestused ja kogemused, ning vangistada ta oma isiksuse jubedasse hirmuilma. Raamatu kangelaseks on teismeline tüdruk, kes koos oma aravõitu, aga nutika sõbraga neile vastu astuvad.
