Otsing

1431 aasta 16 septembril, püha Korneliuse päeval, peeti Tallinnas iseäralikku matusetalitust. Maeti Tallinna kauaaegset linnatimukat Henrikut. Tavakohaselt sängitati timukad küll surnuaia müüri taha, sest enesetapjate ning timukate maised jäänused ei tohtinud rüvetada pühitsetud mulda, ent seekord tehti teisiti. Püha Barbara kabeli tagant lammutati lahti kalmistu müür ning timukas Henrik maeti otse selle alla, võimalikult lähedale pühale maale. Linn tahtis näidata, et tal on veel meeles, kuidas ligi 40 aastat tagasi Henrik linna päästis. Tal oli siis õlul 30 aasta ringis, kui linna tuli katk -

Üks jõululugu keskaegsest Tallinnast Laual küünal särab ja kuusk on ehteid täis. Jõulud ei lõpe ära, see mõte mul peast läbi käis. Lumememm nukrutseb hoovil, ta märkab veel küünalde sära. Las täituda nüüd minu soovil, et jõulud ei lõpe ära. Ei helgi enam midagi mu ees ja kadunud küünalde sära. Kuid tean, et minu südame sees jõulud ei lõpe ära. Katariina Ratasepp, 9-aaastane 1423. aasta jõuluõhtul istusid kaks tüdrukut - heledapäine, tõsine ja otsekui altkulmu maailma uuriv Katariina ning tumedapäine, särtsakas ja sädelev Ursula - käed kombekalt sülle pandud, laia tammise laua ääres ning

Minu vanatädi suri sel varakevadel. Ta oli juba väga vana, ligi kaheksakümnene ning ma arvan, et see oli suureks kergenduseks paljudele, eelkõige temale endale. Üksinda, suguvõsa poolt praktiliselt unustatuna vanadekodus oma viimaseid päevi õhtusse veeretades oli ta objektiivse reaalsuse lõplikult subjektiivse vastu vahetanud. Tema matused toimusid juba nädala, testamendi ettelugemine kahe nädala pärast. Mina olin ka sinna palutud. Alguses ei tahtnud ma minna. Kuigi minu läbisaamine vanatädiga oli alati olnud päris hea, ei lootnud ma midagi pärida ja tegelikult ei tahtnudki. Samuti ei soovinud

Vihmapiisad esiklaasil. Millegipärast on mu mällu söövitunud just need vihmapiisad auto esiklaasil. Vihma oli just hakanud sadama ja ma sirutasin sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu maanteel oli mulle üdini tuttav, seda teed olin lugematu arv kordi sõitnud. Vastu tulev sõidukite vool, ees suur ja aeglane veomasin, ei pannud mind ka üllatuma. Suurte ja aeglaste veoautode sohvrid pole kunagi hiilanud oskusega endast kiiremaid mööda lasta. Õnneks polnud Tartu poole minejaid kuigi palju ja mul oli pikka aega olnud ees tühi tee mida mööda oli lausa lust sõita lubatud

Surm: Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad, paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud, suured ja väikesed, vaesed ja jõukad. Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa, et kui on kaasas tunnustusepärgi, siis patud korra pealt on tasa. Kuid kargama te peate minu pilli järgi. Tallinna Surmatants Bernt Notke 15. saj lõpp Sellel rahulikul 1398. aasta 10 juuni, püha Margareta päeva hommikul, mil keegi ei osanud veel aimatagi, millised sündmused saavad tol päeval sündima, olid paljud Tallinna linnakodanikud Roosiaeda jalutama tulnud. Puhaste, siledakskammitutena patseerisid nad Roosiaiast kaile ja tagasi

Seadsin ennast kodus mugavalt istuma ja vaatasin seda sõnumit, mis tee peal saabunud oli, kuid mida ma väljas vaadata ei viitsinud. Olin ümberkukkumise äärel ja väga õnnelik, et ma sõnumit tänaval uurima ei hakanud. Ilmselt olekski ma sinna tänavale jäänud. Esimene mööduv auto oleks sõitnud otsa mulle kui mõttetult keset teed passivale elemendile. Esimese matsuga ei osanud ma selle sõnumi peale midagi öelda ega teha. Pobisesin ainult hädiselt ?mida? mida? ja olin sõnatu. Sõnum oli Kalle Käsperilt. See on minu 25 aastat tagasi surnud isa nimi. Kui keegi tegi mulle sellist nalja, et saatis isa

I minu isal on palju tytreid, aga ykski neist pole minu õige õde. sattusin juhuslikult Kuldse-Kullakesega kokku Morko kyla kihlakukirmaskil Marimaal ja tantsisin temaga pikalt ja kaua udmurdi moodi, ja just eile nägin Eredat-Eredakest unes ja ajasin temaga pikad jutud maha, maakeeli, sest udmurdi keeles ma veel nii täpselt tunda ei mõista. nad on kaksikud ja nende päris nimed on Zarni ja Sveti, ja ainult mina kutsun neid hellitlevalt ja maakeelselt Kuldseks-Kullakeseks ja Eredaks-Eredakeseks. Kudruse Kiuru kõige noorem tytar väike valge Pyy sai oma nime kuulsa viru nõia Lyganuse Pyy järgi

Hiiepuud seisid majesteetlikult künkal. Nende vanust oli raske ära arvata, sest niipalju, kui keegi mäletas polnud sellest tammikust kunagi ühtegi tammepuud maha saetud. Aegade alguses oli olnud see hiis püha koht koos hiietarga ja ohverdamiskiviga. Aga aja jooksul oli kivi kadunud sügavale lehtede ja mulla alla ning ohverdamise komme vajunud unarusse. Hiis ise oli kasvanud võpsikusse ja hiiekünka ümber vohas tavaline segamets kogu oma tavapärases segaduses. Kased-lepad, ohtralt võsa ja nõgeseid. Selle järel algas soo ning künka teises servas, kusagil kaugemal, vulises jõeke. Nähtavasti oligi

Vurr-vurr-vurr? Kuulekalt võtab masin liivaseid lookeid. Ikka üles ja alla - metsasest nõlvast veidi pahuralt unnates üles, kupli lael nagu hetkeks seisatades ja hinge kinni pidades; vastasküljelt uuesti alla - soode ning järvesilmade vahele. Mis maa see Lõuna-Eesti ometi on? Karin Grünthal laseb roolist lahti ja kobab parema käega kaardi järele. Tundub, et viimane pööre sai tehtud õigesti. Varsti peaks ta olema metsa vahelt väljas. Kaart lendab tagaistmele, millelt võib leida paksu märkmiku, mõned arengupsühholoogia ajakirjad ja karbi ?okolaadi. Naine katsub sõrmega põsesarna ja vaatab