Otsing

2008. aasta suvel ilmub antoloogia "Soome ulme", milles on järgmised novellid ja lühiromaanid: 1. "Lendav Hollandlane" (2000), Johanna Sinisalo 2. "Berliini näitelavad" (2000), M. G. Soikkeli 3. "Baby Doll" (2002), Johanna Sinisalo 4. "Kuninga kogutud hullused" (2004), Petri Salin 5. "(Kui) Zirma on olemas" (2004), Petri Salin 6. "Igas lihatükis on tahe" (2005), Jenny Kangasvuo 7. "Merelaine naha all" (2005), Jenny Kangasvuo 8. ""Tss, tss!" tegid need" (2005), Anne Leinonen 9. "Teislane" (2006), Anne Leinonen 10. "Jutumeister" (2007), Susi Vaasjoki Kui raamat meeldib, on põhjuseks soome ulme

Morten istus baaripuki otsas ja rüüpas õlut. See ei olnud ei Originaal, Alekokk ega Pulss - see oli lihtsalt õlu! Petlikult maheda maitsega ja kadakatestki kangem. Erinevalt kõrgestisündinud linnaõlledest kargasid kohalikust rüüpest võetud sõõmud kohe kupli alla sumisema ja seda veel enne kui esimene kann poole peale sai. Letitagusel riiulil seisid ka peenemate napside pudelid, aga need olid mõeldud pigem silmailuks kui allavõtmiseks. Üks õige saarlane ei joo magusat viina. Õige saarlane joob õlut. Ja õllekõrvaseks on loomulikult kala, pärit mullusest kui mitte tunamullusest loomusest

Tõlkinud Silver Sära Nii algas lugu vaimudest ja paharettidest, mida Mamilius, parim laps Shakespeare´i loomingus, hakkas parajasti rääkima oma kuningannast emale ja õukonnadaamidele, kui kuningas koos kaardiväelastega sisse tuli ning naise vanglasse viis. Rohkem sellest loost teada ei ole, Mamilius suri varsti ja tal polnud võimalust seda lõpuni rääkida. Milline oleks see lugu olla võinud? Shakespeare kahtlemata teadis ja mul on julgust öelda, et ka mina tean. See ei olnud uus lugu, see oli selline, mida te olete tõenäoliselt kuulnud ja isegi edasi rääkinud. Igaüks võib selle paigutada

Kinniköidetud inimene õla peal on mööda pehmet ja lögast võsa väga raske liikuda. Toomas ei pidanud end just nõrgukeseks kuid ta oli teekonna vältel juba korda viis puhanud. Auto jäi siit umbes kolm kilomeetrit eemale metsa. Oleks saanud muidugi ka masinaga kohale sõita kuid mees otsustas mitte riskida. Esimesed kaks kilomeetrit ei olnudki midagi hullu, kena männik - kõnni ja hing laulab sees. Kuid viimane tuhat meetrit tundus nagu ta oleks põrgu sattunud. Päike lõõskas lagipähe, õhk seisis liikumatult ja metsaalune madaldus lirtsuvaks mätaste ja lepavõsa rägastikuks. Ja putukad, tont neid

Rahu saad, kui tahad põgeneda, kuid ettevaatlik ole soovides: neil kombeks salamisi täituda ja taganemine olematuses... 1. Kihutasin üle säravvalge lumega kaetud lagendiku ja viimaks paistis kätte, reisisihiks olev palkmaja. Minu uus kodu. Panin mootorkelgule gaasi juurde ja sõitsin, lumepihu taevani pritsides, tarekese ette. Ukse esine oli puhtaks roogitud ja võtme leidsin sealt, kuhu endine peremees selle minu jaoks oli lubanud jätta. Astusin majja ja hingasin kergendatult, lõpuks ometi olin pääsenud tsivilisatsiooni käest pakku. Soov siia elama tulla tekkis aastaid tagasi. Ettevalmistused

10. peatükk Koerad kilasid ja laas kajas meeste hõigetest; turske sõnn möirgas raevunult ning surus oma määratu kere läbi põõsastiku. Väike salkkond hauke jooksis talle järele, odad käes, varitsedes parajat hetke, et anda otsustav hoop. Sarved üüratasid ja kohe röökis ka ürgveis. Ballimar nägi kütte kadumas läbi põõsaste; jahikirest haaratuna jooksis ta kiiresti kui hirv ümber kõrgete kaljurahnude ning heitis kiire pilgu madalast nõlvakust alla. Tarvas oli jäänud välule peatuma ning andis parajasti sarvega vihase hoobi ühele hagijale, kes ennastunustavalt ümber sõnni kargles. Peni kiljatas

Avasin silmad, kuid ere valgus sundis mind neid kiiresti taas sulgema. Ettevaatlikult uuesti katsetades ootasin, kuni silmad ümbrusega harjusid, proovisin ennast püsti upitada aga kukkusin hoopis pimedusse. Kuid mitte kauaks - uus virgumine toimus üsna pea. Ma ei usu, et eelmisest oli läinud mööda rohkem kui 3624 sekundit. Õigemini ma teadsin täpselt, et ärkamisest oli just nii palju sekundeid möödunud. Tõusin istukile. Ümbrus oli täis pikitud aparaate, mis vilgutasid paaniliselt oma tuledega nagu sõltuks sellest nende eksistents. Masinate küljest jooksid ihu külge peenikesed läikivad torud

Raul ringutas. oli keskhommik, päike kumas läbi paksude kardinate. Tundus olevat ilus suvepäeva algatus, tundus olema ilus Rauli sünnipäeva algatus. Pikk tore päev ootas ees. "Pikutan veel veidi. Iga päev seda endale lubada ei saa! Ja Pidi naine ka just eile komandeeringusse sõitma! Ideaalseid sünnipäevi juhtub kahjuks harva." Uksekell lõpetas ta lesimise. Visanud riided selga, tõttas Raul õue värava juurde. Seal seisis vormis mees. "Kuller, teile on pakk." Allkiri ja väikese pakiga kööki. "Oh sind Maiat-naisukest! Ikka kingitus õigel päeval ja ikka üllatus! Ei saa pakki lihtsalt päev varem

Mis ühendab "Robinson Crusoe'd", "Aarete saart", Ian Flemingi loomingut ning selle alusel vändatud filme, "Väljasõitu rohelusse" ning "Rehepappi"? Kõik need on erakordselt õnnestunud ning publikumenukad teosed. Kahtlemata on nende autori head jutustajad, kuid lõpuks on ju nii paljude suurepäraste jutustajate looming saanud palju kahvatuma vastuvõtu osaliseks ning ajapikku ununemas. Ma julgen arvata, et tegu on niiöelda arhetüüpe sisaldavate teostega - raamatutega, mille sisu puudutas oma aja lugeja nii teadlikke kui alateadlikke ootusi, hirme ja lootusi ning mille dekonstrueerimisel võime