Otsing

Lawrence Schimel on avaldanud arvukalt lühijutte ning võtnud osa trobikonna antoloogiate koostamisel; teda on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja ta on võitnud paar kirjandusauhinda, on olnud aga kandidaadiks veel nii mõnelegi teisele. Sündinud on ta 1971. aastal Ameerikas ning haridusteel läbis Yale’is kirjandus-alase bakalaureuse, hetkel aga elab Hispaanias Madriidis, kus töötab oma järgmise romaani kallal. Inglise keelest tõlkinud Lauri Heinsalu. Kui ma olin üheksane, jooksis mu isa jalge vahelt läbi rebane, kellele oli sappa seotud needus, ning kuigi mu isa tulistas ja tappis looma, oli ta

Louis Bertrand Shalako elab Kanadas. Õppis Sarnias, Lambtoni kolledis raadio- ja teleajakirjandust. Olulisem on aga see, et kodune kasvatus õpetas ta korralikult ratsutama, korralikult püssi laskma ja alati tõtt rääkima. Armastab jalgrattaga sõita, ujuda ja häid raamatuid lugeda. Elab koos eaka, Parkinsoni tõbe põdeva isaga vanas bangalos, mis on täis raamatuid, kasse ja lennukimudeleid. Louis peab suureks vedamiseks, et tal tekkis võimalus palgatööst loobuda ja oma aeg kirjutamisele pühendada. Tõlkinud Juhan Habicht George Jesus-Maria Fortuna-Limitado juhtum oli doktor Frederick Malcolmile

Heiki tuli ta juurde kell kaks öösel. Jeff oli pärast ringilt naasmist vaid paar tundi magada saanud, kui nõudlik kopsimine ta üles ajas. Unesegaselt pidas ta seda esimesel hetkel vaid väsinud mõistuse poolt loodud illusiooniks, kuid vaikselt hakkas ähmasest maailmast realismitükikesi läbi vajuma ning ta tajus kurnavat halli ärkvelolekut. Ta lükkas teki pealt ära, tõugates nõnda kassi kogemata maha, ajas end istuli ja sirutas jalad üle ääre, aistes mõnuga varvaste all karvast vaipa. Kass tuli ringiga ümber voodiääre ja surus end vastu ta jalgu. Jeff ei pannud seda tähele, mõtted uitamas

Kogu see lugu sai alguse SF2001 listist. Või ei. Tegelikult sai see alguse sellest raamatust - Darren Shan "Cirque du freak" – mida soovitasin lugeda ühel äärmiselt väikse lugemiskogemusega 6. klassi noormehel. Minu üllatuseks see meeldis talle. Meeldis ka tema sõbrale. Minu heameel hästi tehtud tööst tekitas aga tahtmise seda tööd veel paremini teha ning sellest johtuvalt saatsin ülalmainit’ ulmelisti kirja palvega soovitada väikese lugemiskogemusega põhikooliealistele raamatuid, mis meelitaks ulmekirjanduse juurde (ning ehk ka üleüldse rohkem lugema). Vastuseid tuli üllatavalt palju ning

On selliseid kohti, kus sageli õnnetusi juhtub, kuigi pealtnäha pole paigas iseenesest mitte midagi ohtlikku. On ju küll teekäänakuid, mille kurikuulsuse põhjuseks on lihtsalt mõni vaadetvarjav võsatukk; on talukohti, mille hooned põlevad sagedamini kui mujal, kuid sellegi põhjus võib olla üsna argine ja inimestes kinni. On kurje kaldaid jõgedes-järvedes, kuid ikka on seal mõni voolu- või neelukoht, andes ettevaatlikkusele maise põhjuse. Neid teisi kohti, neid, mis näevad välja sama ohutud kui iga teine teada-tuntud turvaline paik, kuid mis võtavad ühe hinge teise järel, neid on aga ka. Alati

Külm tuul lõõskas üle jäätunud rabade, murdes lume all nõrgaks jäänud vanu puid. Inimesed, kes olid söandanud nii kaugele põhja tulla, olid kõige tugevamad ja visamad oma suguvendade seas. Nad teadsid, et külmas ja pimeduses ellujäämiseks oli vaja kõigi seda ilma valitsevate vaimudega hästi läbi saada, tuli tuua ohvreid nii headele kui kurjadele vaimudele, nii kuule kui päikesele. Ainult sel moel pöördus päike igal aastal oma ringkäigult nende juurde tagasi, ainult niimoodi kandsid põllud vilja ja hundid ei murdnud nende poegi. Nad said hakkama ja nende suurt väge täis laul peletas terve talve

Kuninglikult pidulikus rohkete hõbekaunistustega punases sügava peakotiga mantlis tilluke kogu võimsa musta hobuse seljas kihutab läbi metsa nagu oleks tal kõik maailma paharetid kannul. Tegelikult on tal kannul see paharettidest kõige halvem – aeg. Otse piitsaga peksab see. Ratsaniku vääriliselt on ka hobu uhkesti rakendatud: valjad on hõbelitritega kaetud, jaluserihmad kaunistatud keeruliste mustritega, hõbeilustistega sadul ja ratsmed on heast nahast ning hõbedaga kirjatud sadulatekk öömust. Lehekujuliseks sepistatud jaluses paistab pisikese jalake kõrges mustas võõrapärase kujuga saapas

Kerge lamedapõhjaline paat liikus vaks-vaksa võrra mööda uduloori mähitud jõge ülesvoolu. Jõekalda soistel heinamaadel polnud peale häälekalt kudrutavate pulmahoos konnade aimata ühtegi hingelist. Paadis istus kaks meest. Vanem ja tõmmum oli heitnud enesele üll villase keebi, mille oli ostnud kuu aega tagasi Sjaellandist ristitud anglosaksidelt. Ümber habetunud näo oli ta sääskede kaitseks mässinud valgeks pleegitatud puuvillase räti, mille oli soetanud juba ammu kodulinna – Samaniidi impeeriumi südame Buhhaara - turult. Noorem, heledamat verd, reisija ei lasknud end häirida ei putukatest ega

Laevad kündsid soolast merevett. Neid oli kokku kaksteist. Ees sõitev suurim alus oli kahtlemata juhtlaev, teised järgnesid talle tagapool ja külgedel. Läänetuul paisutasid purjesid ja seepärast ei pidanud mehed aerudele rõhuma, vaid võisid muretult jälgida, kuidas vahused lained üksteist taga ajasid, ja kodurand üha lähenes. Saarlased tulid tagasi sõjakäigult, kuhu nad olid asunud üsna varsti pärast jääminekut. Ligi kuu aega olid nad rüüstanud Rootsi idarannikut, kasutades ära asjaolu, et sealsed viikingid olid nendega ühel ajal kodunt lahkunud. Svealased sõitsid läbi Taani väinade suurele