Otsing

Üks keskaegne lugu vanast Tallinnast. 1427 aasta 19. märtsil, Püha Joosepi päeval, oma tavalise ennelõunase uinaku ajal nägi prints Antonius ääretult veidrat und. Tema ees seisis kahel pulgataolisel jalal kollane ürgvana vioola. Selle oli talle nelja marga ja kahe veeringu eest pähe määrinud Riiast saabunud seikleja ja hambassepuhuja, Riia linna muusikute peamuusik Kastor. Kastor, kes kandis samuti principali või printsi ehk linna peamuusiku nimetust, tegi tunamulluse Turu reisi ajal paaripäevase peatuse oma Tallinna ametivenna juures ning jättis lahkudes Antoniusele vioola ja linna

Toimetuse koosseisust otsustas lahkuda Raul Sulbi. "Algernoni" kollektiiv soovib talle edu kõigis tema tulevastest ettevõtmistes.

“Missasii?” imestas mutt. “Paber, noh!” “Mul on palju paberit! Võin sulle anda küll!” muutus nõid lahkemaks. Tarmo võttis taskust hunniku passe ja näitas Jagaale. “Ei, selliseid küll pole!“ “Aaa.. mis sa meie maal teed ?” jätkas mees. “Tuuli taahtmine vaanu aaegu meenutada! CCCP-i aajal käisin ikkka siin suuvitamas!” “Ega sa järsku terrorist ei ole?“ päris Tarmo. “Sadist oole ma küll. Aga traktorist küll miite!” seletas nõrga kuulmisega mutt. “Nii! Paki asjad kokku! Lähed Venemaale tagasi!“ ütles mees “Siiberisse või?” ehmus mutt. “Ei, aitab sellestki, kui piiri taha… Ma helistan baasi ja

Pisikese rahvakilluna kõdistab eestlaste eneseteadvust ilmselt omajagu asjaolu, kui neid kusagil muu maailma kunstiteoses ära märgitakse. Oleme ju kõik kuulnud Hemingway ütlust iga maailma sadama ja seal leiduva ühe purjus eestlase kohta. Eneseteadvus upitamise programmi käigus on eestlase joobeaste maailma sadamates muidugi maha vaikitud. Aegajalt leiab ka kohalik ajakirjandus mõne teose, kus eestlasi ja Eestit mainitakse: olen lugenud ühest spioonipõnevikust ja siis ka ühest kõrgliteratuursete ambitsioonidega maagilise realismi romaanist. Kindlasti on selliseid veel. Ikka on Eesti mingi

Vaade tuledesäras linnale kahekümnenda korruse kõrguselt tekitas kummaliselt võõristava tunde. Võibolla oli põhjuseks pimedus, võibolla toonitud aknaklaasid, võibolla ümberringi sagivad hästi riietatud ning poolpidulik-poollõbusa näoga inimesed. Ei tea... Sangje Kjab astus sammu karastatud klaasidele lähemale - nii, et kinganinad peaaegu puudutasid läbipaistvat vaheseina, seda sentimeetrist kaitsekihti, mis eraldas teda kuristikust, seal puhuvatest külmadest tuultest ning vahest ka kindlast surmast. Klaasi taga paistsid sirgete joontena tuled, mis järgisid täpselt teede kaari ning moodustasid

Üks lugu keskaegsest Tallinnast Oli 1405 aasta 20. augusti, püha Bernardi päeva hilisõhtu. Tund aega tagasi oli Pühavaimu kiriku kellamees löönud öörahu üheksa valvekella. Tallinnas algas öise vaikuse aeg. Vaid käristiga linnavahti, kes pidi kitsastel pimedatel tänavatel korra ja tulekahjude järele valvama, võidi kuulda aeg-ajalt möödumas. Arhitekt tõstis pea ja kuulatas. Trepilt kostsid tümpsuvad sammud. Seejärel lasi keegi uksekoputil kukkuda. Arhitekt tõusis ja hiilis ukse juurde, valmis ukse avanemisel kas tarduma ja laskma külalist sisse või viskuma talle otsa ja oma teravate kihvadega

Käesoleva aasta eesti ulmekirjanduse peasündmus on ilmselt romaanivõistlusel 3. koha saanud Meelis Friedenthali "Kuldse aja" ilmumine. Meelis Friedenthali seni võrdlemisi kesisest loomigust moodustab Kronose/dotsentide sari suure osa. Sinna kuuluvad kaks 2000. ja 2001. aastal ilmunud pikemat teksti ning seni lugejatele vaid põgusate pilguheitude kaudu tuttava ängmaailma 2004. aastal romaaniks vormistatud kujutus. Ulmekirjanduse võtmes asub romaan üsna ühel pulgal P. C. Jersildi "Elus hingega" - teoses on piisavalt kõiksugust teadusulme butafooriat, et seda ulmeks pidada, kuid samas on selle

1431 aasta 16 septembril, püha Korneliuse päeval, peeti Tallinnas iseäralikku matusetalitust. Maeti Tallinna kauaaegset linnatimukat Henrikut. Tavakohaselt sängitati timukad küll surnuaia müüri taha, sest enesetapjate ning timukate maised jäänused ei tohtinud rüvetada pühitsetud mulda, ent seekord tehti teisiti. Püha Barbara kabeli tagant lammutati lahti kalmistu müür ning timukas Henrik maeti otse selle alla, võimalikult lähedale pühale maale. Linn tahtis näidata, et tal on veel meeles, kuidas ligi 40 aastat tagasi Henrik linna päästis. Tal oli siis õlul 30 aasta ringis, kui linna tuli katk -